“Dr. Strangelove” ehk kuidas valmis film, mis tegi tuumasõja naljakaks

Autor: Hans Joosep Tamme

Toimetaja: Simona Betrozova-Mere

“Dr. Strangelove ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi” on legendaarse Stanley Kubricku lavastatud terav satiir külmast sõjast, tuumaohust, poliitikast ja inimlikust rumalusest. Lugu on lihtne: USA õhuväe kindral annab käsu rünnata Venemaad tuumapommiga. President ja tema nõunikud kogunevad sõjaruumi, et kindrali ja sõdurite tegevust peatada ning samal ajal mõista, kuidas ta üldse sellise korralduse iseseisvalt anda sai. 

Rohkem sisust ma praegu ei avaldaks, sest minu suur soov on, et kõik inimesed (jah, kõik) seda filmi vaataks. See artikkel on mõeldud teie kõigi motiveerimiseks. Mis võiks maandada meie ühiskonna pingeid (olgu need sisemised või välimised) paremini kui komöödia, mis samal ajal on ka eksistentsiaalne hoiatus maailma lõpu ees? – mõtlen seda täiesti ilma irooniata. 

On aasta 1962 ja pärast Kuuba kriisi on külma sõja paranoia enda haripunktis. Äsja seisis maailm silmitsi ohuga, et terve planeet hävib tuumasõjas. Kuigi Kennedy ja Hruštšov suutsid kriisi sõbralikult lahendada, jäi õhku küsimus: millal võib järgmine sarnane olukord korduda? Homme, järgmisel kuul või järgmisel aastal? Need mõtted ei andnud Kubrickule rahu. Kuigi ta oli selleks ajaks juba tuntud filmirežissöör, oli ta siiski lihtinimene, nagu me kõik. Tal ei olnud võimu kontrollida välispoliitikat, kuid ta tundis, et peab midagi ikkagi ette võtma. Seega luges Kubrick hulgaliselt raamatuid tuumarelvadest, et mõista nende täielikku potentsiaali. Mingi hetkel jõudis tema kätte Peter George’i romaan “Red Alert” –  tõsine teos sellest, mis juhtuks, kui vale inimene vajutaks valet nuppu. Kubrick oli sellest inspireeritud ja võttis kohe ühendust raamatu autoriga, et üheskoos filmistsenaarium välja töötada (Kubrick 1963).

Peter George oli üllatunud, kui Kubrick talle seletas, et kavatseb muuta raamatu süžee mustaks komöödiaks. Algul segaduses olnud autor hakkas Kubrickut tasapisi mõistma. Tõepoolest, sellist lugu ei olnud võimalik esitada täiesti tõsiselt ning ainus viis seda filmis kujutada oli läbi satiiri: Kubrick lisas loole rohkelt huumorit, lõi uusi tegelasi ja muutis lõpuks ka pealkirja (Phillips 2001, 346). See polnud sugugi esimene kord, kui Kubrick nii talitas. Kuigi kõik tema filmid põhinevad ilukirjandusteostel, ei ole ükski neist otsene või “truu” adaptsioon. Sarnane lugu leidis aset “Strangelove’ist” viisteist aastat hiljem, kui Kubrick lavastas filmi “Hiilgus”, mis põhines Stephen Kingi samanimelisel romaanil. King kritiseeris valminud linateost karmilt, väites, et Kubrick ignoreeris raamatu sügavust ja tegi selle põhjal pealiskaudse õuduka (Gompertz 2013). Siiski peetakse “Hiilgust” vaatamata raamatu autori kriitikale üheks läbi aegade parimaks filmiks selles žanris.

Olnud saanud stuudiolt rohelise tule, hakkas Kubrick näitlejaid otsima. Esmalt tehti Peter Sellersile huvitav pakkumine mängida “Dr. Strangelove’is” mitut rolli korraga. Sellers oli juba kõrvalosas üles astunud Kubricku eelmises filmis “Lolita”, seega oli režissöör teadlik näitleja andekusest ja geniaalsusest. Nii juhtuski, et Sellers kehastas “Dr. Strangelove’is” nii rügemendikapten Mandrake’i, president Merkin Muffley’t kui ka filmi nimitegelast Dr. Strangelove’i. Sellersi sooritust on korduvalt nimetatud filmiajaloo üheks parimaks näitlejatööks. Kõik kolm tegelast on niivõrd erinevad, et esimesel vaatamisel ei pruugi vaataja üldse märgata, et neid kehastab sama näitleja. Algne plaan nägi ette, et Sellers mängib ka neljandat rolli – lennukipiloot major T. J. “King” Kongi. Sellers ei olnud ideest vaimustuses, sest kartis, et ei suuda omandada majorile omast tugevat Texase aktsenti. Kubrick oli aga kindel, et just Sellers seda rolli mängima peab. Õnneks või kahjuks vigastas Sellers limusiinist väljudes oma pahkluud ning palus Kubrickul Kongi osasse keegi teine leida. Kubrick nõustus, ehkki jäi kahtlustama, et Sellers vigastas ennast meelega, ettekäändena rollist pääseda. Kubricku algse visiooni kohaselt pidi olema igas filmi stseenis Peter Sellers, kes hoiab maailma saatust enda kätes. Piloot Kongi roll anti lõpuks hoopis mitmeid kauboirolle teinud Slim Pickensile (Phillips 2001, 348).

Kaader filmist: President ja nõunikud istuvad sõjaruumis (Kubrick, 1964).

Teiste näitlejate seas lõid filmis kaasa ka Sterling Hayden ja George C. Scott. Viimane oli aga filmi lõppversiooni nähes pettunud, sest Kubrick kasutas vaid neid võtteid, kus Scott meelega üle võlli mängis, arvates võtteplatsil ise, et režissöör laseb tal seda teha üksnes nalja pärast (Phillips 2001, 355). Võttepäevad Kubrickuga olid näitlejatele kurnavad, sest enamus stseenid lasi režissöör neil läbi mängida mitukümmend korda, enne, kui lõpuks rahul oldi. Sellers oli ainus, kelle puhul Kubrick piirdus tavaliselt vaid kolme võttega (Starkey 2023). Selles osas oli Sellers režissööri karjääri jooksul ainulaadne nähtus.

Filmi esimene monteeritud versioon valmistas Kubrickule suure pettumuse. Linateos tuli täielikult ümber lõigata, et erinevad tegevusliinid perfektselt kokku sulanduksid. Järgmine versioon oli juba palju parem (ja naljakam) (Phillips 2001, 351). Esialgu pidi film lõppema suurejoonelise “koogisõjaga”, mille filmimine võttis viis päeva. Kubrick otsustas kogu stseeni välja lõigata, kuna selle huumoristiil ei sobinud ülejäänud filmiga. Siiski on välja jäetud stseenist säilinud palju pildimaterjali.

Film sai valmis ja jõudis kinodesse 29. jaanuaril 1964. Film võeti pigem positiivselt vastu, kuid leidus ka arvustajaid, kes ei arvanud, et selline satiir sobilik oleks. Kõige enam solvus aga see, kelle üle filmis kõige rohkem nalja heideti – USA sõjavägi. Et vältida oma maine kahjustamist, lasi õhuvägi toota lühikese propagandafilmi “SAC Command Post”, mille eesmärk oli näidata vaatajale, et “Dr. Strangelove” on pelgalt väljamõeldis ning selline olukord ei saaks reaalsuses kunagi juhtuda. Film avalikkuseni siiski ei jõudnud (McGreal 2010). Sellise käigu eesmärk oli ilmselgelt USA elanikkonnale kindlustunde sisendamine ja rõhutamine, et sõjavägi omab täielikku kontrolli selle üle, kes “viimsepäeva nuppu” vajutab. Paraku meenutab see jutt väga üht stseeni filmis, kus kindralid kinnitavad presidendile täpselt sama: et kõik on kontrolli all ja et kujutatud olukord ei saaks iial aset leida.

Filmi alguses ilmub ekraanile järgmine teadaanne:

“It is the stated position of the United States Air Force that their safeguards would prevent the occurrence of such events as are depicted in this film. Furthermore, it should be noted that none of the characters portrayed in this film are meant to represent any real persons living or dead.” 

Antud tekst lisati stuudio survel, sest ka nemad kartsid, et filmi must huumor võib publikus paanikat külvata. Teadaande viimane lause ei vasta aga tõele: mitmed tegelased filmis olid otseselt inspireeritud päris inimestest. Näiteks hull kindral, kes filmis annab käsu Venemaad pommitada, põhineb Curtis LeMayl, USA õhuväe staabiülemal kuni 1965. aastani, kes oli tuntud oma valmisoleku poolest vastast alati rünnata (Phillips 2001, 351; LeMay 1962). Dr. Strangelove’i tegelaskuju on omakorda inspireeritud endisest natsist Wernher von Braunist, kes töötas pikalt USA sõjaväe ICBM-programmis – seega ei sündinud filmi satiir kindlasti tühjalt kohalt (Phillips 2001, 351).

Kubrick läks aga eluga edasi. “Dr. Strangelove’i” edu tagas talle finantseeringu tema järgmiseks suurprojektiks, milleks sai “2001: kosmoseodüsseia”. Ühel kohtumisel “Kosmoseodüsseia” raamatu autori Arthur C. Clarke’iga nägid mõlemad mehed taevas UFO’t. Clarke pakkus välja, et sellest peaks USA õhuväele teatama, kuid Kubrick arvas, et nad ei taha temast midagi kuulda (2001italia 2014).

Olles filmi juba kolm korda näinud julgen öelda, et see on mõjutanud minu suhtumist maailma. Eestlane olla on uhke ja hea, aga me maailma mastaabis oleme siiski väike rahvas ja peame pidevalt muretsema, mis meist saab. “Dr. Strangelove…” vaatab sellele hirmule otsa ja pöörab kõik naljaks. Pole meie kätes otsustada, mis meist saab, kui võim on neil, kellel on ligipääs nupule. Võib-olla just see paratamatus ongi põhjus, miks tahaksin, et kõik seda filmi näeksid. Ma pole kindel, kas ma õppisin tänu filmile pommi armastama, kuid muretsemise lõpetasin ma küll. 

Kaader filmist: Major Kong ratsutab tuumarelvaga (Kubrick, 1964).

See on esimene osa kahest artiklist, mis räägivad “Dr. Strangelove’ist”.

“Dr. Strangelove ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi” linastub 24. septembril, kell 18:00 Tartu Elektriteatris, kus teen filmile ka lühikese sissejuhatuse.

Kasutatud allikad:

1. 2001italia. (20.05.2014). 50 years ago: The Kubrick-Arthur Clarke UFO incident. 2001italia. https://www.2001italia.it/2014/05/50-years-ago-kubrick-arthur-clarke-ufo.html
2. Gompertz, W. (19.09.2013). Stephen King ‘nervous’ about reaction to Shining sequel. BBC. Vaadatud 18.09.2025 https://www.bbc.com/news/entertainment-arts-24126819
3. Kubrick, S. (06.1963). How I learned to stop worrying and love the cinema. Films and Filming, 9(9).
4. Kubrick, S. (Režissöör). (1964). Dr. Strangelove or: How I learned to stop worrying and love the bomb [Filmitõmmis]. Columbia Pictures.
5. LeMay, C. (22.10.1962). Memo from Air Force Chief of Staff General Curtis LeMay to JCS Chairman Maxwell Taylor, “Additional Decisions” [Top Secret memorandum]. National Security Archive. https://nsarchive.gwu.edu/document/20298-national-security-archive-doc-13-memo-air
6. McGreal, C. (11.02.2010). How the US took on Dr Strangelove and tried to make Americans love the bomb. The Guardian. Vaadatud 18.09.2025 https://www.theguardian.com/world/2010/feb/11/us-military-propaganda-film
7. Phillips, G., D. (2001). Stanley Kubrick and Dr. Strangelove. Stanley Kubrick Archives, toim. Alison Castle. Pariis: Taschen Gmbh, 346–359
8. Starkey, A. (16.02.2023). Peter Sellers: the actor that Stanley Kubrick was “in awe of”. Far Out Magazine. Vaadatud 18.09.2025 https://faroutmagazine.co.uk/peter-sellers-actor-stanley-kubrick-in-awe-of/