Tribüüt Robert Eggersile

Autorid: Simona Betrozova-Mere ja Sophia Dzhemakulova

Toimetaja: Silver Moppel

Õudusfilmide ajalugu ja žanri areng 

Sügis, eriti selle teine pool, võib kutsuda esile erinevaid assotsiatsioone: akadeemilised saavutused ja projektid, selle aasta KOVi valimised ja üldine sügisene esteetika, mis on väljendatud värvilise looduse värvipaletis, mõnikord vihmases ilmas ja krõbisevaks kuivanud puulehtedes jalgade all. Tundub aga, et oleks oluline viga ignoreerida halloween’i, mis küll on kaotanud esialgse paganliku/varakristliku traditsiooni peo taga, kuid siiamaani omab suurt mõju globaliseerunud maailmas. Selle mõju on olnud nii laiaulatuslik, et see isegi suutis muuta üldist inimeste maailma tajumist ja muidugi filmitööstust, millest me räägime lähemalt selle artikli raames. 

Rääkides õudusfilmi ajaloost tuleb alustada 1930-ndate aastatega, millega kõik algas. Selliseks alguspunktiks nimetatakse “Dracula” (1931) filmi linastust, mis juba tol hetkel andis talle kultusliku staatuse. Siinkohal on oluline mainida, et enne seda perioodi, õudusfilmid olid ka, näiteks Saksa ekspressionistlikud tummfilmid, kuid ainult 30ndatel aastatel mainitud žanr oli n-ö kodifitseeritud.   

1940.-1950. aastatel algab juba õudusfilmi žanri filmide aktiivne populariseerimine, mis oli juba käsikäes teadusulmega ning tihti tehti filme eksisteeriva kirjanduse baasil (romaanid, novellid, koomiksid, legendid jne). 

1960-1970ndad aastad olid selles mõttes ekspirementaalsemad, lubades filmide autoritele rohkem vabadust ja loovust. 1980ndatel oli eriti populaarne slasher-žanr (tegemist on õudusfilmide subžanriga, mis eeldabki vägivaldse psühhopaati olemasolu, kes jälitab ja proovib mõrvata inimeste gruppi, mis tavaliselt koosneb noorukitest) mille kõige kuulsamateks esindajateks võiks nimetada “Halloween” ja “Reede 13” (“Friday the 13th”) ning Stephen Kingi raamatute ekraniseerimine. 20. sajandi lõpupoole ja 21. sajandi õudusfilmi tööstuse areng oli juba tihedalt seotud massmeedia trendide ja “vanade” teemade populariseerimisega, mis oli väljendatud remake’ide tegemisel. Ajalool me aga enam ei peatu. Ütleme selle osa lõpetuseks vaid seda, et praegu eksisteerib kaks paralleelset õudusfilmide arengujoont: massilised õudusfilmid ja iseseisvad projektid, mida näiteks tihti sponsoreerib A24 filmistuudio. Viimane seisis ka Robert Eggersi esimeste täispikkuste filmide taga. (A24 Films LLC n.d.)

Robert Eggersi panus filmitööstusesse

Miks me aga otsustasime rääkida just Robert Eggersist praeguse halloween’ile pühendatud filmirubriigi raames ning milles seisneb tema kui režissööri eripära ja panus? Arvame, et tema mõju seisneb mitte isegi õudusfilmide populariseerimises (tegelikkuses režissöör ei piirdu ainult selle žanriga), vaid tema erilise vaate transleerimisega. Tema filmid tihti sisaldavad endas ajaloolisi, rahvakultuurilisi ja müstilisi aspekte, rääkides samal ajal nii igapäevaelu aktuaalsetest teemadest ja küsimustest kui ka transtsendentaalsest/okultistlikust maailmast. Tundub, et Eggers on mõlema teemaga hästi kursis. Meile kui autoritele väga imponeerib see, kuidas Eggers üldse valib materjali oma filmide jaoks. Ühelt poolt pole tema filmide süžeed enam uued. Näiteks nõidade ja vampiiride kohta oli juba tehtud sadu filme, kuid uus ja värske on just see, kuidas ta analüüsib oma filmides inimloomust ja samal ajal kaasaegset agendat. Erinev ajalooline taust pole ainult ilus dekoratsioon – see on näitleja, mis nagu inimestest koosnev “Leviaatan” transleerib sõnumi tolleaegse ühiskonna muredest ja allasurutud instinktidest, millest sünnivad koletised. Monstrid Eggersi filmides pole päris monstrid (nagu ka Mary Shelley “Frankenstein” romaanis), vaid summeeritud ja utreeritud inimeste pahed ja hirmud. Tegemist on mingis mõttes inimtekkelise “homunkulusega”, mis tekkis ühiskonna lapselikust positsioonist, vastutusest loobumisest ja eskapismist. Tundub, et need inimloomuse aspektid on alatised ning eksisteerivad väljaspool aega ja ruumi. Seetõttu on Eggersi filmid mitte ainult hea ajaloo rekonstruktsioon, vaid ka meie praeguse reaalsuse usaldusväärne illustratsioon. 

