Babüloonias pandi kirja esimesed seadused, Vana-Kreekast sai alguse filosoofia, Vana-Roomast kujunes välja antiikmaailma tipp. Ja kuigi me oleme harjunud mõtlema inimõigustest kui kontseptsioonist, mis pandi kirja vahetult pärast Teist maailmasõda, ulatuvad selle juured palju sügavamale. Platon, Aristoteles, Sokrates – mõtlejad, filosoofid, kes elasid ammu enne tänapäeva inimesi, mõtisklesid juba universumi, ühiskonna ja õigluse üle. Paljud mõtisklused lõid aluse mitmetele kontseptsioonidele, üks nendest: inimõigused.
Nagu kasvab õunapuu järk-järgult, nii idanes inimõiguste tähtsus väikesest seemnest ja küpses nagu õunavili sajandite jooksul, saades lõpuks meie ühiskonna väärtuslikuimaks osaks. Sündmus, mis viis nende kirjapanekuni, on meile teada – teine maailmasõda. Teine maailmasõda oli oma ulatuse ja kannatanute poolest kirjeldamatu ning tõi meid arusaamale, et midagi peab muutuma. Üheks uue ühiskonna alustalaks said inimõigused ja ÜRO.
Inimõiguste mõistmine: miks me nendesse usume?
Inimõigused on oma olemuselt nagu köielkõnd – köie all on kuristik, kaos ja primitiivne ühiskond, nagu Hobbes seda oma essees kirjeldas. Ja ainult õige lähenemine, erinevate mõistete ja lähenemisviiside tasakaalustamine võimaldab meil säilitada oma tsivilisatsiooni ja kõndida edasi mööda seda köit. Ei ole teada, mis juhtub pärast seda, ei ole teada, kui kaugele see köis oma pikkuselt ulatub, kuid see on meie ühiskonna olemus – ebastabiilne, kuid pidev liikumine progressi suunas.
Inimõigused tõstatavad põhiküsimusi inimkonna kui terviku ja meie ühiskonda suunavate väärtuste kohta. On oluline analüüsida põhivabaduste filosoofilist tausta ja seeläbi lahti mõtestada, miks peaks tänapäeval nende tegelikkusele rõhku panema. Inimõiguste realiseerimisele on kaasa aidanud paljud mõtlejad ja teadlased. Nende ideed on kujundanud seda, kuidas me võiksime tõlgendada inimväärikust, õiglust ja võrdseid võimalusi. Inimõiguste ülddeklaratsioon, mille ÜRO 1948. aastal vastu võttis, on üks näide rahvusvahelisest kokkuleppest, mis on kodifitseeritud tänapäevasesse inimõiguste kontseptsiooni. Deklaratsioon väidab, et kõik inimesed on vabad ja väärivad austust, kõigil on õigus deklaratsioonis sätestatud vajadustele ja võimalustele, vahet pole milline inimene ise on. Põhivabadusi hõlmav filosoofiline arutelu keerleb terviklikkuse ja relatiivsuse idee ümber. Ühed väidavad, et üldised vabadused on laialt levinud. Nad on veendunud, et igal inimesel, olenemata tema taustast, on õigus teatud õigustele. See kõikehõlmavuse standard täidab ühiste vabaduste edendamise moraalset lähtepunkti, rõhutades iga inimese kaasasündinud väärtust. Ehk inimestena peaksime uskuma ühisesse vabadusse, kuna see on inimliku tasakaalustatuse jaoks vitaalse tähtsusega: see loob süsteemi, mis edendab võrdsust, õiglust ja nendest tulenevaid võimalusi kõigile inimestele.
Teised pooldavad aga relativistlikku metoodikat, väites, et ühised vabadused tuleks eksisteerida üheselt mõistetavas ja kontrollitavas sotsiaalkeskkonnas. Nad on seisukohal, et seda, kuidas inimesed mõistavad ja rakendavad inimõigusi, mõjutavad erinevate ühiskondade eri väärtusi ja traditsioone. Needsamad mõtlejad hoiatavad selle eest, et Lääne eesmärgid muutuvad ebasobivaks mitte-lääne ühiskondade jaoks, väites, et see toob kaasa sotsiaalse kolonialismi ja õõnestab sotsiaalvõrgustikke. Oluline aspekt, mida tuleks kaaluda, on põhivabaduste filosoofilise tasandi eeldatavad raskused ja reaktsioonid. Michael Lattimer väidab, et ühiste vabaduste vastuolulised tõlked tulenevad erinevatest rakendatud struktuuridest ja ülemaailmsete seadusandlike küsimuste keerukusest. See tekitab märkimisväärseid probleeme seoses inimõiguste tegeliku tähendusega ja nende tõhususega sotsiaalpoliitiliste küsimuste lahendamisel.
