Autorid: Simona Betroazova-Mere, Sophia Dzhemakulova, Hans Joosep Tamme
Toimetaja: Miriam Kalja
Selle artikli põhifookuses on filmid, mis said kõige rohkem nominatsioone erinevates Oscari kategooriates ja lisaks sellele ka kõige rohkem avalikku tähelepanu nii filmikriitikute või ühiskonna poolt. Seda seetõttu, et teinekord on sotsiaalmeedial suurem roll kunsti ja iluideaalide kujundamisel kui muudel institutsioonidel. Selle “inimkujulise Leviaatani” algoritmid suudavad suunata meie kollektiivse tähelepanu filmidele kui sotsiaalsele fenomenidele.
Esmalt tutvustame filme ja režissööre üldiselt ning seejärel vaatleme, et millised millised teemad on neil ühised.
“Üks võitlus teise järel”
Nominatsioonide arvu järgi teisel kohal olev linateos Paul Thomas Andersonilt (“Magnolia”, “Boogie Nights”, “There Will Be Blood” jne) „Üks võitlus teise järel“ jutustab loo migrantide õiguste eest võitlejatest ja nende konfliktidest võimudega, mida representeerivad peamiselt sõdurid ja riigi salajaste organisatsioonide liikmed , Peamisteks teemadeks on pinged uue ja vana korra, revolutsioonilisuse ja konservatismi vahel ning üldisemalt ka liberalism ja uudsus.
Andersoni jutustuse kaudu on näha, kuidas vägivaldne käitumine on tihti seotud võimupositsiooniga ning kuidas selleni jõudnud inimesed sageli kasutavad oma positsiooni iseenda huvides. Kusjuures võimu kuritarvitamine võib toimuda erinevates kontekstides ja mitte vaid ametnike, politseinike ja poliitikute poolt. Linateos tõi oskuslikult esile selle, et see võib aset leida erinevate inimgruppide sees veidi varjatumal viisil kui näiteks sulaselge korruptsioon ja vägivald. See näitab, et üllate eesmärkide taga võib peituda hoopis soov oma isiklikku potentsiaali realiseerida.
Filmi aktuaalsus seisneb muuhulgas ka selles, et ta paljastab läbi terava huumori nii Ameerika Ühendriikides (eriti peale Trumpi teistkordset valimisvõitu ja ühiskonna süvenevat lõhenemist) kui ka teistes ühiskondades leiduvaid sügavamaid ebakõlasid. Huvitavaks teeb filmi ka see, et Andersonil tekkis idee selline teos luua juba 1990-datel, kuid aeg sai küpseks alles eelmisel aastal.
“Bugonia”
Meeldejäävas Yorgos Lanthimosi (“The Favorite”, “Poor Things”, “The Lobster” jne) linateoses on taaskord pearollis tema lemmiknäitleja ja muusa Emma Stone, kellele tõi see roll ka selles filmis tõi ka parima naispeaosatäitja Oscari nominatsiooni. Kusjuures oma hiljutiseima Oscari saigi Stone Lanthimosi filmis “Poor Things” mängimise eest. Ühelt poolt see võib tähendada, et ta on n-ö publiku favoriit, kuid teisalt soovib Akadeemia sageli premeerida just neid, keda ei ole varasemalt piisavat tunnustatud. Soovime eraldi välja tuua ka Jesse Plemonsi esituse, mis meie meelest oli samuti Oscari-vääriline.
“Bugonia” keskendub vandenõuteooriatele ja -teoreetikutele, mis on praegusel usalduskriiside ajastul vägagi päevakajaliseks teemaks. Ebastabiilsed ajad ja sotsiaalmeedia üha süvenev haare meie ühiskonna üle loovad hea pinnase valeinfo levikuks. Ühelt poolt on inimestel õigus avalikult väljendada oma muresid ja esitada küsimusi riigi institutsioonide tegevuse kohta, kuid teiselt poolt võib see äärmusesse minnes õhutada viha erinevate sotsiaalsete gruppide vahel – seda eriti kiire infoleviku ja infomullide tingimustes. Selle tulemusena ei tea inimesed enam, et mida uskuda ja ei mõista, kuidas nende emotsioonidega manipuleeritakse neid üksteist vihkama.
