Autor: Simona Betrozova-Mere
Taust: Hieronymus Bosch, “The Garden of Earthly Delights“
–
Ülikoolis õppimine on paratamatult seotud kodutööde esitamise ning eksamite sooritamisega, millega kaasnevad stress ja sellele järgnevad võimalikud negatiivsed kaitsereaktsioonid, mistõttu pean oluliseks kirjutada sellisest käitumispsühholoogiaga seotud teemast nagu eskapism. Järgnevalt analüüsin eskapismi olemust käitumismustrina ning selle relevantsust tänapäeval, toetudes eskapismi definitsiooni täiendamisel osaliselt Jean-Jacques Rousseau’ kui valgustusaja klassiku filosoofiale, kes järeldas eskapismi olemust omakorda inimloomusest.
Eskapismi mõiste sarnaneb prokrastinatsiooniga. Peamine erinevus seisneb aga selles, et eskapism on komplekssem ja püsivam, kuna tegemist on juba väljakujunenud kaitsereaktsiooniga. Selle põhjused on varjatud sügaval inimpsüühikas, samal ajal kui prokrastinatsiooni mõju on pigem ajutine ning käimatõmbajaks on stress või näiteks halb ajaplaneerimine (antud nimekiri pole aga ammendatav, ajendid (triggers) kujunevad igal inimesel individuaalselt). Eskapism ei aegu – see võib põhjustada erinevat sorti probleeme nii olevikus kui tulevikus. Merriam Websteri sõnaraamatu järgi on tegemist “harjumuspärase käitumisega, mis on suunatud kas meelelahutusele või muule võimalikule tegevusele, mille eesmärgiks on teatud mõttes soov põgeneda rutiinist ja reaalsusest”.
Rousseau eskapismist
Rousseau’ filosoofia keskne idee seisneb selles, et kognitiivse revolutsiooni ning ühiskonna tsiviliseerumisprotsessi tulemusel tekkis inimestel rohkem vaba aega. Nad ei pidanud igapäevaselt oma baasvajaduste rahuldamise üle enam nii palju muretsema, kuna tekkis teatud stabiilsus. Inimesed hakkasid otsima erinevaid naudingute allikaid – lõpuks ka probleeme. Nii saab iseloomustada eskapismi kui fenomeni, mis on Rousseau sõnul omane just tsiviliseeritud ühiskonnale, kui on saavutatud teatud mugavustsoon. Tekib aga küsimus, et äkki meie praegune mugav reaalsus ja eskapism kui reaktsioon sellele ei ole algusest peale meile kui inimolenditele mitte ette määratud, vaid omandatud hiljem meie isikliku mõtlemise ja seega reaalsuse komplitseerimise kaudu. Põhimõtteliselt on tegemist loomuliku kognitiivse ja sotsiaalse arengu (revolutsiooni) väljendiga, mille tulemuseks on sügavamate sotsiaalsete kontruktsioonide teke.
Seega, inimestel on mingis mõttes kalduvus otsida miskit, mis teeb nende elu veelgi paremaks ja mugavamaks – ehk midagi pole kunagi justkui piisavalt. Seda õnne allikat või isegi “magusat elu” otsitakse igalt poolt, nii esemetest kui teistelt inimestelt. Lõplikuks eesmärgiks on aga sisemise tühjuse justkui täitmine, mille tekkimist seostatakse juba mainitud kognitiivse revolutsiooniga.
(Eskapistlik) kunst
Kunsti on samuti võimalik nimetada eskapistlikuks. Autorina ei ole ma aga täielikult nõus Rousseau’ poolse kriitikaga, mille järgi “kunst vastutab vooruste ja moraali hävitamise eest”. See on dialoog kunstniku ja kunsti tarbija vahel ning esialgne sõnum on paratamatult moonutatud, mis aga annab rohkem vabadust kunsti(teose) “sõnumi” tõlgendamisel.
Teiseks on kunst inimeste poolt loodud päriselu imitatsioon, mis on seepärast kunstiline ja fiktiivne. Eelnevast aga ei järeldu, et kunst oleks iseenesest halb oma muutlikkuse või fiktiivsuse tõttu. Oluline on leida tasakaal päriselu ja kunsti peegelduse ehk päriselu imitatsiooni vahel, mis sarnaneb veidi Platoni “koopamüüdiga” (ideede vs objektide maailma vahelised erinevused ja seosed). Kui mainitud tasakaalu ei teki, võib inimene paratamatult n-ö langeda eskapismi, otsides kunsti kaudu väljapääsu reaalsusest moel, mis hakkab mõjutama tema toimetulekut elus.
(Eskapistlik) inimloomus
Nagu varem mainisin, tekkis arvamus, et eskapism on kui tsiviliseeritud ühiskonna loomulik nähtus, just seetõttu, et inimesed saavutasid teatud tegutsemisvabaduse, kõigepealt sellepärast, et esmased (bioloogilised) vajadused olid rahuldatud. Kognitiivse revolutsiooni ja inimeste elustiili muutumise tõttu jõuti teatud stabiilsuseni, mis lubas laiendada horisonti teistes valdkondades nagu kunst kui eneseväljenduse ja -reflekteerimise viis. Sel põhjusel on eskapism samamoodi inimloomuse osa, kuna inimesed omandasid selle loomulike ja vältimatute ühiskondlike protsesside kaudu. Ühiskonna ülesehitus ja normid on tegelikult ebastabiilsed just oma kohati vajaliku, kohati mittevajaliku muutlikkuse pärast.
