Autor: Meinhard Pulk
“Tee orjusesse” kirjutamise (1941-1944) ajal mõjutasid seda mitu maailma ajaloo mõttes erakordset aspekti. Üks neist oli majanduspoliitiline – 19. sajandil esile kerkinud vabaturumajanduse ja klassikalise liberalismi populaarsusele andis hoobi 10-15 aastat enne raamatu kirjutamist tabanud ülemaailmne majanduskriis. Majanduskriisist olid riigid välja pääsenud peamiselt tugevat riigipoolset juhtimist viljelevate valitsuste juhtimisel ning seega paralleelselt kommunismiga levinud sotsiaaldemokraatia oli Suure depressiooni järel veelgi kandepinda juurde saanud.
Teine aspekt oli geopoliitiline olukord. Raamatu kirjutamise ajal toimus veel täies hoos Teine maailmasõda ja läänemaailmas peeti elementaarseks seisukohta, et natsistlikud ja fašistlikud režiimid on kapitalismi radikaliseerumise tulemus ja eitasid arvamusi, et nende ideoloogiate juured võiksid peituda sotsialismis. Seega oli plaanimajanduse ja teiste sotsialistlike ideede populaarsus üle läänemaailma kasvutrendis. Seoses fašistlike vaadete esile kerkimisega toob autor ka ise välja, miks see kontekst on just tulevikku vaadates oluline – nimelt nägi autor, et see stsenaarium võib korduda ka Ühendkuningriigis.
Raamat ei ole oma olemuselt mõeldud liiga akadeemilisena ja seega võib öelda, et tegu on populaarteadusliku raamatuga, mida iseloomustab kirglik, emotsionaalne ja järjepidev stiil, mis on sobilik kõikidele lugejatele. Kitsamas mõttes on raamatu sihtgrupiks aga need inimesed, kelle uskumusi Hayek proovib oma teoses ümber lükata – kõik sotsialistid ja kõik need, kes ei seosta Hitleri võimule tulekut Saksamaal mitte plaanimajanduse, vaid kapitalismiga ja ainult sakslastele omaste iseloomujoontega.
Raamatu keskne mõte on soov välja tuua erinevaid argumente, kuidas plaanimajanduse entusiastide keskne väide, et majanduslike probleemide riigile usaldamise arvelt saab inimene tunda end sotsiaalselt vabana, on vastuoluline. Hayeki väitel põhjustab majandusliku vabaduse röövimine ka kõigi teiste inimväärtuste ja sotsiaalsete vabaduste kaotuse. Samuti hoiab plaanimajandus tagasi inimeste loominguliste võimete rakendamist, mis hoiab omakorda tagasi inimkonna ja tehnoloogia arengut. Hayeki idee kohaselt tuleb vabaduse ning heaolu loomisel eelistada kollektiivsete institutsioonide otsuste asemel individuaalseid ja detsentraliseeritud otsuseid.
Raamatu esimeses veerandis käsitleb autor sotsialismi ajaloolist olemust, kuid toob välja ka liberalismi ja individualismi tekkimise alused, näidates paralleele keskajajärgsest Euroopast, kus “järk-järguline areng suurema vabaduse poole, mil inimesed võisid vähemalt üritada ise korraldada oma elu ja neil avanes võimalus tundma õppida erinevaid eluvorme ja valida nende vahel, on tihedalt seotud kaubanduse kasvuga” (lk 19). Samuti toob Hayek välja, kuidas 19. sajandi lõpus hakkasid esile kerkima plaanimajandust toetavad ideed. Hayek põhjendas seda inimeste usuga, et plaanimine aitab kontrolli all hoida inimeste tegude tagajärgesid. Teoreetilise aluse loomisel toob autor samuti välja, et juba Prantsuse revolutsiooni aegsed sotsialistid olid oma olemuselt autokraatlikud.