Tundub, et need teemad on hetkel aktuaalsed, seetõttu soovitame vaadata “Bugoniat” ja teisi filme sama režissööri poolt, mis samamoodi räägivad olulistest ja mõnikord ka tabu all olevate teemade kohta.
“Salaagent”
Ajaloolis-poliitiline põnevusfilm “Salaagent” keskendub Brasiilia sõjaväelisele 1970. aastatel ja sealsete poliitiliste võimude konkurentsile ebastabiilsel ajal. “Salaagent” peegeldab inimeste rutiini diktatuuri võimu all ning seda, kuidas nad jätkavad oma elu vaatamata keerulistele aegadele.
Film on visuaalselt koloriitne ja mahlakas – esteetilised kaadrid loovad “Salaagendile” ainulaadse atmosfääri. Küll aga ei juhi visuaal tähelepanu kõrvale põhitemaatikast ning süžee püsib filmi keskpunktinas, hoides vaatajates pinget algusest lõpuni.
“Salaagenti” on kõrgelt hinnanud nii professionaalsed kriitikud kui ka tavavaatajad. Tavaliselt pöörab Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia auhindu jagades küllaltki palju tähelepanu sellele, milline on olnud linateose meediakajastus ja vastukaja. Ka teised olulised filmiauhinnad nagu näiteks Golden Globes, hindasid selle filmi peanäitleja esitust ning kogu produktsiooni esteetilist ja sotsiaalset väärtust. Selles suhtes on “Salaagent” Oscarile üsna tugev kandidaat.
Antud teos on tänases kontekstis aktuaalne film, sest ka praegusel ajal on võimalik märgata tugevat juhti ihalevate autoritaarsete ideede populaarsuse kasvu. Ebakindlal perioodil võivad inimesed hakata nõudma suuremat riigipoolset kontrolli ühiskondliku elu üle selleks, et tunda ennast turvalisemalt. Rangete reeglite ja seaduste jõustamine võib mõned probleemid küll lahendada, kuid pikemas perspektiivis mõjuda ahistavalt ja piiravalt. Muutusterohketel aegadel on seega ajal on kasulik olla ratsionaalne ja mõelda sellele, kas võimukandjad peegeldavad ühiskonnale olulisi väärtusi.
“Sentimentaalne väärtus”
Norra režissöör Joachim Trier (“Maailma halvim inimene” ja “Oslo, August 31”) säilitab oma uues teoses omapärast tundlikku ja intiimset filmimise stiili ja kasutab näitlejaid, kellega on ta ka varem koostööd teinud, nagu näiteks Renate Reinsve ja Anders Danielsen Lie.
Erinev ja originaalne selle filmi puhul on kõigepealt see aspekt, et peategelaseks on perekonna maja kui mälestusi sisaldav objekt, mis muutub liikudes kaasa selle elanike elumuutustega, traumadega ja moevooludega.
Tegemist on kompleksse perekondliku draamaga, mille keskel on nii sisemised kui ka välised konfliktid. Tegelased tunnevad vajadust omavahelise läheduse järele, kuid kõik tunduvad rääkivat erinevates keeltes. Lisaks sellele puudutab film ka põlvkondade vahelise suhtluse, psühholoogilise tundlikkuse, haavatavuse ja emotsionaalse toetuse teemasid, mis siiamaani on kohati tabud. Film on eriti realistlik, aktuaalne ja arusaadav meie kohaliku kultuuriruumi jaoks, kuna Norrast pärit tegelaste temperament on piisavalt sarnane Eesti noorema põlvkonnaga.