Sellegipoolest ei sõltu eskapismi olemasolu aga paljuski kultuurist ja kindlatest ajaperioodist, mis annavad antud fenomenile erinevaid väljendusviise: eskapism on universaalne. Inimloomus – mille tähenduse kujundajad, kelle hulgas ka Rousseau, on mõistele läbi aegade uusi selgitusi andnud – on siinkohal samuti oluline. Eri tõlgenduste konsensus väidab, et inimloomus on definitsioonilt kui inimeste loomupäraste tunnuste ja omaduste kogum. Pole aga selge, kas neid omadusi on võimalik muuta või n-ö enda kasuks pöörata. Vastuoluliselt teiste mõtlejatega – nagu näiteks Thomas Hobbes, kes uskus, et inimloomus põhineb konkurentsil –, langeb Rousseau’ käsitlus inimloomuse filosoofia positiivsemasse leeri, kuna “inimesed sünnivad vabana” (“Man is born free, but is everywhere in chains”). Meie inimolenditena oleme vabad, kuid (kaasaegse) ühiskonna olenditena oleme me justkui ahelates, teiste peegeldusest aretatud identiteedi ja väärtuste lõksus, mida Rousseau pidas vabadust söövitavaks ja individuaalset autentsust hävitavaks – 21. sajandil on heaks näiteks sotsiaalmeedia, kus igaühel on õigus teiste inimeste kohta oma arvamust avaldada ning kus inimesed saavad kujutada ennast vastavalt teatud standarditele (näiteks välimise ilu standardid). Ehk tegelikult käituvad inimesed ühiskonnas eskapistlikult – nad põgenevad justkui sellest algsest inimloomuse seisundist, kus oldi vabad, ning pürgivad ideaalide poole, kuna reaalsus pole “piisav”.
Kokkuvõtteks võib öelda, et vaatamata sellele, et inimeste valikud ja vaated pole sõltumatud, rõhutab Rousseau ikkagi võimalust mõjutavate faktorite mõju vähendamiseks, nagu näiteks teadlikkus oma käitumises ja tasakaalu otsimine oma igapäevastes valikutes. Lisaks sellele rõhutab ta tugevalt hariduse, moraali ja emotsionaalse intellektuaalsuse rolli, väites, et alustades isikliku distsipliini ja heaoluga võib inimene edaspidi mõjutada ka suuremat pilti (mõju makrotasandil). Siinkohal on aga oluline see, et needsamad väärtused (haridus, intellektuaalsus, teadus jm) võivad mängida nii meie kui ühiskonna poolt kui vastu, kui väärtuste hindamine hakkab soodustama ebavõrdsust, vägivalda, egoismi ja ühiskonna kihistumist. Rousseau arvas, et vajalik “kuldne kese” on võimalik ühiskonnakorralduses, mis on egalitaristlikum ehk võrdsusel põhinev. Oluline on n-ö suurema pildi nägemine, kuna elu mõte ei peitu materiaalsuses. Tuleb luua ja hoida dialoogi iseenda ja maailma vahel, milles peitub inimeksistensi mõte. See on Rousseau õppetund meile.
Kasutatud allikad:
Sirp, Eesti Kultuurileht. “Eskapism”, Luuk, E. (07.07.2006) https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c8-meedia/eskapism/.
“Escapism Definition & Meaning”. www.merriam-webster.com Retrieved 23 March 2020.
Affeldt, S. G. (2000). Society as a Way of Life: Perfectibility, Self-Transformation, and the Origination of Society in Rousseau. The Monist, 83(4), 552–606.
Dalton, D. M. (2024). Pessimistic aesthetics and the re-valuation of guilty pleasures: on the moral and metaphysical significance of escapism. Journal of Aesthetics & Culture, 16(1).
Ossewaarde-Lowtoo, R. (2019). Rousseau’s Antidote to Egoism. The European Legacy, 25(1), 20–37.
“Thomas Hobbes – Stanford Encyclopedia of Philosophy”. Metaphysics Research Lab, Stanford University. Archived from the original on 29 July 2018.
Garrard, Graeme (2014). “Rousseau, Happiness and Human Nature,” Political Studies, Vol. 62, No. 1, pp. 70–82.
Rahimi, S., Hall, N. C., Sticca, F. (2023). “Understanding academic procrastination: A Longitudinal analysis of procrastination and emotions in undergraduate and graduate students”. Motivation and Emotion, Vol. 47 (4): 554–574.
Jean-Jacques Rousseau, “Discourse on the Arts and Sciences” ja “Discourse on the Origins and Foundations of Inequality Among Men”.
Lisalugemiseks:
Warburton, N. “Väike filosoofia ajalugu”. https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/188742
“POLITICAL THEORY – Jean-Jacques Rousseau”. The School of Life https://www.youtube.com/watch?v=81KfDXTTtXE
Munro, A. “The state of nature, Political theory”. Encyclopaedia Britannica. https://www.britannica.com/topic/state-of-nature-political-theory.
0 Comments