Palestiina on autonoomne üksus Lääne-Aasias, mida tunnustavad riigina 145 ÜRO liikmesriiki 193-st. See hõlmab Iisraeli poolt okupeeritud Läänekallast, sealhulgas Ida-Jeruusalemma, ja Gaza sektorit. 2023. aasta 7. oktoobril ründas Gaza sektorit valitsev sõjaline ja poliitiline organisatsioon Hamas Iisraeli territooriumit. Rünnakus hukkus üle 1200 inimese, peamiselt Iisraeli kodanikud, muutes selle Iisraeli jaoks riigi iseseisvusest saadik kõige ohvriterohkemaks päevaks.

Balfouri deklaratsioon

Iisraeli ja Palestiina konflikti mõistmiseks on oluline vaadata ajalukku ja uurida, mis ajendas selle pikaajalise konflikti tekkimist. 

1917. aastal andis rahvusvaheline kogukond Suurbritanniale Balfouri deklaratsiooni kaudu ülesande rajada juutidele rahvuslik kodu. Osmanite Impeeriumi lagunemise järel sai Palestiina Suurbritannia kolooniaks (aastal 1923) ning just sellele territooriumile, mida tänapäeval tunneme Iisraeli ja Palestiina aladena, otsutasid kolonisaatorid rajada juudiriigi. Tolleaegses Palestiinas moodustasid suurema osa elanikkonnast aga moslemid ja kristlastest araablased ning Balfouri deklaratsiooni ajal oli juutide osakaal piirkonna elanikkonnast vaid seitse protsenti. Pärast deklaratsiooni hakkasid brittidest kolonisaatorid soodustama Euroopa juutide immigratsiooni Palestiinasse (vt aliyah: aastatel 1923–1947 kasvas juudi rahvastik piirkonnas 43%-ni). (United Nations, 1980)

Märkimisväärne kasv juutide sisserändes muutis mitte ainult piirkonna demograafilist koosseisu, vaid tõi kaasa ka pingete suurenemise juudi ja araabia kogukondade vahel, sillutades teed tulevastele konfliktidele. 

Kolmkümmend aastat hiljem, novembris 1947, määras Palestiina tuleviku ÜRO. Üldassamblee resolutsioon 181 jagas Palestiina kaheks: araabia riigiks ja juudi riigiks, kusjuures Jeruusalemma ala pidi jääma rahvusvahelise kontrolli all olevaks corpus separatumiks. Milles seisnes probleem? Palestiina araablased, kes moodustasid kaks kolmandikku Palestiina elanikkonnast, pidid saama 43% territooriumist, samas kui Palestiina juudi asunikud, kes moodustasid kolmandiku elanikkonnast, pidid saama 57% endisest Palestiinast, sealhulgas suurema osa viljakast maast (Svorai, 2017). Lisaks määras ÜRO jagamisplaan paljud Palestiina araabia külad tulevase juudi riigi alla (Britannica, 2024).

Palestiina araablased lükkasid selle plaani tagasi, pidades seda juute soosivaks.

Iisraeli riigi loomine ja Nakbah

Pärast Iisraeli iseseisvuse väljakuulutamist 14. mail 1948 ründasid mitmed araabia riigid Iisraeli (Office Of The Historian, 2024). Sõda lõppes 1949. aastal Iisraeli võiduga, mille järel jäi Iisraeli kätte suur osa 1947. aastal Palestiina araablastele antud territooriumist (ibid). Konflikti käigus tapeti 15 000 ja sunniti oma kodudest lahkuma 750 000 palestiinlasel (United Nations, 2024). Seda sündmust tunneb araabia kogukond Al Nakbana ehk “katastroofina”. Märkimata ei saa jätta, et sõja käigus hukkus ligikaudu 6 000 Iisraeli kodanikku, mis moodustas umbes ühe protsendi tollasest juudi elanikkonnast, muutes konflikti noore riigi jaoks laastavaks​ (Britannica, 2024a).