Samuti tuleks vaadelda ka inimõigusi kui üht kultuurilise imperialismi vormi. Inimõiguste edendamist ja jõustamist kõrgemate võimude poolt võib kriitikute sõnul tõlgendada kui lääne väärtuste pealesurumist mitte-lääne ühiskonnale.
Inimõigused rahvusvahelise poliitika suunajana: kuidas see toimima peaks?
Põhivabadustel on tohutu roll ülemaailmsete valitsemisvormide kujundamisel ja dünaamiliste tsüklite mõjutamisel. Nad on kiireloomulise tähtsusega nii rahvusvahelises suhtluses kui ka rahvusvaheliste strateegiate ja rahumeelsete kokkulepete tegemisel. Inimõiguste edendamine ja kaitsmine kajastub inimõiguste tähtsuse rahvusvahelistesse suhetesse sisse toomisega.
Inimõiguste muutmine rahvusvaheliste suhete keskseks põhimõtteks ei ole ilma raskuste ja võimalusteta. Üks peamisi pingeid tuleneb riigivõimu ja põhivabaduste kohustuste vahelisest konfliktist. Inimõiguste tunnustamine on universaalselt piiranud riikide autonoomiat, vaatamata sellele, et riikidel on ajalooliselt olnud kontroll oma siseasjade üle. Inimõiguste norme edendavad ja jõustavad suures osas rahvusvahelised organisatsioonid (nagu ÜRO ja piirkondlikud organisatsioonid). Selleks, et inimõigusteadlaste saaks oma kohustusi täita, pakuvad rahvusvahelised organisatsioonid platvormi dialoogiks, järelvalvemehhanisme ja mõnel juhul ka jõustamismeetmeid.
Teine oluline kaalutlus on konflikt inimõiguste ja kultuurilise mitmekesisuse vahel.
Eelistades kultuuritraditsioone individuaalõigustele, väidavad kriitikud, et kultuurirelativism võib õõnestada inimõiguste universaalsust. Vaatamata sellele ei tohiks kultuurirelativismi vaadelda kui otsest piirangut üldistele vabadustele.
Teadlased nagu John Donnelly ja Charles Holder uurivad sotsiaalse mitmekesisuse ja üldiselt tajutavate privileegide kohandamise keerukust, rõhutades ühise arusaama ja selgesõnaliste metoodikate seadmise tähtsust. Lisaks on läbiviidud ulatuslikke uuringuid inimõiguste filosoofiliste aluste kohta. Uurijad nagu Michael Freeman ja John Tasioulas sukelduvad ühiste vabaduste filosoofilistesse aluspõhimõtetesse, analüüsides nende moraalset kehtestamist. Freeman rõhutab inimõiguste seost väärikuse ja vabadusega. Tasioulas pakub välja ühtse filosoofilise raamistiku, mis võtab inimõigusi arvesse moraalsest, poliitilisest ja õiguslikust vaatenurgast. Joseph Ingrami artikkel (“What is a “right to have rights”? Three images of the politics of human rights”) uurib inimõiguste poliitikat. See tutvustab kolme erinevat kuvandit, mis annavad edasi erinevaid seisukohti seoses inimõiguste kohaga poliitilises diskursuses. Need kuvandid heidavad valgust põhivabaduste kui poliitilise idee kujunemisele ning selle soovidele võitluses tunnustamise ja omaksvõtmise eest.
Struktuurilise ebavõrdsuse ja võimude tasakaalustamatuse probleemi lahendamiseks kutsub Wendy Brown oma inimõiguste poliitikaga teemalises uurimuses inimesi üles aktiivsele osavõtule ja kollektiivsele tegevusele. Kultuurilise mitmekesisuse ja inimõiguste vahelise konflikti lahendamiseks on vaja nüansseeritud lähenemist, mis tunnustab kontekstispetsiifilisi kaalutlusi, säilitades samal ajal üldtunnustatud õigusi. Inimõiguste järgimine kui rahvusvahelist poliitikat suunav jõud on jätkuvalt oluline, edendamaks õiglaslikku maailma, hoolimata sellega kaasnevatest väljakutsetest. Lünkade täitmiseks ning inimõiguste kaitse ja edendamise tagamiseks on vaja pidevat dialoogi, kriitilist mõtlemist ja ühiseid jõupingutusi.
Majandusküsimus: kes maksab peo eest?
Põhivabaduste tunnustamine on keeruliselt seotud rahaliste raskustega, eriti riikide varieeruvate majanduslike olukordade tõttu. Majanduslik ebavõrdsus võib oluliselt mõjutada riikide suutlikkust säilitada ja tagada inimõiguste täitmist. Brown (2004) heidab valgust pigem pessimistlikule seisukohale, mille kohaselt on inimõiguste teostamine ressursi piirangute tõttu saavutamatu, tuues esile neid ümbritseva fatalismi poliitika. Selline alistumine paratamatusele tuleneb sageli riikide majanduslikust erinevustest ning piiratud vahenditest, mida kasutatakse põhivabaduste küsimuste lahendamiseks.
Lisaks üksikutele riikidele kannavad kõik riigid tervikuna majandusliku ebavõrdsusega vähendamise ja inimõiguste tagamise koormat. Kuna inimõigused on universaalsed, peavad kõik riigid aitama kaasa nende edendamisele ja kaitsmisele. Donnelly (1984) arutleb kultuurirelativismi ja universaalsete inimõiguste vahelise konflikti üle, rõhutades tasakaalu leidmise tähtsust põhiliste inimõiguste säilitamise ja kultuurilise mitmekesisuse vahel. See tasakaal osutub eriti keeruliseks tegurite tõttu nagu riikide rahalised erinevused ja varade nappus. Ehk inimõiguste teostamise raskusi süvendab ülemaailmne majanduslik ebavõrdsus.
Püüdlusi tagada, et kõik inimesed saaksid kasutada oma põhiõigusi eri valdkondades, takistab suurenev lõhe jõukate ja vaeste riikide vahel. Ignatieffi ja tema kolleegide väite kohaselt on majandusareng inimõiguste edendamiseks ülioluline, sest see tagab majandusliku ebavõrdsuse likvideerimiseks vajalikud ressursid ja infrastruktuuri, soodustamaks ka inimõiguste realiseerimist.
Rahaliste takistuste kõrvaldamine ja põhivabaduste tagamine nõuab olulisi meetodeid, mis ulatuvad kaugemale kui rahaliste meetmete leidmine. See hõlmab vähem arenenud riikide toetamist, õiglaste kaubandustavade edendamist ja rahvusvahelise koostöö julgustamist.
Holder rõhutab oma artiklis, et enesemääramine on põhiline inimõigus, mis annab inimestele ja kogukondadele õiguse määrata ise oma majanduslik ja sotsiaalne olukord. Korruptsioon, valitsemisnappused ja ebavõrdne juurdepääs ressurssidele on samuti süsteemseteks probleemideks, millega tuleb tegeleda, et vähendada majanduslikku ebavõrdsust inimõiguste kontekstis.
Kuid, kes ja mis on inimõigustest kasusaajad? – küsimus, mis on inimõiguste üle peetava arutelu keskmes. Inimõigused on eelkõige mõeldud inimestele, sõltumata nende taustast. Nende aluseks on see, et iga isik on austusvääriline ning tal on õigus elada teistega koos võrdsete võimalustega täisväärtuslikku elu.
Inimõigused nõuavad õiglust inimeste vahel ning inimeste õiglast kohtlemist. Inimõigusi võib nimetada ühiskonna moraalseks kompassiks.
