Autorid: Simona Betrozova-Mere, Hans Joosep Tamme
Toimetaja: Sarlotte Lõvi
Kuna tegemist on Dr Strangelove-ile pühendatud artikli teise osaga, arvan ma, et süžee ümberjutustamine pole enam vajalik. Mina loodan, et need inimesed, keda motiveeris eelmine artikkel, suutsid leida endale aega ja vaatasid seda filmi kas Elektriteatris või kodus. Selle konkreetse artikli eesmärk on pigem subjektiivse arvamuse väljendamine, huvitavate faktide esitamine ja mingis mõttes sügavam filmi analüüs. Teie ees on meie filmirubriigi tiimiliikmete mõtted.
Alustan sellega, et Dr. Strangelove’i näol on tegemist piisavalt progressiivse musta komöödia filmiga USA kontekstis, kuna 50-60ndatel aastatel Hollywoodis veel eksisteerisid teatud tabu-teemad (eriti seksuaalsuse, vägivalla ja poliitika kontekstis) ning realismi asemel eelistati stereotüüpseid ilustandardeid, tegelaste arhetüüpilisust ja must-valget narratiivi. Õnneks kinematograaf ei piirdunud ainult massiliste blockbuster’itega, kuna paralleelselt traditsionalismiga hakkas aina rohkem tegutsema iseseisvaid režissööre oma individuaalse ja eksperimentaalse vaatega ning muidugi sooviga panustada edasisesse filmitööstuse arengusse, lammutades sellega piirangute klaaslage.
Selleks, et saavutada suuremat loovuse iseseisvust, kolis Stanley Kubrick 1960-ndatel aastatel Inglismaale, kus ta filmis näiteks “Lolitat” (1962) ja “Dr Strangelove’i” (1964). Elukoha muutus andis talle peaaegu et täieliku kunstilise kontrolli oma filmide üle, kuid samal ajal ta pidi puudust tundma suurte stuudiote regulaarsetest toetustest. Kubrick eelistas vabadust, kreatiivsust ja kvaliteeti selle asemel, et massiliselt produtseerida palju keskpäraseid filme. Sel põhjusel on tema filmograafia seas nii palju meistriteoseid, mis on saanud juba kultuslikeks klassikuteks.
Arvan, et eraldiseisvat tähelepanu väärib sõjavastane sõnum Kubricku filmide taga. Autori patsifistlikud vaated olid selgesti nähtavad juba tema varasemates filmides, näiteks filmis “Kuulsuse rajad”(1957). “Dr. Strangelove-i”(1964) omapära seisneb peamiselt aga selles, et Kubrick ise proovib ebatavalist rolli enda jaoks. Kui tema eelmised filmid olid piisavalt realistlikud ja tõsised, siis Strangelove-i puhul ta esineb juba satiiriku ja katsetaja positsioonis (VoxSpace, 2019).
Huumor ei olnud Kubricku jaoks mitte lihtsalt kaitsemehhanism, vaid vastupidi adekvaatne ja tervislik viis tajuda meie absurdset reaalsust. Tema jaoks see pidev tuuma ja muude relvade pidev võidujooks on mõttetu ja koomiline (justkui suguorganite pikkuse võrdlemine), kuna see paneb meid pideva ootuse positsiooni, et meie vaenlane ründab esimesena. Probleem seisneb aga selles, et relvade tegemine teeb olukorda ainult hullemaks ja hullemaks ning teed tagasi enam ei ole.
Stanley Kubricku “Dr. Strangelove ehk: Kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi” on satiiriline film, mis ilmus 1964. aastal külma sõja ajal. Film uurib tuumakonflikti hirmu musta huumori ja absurdsete dialoogide kaudu. Kuigi Kubricku film on täis komöödia elemente, paneb see vaatajaid mõtlema poliitilise ja sõjalise võimu ohtude üle. Oluline on märkida, et film on eriti aktuaalne meie ajal.
Praegu jagavad suurriigid taas maailma ja mõjusfääre. Me kuuleme pidevalt erinevate poolte ähvardusi ja avaldusi tuumarelva kasutamise võimaluse kohta. Kaasaegsed poliitilised mängijad jätkavad relvade arvu võrdlemist. Tsiviilisikuid nähakse ressursina militaristlike eesmärkide saavutamiseks ning inimelu väärtus on äärmiselt madal. See idee on filmis aktiivselt esile tõstetud. Kui poliitikud ja ametnikud said teada ekslikult välja saadetud pommidega sõjalennukitest ja alustasid arutelu Nõukogude Liiduga, ei tundnud USA erilist muret lennuki pardal olevate inimeste võimaliku surma pärast. Ameeriklasi huvitas palju rohkem vaidluste lahendamine NSV Liiduga ning keegi ei arutanud, kuidas oleks võimalik sõjaväelennuki inimesi päästa. Selline suhtumine inimelusse on märgatav ka tänapäeva maailmas. Kaasaeg näib sama absurdne ja see must iroonia on saanud meie tegelikkuseks.
