Autor: Sarlotte Lõvi
Toimetaja: Miriam Kalja
Oled sa kuulnud mehest, kes kukkus pilvelõhkuja otsast alla? Iga korruse juurest möödudes kordas ta iseendale: “Jusqu’ici, tout va bien… Jusqu’ici, tout va bien” (Seni pole viga… seni pole viga).
- oktoobri õhtul 2005. aastal surid Pariisi äärelinnas Zyed Benna ja Bouna Traoré peale seda, kui olid politsei eest põgenedes varjunud lähedalasuvasse elektrijaama. Järgnes 22 päeva kestnud mäss, mille käigus põletati üle kogu Prantusmaa, kokku ligi 300 erinevas piirkonnas üle 10 000 auto ja kahjustati 233 avalikku ja 74 erahoonet. Vahistati üle 4000 inimese (Leclerc, 2023). Mässasid erinevatest etnilistest vähemustest ja vaestest peredest noored. Mässu põhjused olid laiemad kui vaid Benna ja Traore surm: getostunud linnaosad, ebakindlus, töötus, riikliku haridussüsteemi ebaõnnestumine, rassism, diskrimineerimine, kuritegevus ja politseivägivald (Euronews, 2023).
Mässav noorus, vägivald ja sotsiaalne ebavõrdsus ei ole uued teemad. Ikka ja jälle annavad need ainest uutele filmidele, millest kahtlemata oled kümneid näinud. Kuid nii teravalt, eluliselt ja südamelähedaselt neid käsitleda, nagu teeb seda režissöör Mathieu Kassovitz, suudavad vähesed. Otseselt inspiratsiooni saanud eelpool kirjeldatud 2005. aasta Pariisis toimunud rahutustest ja poliitilisest olukorrast, toob Kassovitz vaataja ette loo kolmest noormehest. Peategelasteks on Vinz (Vincent Cassel), agressiivne juudi päritolu noormees, Hubert (Hubert Koundé). kristlasest mustanahaline ja väikestviisi narkodiiler ning Saïd (Saïd Taghmaoui), põhja-aafriklasest moslem. Süžeele annab tõuke nende sõbra Abdel Ichaha langemine politseivägivalla ohvriks, mistõttu satub ta intensiivraviosakonda ja hiljem sureb. Reaktsioonina sellele sündmusele lahvatab ka nende Pariisis protsestilaine, sest nähes, et politsei mitte lihtsalt enam ei kaitsegi neid, vaid hoopis otseselt ja aktiivselt ründab, hakkavad noored mässama ja nõuavad kättemaksu..
Huberti lause “La haine attire la haine” (vihkamine sünnitab vihkamist), kust tuleb ka linateose pealkiri, ongi filmi edasiviivaks jõuks. Mida suurem on ühiskonnas leiduv ebavõrdsus, seda vaenulikumaks muutuvad mõlemad pooled. Mässud muutuvad järjest vägivaldsemaks ja ka politsei reageerib aina ägedamalt. Lisaks on oluline märgata jõudude ebavõrdsust – politseil on erivarustus, kilbid ja tulirelvad, kuid noored on seevastu oma igapäevastes riietes ning relvastatud spreivärvide, kivide ja noorusliku hulljulgusega. Teose keskpaigas toimub aga oluline pööre, mis pooli võrdsustab ja Vinzi kättemaksuiha vaid süvendab. Järgneb kiire areng, kus vägivallale vastatakse vägivallaga ja lahendust silmapiiril ei paista.
Politseivägivald ei ole mingi 90ndatele eriomane fenomen, mis koos ühiskondliku arenguga nüüd lõppenud on. Viimaste aastate jooksul kindlasti kuulsaim ja ka rahvusvaheliselt lained löönud Black Lives Matter liikumine, mis sai alguse George Floydi surmast tõi küll probleemile tähelepanu, kuid süsteemset muutust ei järgnenud. Ainuüksi see aasta on Prantsusmaal politsei käe läbi surnud 37, Hollandis 24 või Saksamaal 11 inimest. Näiteid on ka kodule lähemal, Soomes üks juhtum, Poolas kaks (World Population Review, 2025). Vähesed riigid edastavad Euroopa Liidule informatsiooni ohvrite tausta kohta, või teevad seda piiratud määral. Siiski on olemasoleva info põhjal näha, et rohkem kui pooled registreeritud juhtumitest on olnud immigrandid, või erineva etnilise kuuluvusega (García, Torrecillas ja Maqueda 2024). Vähene poliitiline aktiivsus, et põgenikke ühiskonda integreerida, süsteemne rassism ja töökohtade vähesus loovad lõhestatust. Kuna riik ei paku võimalusi sujuvalt integreeruda ja saada osa kogukonnast, loovad immigrandid tihtipeale iseenda kogukonnad, mida iseloomustavad vaesus ja sotsiaalne ebavõrdsus. Nii on vähe väljavaateid ka noortel, kes sündisid juba uues riigis, kuid kes ei ole ühiskonda integreeritud.
Seesama kuuluvuse puudumine on lisaks vägivallale Kassovitzi filmi läbivaks teemaks. Olles kasvanud justkui suures ja glamuurses Pariisis, kuhu kogunevad maailma rikkus ja kuulsused, ei saa nemad siiski olla osa sellest ühiskonnast, vireledes getostunud äärelinnas ilma hariduse, töö või eesmärgita.
Tu crois en Dieu?
C’est la mauvaise question…
Est-ce que Dieu croit en nous?
(Kas usud Jumalasse on vale küsimus. Kas Jumal usub meisse?)
Nad ei usalda riiki, kes neile haridust ei paku või tööd ei anna. Nad ei usalda prantslasi, kes neid sinna ei taha, neile ülevalt alla vaatavad ja eemale hoiavad. Nad ei usalda politseid, kes neid tänavatel jälitab ja ilma mõjuva põhjuseta piinab või nende kallal jõhkrutseb. Nad ei usalda ka meediat, kes kajastab konflikte vaid ühest vaatepunktist ega näita, kuidas elu tegelikult on. Noored peaksid justkui olema meie tuleviku võti, meid päästma ja edasi viima, kuid samas ei soovita neid kaasata ja kuulata. Ainus, mis hoiab meie loo kangelasi tegutsemas ja liikumas, on nende sõbrad. Nad kujundavad ise oma kogukonna.
Trio ikooniline sõprus on vaatamata nende keerulisele olukorrale kerge ja loomulik. Lollitades ja nalja tehes jalutavad nad aega surnuks lüües mööda tänavaid, sest töö- ja koolikohustusi neil ei ole, küll aga on neil aega. Aeg ongi “La Haine”’is võtmetähtsusega. Terve film kirjeldab vaid ühte päeva kolmiku elus. Hommikul hakkab ekraanil kell tiksuma ja õhtu lõpuks läheneb südaööle, mis lisab filmile pinget. Justkui pomm, mille peal tiksuvad punased numbrid aina nullile lähemale, annab kell aimu plahvatusest, mis südaööl paratamatult kõlama peab. Lumepall, mis veeres päeva lõpuks nii suureks, et teda enam peatada ei anna, saab poisid õhtu lõpuks kätte. Ilma liiga palju paljastamata ütlen, et ootuspäraselt on tegemist vägivaldse lõpuga. Kuigi juba algusest peale on teada, et varem või hiljem saab aeg sind kätte, on lõpp siiski ootamatu. Kell jääb seisma. Niit katkeb.
Esimest korda seda filmi vaadates jäin peale lõputiitreid veel päris tükiks ajaks musta ekraani vahtima. Olen kindel, et igaüks leiab sellest tempokast, teravast ja vaimukast filmist midagi, mis teda kõnetab. Teos käsitleb ka praegu poliitiliselt olulisi ja laetuid teemasid ning on ühtlasi üks parimaid filme, mida olen oma elu jooksul näinud.
Kasutatud kirjandus:
García, T., Torrecillas, C. & Maqueda, A. (2024). How many people die in police custody or operations in Europe? Vaadatud 11.11.2025. https://voxeurop.eu/en/deaths-police-operations-europe/
Leclerc, A. (2023). In 2005, three weeks of rioting shook France after the deaths of two teenagers. Vaadatud 10.11.2025. https://www.lemonde.fr/en/france/article/2023/06/29/in-2005-three-weeks-of-rioting-shook-france-after-the-deaths-of-two-teenagers_6039444_7.html
Riots in France: what are the differences between the urban violence of 2023 and 2005? (07.07.2025). Euronews. Vaadatud 10.11.2023.
https://www.euronews.com/2023/07/08/riots-in-france-what-are-the-differences-between-the-urban-violence-of-2023-and-2005
World Population Review. (2025). Police Killings by Country 2025. [statistika andmebaas]. Vaadatud 11.11.2025. https://worldpopulationreview.com/country-rankings/police-killings-by-country
0 Comments