Esimese plaanimajandusevastase argumendina oponeerib Hayek ajaloost tulenevale väitele nagu oleks plaanimajandus vältimatu. Monopolide tekkimist peetakse paratamatuks, kuna “moodne tehnoloogia on loonud enamikes tööstusharudes tingimused, kus suur firma saab oma toodangut suurendada väheneva omahinnaga, mille tulemuseks on suurte firmade dikteeritud hinnasõda ja väikeste firmade kadumine” (lk 41). Selle väite lükkab aga Hayek ümber argumendiga, et monopolid hakkasid 19. sajandil esile kerkima noortes tööstusriikides nagu USA ja Saksamaa ja neid ei saa võrrelda tolle aja tehnoloogiliselt enim arenenud riigi Ühendkuningriigiga. Seega seostab Hayek monopolide teket konkreetsete riiklike otsustega (nagu näiteks subsiidiumid juba turuvõimu omavale ettevõttele). Teise argumendina toob Hayek antud peatükis välja, et kui plaanimiseks vajalike tegurite hulk kasvab ülevaadet mittevõimaldava tasemeni, siis ei saa ükski keskus kunagi täielikult teada ja piisavalt kiiresti koguda ega levitada erinevate kaupade nõudlust ja pakkumist pidevalt mõjutavaid üksikasju” (lk 44). Seega on vaja mõjusid protokollivat aparatuuri – seda ülesannet täidab konkurentsi tingimustes hinnasüsteem.
Plaanimajandus on Hayeki sõnul oma eesmärkidega edendada vabadust tugevas vastuolus. Inimestelt võetakse vabadus valida enda elukutse ja töökoht – kuna ühiskond toimib plaani alusel, siis on ka teada, kui palju teatud eriala töötajaid on vaja ja seega suunatakse inimesi plaani järgi sobivat elukutset omandama. Selline suunamine on kokkuvõttes võimalik vaid sunnimeetodil. Samuti suurendab monopolide ülemvõim ebavõrdsust – ettevõtete liidriks on seal mitteolevatel inimestel keeruline saada ja seega on lõhe firmajuhtide ja tavainimeste vahel äärmiselt suur.
Veel ühe argumendina, miks plaanimajandus viib totalitarismini, tõi Hayek välja võimulolijate suutmatuse konkreetsetes plaanides kokku leppida. Planeerijate omavahelisele vastuolule ja vastuolude kurbadele tagajärgedele keskendub Hayek peatükis „Miks tõusevad tippu halvimad?” Hayek toob välja kolm põhjust, miks pealtnäha ühtsete eesmärkide nimel võitlevas grupis tekivad tihti sisemised vastuolud, ja miks kollektivistlik ühiskond kujuneb esmalt hierarhiliseks ning lõpuks totalitaarseks. Esimene on grupiliikmete intelligents, mis soosib erinevate arvamuste teket. Teine põhjus on, et plaanimajanduses võimu omavad inimesed on populaarsed lihtsameelsete ja kuulekate inimeste ees ja nende häältest võimu kinnitamiseks piisab. Kolmandana toob Hayek välja, et plaanimajandajad seavad neile kuuletujad negatiivse dilemma ette, mis provotseerib võitlust ühiskonnagrupi ühise vaenlase vastu.
Eelnevalt mainitud teoreetilisi argumente rakendab Hayek retrospektiivselt ajalugu käsitledes ka praktikas – nõnda analüüsib ta seda, kuidas tulid Saksamaal võimule natsionaalsotsialistid ja kehtestasid seejärel totalitaarse võimu, tuues välja, et kokkuvõttes Teise maailmasõjaga lõppenud sündmusteahel sai Saksamaal alguse aastaid enne Esimest maailmasõda.
Raamatu lõpus viib Hayek oma diskussiooni ka rahvusvahelise plaanimajanduse tasemele, mis tema hinnangul mõjub veelgi mastaapsemalt kui pelgalt riiklikul tasemel plaanimajandus. “Plaanimise ja vabaduse vaheline konflikt peab paratamatult suurenema sedamööda, kuidas ühtse plaani alla kuuluvate inimeste elustandardite ja väärtusskaalade sarnasus väheneb” (lk 171-172). Hayek küsib, millised jaotusliku õiguse ideaalid paneksid Norra kalamehi loobuma oma majandusliku edenemise väljavaadetest Portugali ametivenna kasuks. Samuti lükkavad rahvusvahelise plaanimajanduse ideaali ümber tehnoloogilised erinevused: “Tema (töölise – M.P.) jaoks on täpselt samasuguseks “kapitalistlikuks ekspluateerimiseks”, et ta peab töötama kümme tundi selleks, et saada paremate masinatega töötava töölise viie töötunni vili.”
Sunniviisiline riikide majanduslik ja tehnoloogiline võrdsustamine toob aga kaasa omamoodi inimloomusele omase konflikti – kui suurriikide otsused määraksid ära teiste riikide tööliste elatustasemete suhtelised kasvutempod, siis alati jääb alles suur hulk inimesi, kelle jaoks on valitud plaan ebaõiglane. Samuti lükkab Hayek ümber riikidevahelise omavahelise kauplemise headuse plaanimajanduse tingimustes. Tema hinnangul toob turgude ja tooraine pärast toimuva konkurentsi asendamine riikide või organiseeritud gruppide vaheliste läbirääkimistega kaasa tõelise võimuvõitluse ja kannaks indiviidevahelise vägivallatu rivaliteedi üle võimsate relvastatud riikide tasemele. Ehk kokkuvõtvalt kannab rahvusvaheline plaanimajandus pikas plaanis ohtu toomaks kaasa uut relvastatud konflikti.
Kogu raamatu vältel oli laias laastus keskseks sisuliiniks kahe ideoloogia – sotsialismi ja liberalismi – vastandumine. Siinkohal tasub rõhutada, et raamatu avaldamisaasta (1944) tõttu peetakse siin silmas just mõlema ideoloogia klassikalist versiooni. Kui lühidalt mõlemat ideoloogiat iseloomustada, siis toon välja mõlema ideoloogia koorikteemad. Liberalismi tuumikteemadeks on Andrew Heywoodi definitsiooni järgi indiviiid (ehk inimene peab üldise arusaama kohaselt enda huvid esiplaanile seadma), vabadus (see hõlmab ka majanduslikku vabadust ehk vaba konkurentsi), mõistlikkus, õiglus ja sallivus (Heywood 2007: 27-36). Sotsialismi koorikteemadeks on Hayeki arvates aga kollektiviseerimises ja plaanimajanduses väljenduv kogukondlikus, koostöö, võrdsus, klassipoliitika ja ühisomand (ibid: 102-111).
Kuigi kogu raamatu vältel oponeerib Hayek selgelt konkurentsi kasuks ja plaanimajanduse vastu, siis nii liberalismi kui ka sotsialismi teemal üldiselt ta nii ühetimõistetavat seisukohta ei võta. Nii eitab ta sõnaselgelt riigi mittesekkumist majandusse. Näiteks lausub ta juba esimeses peatükis: „Tõenäoliselt ei ole miski kahjustanud liberaalset üritust rohkem kui osade liberaalide kramplik kinnihoidmine mõnede tahumatute rusikareeglite, eelkõige laissez faire (kõik vabaks lasta – M.P.) printsiibi külge” (lk 21). Vajadust kindla riikliku õigusliku raamistiku üle, mis pidi reguleerima tootmist ja olema kõigile majandussubjektidele võrdne, ja endast mitteolenevate põhjuste tõttu kannatada saanute aitamist toetas Hayek raamatu jooksul mitmel puhul.
