Prantsusmaa loorikeeldude poliitika

Autor: Sophia Dzhemakulova

Toimetaja: Lukas Toompere

Üks suurimaid väljakutseid Euroopa Liidus on usuvähemuste integreerimine. Lõimumise probleem on eriti keeruline ja sellel on palju nüansse, mis takistavad kommunikatsiooni erinevate poolte vahel. Ühelt poolt on üks ELi põhieesmärke anda inimestele võimalus valida oma väärtusi ja eneseväljendusviise ning usuvabadus on selle protsessi tähtis osa. Teisest küljest näevad paljud riigiasutused usuvähemusi ohuna oma rahvuslikule identiteedile ja riskina ilmalikkuse põhimõttele.

Artikkel teeb ülevaate looride poliitilisest reguleerimisest Prantsusmaal ning uurib, kuidas need poliitikad näitavad Prantsuse põhimõtet laïcité (ilmalikkus). Lisaks analüüsin ka reaktsiooni Prantsusmaa lähenemisele inimõiguste organisatsioonide ja teiste Euroopa riikide poolt.

Laïcité põhimõte Prantsusmaa poliitikas

Laïcité on Prantsuse versioon sekulaarsusest, mis püüab sobitada religiooni riigi ilmalike normidega. Sekulaarsusega võrreldes, laïcité on tänapäeva Prantsuse poliitikas tugev osa rahvuslikust identiteedist. Kui sekulaarsus üldiselt reguleerib suhteid riigi, ühiskonna ja religiooni vahel, siis laïcité läheb kaugemale ning selle definitsiooni osa on ka see, et Prantsusmaa on ajalooliselt olnud seotud võitlusega individualismi, inimõiguste austamise ja võrdsuse väärtuste eest. Laïcité eesmärk on luua neutraalne ühiskond, kus inimeste erinevused ei ole olulised. Valitsus püüab seda põhimõtet kasutada avalikus sfääris ning rakendada seda seaduste tasemel.

Religioossete riiete keeld tehti laïcité toetamiseks. Arvatakse, et religioossed riided võivad negatiivselt mõjutada erineva religiooniga inimeste suhteid. Samuti peetakse religioone ka inimõiguste piirajateks. Prantsusmaal toimuvas usulise integratsiooni diskursuses mainitakse eriti sageli naiste piiratud võimaluste küsimust. Loore nähakse Islami rõhuva süsteemi osana. Keeldude kaudu tahab Prantsusmaa luua võrdse ühiskonna, kus ükski sugu ei ole rõhutud.

Reaalsuses tekib sekulaarsuse rakendamise praktikaga seoses Prantsusmaal rohkem konfliktikohti. Probleem seisneb selles, et religioossete riiete keeld suurendas pingeid Moslemite ja teiste Prantsusmaa elanike vahel ning paljud naised tundsid end nende keeldude tõttu rohkem ohustatuna.

Loorikeelud aastatel 2004 ja 2010

Et mõista religioossete riiete keelamise poliitikat, on vaja uurida seaduste tekste. 2004. aastal võttis Prantsusmaa vastu seaduse, mis keelab riiklikes koolides ja teistes haridusasutustes riided või märgid, mis selgelt näitavad õpilase religioosseid vaateid. Seadus ütleb, et distsiplinaarset protseduuri tuleb teha dialoogi kaudu õpilasega. Lisaks sellele tegi Prantsusmaa 2010. aastal ka seaduse, mis reguleerib nägu katvate riiete kandmist. See seadus kehtib mitte ainult koolides, vaid ka avalikes kohtades. Uus seadus ütleb, et keegi ei tohi kanda riideid, mille eesmärk on nägu varjata. Erandid on pühad, tervislikud põhjused ja töö, kus näo katmine on vajalik. Prantsusmaa kehtestas ka karistuste süsteemi seaduse rikkumise eest. Kui naine on avalikus kohas nägu katva religioosse riietusega, peab ta maksma 150 eurot trahvi. Samuti võib naine minna erikursustele, kus ta õpib Prantsuse kodakondsuse põhimõtteid ja riigi väärtusi.

Nende seaduste eesmärk on kaitsta riigi ilmalikkust ja piirata religiooni mõju. Samal ajal tahab Prantsusmaa kaitsta Moslemi naisi ja tugevdada soolist võrdsust. Seadus karistab ka inimesi, kes sunnivad teisi kandma religioosseid riideid. Sellisel juhul võib karistus olla vangistus ja trahv 30 000 kuni 60 000 eurot.

Vaatamata algsetele eesmärkidele näitavad meediaallikad, et nendel seadustel on ka teine pool. Religioossete riiete keeld mõjutas negatiivselt naisi, keda Prantsusmaa tahtis alguses kaitsta. Looride keeld ei tähenda veel, et naised lõpetavad religioossete sümbolite kandmise või oma traditsioonide järgimise. Tõenäolisem tulemus on Moslemi naiste suurem isolatsioon, kuna religioossed riided ei ole ainult religiooni sümbol, vaid ka mõjukas osa kultuurist ja traditsioonist. Paljudele naistele on sellest väga raske loobuda ning seaduste tõttu väldivad mõned Moslemi naised avalikke kohti, näiteks riigiasutusi, koole ja haiglaid. Moslemid nägid neid seadusi oma õiguste piiramisena.

Tänapäevane loorikeeldude poliitika Prantsusmaal

Macron jätkas oma ametiajal poliitikat, mis püüab piirata Islami kasvavat mõju Prantsusmaal. Oma kõnedes räägib ta sageli Islami separatismi riskidest ja Moslemite nõrgast integratsioonist Prantsuse ühiskonda. Kõige huvitavam avaldus selles kontekstis on tema 2020. aasta kõne, kus Emmanuel Macron ütles, et peamine probleem konfliktides erinevate kultuurigruppide vahel on Islami separatism. Kui tekivad konfliktid Moslemite ja teiste Prantsusmaa elanike vahel, kaitseb Macron sageli laïcité põhimõtet ja nimetab Islami separatismi peamiseks probleemiks.

Sellega seoses tekib küsimus: kas religioossete riiete keeld tõesti lahendab Islami separatismi probleemi? Meedia ja teadlaste tööd näitavad, et mõju võib olla vastupidine. Paljud naised ei taha minna avalikesse kohtadesse, kui nad ei tohi kanda loori. See ei aita Moslemite integratsiooni ning ei lahenda niinimetatud Islami separatismi probleemi. Peale selle põhjustavad Prantsusmaa seadused ja Macroni avaldused riikides Moslemi enamusega negatiivseid reaktsioone. Pinged kasvavad mitte ainult sisepoliitikas, vaid ka rahvusvahelisel tasandil ning loorikeelud võivad isegi kahjulikult mõjutada integratsiooni protsessi.

Rahvusvaheline reaktsioon

Paljud Euroopa Liidu riigid keelavad loore, eriti burkat. Prantsusmaa oli üks esimesi riike, kes hakkas pärast 11. septembri terrorirünnakuid sellist poliitikat edendama. Sarnased seadused on Belgias, Austrias ja Hollandis. Euroopa Inimõiguste Kohus toetas samuti Prantsusmaa loorikeelde, kuna Prantsusmaa selgitas, et see on oluline idee „koos elamise“ jaoks. „Koos elamise“ printsiip tähendab seda, et riigis on inimestel võrdsed õigused ning elanike vahel toimub kvaliteetne kommunikatsioon. Selle eesmärgi saavutamiseks peab riik looma turvalised ja mugavad tingimused suhtlemiseks. Prantsusmaa väitis, et loorid võivad olla takistus „koos elamise“ printsiibile.

Vaidlusalune koht on selles, et tegelikult uute seaduste tõttu muutub kommunikatsioon aina konfliktsemaks ja ei toeta suhtlemist erinevate gruppide vahel. Seda arvamust jagavad paljud rahvusvahelised organisatsioonid. 2018. aastal kritiseeris ÜRO inimõiguste komitee Prantsusmaad inimõiguste rikkumise eest, kuna riik karistas kahte naist, kes kandsid nägu katvaid religioosseid riideid. Komitee arvates piiravad need seadused usuvabadust ning muudavad naiste elu raskemaks ja ohtlikumaks. Pikaajalises perspektiivis põhjustavad seadused suuremat isolatsiooni, mis on vastuolus inimõigustega. Human Rights Watch samuti aktiivselt ei toeta neid seadusi, kuna Prantsusmaal toimuv poliitika on diskrimineerimine religiooni ja soo alusel. Põhiargument seisneb selles, et seadused puudutavad peamiselt Mosleminaisi. See näeb välja nii, et Prantsusmaa jaoks on just Mosleminaised takistus integratsioonile ning separatismi peamine põhjus. 

Millisele järeldusele me võime jõuda?

Loorikeeldude poliitika Prantsusmaal võib tegelikult jagada ühiskonda. Kuigi Prantsusmaa tahab luua neutraalset ja võrdset ühiskonda, tekitavad need keelud rohkem eraldatust ja killustatust. Moslemid näevad neid seadusi rõhuvatena ning paljud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid reageerivad nendele seadustele negatiivselt. Macroni presidendiajal kasvasid süüdistused islamofoobias, sest tema kõnedes kujutatakse Moslemeid sageli kriisi peamise põhjusena. Riigi sees võivad naised jääda rohkem isolatsiooni, kui neil ei lubata kanda religioosseid riideid. See teeb integratsiooni raskemaks. Laïcité eesmärk on luua neutraalne ruum, kus inimesed saavad kasutada oma vabadust, kuid praegu on selle printsiibi rakendamine Prantsusmaal pingete allikas.

Loorikeeldude teema on vaidlusttekitav. Praegu on raske öelda, et Prantsusmaal need keelud hästi töötavad. Olemasolevad regulatsioonid ei muutnud integratsiooni olukorda paremaks, vaid vastupidi said tulise vaidluse aluseks. Erinevad religioossed grupid omavad suurt mõju Euroopa ühiskonnale, seetõttu on oluline sellele teemale rohkem mõelda ja arutada religioossete riiete keeldude mõistlikkust. Kui eesmärk on integreerimine, siis kõigi asjaosaliste kuulamine ning kommunikatsiooni toetamine on hädavajalikud.

Kasutatud allikad:

1. BBC. 2020. France’s Macron vows to fight ‘Islamist separatism’. https://www.bbc.com/news/world-europe-54383173 (2.12.2025)
2. BBC. 2019. Macron warning on stigmatising Muslims amid France veil row. https://www.bbc.com/news/world-europe-50079997 (2.12.2025)
3. Hammarberg, Thomas. 2010. Council of Europe, Commissioner for Human Rights. “Rulings Anywhere That Women Must Wear the Burqa Should Be Condemned – but Banning Such Dresses Here Would Be Wrong,” https://www.coe.int/en/web/commissioner/-/-rulings-anywhere-that-women-must-wear-the-burqa-should-be-condemned-but-banning-such-dresses-here-would-be-wrong-says-commissioner-hammarbe-1 (2.12.2025)
4. Open Society Justice Initiative. “S.A.S. v France – Criminal Penalty for Wearing a Full-Face Veil in Public Spaces.” https://www.justiceinitiative.org/litigation/sas-v-france  (2.12.2025) 
5. Shankar, Priyanka. 2023. Does the EU Have Hijab Bans?. https://www.dw.com/en/does-the-eu-have-hijab-bans/a-64560828 (28.10.2025)
6. Siddiqui, Usaid. 2020. Al Jazeera. “Muslim world’s falling‑out with France deepens: Tens of thousands protest in Dhaka, Saudi Arabia weighs in, and Iran summons diplomat over France’s treatment of Islam.” https://www.aljazeera.com/news/2020/10/27/world-reaction-to-macron (2.12.2025)
7. United Nations Human Rights Committee. 2018. “France: Banning the Niqab Violated Two Muslim Women’s Freedom of Religion – UN Experts.” https://www.ohchr.org/en/press-releases/2018/10/france-banning-niqab-violated-two-muslim-womens-freedom-religion-un-experts (2.12.2025)