Ameerika kindral Jack D. Ripper annab ilma loata käsu rünnata Nõukogude Liitu tuumapommidega. President Muffley ja tema nõunikud, sealhulgas teadlane dr. Strangelove, üritavad rünnakut peatada. Nad saavad teada, et Nõukogude Liidul on „viimsepäevamasin“, mis hävitab maailma, kui toimub rünnak.
“Dr. Strangelove” on komöödia. Täpsemalt öeldes on kogu film üks suur nali – minu arvates üks suur seksinali. Päeva lõpuks taandub kõik ju sellele. Seks on üks inimese baasvajadusi ning ta on võimeline tegema ükskõik mida, et paljuneda. “Dr. Strangelove’is” alustab inimene selle nimel suisa tuumasõda.
Tuletame meelde kindral Ripperi põhjendust Nõukogude Liidu ründamisele: mürgitatud kraanivesi, mis väidetavalt nõrgestas mehe seksuaalset võimekust. Ja millal Ripper sellest aru sai? Loomulikult suguakti ajal. Seega võib öelda, et kogu filmi sündmustik hargneb lahti üksnes seetõttu, et kindral Ripperi seksuaalne frustratsioon ei leidnud rahuldust.
Aga tungigem sügavamale ja vaatame, kes need tegelased üldse on. Sama kindral Ripper on ju nimetatud kuulsa sarimõrvari Jack D. Ripperi järgi, kelle ohvrite seast enamus olid prostituudid. Kui vaadata ka teiste tegelaste nimesid, leiame ohtralt seksuaalseid vihjeid, näiteks:
- Kapten Mandrake – nime saanud alraunijuure (mandrake) järgi, mida vanasti peeti viljakust soodustavaks taimeks.
- Buck Turgidson – ingliskeelset omadussõna turgid kasutatakse sageli seksuaalses kontekstis.
- Merkin Muffley – merkin on kubemeparukas. Look it up.
- Ambassador de Sadesky – viide Markii de Sade’ile, tuntud libertiinile ja väga seksuaalse eluviisiga filosoofile.
- Premier Kissoff – … kas on vaja täpsustada?
Ja muidugi ka Dr. Strangelove ise, sest armastus on kõige all. Ka temale meeldis seks. Vähemalt vihjas ta sellele väga entusiastlikult, kui tutvustas filmi lõpus oma plaani kaotada monogaamia ja luua süsteem, kus iga mehe kohta oleks kümme naist. Loomulikult oleks see kõik vaid selleks, et inimkond maa all välja ei sureks. Kõik teised riigimehed (märksõna mehed) olid ka kohe plaaniga nõus.
Dr. Strangelove võib samuti olla metafoor meheaule: terve film on ta kinni oma ratastoolis, kuid alles lõpus, kui viimsepäevamasin vallandab üle planeedi suure magnetlaine, saavutab tema robotkeha võime püsti tõusta ja ta kiljub õnnest. Kusjuures samas stseenis seisab ka kindral Turgidson.
Tervet filmi saaks käsitleda kui metafoori suguaktile. Esimesed kaadrid näitavad, kuidas lennukeid õhus tangitakse. Seda kõike on filmitud peaaegu romantiliselt, kaasa arvatud taustamuusika, mis sobiks väga hästi mõnda armastusfilmi. Võib-olla peaksin oma esimest lauset parandama ja kutsuma “Dr. Strangelove’i” romantiliseks komöödiaks. Kusjuures filmi lõpus see sama lennuk pommitab Venemaad ning nagu kõik ilus siin maailmas, lõpeb ka see lugu suure pauguga – või pigem mitmega.
Võib-olla olen ma täiesti peast segi. Võib-olla oli Kubrick peast segi. Pealegi, kõik, kes on näinud tema teisi filme nagu näiteks “Kellavärgiga apelsin”, “Hiilgus” või “Silmad pärani kinni”, teavad, et seks ja armastus olid Kubricku filmograafias läbivad teemad. Ma ei väida, et minu analüüsi tasub tõsiselt võtta, kuid mulle meeldib mõelda, et sellel kõigel on mingi seos või tähendus. Stanley Kubricku filmid räägivad lugusid inimloomusest ning tihti keskendub ta just meie loomuseisundile, mis tavaliselt osutub olema üsna vägivaldne. See teema on rohkem fookuses tema järgmises filmis “2001: Kosmoseodüsseia”, kuid ka “Dr. Strangelove” näitab, kui primitiivsed me oleme, vaatamata sellele, et oleme võimelised leiutama relvi, mis võivad hävitada terve planeedi. Ei jää midagi muud üle, kui loota, et neil, kes praegu viimsepäevanuppu kontrollivad, püsib kõik… üleval.
0 Comments