Vaadates praegust gaasi-situatsiooni Euroopa Liidus, tuleb 2009. aasta gaasikriis tuttav ette. 2009 aasta gaasikriis oli ja oleks võinud olla pöördeline hetk Euroopale, Ukrainale ja Venemaale. See gaasikriis oleks võinud olla hea õppetund ja võimalus Euroopa energiajulgeoleku poliitika arenguks. Paraku sai sellest aga üks Ukraina sõja ja Euroopa kehva energiajulgeoleku olukorra alguspunktidest. Selle artikli eesmärk on analüüsida 2009. aasta Ukraina ja Venemaa gaasikriisi ning tuua see tänapäeva konteksti, tuues välja õppimata õppetunde, pöördelisi momente ning paradoksaalseid otsuseid.
Kõigepealt tuleb lahti seletada gaasikriis ja selle tagamaad. Venemaa ja Ukraina vahel oli aastatel 2008-2009 gaasikonflikt, mille mõjud kandusid üle terve Euroopa. Juhtumit käsitledes, tuleb arvestada ülemaailmse majanduskriisiga, mis oli haripunkti jõudmas, muutes osapoolte suhtumise finantsküsimustesse eriti teravaks (Lee 2017, 202). 2008. aasta detsembris, mil Venemaa ja Ukraina gaasitransiidi leping hakkas lõppema, ei suutnud osapooled jõuda konsensusele tariifi ja gaasi tarnimise hinna ning võlgade maksmise osas, mistõttu jäi uus leping sõlmimata. Selle tulemusena lõpetas Venemaa 1. jaanuaril 2009 Ukraina tarbijatele mõeldud gaasi tarne ning 6. jaanuaril langetas Venemaa järsult gaasi eksporti teistesse Euroopa riikidesse, kes importisid gaasi läbi Ukraina torude. 7. jaanuaril lakkas gaasi transport lõplikult. Gaasitarnetega alustati uuesti 20. jaanuaril, mil Ukraina ja Venemaa sõlmisid 2 kümneaastast gaasilepingut. (Pirani, Stern & Yafimava 2009, 4)
Kuigi gaasitarne lakkas vaid kaheks nädalaks, kandsid Ukraina ja Venemaa ning ülejäänud seotud 15 Euroopa riiki, kellest enamus olid Euroopa Liidu liikmesriigid, suuri kahjusid. Eriti kuna enne gaasikriisi oli Ukraina olnud Euroopas olulisim Vene gaasi transiitriik, transportides sellele ajal 80% Euroopas tarbitavast Vene gaasist, mis omakorda moodustas 20% Euroopa gaasi vajadusest. Lisaks moodustas Ukrainat läbiv gaas 2/3 Gazpromi kui Venemaa riikliku ettevõtte tuludest. (Chow & Elkind 2009, 78) ning 67% Ukrainas tarbitavast gaasist oli pärit Venemaalt (Lee 2017, 202). Ukraina ja Venemaa olid majanduslikult üksteisest tugevalt sõltuvuses ning Euroopa riigid, kes importisid Vene gaasi läbi Ukraina, olid tugevas sõltuvuses Vene gaasist, Ukraina taristust ning Ukraina ja Venemaa omavahelisest läbisaamisest.
2009. aasta Vene-Ukraina gaasikriis tõi endaga kaasa humanitaarkriisi, sest keset külma talve jäid paljud Euroopa riigid kütteta. Eriti suur humanitaarkriis oli Balkani maades, sest osa sealsest elanikkonnast ei suutnud enam oma kodusid soojaga varustada (Pirani, Stern & Yafimava 2009, 4). 11 inimest, nende hulgas 10 Poola kodanikku, külmus surnuks (Harding & McLaughlin 2009). Euroopa Liit ei õppinud juhtunust ja ei näinud eriti vaeva oma olukorra parandamisega. Praegu soojendab 40 miljonit Saksamaa kodu maagaas ning maagaas moodustab pea poole kaugkütte energiaallikate osakaalust (Eriksen 2020). Ka tänavu valmistub Euroopa Liit rängaks talveks. Kuigi Euroopa Liidu gaasihoidlate maht on 87% täidetud (Aljazeeria 2022), valmistub Euroopa Liit hulleimaks, tehes plaane, mis käivituvad kriisiolukorras. Näiteks kehtestas Euroopa Ülemkogu kriisiolukorras gaasihinnale ülempiiri, lisaks üritatakse gaasinõudlust hoida võimalikult madalal, kasutatakse energiatõhususele suunatuid meetmeid ja plaanitakse taastuvaid energiaallikaid suurendada ning leida uusi gaasitarnijaid Venemaa asemel (Euroopa Komisjon 2022, 1-2).
