Toimetaja: Emma Kilmi
Eesti avalikus ruumis on viimasel ajal tekkinud uus mugav seletus peaaegu kõigele, mis tundub keeruline, kallis või ebamugav. Kui poliitika nõuab pingutust, kohanemist või pikaajalist vaadet, siis järelikult on tegemist eliidi moraalse poosiga. Kui lahendus ei mahu köögilaua loogikasse, on see „luksususkumus“. Ja kui keegi sellele vastu vaidleb, on ta kas pimestatud, äraostetud või eluvõõras. See narratiiv töötab hästi, sest ta paitab enesehinnangut. Ta ütleb: probleem pole minus, probleem on neis. Neis, kes räägivad keerulist keelt, viitavad uuringutele ja ei võimalda kiiresti vaenlasele osutada. Aga just nii muutub kriitika ohtlikult lihtsaks.
Talupojamõistus on olnud Eesti kultuuris au sees põhjusega. See tähendas praktilisust, kohanemisvõimet ja oskust elada piiratud ressurssidega. Talupojamõistus ei tähendanud kunagi teadmisest loobumist ega seda, et keerulisi nähtusi tulebki ignoreerida. Kui talupoeg ei mõistnud ilmateadet, vaatas ta taevast, mitte ei süüdistanud ilmaennustajat eliitluses.
Kui keerukus kuulutatakse pettuseks
„Luksususkumuste“ mõiste annab loa mitte süveneda. Kui kliimapoliitika on luksus, ei pea me tegelema ebamugava faktiga, et kliimariskid mõjutavad juba praegu toidu hindu, kindlustusturge ja geopoliitikat. Kui ränne on eliidi kapriis, ei pea me vastama küsimusele, kes maksab kümne aasta pärast pensioneid. Kui kaasav haridus on ideoloogia, ei pea me rääkima sellest, kuidas tegelikult toetada õpetajat klassiruumis. See on psühholoogiliselt mõistetav reaktsioon, kuid poliitiliselt lühinägelik.
Kliimapoliitika ei ole sündinud moraalikonverentside suitsunurgas. Selle aluseks on riskihinnangud, millele viitavad nii IPCC raportid kui ka finantsinstitutsioonid, kelle jaoks moraal on teisejärguline, aga kahjum mitte. Rohepööre ei ole jutt sellest, kui hea inimene keegi on, vaid sellest, kui kalliks lähevad tegemata jätmised. Seda võib kritiseerida, vaidlustada ja ümber suunata, kuid luksususkumuseks nimetamine ei muuda füüsikat ega majandust.
Sama kehtib energiapoliitika kohta. Juhitavate võimsuste puudumine ei ole maailmavaate küsimus, vaid inseneeriaprobleem. Kui poliitika on olnud ebapädev, siis tuleb seda nimetada ebapädevuseks, mitte tõestuseks, et kogu poliitika suund on eliidi fantaasia. Muidu jõuame absurdini, kus iga katkine sild on tõend, et inseneriteadus on petuskeem.
Populism lipsuga
Siin libisebki „luksususkumuste“ kriitika sageli märkamatult populismi. Mitte lärmakasse, vaid viisakasse populismi. Sellisesse, mis ei karju, vaid muigab. Populismi tuum ei ole stiil, vaid vastandus: „päris inimesed“ versus „nemad“. Need „nemad“ on alati piisavalt ebamäärased, et sinna mahuksid teadlased, ametnikud, ajakirjanikud ja kõik, kes kasutavad rohkem kui kolme silpi ühes sõnas. Kui keerulised probleemid taandatakse valedeks, kaob vajadus lahendusi otsida. Piisab paljastamisest. Piisab ütlemisest, et keiser on alasti. Aga mis edasi? Riiki ei juhita paljastamisega.
Rände puhul on tõe ignoreerimine eriti ilmne. Eesti rahvastik vananeb ja kahaneb, see ei ole lihtsalt väide, vaid statistiline fakt. OECD andmed näitavad, et sisseränne ei ole iseenesest ei õnnistus ega needus – see on tööriist. Halvasti kasutatud tööriist teeb kahju, hästi kasutatud tööriist aitab ellu jääda. Kui me nimetame kogu rändearutelu luksususkumuseks, loobume sisuliselt tööriistakastist.
Haridus ei lagune sõnadest, vaid otsustamatusest
Ka hariduses on mugav nimetada iga ebamugavat reformi ideoloogiaks. Kaasamine, hindamine, õppekavad – kõik need on keerulised teemad, millega on eksimusi tehtud. Aga hariduse probleem ei ole see, et keegi kuskil luges liiga palju teooriat. Probleem on selles, et reforme tehakse poolikult, ilma ressursside, aja ja õpetajate tegeliku toetuseta. On lihtne naerda kantseliitliku keele ja segaste mõistete üle. Palju raskem on tunnistada, et haridus nõuab järjepidevust, mitte loosungeid – olgu need siis progressiivsed või „talupojalikud“.
Talupojamõistus vajab liitlasi
Talupojamõistus ise ei ole probleem. Probleem on see, kui sellest tehakse relv teadmise vastu. Kui temast saab loosung, millega lõpetada arutelu enne, kui see on alanud. Ühiskond ei toimi nii, et ühel pool on elu ja teisel pool teooria. Eesti ei ole liiga väike selleks, et mõelda, vaid liiga väike selleks, et eksida korduvalt samade lihtsustustega. Meil ei ole luksust loobuda teadmistest, isegi kui need on ebamugavad. Meil ei ole luksust ehitada poliitikat üksnes selle peale, mis tundub esmapilgul „loomulik“. Kui talupojamõistus midagi õpetab, siis seda, et põld ei küsi, mida sa temast arvad. Ta reageerib sellele, mida sa tegelikult teed. Sama kehtib ühiskonna kohta.
Lühendite seletused:
IPCC – Intergovernmental Panel on Climate Change
https://www.ipcc.ch
OECD – Organisation for Economic Co-operation and Development
https://www.oecd.org
0 Comments