Autor: Aiki Urm

„Vali kord“ on 2004. aastal valminud EstoTV liba-dokumentaalfilm, mis asetub 2003. aasta valimiste konteksti, võttes kriitilise fookuse alla Res Publica kampaania „kord majja“ sõnumi. Filmi provokatiivsus peitub selle oskuses tuua esile autoritaarsed ilmingud stabiilsusest poliitilises retoorikas ja ühiskondlikus kujutelmas. Film mängib ka vaataja ootustega, segades dokumentaalivormi ja lavastuslikku teatraalsust viisil, mis ei paku lihtsat tõlgendust, vaid kutsub kriitilisele eneseanalüüsile.

Joonis 1. Res Publica valimisplakat. Postimees.

Traditsiooniline kontroll: tugev riik ja range korra loomine

„Nulltolerants igale kuriteole!“

Res Publica 2003. aasta kampaania keskne lubadus, „kord majja“, kandis endas tugevat autoritaarset alatooni. Loosungi „Nulltolerants igale kuriteole!“ kaudu konstrueeriti maailm, kus sotsiaalset kontrolli ja tugevat juhtimist esitati kui ainsate vastustena ühiskondlikele probleemidele.

Filmis esitatakse valimiste montaaž ja kampaaniapildid fantaasiana puhtast ja kontrollitud ühiskonnast. Propagandavoldikute kaudu kõlav üleskutse – „Riigis on kord käest ära, riik lihtsaks, moraalseks ja tugevaks“ – esitab nägemuse ühiskonnast, kus kompleksseid sotsiaalseid nähtusi käsitletakse must-valgelt. Keerukad probleemid taandatakse moraalseks küsimuseks ning lahenduseks pakutakse ranget korda, mis välistab mitmekesisuse ja kriitilise mõtlemise.

Sellise korra hind võib olla kallis, nimelt vaba eneseväljenduse ja eriarvamuste kadumine. Film juhib tähelepanu sellele, kuidas selline „korras“ ühiskond võib pakkuda turvatunnet, kuid lämmatada individuaalseid vabadusi.

Joonis 2. Kuvapauk filmist: “Riigis on kord käest ära”.

Ajastu kontekst ja rahvusvahelised seosed

„Vali kord“ ei piirdu ainult Eesti-siseselt toimunud poliitiliste arengute analüüsiga. Film paigutab Res Publica autoritaarse kuvandi laiemasse rahvusvahelisse konteksti, tuues paralleele USA toonase välispoliitika, eriti Iraagi invasiooniga.

President George W. Bushi administratsiooni sõjakas kurss ja Eesti tingimusteta toetus sellele aktsioonile tuuakse filmis esile kui ohtlik truu allumise näide. Soome parlamendi kaitsekomisjoni juhi intervjuus kõlav hoiatus, et Eesti ei tohiks pimesi USAd järgida, seob Eesti välispoliitika sõltuvussuhted sisepoliitilise autoritaarsusega.

Film vihjab, et väikeriik, kes püüab kuuluda „õigete klubisse“, võib hüljata oma eetilised ja demokraatlikud põhimõtted. Noore demokraatiana satub Eesti selliste valikute ristteele ning film esitab küsimuse: kas sõltumatus tähendab ainult formaalset iseseisvust või ka väärtuspõhist otsustusvõimet?

Joonis 3. Kuvapauk filmist: intervjuu Jaakko Laaksoga

Filmiline provokatsioon ja sotsiaalne ebavõrdsus

„Vaesed on nii palju ära teeninud kui nad on pingutanud.“

Ühes filmi kõnekas stseenis ütleb Reformierakonna esindaja: „Vaesed on nii palju ära teeninud kui nad on pingutanud.“ Eelnev kirjeldab eliidi suhtumist, mis näeb vaesust kui individuaalset ebaõnnestumist, mitte süsteemset või struktuurset nähtust.

Film võimendab sarnaseid momente, et paljastada poliitilise retoorika manipulatiivset olemust – seda, kuidas vastutus sotsiaalsete probleemide ees suunatakse indiviidile. Selline narratiiv vabastab võimu kandjad süüst ja asetab kogu vastutuse üksikisikule, sõltumata tema objektiivsetest võimalustest.

Sotsiaalne ebavõrdsus kujuneb filmis keskseks teemaks – see ei ole pelgalt taust, vaid poliitilise ideoloogia tagajärg. „Vali kord“ näitab, kuidas majanduslik kihistumine ja empaatiapuudus võivad olla mitte möödalaskmised, vaid teadlikud valikud võimustruktuuride säilitamiseks.

Kunstiline eksperiment: piir propaganda ja dokumentaali vahel

Teine dimensioon, mida „Vali kord“ avab, on mäng reaalsuse ja fiktsiooni vahel. Liba-dokumentaali vorm võimaldab nihutada traditsioonilise dokumentaalfilmi piire, tuues sisse lavastatud intervjuud, rahvakogu imitatsioonid ja iroonia. Vaataja asetatakse olukorda, kus ta peab ise eristama tõe manipulatsioonist.

Film ei ole passiivne peegeldus, pigem aktiivne sekkumine – see nõuab vaatajaskonnalt osalust. Montaažitehnika, näitlejate kasutamine ja visuaalne liialdus loovad olukorra, kus tõde ei ole enam kui midagi ette antut, vaid küsimus, mis tuleb ise lahti mõtestada.

Antud kunstiline valik ei ole pelgalt stiilivõte, vaid sisuline kriitika meedia, poliitika ja propaganda suhte ees. „Vali kord“ näitab, et ka „tõde“ võib olla lavastatud – ning et võim väljendub sageli just selles, kes saab määrata, mis on tõde.

Joonis 4. Kuvapauk filmist: Res Publica asutajad.

Kokkuvõte: kriitilise mõtlemise ruum

„Vali kord“ ei ole lihtsalt film, vaid ühiskondlik eksperiment. See ei paku lihtsat õpetust ega moraali, vaid avab vaataja ees justkui ruumi – pingevälja autoritaarse korra ja kriitilise eneseanalüüsi vahel. Kumb tee viib meid edasi? See ei ole retooriline küsimus, vaid sisuline otsus, mille ees seisab kogu ühiskond.

Filmi tugevus ei peitu mitte vastustes, vaid küsimustes. Need puudutavad meie suhtumist võimu, turvalisusse, erinevusse ja vabadusse. „Vali kord“ sunnib meid endilt küsima: kas me soovime elada ühiskonnas, kus kord on kõrgem väärtus kui vabadus? Või julgeme me elada maailmas, kus ebakindlus on hind avatusele ja demokraatiale?

Selles seisnebki filmi väärtus – mitte õpetamises, vaid kõigutamises; mitte kinnitamises, vaid pidevas küsimises. „Vali kord“ jääb meelde kui Eesti üks poliitiliselt ja kunstiliselt julgeimaid audiovisuaalseid eksperimente.

Allikad

Tolk, R., ESTO TV, Ulfsak, J., & Saan, K. (2004). Vali kord. Kuukulgur Film. https://jupiter.err.ee/1608931706/vali-kord