Eggersi biograafia ja inspiratsioonid filmide jaoks 

Arvame, et enne seda, kui hakata analüüsima Eggersi teoseid, tasub visata pilk režissööri biograafiasse.

Robert Eggers sündis New Yorgis, kus teda kasvatas ema üksinda (hiljem kohtas ema uut meest, kellega ta sai veel kaks last). Juba noore mehena avastas Eggers oma huvi kinomaailma vastu. Algul töötas Robert Eggers rohkem lavastuskunstnikuna, kuid hiljem hakkas ta iseseisvalt arendama end stsenaariumi kirjutamise ja lavastamise valdkonnas. Tema esimeseks oluliseks projektiks sai 2015. aastal film “Nõid” Anya Taylor-Joy osalusel. Kriitikute ja publiku reaktsioon oli üsna positiivne ning eriti kiideti filmi ajaloolist täpsust, mis on Eggersi filmide üldine eripära. Robert Eggers üldiselt püüab oma filmides näidata muinasajaloolisi perioode. Režissöör ise tunnistab, et kaasaeg teda ei huvita ja “kõige hilisem aeg, mida ta on valmis kujutama, on 1950. aasta…, aeg mil ei olnud nutitelefoni” 

Järgmine projekt oli “Majakas” (2019), kus peaosi mängisid Robert Pattinson ja Willem Dafoe. Selles etapis tasub märkida, kuidas näitlejad filmiks valmistusid. Pattinsoni jaoks oli see roll tõeline väljakutse, olles enda mugavustsoonist väljas. Võtete ajal oli lubatud ka improviseerimine ning mõned stseenid olid näitlejate omalooming. Näiteks vahel, isegi kui stseen oli valmis, nõudis Dafoe selle uuesti tegemist, et luua filmimise ajal pingelisem õhkkond. Publik võttis filmi vastu positiivselt.

Järgnevateks töödeks olid “Põhjalane” (2022) ja “Nosferatu” (2024). Viimane eriti tõi kaasa palju arutelusid ning on peetud kõige edukamaks ning kindlasti kuulsaimaks Eggersi tööks. Kriitikute arvamused olid üldiselt positiivsed ning on võimalik väita, et just selle filmiga pööras Robert Eggers enda personale tähelepanu.  

Praegu valmistab Robert Eggers ette projekti “Werwulf”, mida oodatakse 2026. aastaks. Ja nüüd, kui me teame Eggersi tausta, arutame üksikasjalikumalt tema filmide süžeede ja teemade üle. 

Lähemalt filmidest

Nõid  (2015)

Nagu juba varem mainitud, on tegemist režissööri esimese suure filmiga ja seega debüütprojektiga, mis oli sponsoreeritud A24 poolt. Kui esialgne filmi eelarve oli 4 miljonit dollarit, siis film tõi lõpuks Eggersile 40 miljonit, tuues filmile mitte ainult finantsilist edu, vaid ka tehes sellest ühe parima 21. sajandi õudusfilmi. (Box Office Mojo n.d.)

Kuid selle filmi ilu ja silmapaistvus ei piirdu ainult eelmainitud edulooga. Film on väärtustatud kõigepealt oma loomingulise panuse tõttu. Kõigepealt soovime rõhutada näitlejate usaldusväärset mängu, mistõttu vaatleja võib üldse vahepeal unustada, et tegemist on filmiga. Põhimõtteliselt on võimalik öelda, et just “Nõia” tõttu hindasid kriitikud näitleja Anya Taylor-Joy suurt andekust, mis hiljem andis talle ligipääsu suurtele Hollywoodi projektidele. Teine oluline aspekt selle filmi puhul on piisavalt kvaliteetne ja usaldusväärne ajalooperioodi ning filmitegelaste tausta illustreerimine. Antud juhul 17. sajandi Uus-Inglismaa puritaanliku kogukonna liikmete elustiili ranguse, isoleerituse ja eripära näitamine. (Fleet 2022)

Lisaks sellele on filmis olemas tugev sõnum, mis puudutab inimloomuse, seksuaalsuse, täiskasvanuks saamise ja stigmatiseerimise teemasid. Film näitas ilusti seda, et kõige peamine kurjuse ja ebaõigluse allikas meie maailmas pole mingi müstiline ja transtsendentne tegelane, nagu nõid või deemon, vaid pigem inimesed ja nende teod ise. Isegi kui võtta arvesse filmi üleloomulikku ja maagilist poolt, siis filmi tegelastel oli alati valikuvabadus ning “need müstilised jõud” ainult paljastasid tegelaste juba eksisteerinud pahesid ja sisemisi konflikte.  (Fleet 2022)

Filmi taga on muuhulgas ka feministlik sõnum, mistõttu “Nõid” imponeeris nii paljudele inimestele. Mõned naiste seksuaalsusega seotud stigmad on küll iseloomulikud ainult teatud ajastu jaoks, kuid tundub, et osa 17. sajandi probleemidest ja hirmudest eksisteerib ka siiamaani. Digiajastul on nende väljendus teistsugune, kuid sisu on ikkagi sama – näiteks tühistamise kultuur kui nõidade põletamise kaasaegne alternatiiv. (Fleet 2022)

Majakas (2019)

Tegevus toimub Uus-Inglismaal 19. sajandi lõpus. Film räägib noorest mehest nimega Ephraim Winslow, kes otsustab alustada tööd majakavahina. Seal tutvub ta oma kolleegi Thomas Wake’iga, kes on vana mees ja kogenud majakavaht. Kogu filmi vältel püüavad tegelased üheskoos tööpostil mitte hulluks minna, samal ajal kokku puutudes erinevate hallutsinatsioonidega ja sukeldudes alkohoolsesse hullumeelsusse.

Filmis on nähtav idee toksilisest maskuliinsusest. Thomas Wake räägib pidevalt tõelisest mehisusest ja heidab peategelasele ette selle puudumist. Filmi alguses on Wake autoritaarne despoot, kes sunnib Winslow’d tegema kõige raskemat ja räpasemat tööd. Tegelastevaheline dünaamika näib vaikse domineerimisena, mille põhjused tulenevad sellest, et Wake surub peategelase alla oma „autoriteetsuse“ ja „pädevusega“ majaka eest hoolitsemise küsimustes. Iga kord, kui Winslow näitab, et on tegelikult samuti võimeline vastutust võtma, kutsub see esile tema naeruvääristamise. Noort kaaslast tajutakse kui võimalust domineerimiseks ja solvavaks suhtlemiseks. Nõrkus ei ole põhjus abiks ega kaastundeks, vaid vägivalla ja alanduse esilekutsumiseks. Veelgi enam, suhtlemisel noorema abilisega kasutab Wake sageli väljendeid, mis annavad mõista, et käsu täitmata jätmisel on alati negatiivsed ja häbistavad tagajärjed. Sisuliselt ei püüa ta Winslow’ga sõbruneda, vaid allutada tema tahte endale. Wake ei näe suhtlust ilma vägivalla, sunduse ja domineerimiseta. Ta ei anna isegi võimalust, et nendevaheline suhe võiks areneda teisel viisil. (Hoar & Tisnawijaya 2023)