Inimõigustest saavad rohkem kasu inimesed, kes on ajalooliselt olnud marginaliseeritud, rõhutud ja diskrimineeritud: naised, noored, etnilised vähemused, LGBTQ+ liikmed ja puudega inimesed. Inimõigustest saavad kasu ka ühiskond tervikuna. Inimõigused aitavad kaasa demokraatiale ja inimesi kaasava ühiskonna arengule. Nad edendavad õigusriigi põhimõtteid, mitmekesisuse austamist ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Inimõigustel põhinevad raamistikud tagavad, et võimupositsioonil olevad isikud vastutavad oma tegevuse ja otsuste eest. See vastutus aitab ennetada vägivalda, väärkohtlemist ja alavääristamist, mida esineb tänapäevases ühiskonnas palju. Lisaks jätavad inimõigused tulevastele põlvkondadele võrdsuse, vabaduse ja õigluse pärandi. Need pööravad tähelepanu sellistele probleemidele nagu vaesus, kliimaprobleemid ja ebavõrdsus ning toimivad sotsiaalse arengu liikumapaneva jõuna.
Inimõiguste täieliku potentsiaali realiseerimine on siiski pidev väljakutse ning nõuab pidevat diskussiooni, koondtegevust ja ettevaatlikkust. Oluline on ikkagist diskriminatsiooni allasurumine, võimude tasakaalustatuse eest seismine ning ressursside ja võimaluste kättesaadavuse tagamine igale inimolendile. Inimõiguste täielikuks realiseerimiseks on vaja pühendumust ja visadust, samuti üksikisikute, kogukondade, valitsuste, kodanikuühiskonnasiseste organisatsioonide ja rahvusvaheliste osalejate koostööd.
Ma ei tea kui edukalt on mul õnnestunud antud esseega inimõiguste teemal kaasa rääkida, kuna tegemist on – nagu algul mainitud – keerulise teemaga. Inimõigustest on juba nii palju kirjutatud ja seda tehakse kindlasti ka veel tulevikus. Tsivilisatsioon ei seisa kunagi paigal ja nagu ma alguses ütlesin: inimõigused on nagu köielkõnd üle kuristiku. Ma tahaks siiski uskuda, et meie tsivilisatsioon liigub edasi sellel köiel, ilma et ta libastuks. Mõistlikkuse ja mõõdukuse koostööl saame me inimestena ehitada parema maailma.
Toimetanud Lauren Saimre
Kasutatud kirjandus
Brown, W. (2004). The Most We Can Hope For: Human Rights and the Politics of Fatalism. The South Atlantic Quarterly, 103(2/3), 451-463.
Lattimer, M. (2000). Two Concepts of Human Rights. Ethics & International Affairs, 14(1), 39-55.
Donnelly, J. (1984). Cultural relativism and universal human rights. Human Rights Quarterly, 6, 400. https://heinonline.org/HOL/Page?handle=hein.journals/hurq6&div=37&g_sent=1&casa_token=
Ignatieff, M., Appiah, K. A., Hollinger, D. A., Laqueur, T. W., & Orentlicher, D. F. (2001). Human Rights as Politics and Idolatry: (A. Gutmann, Ed.). Princeton University Press. http://www.jstor.org/stable/j.ctt7s610
Holder, C. (2006). Self-determination as a universal human right. Human Rights Review, 7(4), 5-18. https://link.springer.com/article/10.1007/s12142-006-1000-0
Peterson, R. T. (2004). Human rights and cultural conflict. Human Rights Review, 5(3), 22-32. https://link.springer.com/article/10.1007/s12142-004-1006-4
Tasioulas, J. (2012). Towards a philosophy of human rights. Current Legal Problems, 65(1), 1-30. Towards a philosophy of human rights
Freeman, M. (1994). The philosophical foundations of human rights. Human Rights Quarterly, 16, 491. [PDF] heinonline.org
Ingram, J. D. (2008). What is a “right to have rights”? Three images of the politics of human rights. American political science review, 102(4), 401-416. https://www.cambridge.org/core/journals/american-political-science-review/article/what-is-a-right-to-have-rights-three-images-of-the-politics-of-human-rights/01C1BC0781A097BE59136C74AFB752B8
Benhabib, S. (2007). Another Universalism: On the Unity and Diversity of Human Rights. Proceedings and Addresses of the American Philosophical Association, 81(2), 7–32. http://www.jstor.org/stable/27653991
0 Comments