Andres Jaeger kirjutas Tartu Postimehele arvamusloo (link), kus kritiseeris ideed ühtsest eesti koolist: “”Ühtne” Eesti kool pole mitte üksi absurdne, vaid ka kahjulik”. Mitmed esitatud arvamused kõlasid faktiväidetena, kuid tõendused või põhjendused neile puudusid. Artiklis väljendub trend, kus taustinfot teadmata võtavad inimesed väga kallutatud arvamusi omaks. Selliste lugude tõttu lõime “Faktikontrolli”, mis aitaks inimestel demagoogiat, valetamist ja kohatut arvamuste väljendamist ära tunda. Eesmärk ei ole arvamuste ümber lükkamine, vaid tekstide teaduslikumaks muutmine. Paratamatult käivad need kaks tihti käsikäes.
Esmalt kirjeldas Jaeger traditsiooniliste koolide olemasolu tähtsust: “Traditsiooniline eesti kool sai alguse juba Forseliuse aegadest, arenes läbi mitme sajandi ja tipnes eestikeelse (rahvus)ülikooli asutamisega 1. detsembril 1919. aastal. Pika arenemistee on siinmail läbi teinud ka vene õppekeelega koolid ehk traditsiooniliselt vene kool Eestis. Kuni 1939. aastani olid Eestis veel ka saksakeelsed koolid. Sakslaste kodumaale siirdumisega lõpetasid need tegevuse. Sellega lõppes siin ka saksakeelse koolihariduse andmine ja seega ei saa me enam rääkida traditsioonilisest saksa koolist Eestis. Nüüd saame traditsiooniliseks lugeda siinmail vaid eesti kooli ja vene kooli.” Ta lisas, et “”ühtse Eesti kooli” ellu kutsumine hävitaks mõlemad seni elujõulised pika traditsiooniga koolisüsteemid” Viimane lause on vigane, sest esiteks pole toodud mingeid näited sellest, kuidas on koolid elujõulised. Ka otsides, ei ole võimalik leida mingit kinnitust, et senine eraldatud koolisüsteem oleks kuidagi efektiivne. Vastupidi, on mitmeid uurimusi sellest, kuidas vene-keelsetes koolides käinud noored ei usalda Eesti riiki ja ei tunne ennast osana ühiskonnast (Toots 2003: 572 – 575).
Teiseks, isegi kui oletame, et traditsiooniline süsteem töötab, ei loo see mingit alust arvamusele, et koole ei peaks uuendama ja paremaks muutma. See ei ole küll faktiviga, kuid loogika oma küll. Ka hobuvankriga saab Tartust Tallinna minna, kuid see pole kõige efektiivsem viis. Selle pärast otsitaksegi pidevalt võimalusi, kuidas maailma paremaks muuta. Süsteemi olemasolu ise ei näita selle efektiivsust. Kolmandaks on tegu demagoogiaga, nimelt ähvardab autor koolisüsteemide “hävimisega”. See on emotsioonidele rõhumine ning hirmutab seeläbi lugejat. Võtet kutsutakse akadeemiliselt argumentum ad baculum, millega rõhutatakse lugeja hirmudele. Ajalooliselt on eestlastel olnud raske oma keeles õppida ning autor on sellele hirmule rõhudes tekitanud tunde nagu süsteemi uuendamine tekitaks taas sellise olukorra.
Teine alus, millele Jaeger arvamuse ehitanud on, on kahe kultuuri säilitamise olulisus. “Traditsiooniline kool ei tegele aga mitte ainult hariduse andmisega, vaid ka vastava, nii eesti või vene keele ja kultuuri säilitamise ja edasiarendamisega. Ei saa aga nii erinevat keelt ja kultuuri säilitada ja arendada ühes keeles ehk eesti keeles”. Lisab: “«Ühtne» Eesti kool on praeguses olukorras kõige halvem variant – nii erinevaid kultuure ja traditsioone sunniviisil ühitata ei ole reaalne! Me ei saa ju alustada «ühtse» Eesti kooli eestistamist nii, nagu seda tehti imperialistlikul Tsaari-Venemaal ülemöödunud sajandivahetusel, kus õpilased pidid isegi vahetundides omavahel vene keelt rääkima, eesti keele kasutamine oli rangelt keelatud.” Sellele väitele on jällegi mitu lähenemisviisi. Esiteks, peaavad nii eesti kui muu emakeelega inimesed hakkama saama samas ühiskonnas. Elame ühes keele- ja kultuuriruumis. Tekib küsimus, kas viimased 30 aastat välja töötatud lõimumispoliitika polegi oluline, sest kaks kultuuri on lihtsalt nii erinevad. Ühtne kool on loodud selleks, et ühiskonna õmblusi vähendada: “Koos õppimine teeb võimalikuks selle, et eri kodukeele ning kultuurilise taustaga õpilased õpivad varakult üksteise kõrval ja üheskoos tegutsema. See omakorda tähendab, et hilisemas elus on selline koos toimetamine loomulik ja ühiskonnas on vähem mureks rahvusrühmade eraldatus.” (RITA-RÄNNE 2019: 3) Tsaari-Venemaaga võrdlemine on jälle inimeste põhjendamatu hirmutamine.
Teine aspekt on see, et ühtne eesti kool ei ole loodud selleks, et kõik lapsed hakkaksid üleöö täiesti eesti keeles rääkima ning neid sunnitakse oma kultuuritausta unustama: “Definitsioonis viidatud „peamiselt eestikeelne“ õpe viitab aga sellele, et sõltuvalt koolist ning kogukonnast võib osa aineõpet toimuda ka mõnes teises keeles, nt võib kool pakkuda õpilastele ingliskeelset geograafiat, prantsuse keelset kirjandust või vene õpilastele venekeelset matemaatikat või füüsikat” (RITA-RÄNNE 2019: 4). Jaeger räägib artiklis ka endale vastu- kuigi peab oluliseks kultuuride säiltamist, kirjutab järgmist: “Võimaluse korral tuleks kiirendada vene koolides eestikeelsele õpetamisele üleminekut. Järsult tuleb parandada vene koolides eesti keele õpetamise taset. See annaks lõpetajatele võimaluse jätkata haridusteed Eestis. Tasakaalustatud tegutsemine vene koolide teemal, nende õpetajatele Eestis ajakohase euroopaliku hariduse andmine on ainukene edu pant”. Artikkel ei anna ühtse Eesti kooli projektile konstruktiivset kriitikat ning autori eesmärk, peale inimeste hirmutamine ja arengu peatamise, jääb segaseks.
Artikli lõpus teeb autor veel ühe kannapöörde: “Kui me aga lubaksime vene lastel «ühtses» Eesti koolis omavahel vene keelt rääkida, siis võiks see endaga kaasa tuua hoopis «ühtse» Eesti kooli kiire venestumise”. Siin on jällegi tegu juba varem mainitud hirmutamise võttega. Kooli programmis on välja toodud, kuidas saab suunata eri taustaga noori omavahel suhtlema ning seeläbi keelekümblusesse astuma (RITA-RÄNNE 2019: 11). Lisaks ei ole Jaeger viidanud ühelegi sündmusele või allikale, mis näitaks kuidas eestikeelne keskkond on venestunud. Samas on paljudel eestlastel ajaloolises mälus hetki, kus tõesti polnud võimalik emakeeles õppida, kuid siinkohal pole sellise võrdluse toomine asjakohane. Viide nendele mälestustele on asjatu hirmu külvamine.
Ükski esitatud argument pole tõestatud ning sellele lisaks, on artiklis väiteid, mis on lausa solvavad: “Enamik nendest (venekeelsetest koolidest) on teinud Eesti riigi vastast propagandat, kasvatanud Eestis viiendat kolonni, halvustanud eesti keelt ja kultuuri, töötanud vastu eesti keele õpetamisele”. Sellise teksti lugemine paneb aru saama, kui oluline on teada, mille põhjal artikkel, arvamuslugu või mõni muu tekst kirjutatud on. Kui ma ei teaks, mis on ühtse kooli visioon ja poleks õppinud demagoogiavõtteid, oleks ehk minagi seda lugu lugedes jäänud arvamusele, et “traditsioonilist Eesti koolisüsteemi” hakatakse lammutama ning meie ühiskonnast kaob nii vene kui eesti kultuur. Soovitan kõigil lugejail programmiga tutvuda ning kaalutud arvamust jagama. See faktikontroll ei väida, et ühtse kooli visioon on elujõuline ja tehtav. Tekst on kirjutatud näitamaks, kui ohtlikud on alusetud süüdistused, mida esitatakse faktidena.
Kasutatud materjalid
Toots, Anu. 2003. “The role of values in citizenship education: a comparative study of Estonian-and Russian-speaking schools in Estonia” International Journal of Educational Research 39: 565 – 576
Jaeger, Andres. 2021. “”Ühtne” Eesti kool pole mitte üksi absurdne, vaid ka kahjulik” Tartu Postimees https://tartu.postimees.ee/7448443/andres-jaeger-uhtne-eesti-kool-pole-mitte-uksi-absurdne-vaid-ka-kahjulik#_ga=2.75210642.1677132912.1644317232-1692180.1634826716
RITA-RÄNNE. 2019. “Ühtne Eesti kool – visioon tuleviku Eesti koolist”
Statistikaamet. 2021. “Rahvastik” https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik
