Head ööd, Hongkong

Autor: Tristan Saupõld

Taustafoto: W Sakamoto for Studio Incendo, licensed under CC BY 4.0

–

Veel viie aasta eest said miljonid hongkonglased koguneda linnatänavatele meelt avaldama valitsuse repressiivse poliitika vastu – ja tulemuslikult. Seaduseelnõu, mis näinuks ette kahtlusaluste Hiina mandriosasse saatmist, võetigi rahvamasside ilmekal nõudmisel tagasi. Kohalikud valimised toimusid vaata et demokraatlikult ning lausa ootamatult ülekaaluka võidu võttis Pekingile vastanduv, suuremat autonoomiat ja pluralismi toetav opositsioon. Siis tuli Covid-19. 

Hongkongi erihalduspiirkond

Rahvaarv – 7,5 miljonit 

Keel – 92% kantoni, 2% hiina (putonghua), 2% inglise

SKT (PPP) per capita #17 / maailma finantskeskus #3

Üks riik, kaks süsteemi. Hongkongi põhiseaduses sätestatult on tegemist Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkonnaga, mille eriõigused tagavad piirkonnale laialdase autonoomia, ainsate eranditega kaitse- ja välispoliitikas. Eriõigused pärandas Hongkongile 1997. aastal realiseerunud üleminek Briti koloniaalvõimu haldusalast Hiina Rahvavabariigi koosseisu. Hiina initsiatiivil toimunud võimu siirde aluseks sai Hiina-Briti ühisdeklaratsioon, mis lubab Hongkongile 50-aastase üleminekuperioodi, mille jooksul ei muudeta kohalikku “kapitalistlikku süsteemi ja eluviisi”. Deklaratsiooni 13. paragrahvi kohaselt peavad säilima isiku-, kõne-, pressi-, kogunemis- ning teised varasemalt kehtinud vabadused ja õigused. 

Briti-Hiina võimuvahetusele järgnenud kahte aastakümmet iseloomustasid majanduslik integratsioon Hiinaga, hiinlaste sisseränne, sotsiaalse ebavõrdsuse kasv ning terav poliitiline vastasseis Pekingi-meelse (Pro-establishment Camp) ja demokraatiameelse bloki (Pan-democratic Camp) vahel. Viimase põhjuseks olid katkematult võimul püsinud Pekingi-meelsete järjepidevad autokratiseerimise ja autonoomia piiramise püüded, mida suutsid tagasi hoida vaid massilised meeleavaldused.

Lootus

Juuni 2019. Hongkongi kesklinna tänavatele kogunevad ligi kaks miljonit meeleavaldajat, et protestida Pekingi-meelse valitsuse algatatud seaduseelnõu vastu, mis teeks võimalikuks kõigi kuriteokahtlusega inimeste väljaandmise Mandri-Hiinale. Carrie Lam, Hongkongi valitsusjuht, teatab 15. juunil, et väljasaatmisseaduse vastuvõtmine lükatakse edasi. Protestid jätkuvad aktiivselt läbi suve, neid kannustab intensiivistuv politseivägivald ja üha ühtsema protestiliikumise viiest nõudmisest koosnev demokraatia täiustamise eesmärk. 

Viis nõudmist valitsusele:

• täielik väljasaatmisseadusest loobumine;
• meeleavalduste mässuna käsitlemise lõpetamine; 
• vahistatud meeleavaldajate vabaks laskmine ja süüst vabastamine; 
• sõltumatu komisjoni loomine politsei käitumise uurimiseks meeleavalduste ajal;
• Carrie Lami tagasiastumine ja üldise valimisõiguse rakendamine LegCo ja valitsusjuhi valimistel.

Septembris teatab Lam seaduseelnõu lõplikust tagasivõtmisest ning otsus jõustub ametlikult oktoobris. Et viiest nõudmisest on valitsus siiski adresseerinud vaid ühte, kestavad rahutused edasi. Protestide maha surumiseks rakendab valitsus 4. oktoobril eriolukorra seadust, kehtestades maski kandmise keelu avalikel kogunemistel. Valitsuse käitumine valab ainult õli tulle.

24. novembril toimuvatel korralistel kohalikel valimistel on valimisaktiivsus ajaloo kõrgeim – 71%. Demokraatlik blokk võtab Pekingi-meelsete ees täieliku seljavõidu, saavutades enamuse kõigis valimisringkondades peale ühe (saared), kogudes kokkuvõttes 56% häältest ja 85% kohtadest volikogudes. Arvatavasti mängisid valijakäitumise pöördelises muutuses rolli pragmatismi asendumine lokalismiga, pettumine “üks riik, kaks süsteemi” põhimõtte eiramises, usaldamatus Hongkongi juhtide ja Hiina poliitilise süsteemi suhtes ning eelnevatest johtuv Hiina keskvõimu vastane sentiment. 

(Lam 2019, tabelid 2-4); algandmed Hongkongi valimisteenistuselt.

Jumal masinast

Jaanuaris 2020 jõuab Hongkongi Covid-19. Õnnestunud valimiste, aga ka robustse politseitöö tulemusel juba novembri lõpus ja detsembris mõnevõrra hoogu kaotanud rahutused vaibuvad seejärel tervislikel kaalutlustel, jätkudes harvemate ja leebemate aktsioonidena. Kevade algul keelab valitsus rohkem kui neljaliikmeliste gruppide avaliku kogunemise, põhjendades seda vajadusega piirata viiruse levikut. Algselt kaks nädalat kehtima pidanud avalikel kogunemistel osalejate ülempiir kaotatakse täielikult alles veidi enam kui kaks ja pool aastat hiljem, jaanuaris 2023. 

Koroonapiirangud kingivad valitsusele ideaalse võimaluse – ühest küljest saab summutada siiani vinduva protestilaine, teisalt on võimalik autokratiseerumist kiirendada, ilma et tuleks karta uut laialdast ülestõusu. Rahvatervise kaitsmine annab korrakaitsjatele varasemast legitiimsema õigustuse meeleavalduste lämmatamiseks ja erinevalt eelmisest aastast on nüüd iga-hulgaline meeleavaldus seadusevastane.

Rahvusliku julgeoleku seadus

Hiina Rahvakongressi alaline komitee otsustab 30. juunil 2020 ühehäälselt, et rahvusliku julgeoleku seadus lisatakse Hongkongi põhiseaduse III lisasse ning kuulub jõustamisele ja väljakuulutamisele kohalikul tasandil. Määratuna põhiseaduse lisasse ei pea Hongkongi valitsus seadust isegi kinnitama ning see hakkab kehtima sama päeva hilisõhtul, kuupäeval, mis tähistab Hongkongi ülemineku 23. aastapäeva. Vaatamata kogunemise piirangutele tulevad 1. juulil tänavatele kümned tuhanded meeleavaldajad, kelle hulgast üle 370 võetakse vahi alla.

Rahvusliku julgeoleku seaduse III peatükist näeme, et eluaegse vanglakaristuse võivad kaasa tuua: 

• setsessioon (organiseerimine, planeerimine, täideviimine või osalemine);
• Hiina või HK keskvõimu kukutamine või “õõnestamine” (undermining);
• Hiina või HK keskvõimu töösse sekkumine või töö takistamine;
• HK valitsusasutuste ründamine või kahjustamine;
• terrorism (ühiskonnale “suure kahju” tekitamine, kusjuures kahju võib olla ka vaimne);
• koostöös välisorganisatsiooniga viha külvamine Hiina või HK valitsuse vastu;
• koostöös välisorganisatsiooniga sanktsioonide kehtestamises või teistes vaenulikes tegevustes osalemine. 

Nimetatud kuritegudele kaasaaitamine või õhutamine päädib kuni 10-aastase vanglakaristusega. 

Sõnastuse silmatorkav ambivalentsus annab võimaluse kasutada seadust, et kriminaliseerida nii kriitika valitsuse suhtes kui opositsiooni tegevus üleüldse. Väljendid jätavad kohtutele piiramatult tõlgendusruumi ning võimaldavad igasuguse kriitika tembeldada “suure vaimse kahju” tekitamise alusel terrorismiks, või miks mitte ka keskvõimu õõnestamiseks. Alternatiivselt saab igapäevased demokraatliku protsessi osad, nagu valitsuse kavandatud eelarve mahahääletamine, kuulutada Hongkongi keskvõimu töö takistamiseks. 

Kõigele lisaks on kurioossel seadusel ekstraterritoriaalne ulatus: 38. paragrahvist tulenevalt kehtib seadus ka väljaspool Hongkongi paiknevatele Hongkongi kodakondsuseta isikutele, laienedes seeläbi kõigile maailma elanikele. Teoreetiliselt võib kriminaalkaristus oodata ka eestlasi, kes on mõnes arvamusartiklis Hongkongi valitsuse vastu “viha külvanud” – ja kohapeale reisimist ehk olekski targem vältida. Rohkem peab siiski kartma hongkonglaste diasporaa, kelleni Hiina kombitsad tõepoolest ulatuvad ka välismaal.

Demokraatliku bloki eelvalimised 

Juuli 2020. Vaatamata kõigele on sügisel tulemas seadusandliku koja ehk parlamendi- ehk LegCo (Legislative Council) valimised. Selle eel korraldab demokraatlik blokk oma šansside suurendamiseks eelvalimised (pro-democracy primaries), mille tulemuste põhjal selgitatakse välja populaarsemad kandidaadid, kelle taha demokraatlikud valijad saavad sügisel koonduda. Seeläbi välditakse häälte kaduma minemist ja maksimeeritakse demokraatliku bloki võimalusi.   

Rahvusliku julgeoleku seaduse jõustumisel on demokraatlikus blokis tekkinud ebakindlus, õieti hirm arreteerimiste ees. Poliitiline organisatsioon Demosistō (tõlkes: rahva tahe), mille juhid olid eelmise aasta meeleavalduste eesotsas, läheb laiali. Nathan Law pageb Londonisse, Agnes Chow tõmbub tagasi. Joshua Wong ja Tiffany Yuen otsustavad kandideerida üksikkandidaatidena.  

Hongkongi põhiseaduse minister Erick Tsang hoiatab vaid loetud päevad enne eelvalimisi, et eelvalimised võivad olla vastuolus rahvusliku julgeoleku seadusega, sest nende eesmärgiks on võita parlamendienamus ja seejärel vetostada valitsuse koostatud aastaeelarve. Eelarvele veto peale panemist võib ministri sõnul pidada setsessiooni, õõnestamise või välismaise organisatsiooniga kokkumängu katseks. 

Eelvalimiste toimumist keskvõimu ähvardused ära ei hoia ja üle 600 000 osalejaga eelvalimiste tulemused näitavad võimutasakaalu nihkumist traditsioonilistelt demokraatlikelt erakondadelt uute, lokalistlike jõudude suunas. Võitjate sekka kuulub mitmeid meeleavaldustel esile kerkinud aktiviste, nagu Joshua Wong ja Tiffany Yuen, kuid ka kogenud parlamendiliikmeid, nagu Ted Hui ja Eddie Chu. Demokraatlik blokk tundub ühtne, mitmekesine ja valmis võitma parlamendienamust. 

Mahasurumine saab hoo sisse

30. juulil lükatakse tagasi 12 demokraatliku bloki kandidaadi taotlused valimistel kandideerimiseks, teiste hulgas diskvalifitseeritakse ülipopulaarsed Wong, Yuen, Gwyneth Ho, Lester Shum ning neli ametis olevat parlamendiliiget. Valitsuse sõnul olid tühistatud kandidaadid sooritanud ühe või mitu järgmistest süütegudest:

• seisnud Hongkongi iseseisvuse eest;
• edendanud välisriigi valitsuse sekkumist Hongkongi siseasjadesse;
• väljendanud “põhimõttelist vastumeelsust” rahvusliku julgeoleku seaduse suhtes;
• väljendanud kavatsust parlamendiliikmena “hooletult” maha hääletada Hongkongi valitsuse seadusandlikke ettepanekuid, et sundida valitsust järele andma teatud poliitilistele nõudmistele. 

Valitsus sedastab, et kuna selliselt käituvad inimesed ei suuda austada põhiseadust, ei suudaks nad ka täita parlamendiliikme kohustusi. Otsusele järgneb koheselt tugev kriitikalaine nii kohaliku kui rahvusvahelise demokraatliku kogukonna poolt, mis aga ei jõua kaua kesta, sest tähelepanu haarab veelgi suurem uudis. 

Valimiste edasilükkamine

31. juulil teatab valitsus, et sügisesed LegCo valimised lükatakse aasta võrra edasi. 

Valimiste edasilükkamist põhjendatakse valimisjaoskondades lahvatava koroonapuhangu ohuga, mis võiks üle koormata Hongkongi haiglasüsteemi. Pressiteates selgitab valitsus, et samm ei ole sugugi pretsedenditu, sest valimisi on samal aastal Covid-19 tõttu edasi lükatud paljudes riikides, isegi Ühendkuningriigis. 

Tegelikult lükati 2020. aastal järgmisesse aastasse ainult vastuolulised Etioopia üldvalimised, teised aasta võrra edasi lükatud valimised olid kohaliku omavalitsuse või muud madalama tasandi valimised. Ka parlamendi- ja presidendivalimisi lükati mujal edasi, näiteks Iraanis, Poolas ja Serbias, aga kõige rohkem mõne nädala või mõne kuu võrra. 

Järgneb terav kriitika nii lääneriikide, inimõigusorganisatsioonide kui ka kohaliku opositsiooni poolt. LegCo liikmed Eddie Chu ja Raymond Chan astuvad tagasi, põhjendades, et valitsuse otsus läheb vastuollu põhiseaduse 69. paragrahviga ja nemad ei kavatse töötada seadusandlikus kogus, mis on ametisse nimetatud, mitte valitud. 

Demokraatliku bloki eelvalimistel kogunenud impulss on läinud tühja. 

Parlament jääb opositsioonita

11. novembril teeb Hiina Rahvakongressi alaline komitee otsuse, et LegCo liikmed ei täida juriidilisi ametinõudeid ning vabastatakse koheselt ametist juhul, kui nad

• toetavad Hongkongi; 
• iseseisvust;
• ei tunnusta Hiina RV ülemvõimu Hongkongi üle;
• edendavad väliste jõudude sekkumist Hongkongi asjadesse; 
• või ohustavad teiste tegevuste läbi rahvuslikku julgeolekut.

Juba samal päeval teatab Hongkongi valitsus, et need neli järgmistelt LegCo valimistelt diskvalifitseeritud kandidaati, kes kuuluvad ka praegusesse parlamendikoosseisu, on tänasest otsusest tulenevalt ametivolitused juba kaotanud. Teisisõnu, LegCo liikmed Kwok Ka-ki, Dennis Kwok, Kenneth Leung ja Alvin Yeung vabastatakse Pekingist läkitatud uudse tõlgenduse alusel momentaanselt ametist. 

Vastusena ettehoiatamata tagandamistele astub demokraatlik blokk tagasi in corpore. Olukord, kus rahva poolt valitud esindajad on sedavõrd ootamatu ja kaaluka seadusemuudatuse objektiks, mis seejuures jõustub ilma kohaliku valitsuse sõnaõiguseta, on demokraatlike saadikute jaoks aktsepteerimatu. 15 (ehk kokku 19) liikme lahkumise järel jääb parlamenti vaid kaks saadikut, kes ei kuulu Pekingi-meelsesse blokki: Cheng Chung-tai, kes peab hetkel lahkumist kasutuks, ja neutraalne meditsiinisektori esindaja Pierre Chan. 

Võib vaielda, et opositsioon andis parlamendi otsuste vääramise hoovad ise käest – kuid sama tagajärjetu oleks olnud jätkata kõigele vastu hääletamist ilma reaalset mõju omamata, legitimeerides valitsuse “üks riik – kaks süsteemi” põhimõtet eiravat, repressiivset poliitikat.

Hongkongi 47

6. jaanuar 2021. Hiljuti loodud rahvusliku julgeoleku politseiosakond vahistab rohkem kui 50 opositsioonipoliitikut, endist LegCo liiget ja aktivisti, keda süüdistatakse riigivõimu õõnestamises. Õõnestamisena tõlgendatakse, täpselt nagu oli ähvardanud Erick Tsang, LegCo valimistel kandideerimist programmiga, mis näeb ette enamuse võitmist ja seejärel valitsuse koostatud aastaeelarve maha hääletamist. 

Eelarve maha hääletamise korral on nimelt valitsusjuhil õigus LegCo laiali saata ja kuulutada välja uued parlamendivalimised. Kui aga eelarve hääletatakse ka uue parlamendikoosseisu poolt maha, tähendab see põhiseaduse 52. paragrahvi kohaselt, et valitsusjuht peab tagasi astuma. Antud klausli meelega rakendamine, õieti selle planeerimine, on nüüdsest “õõnestamine” ja seega kriminaalselt karistatav rahvusliku julgeoleku seaduse alusel. 

Veebruaris saavad 47 kõige väljapaistvamat opositsionääri ametliku süüdistuse “vandenõus poliitilise süsteemi õõnestamiseks”, teiste hulgas Joshua Wong, Tiffany Yuen, Eddie Chu, Raymond Chan, Leung Kwok-hung. Hongkongi 47 jääb ootama kohtuprotsesse, muide vaid neljateistkümnele neist võimaldatakse kautsjoni vastu niikauaks ajutine vabadus. 

Algab patriootide ajastu – elektoraalreform

Märtsis teeb Hiina Rahvakongressi alaline komitee järjekordsed muudatused Hongkongi põhiseaduse lisades, millele järgnevalt võtab praktiliselt opositsioonitu LegCo vastu mahuka valimissüsteemi seadusemuudatuste paketi, millega kaasnevad ulatuslikud muutused.

Hongkongi valimissüsteem on olemuselt küllaltki kompleksne. Valitsusjuhi (Chief executive) valis vana süsteemi järgi valimiskomitee, mis koosnes 1200 liikmest: 1034 otse valitud liiget erinevatest ameti- ja piirkonnasektoritest, 60 religioonide esindajat ja 106 ex officio määratud liiget ehk Hongkongi saadikud LegCo-s ja Hiina Rahvakongressis. 

Enne elektoraalreformi oli LegCo-s 70 saadikut: 35 geograafilistest ringkondadest otse valitud saadikut, 30 funktsionaalringkondades (ehk erinevate ametialade esindajate poolt) valitud saadikut ja viis kohalike volikogude nomineeritud, aga de facto otse valitud saadikut. 

Uue valimissüsteemi järgi on valimiskomitees 1500 liiget, kes jagunevad võrdselt viie sektori vahel. 982 liiget valitakse erinevate sektorite ja huvigruppide poolt otse, 156 nomineeritakse huvigruppide poolt ja 362 liiget määratakse ex officio. Olulise uuendusena tekib viies sektor, mille moodustavad mandri-Hiina institutsioonides töötavate Hongkongi ametnike esindajad. Samuti kujundatakse ringi erinevate sektorite sisesed loogikad, näiteks koondatakse varasemalt eraldiseisvad traditsioonilised demokraatide sektorid, nagu haridus ja kõrgharidus või meditsiin ja terviseteenused. Mitmes sektoris on otsevalimine asendatud asutuste poolt nomineerimisega. 

LegCo saadikute arv tõuseb elektoraalreformiga 90-le. Ringkondadest otse valitud saadikute arv väheneb 20-le, funktsionaalringkondadele jääb 30 saadikut ning kohalike volikogude kohtade asemele tuleb uus 40-pealine valimisringkond, kuhu valitakse saadikud valimiskomitee 1500 liikme poolt.

Ühtlasi luuakse reformiga Kandidaatide Sobivuse Hindamise Komitee (Candidate Eligibility Review Commitee), mille ülesandeks on kindlustada valimiskomiteesse, LegCo-sse ja valitsusjuhiks kandideerivate isikute vastavus nii põhiseaduse kui rahvusliku julgeoleku seadusega. Põhiseaduse lisade uue versiooni kohaselt koostab kõigepealt kandidaatide sobivuse kohta ülevaate politsei rahvusliku julgeoleku osakond, seejärel kujundab oma arvamuse Rahvusliku Julgeoleku Kaitsmise Komitee (Committee for Safeguarding National Security) ning lõpliku ja vääramatu otsuse teeb Kandidaatide Sobivuse Hindamise Komitee. 

Komitee liikmed nimetab valitsusjuht, mis tähendab kogu võimutäiuse koondumist valitsusele. Kuigi varasemast tugevamalt Pekingi-meelsust soodustav valimissüsteem võiks lubada demokraatliku bloki kandidaatide läbi raskuste pääsemist parlamenti ja valimiskomiteesse, tühistab selle võimaluse Kandidaatide Sobivuse Hindamise Komitee vetoõigus. Valitsusjuht põhjendab niinimetatud patriootide seadust vajadusega teha kindlaks, et kõik Hongkongi valitsevad ametiisikud ka tõesti armastaksid Hongkongi. 

Igav autokraatia 

August 2021. Patriootide seaduse alusel vabastatakse ametist Cheng Chung-tai, viimane demokraatliku bloki saadik parlamendis.

Detsember 2021. LegCo valimistel võidab Pekingi-meelsete blokk 89 kohta 90-st, ainsaks erandiks tsentristliku Third Side partei esimees Tik Chi-yuen. 

Mai 2022. Ainus kandidaat valitsusjuhi valimistel on senine erihalduspiirkonna peasekretär John Lee, kes kogub 99,4% valimiskomitee häältest. 8 hääletavad vastu, 4 sedelit jäetakse tühjaks, 33 häält jäävad sisse andmata. 

Mai 2023. Kohalike volikogude elektoraalreform. Otse valitavate volikogu liikmete arv väheneb 94 protsendilt 19 protsendile. Kahjulike elementide kohalikesse omavalitsustesse sattumise vältimiseks asutatakse Volikogu Liikmete Sobivuse Hindamise Komitee (District Council Eligibility Review Committee). Ühtlasi peavad kandidaadid koguma vähemalt üheksa nominatsiooni oma valimisringkonna kolmelt nõuandvalt komiteelt, mille liikmed aga nimetab Hongkongi sise- ja noorsoominister. 

Detsember 2023. Rekordiliselt madala valimisaktiivsusega – 27,5% – kohalikel valimistel ei lubata osaleda demokraatliku bloki ega tsentristlikel kandidaatidel, kel kas ei õnnestu koguda piisavalt nominatsioone või tühistab kandidatuuri hiljuti loodud komitee. Kohalikes volikogudes, nagu ka valitsuses ja parlamendis, on nüüdsest võimukandjateks ainult patrioodid. 

Märts 2024. Kiirkorras võetakse vastu teine rahvusliku julgeoleku seadus (The Safeguarding National Security Ordinance), mis on esimese seaduse ehk Pekingi korralduse kohalik vaste, eesmärgiga lõplikult ellu viia põhiseaduse 23. paragrahv. Uus seadus on mõeldud välja juurima lisaks setsessioonile, õõnestamisele, terrorismile ja välissekkumisele ka riigireetmist, ülestõusu, spionaaži ning riigi julgeolekut ohustavat sabotaaži. Nimetatud kuritegudele võivad järgneda karistused kümnest aastast kuni eluaegse vangistuseni. Seegi seadus on ekstraterritoriaalne ja kätkeb hulgaliselt ambivalentseid rikkumisi, nagu mässule õhutamine ja avaliku turvalisuse ohustamine. 

Viimati ületab Hongkongi sisepoliitika uudisekünnise novembris, kui viimased Hongkongi 47 hulka kuuluvad aktivistid saavad teada lõpliku kohtuotsuse. 45 süüdi mõistetut saadetakse vangi: suurem osa süü omaks võtnud opositsionääre näeb vabadust 2029. aastal, eelvalimiste korraldajaks peetav Benny Tai jääb vangi 2034. aastani. Kaks aktivisti mõistetakse õigeks. 

Tekstist läbi käinud demokraatidest jäävad 2029. aastani trellide taha Joshua Wong, Tiffany Yuen, Eddie Chu, Lester Shum, Kwok Ka-ki ja Alvin Yeung; 2031. aastal peaksid vangist pääsema Gwyneth Ho, Raymond Chan ja Leung Kwok-hung. Ted Hui on eksiilis Austraalias, Dennis Kwok USAs, Agnes Chow Kanadas ja Nathan Law jätkuvalt Inglismaal. 

Olukord täna

Freedom House annab 2024. aasta raportis Hongkongile hinnangu “osaliselt vaba”: poliitiliste vabaduste skoor on 9/40 ja isikuvabaduste skoor 32/60. Esmapilgul ei tundugi kõige hullem. Hinnangu kohaselt on Hongkongis päris hea seis korruptsiooni, usuvabaduse, diskrimineerimise, elukoha vahetamise vabaduse, eraomandi vabaduse, perekonna- ja eraelu vabaduse ning võimaluste võrdsusega. 

Samal ajal saadakse madalaim võimalik skoor (0/4) kõikide valimisvabadust käsitlevate aspektide, opositsiooni võimaluste ning vabalt valitud esindajate mõju eest valitsuse poliitikale. Väga madalana (1/4) hinnatakse ka poliitilistesse ühendustesse organiseerumise vabadust, poliitiliste valikute kaitstust välisjõudude mõju eest, meediavabadust, akadeemilist vabadust, kogunemisvabadust, vabaühenduste vabadust ning ametiühingute vabadust.

Järelikult on Hongkongi elanike võimalused poliitikas osalemiseks praktiliselt olematud ning isikuvabaduste (praegu keskpärane) tagatus on täielikult valitsuse meelevallas. 

Võrdluseks, protestidele eelnenud 2018. aastal olid poliitiliste ja isikuvabaduste skoorid vastavalt 15/40 ja 37/60. Eriti tähenduslik on langus just kriitilistes aspektides, milles täna on tulemuseks nulliring. Kui 1/4 valimisvabaduste tingimustes sai 2019. aasta kohalikel valimistel demokraatlik blokk saavutada ülekaaluka võidu, siis täna leiab valimissedelitelt vaid Pekingi-meelsed kandidaadid. 

Ka V-Dem viimased hinnangud (skaalal 0-1) on hävitavad nii osalusdemokraatia (0,05), arutleva demokraatia (0,06), liberaaldemokraatia (0,12), elektoraalse demokraatia (0,15) kui egalitaarse demokraatia (0,21) olukorra kohta. 2018. aastaga võrreldes on kõige vähem langenud egalitaarse demokraatia skoor, mis toona oli 0,29 – kõik teised näitajad on aga kukkunud viie aastaga rohkem kui kahekordselt. 

Mõttekoht

Hongkongis säilivad osad isikuvabadused kuni see on majanduslikult kasulik, välisinvesteeringute hoidmiseks ja meelitamiseks. Poliitilise opositsiooni ja sõnavabaduseta saab Hongkongi majandus hakkama – pole mässajaid, pole probleemi.

Tugevalt autoritaarse Hiina jaoks on kodanikuvabaduste piiramine igapäevane modus operandi, vahend võimu kinnistamiseks ja teisitimõtlemise ennetamiseks. Hongkongi luigelaul ilmestab, kuidas Hiina ei pea lubadustest kinni ning kasutab avanevaid võimalusi osavalt ära, rakendades seadustiku ümber kujundamiseks jõudu ja erakorralisi meetmeid, et seejärel käivitada seadusandluse toel edasise autokratiseerumise ahel, mille lõpp-punkt on totaalne ainuvõim. Ei ole põhjust kahelda, et kui Hiina lubab Taiwanile autonoomiat ja senise süsteemi säilimist, leiaks tegelikkuses aset samalaadne protsess kui Hongkongis. 

Iseseisva Taiwani ähvardamise, Venemaa toetamise, uiguuride ja tiibetlaste tagakiusamise ning merekaablite lõhkumise kontekstis tasuks Eestil kaaluda landsbergislikku Hiina-poliitikat ehk majandussuhetega riskimist väärtuspõhise välispoliitika nimel. Kuluanalüüsi teeb keerukamaks tänane julgeolekuolukord, sest esimeseks prioriteediks on ja jääb vältida Hiina aktiivsemat sekkumist sõjategevusse Ukrainas.