Hayek alustas raamatu kirjutamist eeldusest, et USA ja Ühendkuningriik on raamatu kirjutamise ajal läbimas samasuguseid protsesse nagu Saksamaa 19. sajandi teises pooles. Kui Saksamaal viisid sotsialistlik ja kollektivistlik poliitika tema sõnul totalitaarse riigikorra kehtestamiseni, siis Hayek jõuab plaanimajanduse varjukülgi teoreetilisel pinnal (ja loomulikult Natsi-Saksamaa tekkelugu) analüüsides järelduseni, et kehtiva poliitika jätkumisel tabab sama saatus ka Ühendkuningriiki ja USA-d. Seega põhines raamat ühel ajaloolisel näitel ja muul juhul abstraktsel arutluskäigul. Aga sellistel puhkudel võib ühest suurest näitest niivõrd radikaalsete järelduste tegemiseks lihtsalt väheseks jääda. Eriti kui arvestada autori enda mõttekäigu vastuolu – kui Hayek rääkis raamatus pidevalt, et riigid on üksteisest nii erinevalt, et rahvusvaheline plaanimajandus ei toimi, siis kõlab ebaloogilisena Hayeki argument, et ajalooliste eelduste poolest on Inglismaa ja Ühendkuningriigid Saksamaa saatust kordamas. Seega oleks võinud Hayek analüüsida veel mitmeid riike, kes juba 19. sajandil olid sotsialistlikule poliitikale üle läinud. Samas teisest küljest tuleb tunnistada, et autori argumendid olid loogilised ja põhjendatud. Eriti imetlusväärne oli, et Hayek tegi plaanimajanduslikule poliitikale nii-öelda süvaanalüüsi ehk tajus neid plaanimajanduse tagajärgesid, mis esmapilgul võivad märkamata jääda.
Autor tõi välja, et vabaturumajanduse reguleerimiseks tuleks kehtestada teatud õiguslikud piirangud – siin oleks lootnud saada täpsustust, milliseid piiranguid ta täpsemalt silmas peab, sest muidu kõlab see hägusena. Autor jättis käsitletamata ja defineerimata mitu keskset mõistet, mis seostuvad sotsialismiga ning ei lükka ümber peamiseid kapitalismi vastaseid argumente. Näiteks ei too Hayek välja, kuidas vabaturumajandus peaks hoidma töötust madalal, kuidas hoida lihttööliste palgatase elamisväärsel tasemel ja kuidas vältida suure depressiooni suguseid majanduskriise.
Aga kuna raamatu tuumikmõte põhines tulevikku vaataval kontekstil, milles autor eeldas, et plaanimajandus viib totalitarismini, siis sobilik viis raamatu väärtust hinnata on ka retrospektiivselt autori ennustusi hinnates. Siin tuleb arvestada kahte aspekti – Hayeki ennustuste kahjuks räägib fakt, et kuigi sotsialistide nime kandvad parteid olid võimul suure osa 20. sajandi teisest poolest, siis totalitaarseid valitsusi kusagil Läänes neist võimule ei tulnud. Tõsi, demokraatiavastaseid ilminguid nagu meeleavalduste jõuga mahasurumine, pettuse teel võimule tulemine jms esines läänemaailmas küllalt. Samas teise aspektina hakkasid sotsialistlikud parteid 20. sajandi jooksul järk-järgult muutma oma ideoloogiat turumajandusmeelsemaks ja siin võib näha Hayeki raamatu suurt rolli.
Ajalooliselt tagasi vaadates pisendab Hayeki tuumikmõtte „plaanimajandus viib totalitarismini” tõsiseltvõetavust ka Hayeki enda käitumine. 1970 ja 1980ndatel toetas ta avalikult kommunistliku režiimi kukutanud Tšiili parempoolset diktaatorit Augusto Pinochetit. Seega paistab seda fakti arvesse võttes, et Hayeki jaoks oli sõnapaar diktatuur-demokraatia asemel olulisem hoopis sõnapaar turumajandus-plaanimajandus.
Ennustuste korrektsusest rääkides on huvitav analüüsida ka rahvusvahelise plaanimajanduse kulgu. Midagi sarnast võis kohata külma sõja aegse idabloki eksistentsis, kuid seda ei anna siiski võrrelda sellega, mida Hayek oma raamatus kartis. Idablokk oli oma olemuselt ühe suurriigi (NSVL) poolt juhitud ja seal riikidevahelist kauplemist, mida Hayek ennustas, ei toimunud. Hayeki kartustele sarnasem on minu hinnangul hoopis Euroopa Liit. Kuigi see on end defineerinud selgelt turumajandusliku ühendusena, meenutavad selle puudujäägid Hayeki „tulevikumaailma sümptomeid”. Konkreetselt plaanimajanduslikku poliitikat ei saa Euroopa Liidu puhul veel täheldada, kuid Brüsseli-keskne majanduspoliitika ja igasugu Euroopa Liidu regulatsioonid ja direktiivid on nii hoomamatud, et need on liikmesriikides kutsunud esile sarnaseid etteheiteid, mida võis täheldada ka teoses. Hea näitena võib tuua Kreeka võlakriisi, kus teised Euroopa Liidu liikmesriigid pidid kandma arvestavat rahalist kahju Kreeka enda tegemata jätmiste tõttu.
Mulle kui lugejale on raamatu „Tee orjusesse” väärtus ülimalt mitmetahuline. Esimeteks arendas see loogilist mõtlemist – nimelt aitas raamat mul isiklikult paremini mõista, kuidas erinevaid ideoloogiaid (antud juhul konkreetselt plaanimajandusel põhinev sotsialism) süvitsi uurida ja jõuda välja tagajärgedeni, mis võivad olla hoopis erinevad esialgsest hüpoteesist. Ehk siis, kuidas ideoloogiaid loogiliselt lahti mõtestada, järjestikku seotud järeldusi teha ja jõuda lõpuks välja selgelt sõnastatud argumentideni. Samuti oli märkimisväärne Hayeki arutelu rahvusvahelise korra teemal – riikidevahelised suhted on eriti oluline ka tänapäeval Euroopa Liidu kontekstis, kus Hayeki poolt välja toodud probleemid on omamoodi esile kerkinud.
Raamatu teiseks suureks väärtuseks on ajaloolised teadmised, mille lugemise käigus omandasin. Alustuseks ei seostanud ma eelmise aastatuhande keskel tekkinud vabaturumajanduse ja inimvabaduste seost. Täiesti uudne oli ka ajalooline baas, millele Hayek ehitas väite, et Natsi-Saksamaa alustalad seisnevad just 19. sajandi teise poole sotsialistlikus poliitikas. Kuigi Hayekist võib-olla mittesõltuvatel põhjustel peale Saksamaa ühtegi teist ajaloolist „sotsialismist totalitarismini” näidet (kui ehk Nõukogude Liit välja jätta – M.P.) ei olnud võimalik tuua, siis selle kompenseeris Hayek just ülipõhjaliku Saksamaa lähiajaloo käsitlemisega. Ja hoolimata sellest, et ma ennist kritiseerisin just rohkemate ajalooliste näidete puudumist, mille tõttu võib raamatu akadeemiline väärtus ja ennustuste vettpidavus kannatada, siis hoiatava näitena mängis Hayek Saksamaa rolli suurepäraselt välja.
Raamatu kolmas suur väärtus on aga seotud praktilisema kontekstiga ja sellega, mida raamat reaalselt endaga kaasa tõi avaldamisele järgnenud kümnenditel. Raamat oli kirjutatud sõja ajal, mil oli majanduses kesksel kohal sõjatööstus, mis aga sai töötada vaid riiklikul juhtimisel. Esimese maailmasõja taustal järeldas Hayek, et ühiskonnas võib sõjaajal kehtestatud plaanimajandus järeljõuna sisse juurduda ka sõjajärgsel perioodil, millesarnaseid tendentse ta kahe maailmasõja vahel nägi. Samuti oli 1940ndate esimeses pooles maailma keskseimaks majandusteadlaseks John Maynard Keynes, kelle teooria soosis riigipoolset majandusse sekkumist. Eelnevalt mainitud põhjuste tõttu oli tolleaegses ühiskonnas riigi suur roll majanduse loogiline sündmuste käik. Hayeki raamat oli aga oluline mitme dogma murdmisel, tuues esile plaanimajanduse kahepalgelisuse ja selle ohud. Samuti omas raamat üliolulist rolli ka pikemaajalises praktikas – 20. sajandi teise poole New Righti suuna viljelejad said inspiratsiooni just Hayeki ja Milton Friedmani töödest ning kasutavad ta argumente siiani.
Kasutatud allikad
Hayek, Friedrich A. (1944). Tee orjusesse. Chicago & London: University of Chicago Press.
Heywood, Andrew. (2007). Political Ideologies. An Introduction. 4th edition. Basingstoke: Palgrave Macmillan.
0 Comments