“Hamnet”
“Hamnet” on teine film draama kategooriast, mille kunstiline ja emotsionaalne väärtus on sama oluline kui Trieri filmi puhul. On võimalik öelda, et mõlema filmi puhul teemaks on tegelased, kellel on keeruline leida ühendust oma lähedastega. Antud linateos räägib William Shakespeare’i ja Anne Hathaway toimetulekust oma 11-aastase poja Hamneti surma järgselt.
Selle konkreetse teose puhul on vaja eraldi kiita nii režissööri, Chloe Zhao tööd kui ka näitlejate Paul Mescali, Emily Watsoni, Jacobi Jupe ja Jessie Buckley head esitust.. Oleme otseses mõttes armunud Jessie Buckley isiksusse ja andekusesse, kelle varasematest töödest me soovime mainida “I’m thinking about ending things”, “Women Talking”, “The Lost Daughter“, “Chernobyl” ning “Sõda ja Rahu” romaani adaptatsiooni, produtseeritud BBC poolt. Eraldiseisvat tähelepanu väärib ka lapsnäitleja Jacobi Jupe, kelle osaluseta ei saa üldse seda filmi ette kujutada ning kelle abil sai see film emotsionaalses plaanis nii tugevaks ja sügavaks linateoseks.
Seoses “Hamnetiga” soovime öelda veel seda, et vaatamata asjaolule, et teos (nii film kui ka raamat, mille baasil eelmine on tehtud) on piisavalt kurb ja sentimentaalne, siis järelmaitse peale filmi on piisavalt meeldiv: filmi ideena võib välja lugeda, et loovus on justkui eksistentsi pikendus ja surematuse peamine allikas. Üleüldse oli terve film ekstaatiline traumade ja emotsioonide vabastamine ning nende läbielamine nii tegelaste kui ka vaatajate jaoks, et vaatajatena ise saime selle Shakespeare’i/Zhao lavastuse osaks, mida on võimalik nimetada eluks – lihtsalt üks toimub ekraani peal, teispoolsuses, teine aga regulaarselt meie ümber.
“Frankenstein”
Tegu on Mehhiko režissööri Guillermo del Toro kauaoodatud projektiga, kes on selle idee realiseerimiseks võtnud pikka aega hoogu. Filmi loomine tähendas tema jaoks ühelt poolt reflekteerimist lapsepõlve maagia, isiklike traumade ja hirmude üleelamise üle ja teisalt aktuaalsete ja alatiste teemade ja narratiivide esiletõstmist. Need komponendid on linateoses hästi ja orgaaniliselt läbipõimunud.
Mary Shelley originaalteos, “Frankenstein või moodne Prometheus”, millel del Toro film baseerub, räägib ühiskonnast võõrandumisest ja üksildusest ja tundub, et patriarhaalne ühiskond suudab alati leida põhjusi inimeste kõrvale jätmiseks. Mahajäetud inimene hakkab oma ebaõnnestumises otsima põhjusi iseendas ning ühiskond teeb omakorda temast monstrumi, mis tegelikult peegeldabki just süsteemseid probleem. Teiste sõnadega, monstrum on tähelepanu kõrvale juhtimiseks välja mõeldud ühiskonna poolt, kuid veidi süvenedes leiab temast reaalsed ühiskondlikud probleemid.
“Marty Supreme”
Tegu on Ameerika režissööri Josh Safdie (“Uncut Gems”) sportliku draamaga.
Paralleelselt professionaalsete Hollywoodi näitlejatega mängivad filmis ka n-ö tavainimesed, kelle peamine elukutse on filmindusest kauge (muusika, profisport, äri, kirjandus ja muu). Teine eripära seisneb selles, et filmis tehakse palju viiteid teistele kultuslikele filmidele spordi või unistuste täitmise kohta (näiteks film “Rocky”), kus on kasutusel traditsiooniline lineaarne “kangelaseks saamise” narratiiv, mille lõpus ootab kauaoodatud edu ja kuulsus. Kuid siin ei saa peategelast kindlasti nimetada kangelaseks ning tema lugu on pigem kaootiline allakäik ja lõpus oma juurte juurde tagasitulek mõistes, et edu ei seisne ainult võitmises. See kõik tuleneb sellest, et peategelane arvab ekslikult, et tema sisemist konflikti põhjustab teda ümbritsev maailm ja teised inimesed.
“Patused” (Sinners)
Üks silmapaistvamaid filme on “Patused”, mis on Oscarile nomineeritud rekordilises 16 kategoorias.
Ühelt poolt on “Patused” väga esteetiline ning ainult selles leiduvatele visuaalidele ja muusikale on võimalik pühendada eraldi terve artikkel. Kogu pilt meenutab vanaaegset kinematograafiat vanast Hollywoodist, mille kohta me kõik justkui midagi teame, aga reaalsuses ise kogenud ei ole. Ülesvõte on sarnane vanemate filmidega, kus kaader oli tihti kitsas, kuna kasutusel oli 35mm kahepoolse perforatsiooniga filmimaterjal. Filmis on kombineeritud erinevad žanrid ning algul vaadates on tihtipeale raske öelda, kas see on tüüpiline õudusfilm või mitte, kuna palju aega tegelased lihtsalt elavad oma rutiinis, räägivad ja lahendavad oma igapäevaseid probleeme. Selles kontekstis oleme nõus näitlejaga Hailee Steinfeld, kes ütles, et ta ei saa nimetada filmi „Patused” õudusfilmiks ilma seda millekski muuks nimetamata. Tundub aga, et autorid kindlasti ammutasid inspiratsiooni ka teistest Hollywoodi filmidest, nt filmist “From Dusk Till Down”.
Kogu tegevus toimub 20. sajandil Mississippi Deltas. “Patused” peegeldab erinevaid sotsiaalseid gruppe, kus esiplaanil on Esimese Maailmasõja veteranid Elijah ja Elias Moore, kes minevikus töötasid erinevates maffiaperekondades. Tagaplaanil on orjad, valged inimesed (sh Ku Klux Klani liikmed) ning isegi vampiirid, kes on tihti peategelaste tegevuse vastu. Märkasime, et vampiirid on iirlased, kes samamoodi on ajalooliselt olnud tagakiusatud rahvas. Seega tundub terve film võitlusseisundina ellujäämise nimel. Esimesel poolel filmist kogeme seda läbi dialoogi, visuaali ja muusika, kuid teises pooles on tegu otsese, füüsilise ellujäämisega.
Kokkuvõte:
Kõik ülalkirjeldatud filmid räägivad moel või teisel inimsuhete komplekssusest ja konfliktidest nii enda kui ka suurema süsteemi sees. Peamine erinevus seisneb narratiivis, osapoolte arvus ja konflikti mastaabis. Kui “Marty Supreme” narratiiv on peamiselt seotud peategelase sisemise tragöödia ja eksistentsiaanse kriisiga ning “Sentimentaalse väärtuse” jutustamine käib sugulaste, terve perekonna ja nende ühiste väärtuste/mälestuste ja maja perspektiivist, siis “Bugonia” on selles mõttes äärmusluse teine pool, mis räägib mitte ainult terve inimkonna lõhestumise kohta, vaid ka tervest universumist ja ohtudest, mis võivad ootamatult ja väljaspool meie mõju tekkida ja tegutseda teiste kosmiliste olendite tõttu.
Filme vaadates on vajalik muuhulgas mainida ka seda, et paljud meie nimekirjas olevad filmid räägivad mingil määral võimukandjatest ning sellest, kuidas töötab riigi ja inimeste vaheline suhe. Paul Anderson rõhutab seda, millised väljakutsed võivad olla aktivistide teel, kuid ta ei räägi lihtsalt sellest, kuidas riik võib ahistada vähemusi, vaid illustreerib ka seda, et kangelased võivad samuti olla oma vaadete ohvrid. Liiga suured emotsioonid ja ambitsioonid võivad endaga kaasa tuua hoopis palju rohkem konflikte. Õppetunniks on seega tõsiasi, et alati on vaja meeles pidada oma peamisi eesmärke ning teise grupi vastu suunatud viha võib hoopis tekitada rohkem probleeme.
“Marty Supreme” peegeldab sarnast võimudünaamikat: filmis näidatakse, kuidas ja millised tegurid mõjutavad riigi mainet ning ühtekuuluvustunnet ühiskonna sees. Rahvusvahelised sündmused, sh sport, on alati seotud poliitilise konkurentsiga ning osalejad ei saa olla poliitiliselt neutraalsed, olles ühe kindla riigi ning sel põhjusel ka ideoloogia esindajad. Poliitiline neutraalsus ehk apotiilisus on müüt ja illusioon, mille taga on varjatud terve jäämägi. Tundub, et see viimane mõte on eriti kõnekas ja aktuaalne meie praeguses kaootilises maailmas, eriti selles valdkonnas, mis puudutab inimõigusi ja ühe või teise režiimi toetust või kukutamist.
Lisaks sellele tundub, et kõiki filme ühendab inimesele loomulik vajadus olla vaba. “Üks võitlus teise järel” ja “Salaagent” lähenevad sellele poliitiliselt: inimene ei püsi paigal, varem või hiljem ta hakkab mässama. “Bugonia” läheneb sellele konspiratiivselt ja küsib meilt, kas me saame lõpuni kindlad olla, et see süsteem tagab meile vabaduse. “Hamnet” ja “Sentimentaalne väärtus” üritab mõista, mis rolli meie vabaduses mängivad meie lähedased: kas nad piiravad meid, kas nad ongi vabadus või on seal midagi vahepealset. Ning “Frankenstein” läheneb sellele füüsiliselt: kas koletis on see, kes on sünnist peale ahelates või see, kes kartusest ta nendesse ahelatesse pani? Inimene on loomult vaba enda mõtteid väljendama ning Akadeemia tunnustab neid, kes julgevad seda visualiseerida.
Aga millised on teie ootused ja ennustused Oscari filmiauhindade suhtes?
Allikad ja lisaallikad:
Ingram, Hunter. 2026. “Witches, Vampires and Aliens: How Genre Films Like ‘Sinners’ and ‘Weapons’ Factor Into the Oscar Race”. Variety. https://variety.com/2026/film/actors/horror-movies-vampires-witches-wicked-for-good-sinners-1236631566/
Joachim Trier Has Put Oslo on the Cinematic Map, Margaret Talbot (03.10.2025) – https://www.newyorker.com/magazine/2025/11/10/joachim-trier-profile.
“A24 Awards – Marty Supreme”. A24. November 10, 2025. Archived from the original on December 5, 2025. Retrieved November 10, 2025.
Stableford, Brian (1995). “Frankenstein and the Origins of Science Fiction”. In Seed, David (ed.). Anticipations: Essays on Early Science Fiction and its Precursors. Syracuse University Press. pp. 47–49. ISBN 978-0815626404. Retrieved 19 July2018.
“Frankenstein’ Review: Guillermo del Toro’s Monster Ambitions”. Variety. August 30, 2025. Retrieved December 13,2025.
Murthi, Vikram. 2026. The Cinema of Societal Collapse. The Nation. sirat-secret-agent-review
Busis, Hillary. “Oscar Nominations 2026: See the Full List Here.” Vanity Fair, January 22, 2026
Davis, Clayton. “2026 Oscars Best Actress Predictions.” Variety, February 5, 2026
Davis, Clayton. “2026 Oscars Best Actor Predictions.” Variety, February 5, 2026
Lo, Hsin‑Yi. “Ex-Brighton pupil’s film Hamnet up for eight Oscars.” BBC News, January 22, 2026
Seth, Radhika. “These Are The 11 Biggest Oscar Contenders For 2026.” British Vogue, November 6, 2025
Pogue, Kate (2008). Shakespeare’s Family. Greenwood. p. 58. ISBN 978-0-275-99510-2.
0 Comments