Järgnevad aastakümned olid täis sõjalisi konflikte ja poliitilisi pingeid. Kuuepäevasesõja (1967. aastal) ja Yom Kippuri sõja (1973. aastal) tulemusena okupeeris Iisrael Palestiina Läänekalda, Gaza sektori, Ida-Jeruusalemma ja Golani kõrgendikud. Kuigi rahvusvaheline kogukond ei tunnusta Iisraeli kontrolli nende alade üle, on Iisrael Palestiina aladele viimase 50 aasta jooksul ehitanud asundusi, kuhu on asunud elama üle 700 000 juudi (Svorai, 2017). ÜRO on korduvalt nõudnud Iisraelilt nende alade vabastamist (ÜRO resolutsioonid 338, 446, 2016) – neid asundusi peetakse üheks peamiseks takistuseks rahuprotsessi edendamisel (BBC, 2024a).

Pinged jõudsid uude kriitilisse etappi 1987. aastal alanud esimese intifadaga, mis oli Palestiina rahva ulatuslik ja organiseeritud vastuhakk Iisraeli okupatsioonile. Kuigi intifada algas palestiinlaste agressioonina, oli selle taga sügavalt juurdunud viha ning frustratsioon Iisraeli jätkuva okupatsiooni ja asunduste laiendamise vastu. Konflikt eskaleerus kiiresti vägivallaks, milles hukkus tuhandeid inimesi. (Britannica, 2024b)

Olgugi, et 1948. aasta sõda, mis viis Palestiina koloniseerimiseni, oli alustatud araabia kogukonna poolt (ibid), ei tohi unustada, et Palestiina riigi kaheks jagamine oli juhitud Suurbritannia kolonisaatorite poolt ning ei võtnud suuresti arvesse kohalike palestiinlaste ja araabia kogukonna nõudmisi. Lähis-Ida rahvad olid varemgi näinud, kuidas nende territooriumeid imperialistlike jõudude poolt laiali jagati (Svorai, 2017), ent palestiinlased kogesid lisaks veel üht alandust: nad muudeti omaenda maal suuresti nähtamatuks.

Oslo rahu läbirääkimiste ebaõnnestumine, Hamas ja Gaza blokaad

1993. aastal sõlmitud Oslo kokkulepetes jõudsid Iisrael ja Palestiina Vabastusorganisatsioon (PLO) kokkuleppele, et Iisraeli väed lahkuvad Gazast ja Läänekaldalt ning asutatakse Palestiina Omavalitsus. Kuigi Oslo protsess pakkus rahvusvaheliselt lootust, jäi palestiinlaste tegelik autonoomia piiratuks ning inimõiguste rikkumised jätkusid – näiteks ei andnud kokkulepped palestiinlastele õigust naasta oma kodudesse ega näinud ette ühegi illegaalse Iisraeli asunduse likvideerimist (Khalidi, 2020). 2004. aasta juunis määras Iisraeli valitsus küll ajakava oma asunike ja vägede lahkumiseks okupeeritud aladelt, kuid evakueerimise tähtaja möödudes oli vaid kaks kolmandikku Iisraeli kodanikest oma kodudest okupeeritud aladel lahkunud ja Iisraeli valitsusel puudus edasine plaan. (Britannica, 2024c)

Hamas, mis on islamistlik liikumine, loodi 1987. aastal Palestiina esimese intifada ajal – selle eesmärk on Iisraeli riigi hävitamine ja Palestiina islamiriigi loomine kogu ajaloolisel (st enne Balfouri deklaratsiooni) Palestiina territooriumil (Robinson, 2024). 