Samuti peegeldub siin eredalt idee sellest, kuidas toksilise maskuliinsuse tõttu pole tegelased võimelised empaatiaks ega lähedasemateks suheteks. Kõige suurema haavatavuse hetkedel, mis avalduvad peamiselt joomise ajal, püüavad nad teineteisele läheneda (paljud märkavad nende vahel isegi mingit seksuaalset tõmmet), kuid lõpuks ei luba nad endal kunagi tõeliselt lähedaseks saada. Eggers ise ütleb, et see film räägib ka sellest, mis juhtub siis, kui kaks meest jäetakse samasse ruumi. Algab võitlus ülekaalu pärast, kuid samal ajal tekib ka lähedus sügava üksinduse ja rõhuva õhkkonna taustal. Pattinson nägi seda lugu kui kummalist, toksilist armastuslugu (meeste vaheline kommunikatsioon tõesti meenutas mõnikord vana abielupaari dünaamikat). Tegelaste suhted on väga vastuolulised: need on ühtaegu nii võitlus, sõprus kui ka omamoodi kiindumus. (Chen 2020)

Otsides teavet filmi “Majakas” kohta märkasime, et film osutus üsna „universaalseks“. See on „universaalne“ selles mõttes, et paljud inimesed, olenemata taustast, jätsid selle kohta positiivseid kommentaare. Näiteks ​​ütlesid mõned, et neil oli sarnane kogemus majakal töötamisest ja Eggers suutis väga täpselt edasi anda sedasama pinget ja stressi, mis sellise tööga kaasneb. Üksindus ja loodusjõud võivad tõepoolest inimeste tunnetega mängida ning just seda konflikti suutis režissöör väga realistlikult edasi anda.

Põhjalane (2022)

9. sajand, Hrafnsey saar, perekondlik draama, maagia ja troonide võimumängud. Tundub, et Eggers sai inspiratsiooni mitte ainult muinaspõhja mütoloogiast, vaid ka Shakespeare’i Hamleti tragöödiast. Sellele seosele juba viitab filmi peategelase nimi Amleth ning tema “keerulised” suhted ema ja onuga, kes tappis tema kuningast isa. Just sellest reeturlusest algabki meie peategelase seiklus mehelikkuse ja kangelaseks saamise poole. Võib tunduda, et süžee on hästi primitiivne, rääkidest klassikalisest kangelaseks saamise teest ja saatusest, mis on omapärane legendide lineaarsele jutustamisele. Tegelikkuses pole aga kõik nii must-valge nagu esmapilgul võib tunduda. Filmi vaatamisel nägime, et tegelikult ei saa selgelt jaotada tegelasi kangelasteks ja kurjategijateks, kuna mõlemad on sama mündi kaks erinevat poolt. Olles ühes olukorras kangelane, võib inimene muutuda teises situtatsioonis julmaks ja ebaõiglaseks. Toimub pidev rollide muutus nagu ka päriselus ning olukorra tajumine sõltub kultuurilis-poliitilisest ja ajaloolisest narratiivist. (Sailes 2022) (Tichenor 2022)

Filmis oli näidatud mitu paralleelset maailma ja nende vastandamine: esialgu võitlus üleloomuliku ja materiaalse maailma vahel ning teiseks rikkamate inimeste võimumängud, mille osaks saavad tahes-tahtmata ka maaelanikud/tavalised tsiviilelanikud tänapäeva kontekstis.  

“Põhjamaalase” nagu ka teiste Eggersi filmide puhul me sooviks rõhutada ka seda kui hästi oli läbiviidud ettevalmistus filmimise protsessiks, mis oli näiteks väljendatud kostüümide kvaliteedis, näidatud rituaalides/kommetes, räägitud keeltes ja dialektides ning muusikas. Tundub, et tegemist on päris kullasepatööga, mis on hästi haruldane ajaloolistel mütoloogiatel baseerunud filmide puhul, kus peamine rõhk on tavaliselt pandud põnevusele/action’ile, mitte sisule. Meile meeldis ka see, et näitlejate seas olid päris põhjamaalased ning inimesed mitte kõige konventsionaalse välimusega, mis sobis ideaalselt ajastuga kokku. Tundus, et režissöör proovis maksimaalselt vältida kaasaegset Hollywoodi esteetikat ja ilustandarti, mistõttu kõik ekraanil toimuv tundus loomulik ja seega eriti põnev. Peale filmi vaatamist meil tekkis soov lugeda rohkem nii mütoloogia kui ka ajaloo kohta, mis tõestab seda, et film on täitnud oma peamist eesmärki. 

Nosferatu (2024)

Filmi tegevus toimub 19. sajandi alguses Saksamaal. Lugu räägib noorest naisest Ellenist, kes kannatab üksilduse ja mittemõistmise all, mistõttu palub kõrgemaid jõude aidata tal selle valuga toime tulla. Sellegipoolest sellele palvele vastavad mitte inglid ja heatahtlikud vaimud, vaid muinasvampiir nimega Nosferatu, kes vanasti müüs oma hinge saatanale. Selle tagajärjel tekib Elleni ja Nosferatu vahel väga tugev ja isegi intiimne side. Edasine süžee kordab Dracula raamatu sündmusi: peategelasel on noor abikaasa, kes sõidab Karpaatidesse, et aidata krahv Orlokil kolida Londonisse. Hiljem aga selgub, et see krahv on tegelikult meie vampiir Nosferatu, kes otsustab laevaga Londonisse sõita, pannes inimesed ja terve maailma ohtu. Tundub, et ainult Ellen on võimeline tekkinud olukorda parandama, kuid selle jaoks ta peab ennast vabatahtlikult ohverdama.  

Nii nagu ka “Nõid” “Nosferatu” manifesteerib ideed naise keha vabastamisest ja selle väljendumisest ning filmi lõpus peategelane isegi teeb ohvri naiste vabastamise nimel. Kogu filmi vältel kogeb Ellen hulgaliselt emotsioone, mille pikk allasurumine väljendub epileepsiahoos, ning tunneb tugevat tõmmet Nosferatu vastu, kes on ainus olend võimeline Ellenit mõistma. Samal ajal mõistab ühiskond ta selliste tunnete pärast hukka. Filmi lõpus  vabaneb (nii füüsiliselt kui ka transendentselt) Ellen läbi ühinemise Nosferatuga, kuid sureb siiski. Nendevaheline side sümboliseerib seda, kuidas naisi võib hukka mõista nende tunnete ja ihade pärast. Naise väljendunud tundemaailm ja ihalused viivad sageli ühiskonna karmide hinnanguteni.

Üldiselt on vampiiri kuju kultuuris alati olnud seotud allasurutud seksuaalse energiaga. Varem oli inimestel keelatud avalikult oma soove väljendada ja sellistel tabu-teemadel rääkida. Vampiiri kujund peegeldab kõiki neid varjatud inimlikke ilminguid. Kui vaadata vampiiri tegelaskuju, näib ta peaaegu alati hirmuäratav, kuid samas ligitõmbav ja romantiseeritud. Vampiir on olend, kes lubab endale palju: ta naudib elu ning vastassoo tähelepanu ilma häbita. Isegi vampiiri tapmise viis on esteetilisem kui teistel müstilistel olenditel: hammustus kaela on visuaalselt ilus ja samas intiimse/sensuaalse alatooniga.  

Nosferatu on samuti selline klassikaline vampiir, kes lubab endale seda, mida tavaline inimene peab häbiväärseks. Samas tegi Eggers siinkohal omamoodi reaalsuskontrolli. Ta ei näidanud vampiiri kui klassikalist karismaatilist monstrumit, vaid kujutas Nosferatut tõeliselt hirmutava olendina (kuigi isegi nii tekkis trend „hear me out“ Nosferatu osalusega).

Lisasoovitus autorite poolt: Hans ja Grete (2007)

Tegemist on 30-minutilise lühifilmiga, mis on otsene vendade Grimmide samanimelise teose adaptatsioon. Tundub, et tegu on Eggersi eksperimentaalse projektiga, mis polnud loodud suurte ekraanide jaoks. “Hans ja Grete” on tummfilm, mis oli filmitud täielikult mustvalgelt, mistõttu see meenutas meile Saksa ekspressionistliku kino õhkkonda. 

Kui te olete originaalse muinasjuttu süžeega kursis, siis võite ette kujutada kui hirmutav ja ebamugav see film võiks olla. Sel põhjusel on filmisoovitus kõigepealt suunatud filmiarmastajatele ja/või Robert Eggersi loomingu väärtustajatele. Garanteerime, et filmi vaatamise kogemus võib muuta teie Halloweeni ööd emotsioonirikkamaks ja meeldejäävamaks.  

Lõpetav kokkuvõte Robert Eggersi loomingust   

Robert Eggers pole senimaani palju filme teinud, kuid see, mida ta on juba loonud, näitab teda kui väga ambitsioonikat ja pädevat režissööri. Tänu tema tähelepanelikkusele detailide suhtes ja edukale näitlejate valikule suudab Eggers vaataja täielikult oma maailma sisse viia. Filmide vaatamisel imponeerib just ajalooline täpsus ja üldine visuaal. Samas annavad filmid võimaluse sügavamalt mõelda erinevatest inimloomuse ja ühiskondlike dilemmade küsimustest. 

Omalt poolt soovitame režissöörile mitte kaotada aja jooksul tema meeldejäävat stiili ja käekirja, mille kaudu esimestest sekunditest vaataja saab aru, et tegemist on Eggersi loominguga. Meie ajal, kui tähtsat rolli mängib just kommertslik edu, on väga lihtne kaotada individuaalsust ja lõpuks sulanduda kokku massiga. Sel põhjusel loodame, et prioriteediks Eggersi ja tema tulevaste filmide jaoks jäävad just tema isiklik vaade ja kontseptuaalsus, mitte see, et teha oma filme intellektuaalses mõttes kättesaadavaks igasuguse publiku jaoks. Just selles seisnebki režissööri peamine eripära, kuna tema filmide saladus ja sarm ei ole üheti mõistetav

Kasutatud allikad:

1. A24 Films LLC. (n.d.). A24 Films. Official website. Kasutatud October 31, 2025, https://a24films.com/
2. Aston, J. ja Walliss, J. (2013) To See the Saw Movies. Jefferson: McFarland & Company, Inc. ISBN 978-0-7864-7089-1.
3. Box Office Mojo. (n.d.). The Witch (2015) – Box Office Mojo. Kasutatud 31.10.2025. https://www.boxofficemojo.com/title/tt4263482/
4. Chen, N. (2020) Robert Pattinson on masturbation and the lonely eroticism of The Lighthouse. – Dazed Digital. 27.01.2020. Kasutatud 31.10.2025. https://www.dazeddigital.com/film-tv/article/47574/1/robert-pattinson-willem-dafoe-robert-eggers-the-lighthouse-interview
5. Fleet, A. (2022) The Witch: Robert Eggers’ folk horror debut worms its way under your skin. – The Guardian. 20.04.2022. Kasutatud 31.10.2025.   https://www.theguardian.com/film/2022/apr/20/the-witch-robert-eggers-folk-horror-debut-worms-its-way-under-your-skin
6. Hoar, M. ja Tisnawijaya, C. 2023. The Lighthouse Movie: Domination, Subjugation and Exploitation. DOI: http://dx.doi.org/10.18860/prdg.v6i1.20546
7. IMDb. (n.d.) Hansel and Gretel (2007). Kasutatud 31.10.2025.  https://www.imdb.com/title/tt1482859/ 
8. Mefford, J (2020). The Lighthouse: A Dark & Stormy Tale. Kasutatud 01.11.2025. https://www.imdb.com/title/tt12886236/ 
9. Sailes, J. S. /2022) The Northman: Every Nod to Norse Mythology, Explained. – CBR. 29.04.2022. Kasutatud 31.10.2025. https://www.cbr.com/northman-norse-mythology-inspirations/
10. Tichenor, A. (2022) Bothered by madness: ‘Hamlet’ and ‘The Northman’. Folger Shakespeare Library. 27.05.2022. Kasutatud 31.10.2025. https://www.folger.edu/blogs/shakespeare-and-beyond/hamlet-the-northman-amleth-madness/