2009. aasta gaasikriis oleks võinud olla Euroopa Liidule ja teistele Euroopa riikidele õppetunniks, miks oma majanduse ja julgeoleku tugevalt sidumine ühe energiaallikaga, näiteks gaasiga, või kindla riigiga on üüratu julgeolekuoht. Kui vaadata statistikat enne 24. veebruari 2022, siis avalduv pilt on enamjaolt sama, mis 13 aastat tagasi, ainult et Ukraina transiitriigina omas veel suuremat rolli: 2021. aastal importis Euroopa Liit 24% oma aastasest gaasivajadusest (Peterson 2022) ning Euroopa gaasisõltuvus Venemaast oli 2 korda suurenenud, moodustades 40% Euroopa Liidu gaasivajadusest (Mills 2022). Kuigi üldpilti vaadates on gaasi kasutamine primaarenergia tootmiseks Euroopa Liidus protsentuaalselt langenud (Eurostat 2022), on see vähenenud pigem Euroopa Liidu rohealgatuste ja poliitika tõttu, mitte 2009. aasta gaasikriisi õppetunnist. Täna moodustab Euroopa Liidus kasutatavast gaasist 9% Venemaalt imporditud gaas (von der Leyen 2022), mis on Ukraina-Venemaa sõja eskaleerumise tagajärg.
Peale 2009. aasta gaasikonflikti prognoositi, et nii Venemaa kui ka Ukraina kaotavad Euroopa turul oma usaldusväärsuse, esimene gaasitarnijana teine gaasi transiitriigina (Pirani 2009, 4-5), kuid tegelikult see nii ei läinud. Vene gaas on Euroopas haaranud veelgi suurema turuosa ja Ukraina taristu mängib veelgi suuremat rolli. Peamine konflikti mõju Euroopa gaasiturule oli Nord Streami ja South Streami projektide arengu hoogustumine, mis olid kavas olnud juba alates 2006. aasta Vene-Ukraina gaasikriisist. Euroopa ei näinud odava Vene gaasi suurenevas rollis ja mõjujõus probleemi. Probleemi nähti Ukrainas kui ebastabiilses transiitriigis.
Gaasikriisi tulemusena sõlmitud lepingud omasid samuti majanduslikku mõju. Uued lepingud soosisid kindlalt Venemaad. Ukraina transiiditasud külmutati ja Ukrainale hakati müüma gaasi küll Euroopa hinnast 20%-lise allahindlusega, kuid hinnavalemis oli eeldatud baashind seatud väga kõrgeks. Seega Ukraina pidi ikkagi maksma rohkem kui varem. Lisaks sai Gazprom määrata Ukrainale karme karistusi, juhul kui Naftogaz ei suuda igal kuul kokkulepituid gaasi koguseid osta. Need lepingud ei näinud ka ette Gazpromi takistamist või karistamist, kui ta peaks transiidimahte vähendama. (Lee 2017, 206-207)
Lepingud, mis sõlmiti konflikti lõpetamiseks, mõjutasid tugevalt Ukraina sisepoliitikale ja tulevikku. Julija Tõmošenko, kes toonase valitsusjuhina aastal 2009 sõlmis Putiniga kaks maagaasi lepingut, mõisteti aastal 2011 seitsmeks aastaks vangi, sest ta väidetavalt ületas peaministri volitusi. Euroopa Liidrid pidasid seda juurdlust poliitiliselt motiveerituks ja Tõmošenko nimetas seda poliitiliseks tagakiusamiseks. Arvatakse, et Viktor Janukovitš, kes oli Tõmošenko vastaskandidaat 2010. aasta presidendivalimistel, kasutas seda kohtuprotsessi ära valmistel parema positsiooni saamiseks. (BBC 2011) Janukovitš ka võitis need presidendi valimised ning moodustas valitsuse. See sama valitsus keeldus aastal 2013 Euroopa Liidu assotsiatsioonilepingule alla kirjutamast ning peatas Euroopa liiduga ühinemise ettevalmistused, põhjustades Euromaidani revolutsiooni (Aasaru 2013). Vahetult peale Janukovitsi võimult tagandamist toimusid üle kogu Ida- ja Lõuna-Ukraina piirkondade venemeelsete protestilained, mis andsid Venemaale võimaluse Krimmi poolsaar annekteerida ning alustada sõda Ukrainas (Nitsova 2021, 1832). Võib vaid spekuleerida, milline oleks olukord Ukrainas praegu, kui Tõmošenko või keegi teine peale Janukovitši oleks 2010. aasta presidendivalimised võitnud.
Kuigi gaas ja nafta on olnud osa Venemaa välispoliitikast juba enne 2009. aasta gaasikonflikti, näiteks kasutas Venemaa oma gaasi ka 2005-2006. aasta Vene-Ukraina gaasikonfliktis, et kaubelda endale paremad lepingutingimused (Chow & Elkind 2009, 82), jõudis energia käsitlemine diplomaatilise vahendina 2010. aastal koostatud Vene Föderatsiooni Energia Ministeeriumi ametlikku energia strateegiasse. Vene Föderatsiooni strateegias on täiesti avalikult kirjas, kuidas energia on muutunud Venemaa diplomaatia üheks põhielemendiks energiaprobleemide globaalse iseloomu ja kasvava politiseerumise pärast (Ministry of Energy of the Russian Federation 2010, 55). Seda sama strateegiat kasutab Venemaa ka praegu Euroopa Liiduga majanduslikku sõda pidades. Kui Euroopa riigid lahkusid 2009. aasta gaasikonfliktist mitte eriti targemana, siis Venemaa lahkus konfliktist uue ametliku strateegiaga. Venemaale sai selgeks, et ta võib teha, mida ta ise tahab, ilma et ta peaks kartma Euroopa vastusanktsioone.
Euroopa praeguse olukorra juured on 2009. aasta Vene-Ukraina gaasikonfliktis. Euroopa ja Euroopa Liit ei ole õppinud oma vigadest, suurendades vaid oma sõltuvust Vene gaasist, Ukraina gaasitaristust ning riskides järjekordse humanitaarkriisi ja energiajulgeoleku ohuga. Väita, et see gaasikonflikt on Vene-Ukraina sõja põhjus, oleks väär, kuid selle konflikti lahend oli kindlasti üheks stiimuliks. Ainsana on väljus võitjana 2009. aasta gaasikonfliktist Venemaa, destabiliseerides Ukraina sisepoliitikat veelgi ning kaubeldes välja sootsamad lepingutingimused, omades veel suuremat mõju Euroopa poliitika ja majanduse üle ning saades jälle tõestust, et energiat saab edukalt kasutada diplomaatilise vahendina. Euroopa riigid on need 13 aastat läinud kergema vastupanu teed, eelistades odavat gaasi ja hõlpsat majanduskasvu oma kodanike turvalisusele ja regiooni julgeolekule. Eesti vanasõna ütleb: “Esimesel päeval võõras armas, teisel päeval koormaks, kolmandal haiseb”.
Kasutatud allikad:
Aasaru, H. (2013). Janukovõtš nimetas Euroopa Liidu tingimusi alandavaiks. Err. Külastatud võrgulehel https://www.err.ee/320641/janukovots-nimetas-euroopa-liidu-tingimusi-alandavaiks (05.11.22).
Aljazeera. (2022). Infographic: Does Europe have enough gas for winter? Aljazeera. Külastatud võrgulehel
https://www.aljazeera.com/news/2022/10/5/infographic-does-europe-have-enough-gas-for-winter (05.11.22).
BBC. (2011). Ukraine ex-PM Yulia Tymoshenko jailed over gas deal. Külastatud võrgulehel https://www.bbc.com/news/world-europe-15250742 (29.09.22).
Chow, Edward. & Elkind, Jonathan. (2009). Where East Meets West: European Gas and Ukrainian Reality. Washington Quarterly – WASH QUART, 32(1), 77-92.
Euroopa Komisjon. (2022). Ettepanek: nõukogu määrus, milles käsitletakse solidaarsuse suurendamist gaasiostude parema koordineerimise, piiriülese gaasikaubanduse ning usaldusväärsete hinnavõrdlusaluste kehtestamise kaudu. Külastatud võrgulehel https://eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:6104f668-4f01-11ed-92ed-01aa75ed71a1.0004 .02/DOC_1&format=PDF (05.11.2022). 1-72.
Eurostat. (2022). Energy production and imports. Külastatud võrgulehel https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Energy_production_and_import s (05.11.22).
Eriksen, F. (2020). Heating 40 million homes – the hurdles to phasing out fossil fuels in German basements. Clean Energy Wire. Külastatud võrgulehel https://www.cleanenergywire.org/factsheets/heating-40-million-homes-hurdles-phasing-out-fossi l-fuels-german-basements (05.11.22).
Harding, Luke. & McLaughlin, Dan. (2009). Deal to resume Russian gas eludes EU as 11 people die in big freeze-up. Külastatud võrgulehel https://www.theguardian.com/world/2009/jan/11/russia-ukraine-gas-supplies-dispute (04.11.22).
Lee, Yusin. (2017). Interdependence, issue importance, and the 2009 Russia-Ukraine gas conflict. Energy Policy, 102, 199-209.
Mills, M., P. (2022). Ukraine and the Great Energy Reset. Külastatud võrgulehel https://www.city-journal.org/ukraine-war-and-the-new-shale-revolution#disqus_thread (27.03.22).
Ministry of Energy of the Russian Federation. (2010). Energy strategy of Russia for the period up to 2030. 3-172.
Nitsova, S. (2021). Why the Difference? Donbas, Kharkiv and Dnipropetrovsk After Ukraine’s Euromaidan Revolution. Europe-Asia Studies, 73(10), 1832–1856.
Peterson, N. (2022). To get its gas to Europe, Russia still relies on Ukrainian pipelines. Coffee or die. Külastatud võrgulehel https://www.coffeeordie.com/russia-relies-on-ukrainian-pipelines (05.11.22).
Pirani, Simon. (2009). The Russo-Ukrainian Gas Dispute, 2009. Russian analytical digest, 53(9), 2-22.
Pirani, S., Stern, J. & Yafimava, K. (2009). The Russo-Ukrainian gas dispute of January 2009: a comprehensive assessment. Oxford Institute for Energy Studies. 4-63. Von der Leyen, Ursula. (2022). 2022
State of the Union Address by President von der Leyen. Külastatud võrgulehel https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/ov/speech_22_5493 (30.09.22).