2006. aasta valimistel võitis Hamas Palestiina Seadusandlikus Nõukogus 132-st kohast 74, ületades nii pikaaegse võimukandja Fatahi partei toetuse. Rahvusvaheliste vaatlejate arvates olid valimised ise küll suhteliselt vabad ja ausad, kuid valimiste järgse olukorra kohta samamoodi öelda ei saa. Nimelt, pärast Hamasi võitu eskaleerusid pinged Fatahi ja Hamasi vahel, mis tõi 2007. aasta juunis kaasa lühikese kodusõja. Selle konflikti käigus suutis Hamas haarata Gaza territooriumil kontrolli, millest võime järeldada, et nende ainuvõim Gaza üle on pigem vägivaldse riigipöörde kui demokraatia tulemus. (Barron, 2019)

Hamasi vaenulikkus Iisraeli suhtes ja julgeolekumured viisid 2007. aastal Iisraeli ja Egiptuse Gaza sektori blokeerimiseni. Sellest ajast saadik on Gaza olnud korduvate konfliktide keskmes, sealhulgas ulatuslikud eskalatsioonid 2008., 2012., 2014. ja 2021. aastal, kuid blokaad territooriumile on jäänud püsima. Blokaad Gazas on kollektiivne karistus, mis on sundinud elanikke – kellest enamik on 1948. aasta Iisraeli-Araabia sõjapõgenikud või nende järeltulijad – elama järjest halvemates tingimustes. Tekkinud on tõsised puudujäägid eluaseme, joogivee, elektri, vajalike ravimite ja arstiabi, toidu, haridusvahendite ja ehitusmaterjalide osas. 2020. aastal oli Gazas maailma kõrgeim töötuse määr ja üle poole elanikkonnast elas allpool vaesuspiiri. (Amnesty International, 2022) 

Lisaks on Iisraeli võimud keelanud Gaza elanike liikumise läbi Erez Crossing’i (pääs Gazast Iisraeli või Egiptusesse) ja WHO andmetel suri aastatel 2008-2021 839 Gaza elanikku, oodates luba arstiabile pääsemiseks (Human Rights Watch, 2024).

Okupeeritud Palestiina alade keerulist olukorda tunnistab ka Iisraeli liitlane USA oma 2022. aasta inimõiguste raportis. Raportis märgitakse, et usaldusväärsetest allikatest on muuhulgas teateid järgmiste rikkumiste kohta: vägivald palestiinlastest varjupaigataotlejate ja migrantide vastu; ebaseaduslikud või meelevaldsed tapmised; ebaõiglane palestiinlaste kinnipidamine Iisraelis ja okupeeritud aladel; sõnavabaduse ja meedia piiramine jne. (U.S. Department Of State, 2022) 

2023. aasta 7. oktoobri rünnak

2023. aasta 7. oktoobri rünnak, kus Hamas saatis Gazast tuhandeid rakette Iisraeli linnade pihta, oli vastupanu Iisraeli sõjalisele survele ja okupatsioonile (BBC, 2024b). Hamas ehk Islami Vastupanuliikumine tahab asendada Iisraeli Islamiriigiga ning ei tunnusta juudiriigi olemasolu (ibid). Rünnakuid õigustatakse sellega, et need on vastuseks Iisraeli poolt Palestiina rahva vastu toimepandud kuritegudele (ibid). Iisrael vastas Hamasi tegevusele ulatuslike õhurünnakute ja sõjaliste operatsioonidega Gaza piirkonda.

Kuigi Palestiina elanike olukord oli Iisraeli blokaadi tõttu olnud äärmiselt keeruline, ei õigusta see Hamasi-poolset tsiviilisikute tapmist ega nõudmist Islamiriigi loomise järele – nii Palestiinal kui ka Iisraelil on õigus eksisteerida.

Terrorismi tuleb seega kindlasti hukka mõista, kuid oluline on endalt küsida, kes pärast kümneid aastaid kestnud okupatsioonis ja humanitaarkriisis elamist ei radikaliseeruks? 

Samuti tuleb silmas pidada, et Hamas ei esinda kõiki palestiinlasi. Nii vasak- kui ka parempoolsed teevad sageli vea, samastades kogu Palestiinat Hamasi tegevusega. Vasakpoolsed näevad kõiki palestiinlasi kui rõhutud rahvast, mida Hamas oskuslikult enda kasuks pöörab, õigustades oma vägivalda „rõhumise” sildi all. Parempoolsed aga kasutavad seda samastamist, et õigustada Palestiina tsiviilelanike kollektiivset karistamist. Tegelikult ei ole aga Palestiina elanikud ning Hamas samad.

Nagu nägime, siis oli Hamasi võimuletulek Gazas kõike muud, kui demokraatlik, mistõttu on vägivaldne üldistus pidada kõiki Gaza elanikke (ja veel enam palestiinlasi) Hamasi pooldajateks. 2023. aasta juulis tehtud küsitlus näitas, et 50% Gaza elanikkonnast toetab kahe riigi lahendust ja soovib Hamasi äärmuslikest eesmärkidest loobumist (Cleveland & Pollock, 2023). Lisaks tasub meeles hoida, et 47% Gaza elanikest on lapsed, mistõttu ei saanud ega saa nad olla Hamasi valijaskonnas. (Awad, 2024)

Palestiina rahva õiguste tunnustamine on eluliselt vajalik, kuna koloniseerimisprotsess süvendab vastasseise ning ei too püsivat lahendust.

Fakt on aga see, et Iisraeli riik tahab Hamasi (ja seeläbi ka Palestiinat) pärast 7. oktoobri rünnakut hävitada – Iisraeli vasturünnakus on hukkunud juba ligikaudu 30 000 palestiinlast. On ilmne, et vasturünnak ei ole proportsionaalne, sest Iisraelil, kes saab toetust Ameerika Ühendriikidelt (Masters & Mellow, 2024) ja omab tugevat sõjaväge, on märkimisväärselt suuremad ressursid ja sõjalised võimed kui okupeeritud Palestiinal. Gaza oli juba enne 7. oktoobrit kriisis, ent nüüd on olukord katastroofiline: kannatatakse ägeda veepuuduse, kütuse ja arstiabi nappuse all (OCHA, 2022). Ainult üksteist 35 haiglast Gaza rannikul on osaliselt funktsioneerivad (Zhang, 2024), Maailma Terviseorganisatsioon on hoiatanud haiguste leviku ja tsiviilsurmade arvu suurenemise eest, ÜRO Toiduprogramm teatab, et Gazas valitseb näljahäda (OCHA, 2022). Lisaks on Iisrael selgelt väljendanud, et nende eesmärk on oma riik palestiinlastest puhastada (Zhang, 2024). 

Võttes arvesse kogu konflikti ajalugu, väidan ma, et 7. oktoobri Hamasi rünnak ei ole kaugeltki piisav põhjendus kümnete tuhandete palestiinlaste tapmiseks ja kogu Gaza sektoris elu halvamiseks. Olukord, kus Palestiina võitleb oma vabaduse eest radikaalsete meetmetega, ei tulene paljude palestiinlaste jaoks mitte islami põhimõtetest ega soovist juudiriiki hävitada, vaid on kulmineerunud aastatekümnete pikkusest okupatsioonist ja kriisiseisus elamisest. Lisaks ei toeta suur osa palestiinlastest Hamasi radikaalseid käike (Cleveland & Pollock, 2023). Selle taustal on Eesti ühinenud ÜRO resolutsiooniga, mis kutsub Iisraeli üles lõpetama Palestiina territooriumide okupeerimise.

Eesti toetus ÜRO resolutsioonile

Koos 124 riigiga toetas Eesti 16. septembril 2024 Iisraeli ebaseadusliku okupatsiooni peatamist okupeeritud Palestiina aladel. ÜRO resolutsioonis seisab, et Iisrael järgiks rahvusvahelist õigust, viiks välja oma sõjalised jõud, lõpetaks viivitamatult kõik uued asundustegevused ja evakueeriks kõik asunikud okupeeritud aladelt. (Mishra, 2024) 

Eesti toetas ÜRO resolutsiooni mitmel olulisel põhjusel, mis peegeldavad meie ajaloolisi kogemusi, väärtusi ja tulevikunägemust:

(1) Nagu meie oleme kunagi otsinud toetust ja õigustust oma vabadusele, peame ka kaitsma teisi, kelle õigused on ohustatud. Palestiinlaste olukord kutsub üles solidaarsusele ning meie toetus resolutsioonile on selge sõnum, et iga rahvas väärib õigust oma identiteedile ja suveräänsusele. Hetkel ootavad koju tagasi pöördumist ligi kuus miljonit palestiina põgenikku üle kogu maailma (UNRWA, 2024). 

(2) Eesti välispoliitika aluseks on inimõiguste kaitse, mis on universaalne põhimõte. Kui me mõistame hukka Venemaa rikkumised Ukrainas, ei saa me toetada ka Iisraeli jõhkrusi. Toetades resolutsiooni, edastame selge sõnumi, et tsiviileluseid ei tohi kunagi ohverdada poliitiliste huvide nimel. Poliitilised konfliktid tuleb lahendada diplomaatiliselt.

(3) Meie riigi jaoks on selge, et kestva rahu ja stabiilsuse saavutamine Lähis-Idas on ülioluline mitte ainult piirkonna, vaid ka kogu globaalse julgeoleku jaoks. Mida enam toetame rahumeelseid lahendusi ja rahvusvahelist õigust, seda tugevamaks ja ühtsemaks muutub rahvusvaheline kogukond, sealhulgas meie ise.

Iisrael peab mõistma, et Palestiina rahvas ei kao ning katsetused nende hävitamiseks ei too kaasa püsivat rahu. Konflikti lahendamiseks on hädavajalik tunnustada palestiinlaste õigusi ja leida tee, mis võimaldaks mõlemal rahval rahumeelselt koos eksisteerida. Palestiina rahva õiguste, sealhulgas õiguse enesemääramise ja kultuurilise identiteedi säilitamise tunnustamine on eluliselt vajalik, kuna koloniseerimisprotsess süvendab vastasseise ning ei too püsivat lahendust.

Täna, kui õudusunenägu Gazas on sisenemas teise kohutavasse aastasse, peab rahvusvaheline kogukond (sealjuures meie, eestlased), veelgi enam vaatama ausalt otsa Lähis-Ida kriisidele. Sõda Iisraeli ja Palestiina vahel muutub rahunemise asemel päev-päevalt julmemaks. Sellele annab tunnistust 14. oktoobri rünnak Gaza keskosa haiglakompleksi vastu, kus sai surma seitse ja haavata kümneid palestiinlasi (The New York Times, 2024). 

Iisraeli ja Gaza vahelised kriisid – humanitaar, poliitiline ja moraalne – peavad ilmselgelt viima mingisuguse lahenduseni. Toimivat ja kahte riiki rahuldavat lõppseisu ei tohi ega saa aga saavutada inimeelude hinnaga. Eesti otsus ÜRO hääletusel just seda tähendabki.

Kasutatud allikad

Taustafoto: “A Palestinian woman argues with an Israeli border policeman during a protest against Jewish settlements in the West Bank village of Nabi Saleh, near Ramallah September 4, 2015”. REUTERS/Mohamad Torokman TPX IMAGES OF THE DAY

Awad, O. (05. 04. 2024). H.E. Dr. Awad, highlights the Palestinian children’s situation on the eve of the Palestinian Child Day, 05/04/2024. Palestinian Central Bureau of Statistics. https://www.pcbs.gov.ps/post.aspx?lang=en&ItemID=4732#:~:text=Children%20constitute%20approximately%2043%25%20of,of%20five%20(341%2C790%20children). (14. 10. 2024)

Barron, R. (25. 06. 2019). Palestinian Politics Timeline: Since the 2006 Election. United States Institute of Peace. https://www.usip.org/palestinian-politics-timeline-2006-election (14. 10. 2024)

Cleveland, C. Pollock, D. (10. 10. 2023). Polls Show Majority of Gazans Were Against Breaking Ceasefire; Hamas and Hezbollah Unpopular Among Key Arab Publics. Fikra Forum. https://www.washingtoninstitute.org/policy-analysis/polls-show-majority-gazans-were-against-breaking-ceasefire-hamas-and-hezbollah (14. 10. 2024)

First intifada. (2024a). Britannica. https://www.britannica.com/event/first-intifada (14. 10. 2024)

Israel’s Apartheid Against Palestinians. (01. 02. 2022). Amnesty International.  https://www.amnesty.org/en/latest/campaigns/2022/02/israels-system-of-apartheid/ (15. 10, 2024)

Israel and Palestine: Events of 2023. (2024). Human Rights Watch. https://www.hrw.org/world-report/2024/country-chapters/israel-and-palestine (15. 10. 2024)

Israel Gaza war: History of the conflict explained. (05. 04. 2024a). BBC. https://www.bbc.com/news/newsbeat-44124396 (15. 10. 2024)

Israel’s disengagement from Gaza in 2005. (2024c). Britannica. https://www.britannica.com/event/Israels-disengagement-from-Gaza (14. 10. 2024)

Khalidi, R. (2020). Hundred Years’ War on Palestine.

Masters, J. Merrow, W. (31. 05. 2024). U.S. Aid to Israel in Four Charts. Council on Foreign Relations. https://www.cfr.org/article/us-aid-israel-four-charts (15. 10. 2024)

Mishra, V. (18. 09. 2024). UN General Assembly demands Israel end ‘unlawful presence’ in Occupied Palestinian Territory. United Nations. https://news.un.org/en/story/2024/09/1154496 (14. 10. 2024)

Palestine refugees. United Nations Relief and Works Agency for Palestine Refugees (UNRWA). 2024. . https://www.unrwa.org/palestine-refugees (14. 10. 2024)

Robinson, K. (19. 08. 2024). What Is Hamas? Council on Foreign Relations. https://www.cfr.org/backgrounder/what-hamas (15. 10. 2024)

Svorai, Y. (05. 06. 2017). Palestine: Imperial failures and their consequences. OpenDemocracy. https://www.opendemocracy.net/en/north-africa-west-asia/palestine-imperial-failures-and-their-consequences-occupation-israel/ (15. 10. 2024)

The Arab-Israeli War of 1948. (2024). Office of the Historian. https://history.state.gov/milestones/1945-1952/arab-israeli-war (15. 10. 2024)

The Gaza Strip | The humanitarian impact of 15 years of blockade – June 2022. (2022). UNICEF.  https://www.unicef.org/mena/documents/gaza-strip-humanitarian-impact-15-years-blockade-june-2022 (14. 10. 2024)

The Palestine Question: A Brief History. (1980). United Nations. https://www.un.org/unispal/document/auto-insert-206581/

Zhang, S. (18. 01. 2024). Netanyahu Says Israel’s Goal Is to Wipe Out All Possibility of Palestinian State. Truthout. https://truthout.org/articles/netanyahu-says-israels-goal-is-to-wipe-out-all-possibility-of-palestinian-state/ (14. 10. 2024)

What is Hamas and why is it fighting with Israel in Gaza? (2024b). BBC. https://www.bbc.com/news/world-middle-east-67039975 (14. 10. 2024)

1948 Arab-Israeli War. (2024b). Britannica.  https://www.britannica.com/event/1948-Arab-Israeli-War (14. 10. 2024)

2022 Country Reports on Human Rights Practices: Israel, West Bank and Gaza. (2022) U.S. Department of Statehttps://www.state.gov/reports/2022-country-reports-on-human-rights-practices/israel-west-bank-and-gaza/#:~:text=Significant%20human%20rights%20issues%20included,privacy%2C%20family%2C%20and%20home%3B (14. 10. 2024)


0 Comments

Lisa kommentaar

Avatar placeholder

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga