Autor: Daniel Tamm
Järgnevas kirjatöös võtan ma võimuprotsesside lahkamiseks eritleda võimu kahte palet nagu kirjeldasid neid Peter Bachrach ja Morton Baratz ning seda 16. ja 17. sajandil Lääne-Euroopas vohanud nõiajahi kontekstis. Selle käigus soovin näidata järgmist: võimu esimene pale avaldub kohtumõistja ülevõimu näol ning teine pale väidetava nõia võimetuses end süüdistuste eest kaitsta. Ülekantud tähenduses võib midagi sarnast täheldada ka tänapäeval. Samuti puudutan ma põgusalt seda, kuidas Bachrachi ja Baratzi arusaamad kattuvad Michel Foucault’ kontseptsiooniga suveräänsest ja distsiplineerivast võimust, mis on ühtlasi ühiskonna struktureerijaks. Samas jõuan ma välja järelduseni, et säärane korrastamine saab väljenduda vaid pidevas protsessis.
Esiteks Bachrachi ja Baratzi ideedest võimu kahe palge osas. Nende soov oli avada eeskätt võimu teist, varjatumat, kuid mitte vähem olulisemat palet, mis ei avaldu mitte otsutsusprotsessis, vaid mitteotsustes (nondecisions) (1970, 9). See tähendab tähelepanu juhtimist sellele, mil määral ja kuidas teatud probleemid üldse kõne alla ei tule ega uudistekünnist ületa (1962, 952). Selle tingib organisatsioonide teadlik või mitteteadlik otsustusprotsessi manipuleerimine, mida Bachrach ja Baratz tähistasid mõistega “kallutatuse mobiliseerimine” (mobilisation of bias). Elmer Schattschneiderilt laenatud termini all pidasid nad silmas kinnistunud väärtuste, uskumuste ja rituaalide kogumit, mis teenivad status quo huve ning suruvad süsteematiliselt alla vastukäivaid arvamusi ja probleemipüstitusi (1970, 44). Sealjuures võib mitteotsuste tegemine avalduda eri viisidel, nii jõu ähvardusel kui hirmutamise teel, nii meelehea pakkumise kui kehtiva normi kinnistamise näol (1975, 900). Niisiis eristavad Bachrach ja Baratz võimu esimest palet kui võimu nähtavat osa, mis väljendub otsuste tegemises ja võimu teist palet kui jäämäe veealust osa, mis reguleerib seda, mis arutlusele tuleb ja ühiskonnas pildil on. Reeglina kehtivat korda jõustades ja legitimeerides.
Teiseks tasub uurida, kuidas võimu mainitud kaks palet mitte ainult ei avaldunud nõiajahis, vaid aitasid seda ka üleval hoida. Peamine jõud, mis nõiajahti kannustas, oli hirm. Täpsemalt hirm ohtliku organiseeritud vähemuse ees, nagu sedastab Juri Lotman (2007, 58). Nendeks osutusid nõiajahi kontekstis naised. Ent oluline on lisada, et “mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu” (samas, 51). Hirmu allikas konstrueeritakse erinevate semiootiliste koodide abil, mis määravad ära “nõialikkuse” kui omaduse, millest ühiskond puhastada tuleb. Sealjuures käsitatakse nõidusena igasugust normist irdumist ning ilmneb, et “süüdistajaid ei köitnud mitte ohvrite mingid konkreetsed omadused, vaid just nende omaduste polaarsus: vanad ja noored, koledad ja kaunid, väga vaesed ja väga rikkad, s.o kõik, kellel oli mingeid eredaid väljendunud omadusi.” (samas, 60) Hirm avaldub soovis lihvida ühiskonnalt igasugused ääred ja eripärad, et saavutada ühtne (ja utoopiline) tervik. Selle tagajärjena üritab vähemus end enamusele külje alla ujudes päästa, eraldades enda seest omakorda uue vähemuse. Samas muutuvad kahtlaseks ka need, kes ettekirjutatud norme vaat et liiga innukalt täidavad. Igasugune tähelepanu tõmbamine annab niisiis alust süüdistusteks, mida on pea võimatu ümber lükata, eriti olukorras, kus piinamisest saab peamine ülekuulamise vorm (samas, 62).
Selles kõiges väljendubki võimu teine pale Bachrachi ja Baratzi mõistes. Kui võimu esimest palet esindab kohtumõistja, kellel on taevastelt jõududelt pärinev mandaat otsus langetada ja tuleriidale leek otsa panna, siis võimu teist palet teostab ühiskond tervikuna, kes võtab defineerida nii normi kui selle rikkujad. “Nõialikkuse” defineerimisel toetutakse kehtivatele protseduuridele ja rituaalidele, mida hoiatakse elus mitteotsuste abil (Bachrach & Baratz 1962, 949). Nõiajahi kontekstis tähendab see ühtlasi seda, et iga süüdistus lõppeb süüdimõistmisega. Isegi kui tulesurmast õnnestub mingil moel pääseda, ei jää ühiskonna hukkamõist ja omakohus sellele tulisuselt alla. Siinkohal on paralleel tänapäevaga hõlpsasti tõmmatav. Heaks kohalikuks näiteks oleks Tiit Ojasoo juhtum, kus võimu teine pale avaldus nimelt süüdistatu võimetuses patt endalt maha pesta, kuivõrd õigeksmõistmise võimalus oli eos välistatud. Internetiajastu kontekstis on omakohus ja avalik häbistamine muutunud aga aina tõsisemaks probleemiks, sest internet on süüdistuste laialdaseks levitamiseks erakordselt soodne platvorm (Gallardo 2016).
Sealjuures nendib Lotman (2007, 64), et igasuguse hirmuõhkkonna puhul on tähelepanuväärne, kuidas sotsiaalne enamus modelleerib end ohutunde õigustamiseks kaitsetu kannatajana, keda ähvardavat salapärane ja kõikvõimas kuri kollektiiv. Mis on aga tegelikult tuletatud tühisest vähemusest, kellelt on lisaks võetud ära igasugune võimalus end kaitsta või õigustada. Hirmuolukorras käib võitlus oma kätega ehitatud tuuleveskite vastu. Ent kui tahta vahelduse mõttes näha midagi head selles kurja kavatsevas jõus, mida võimu teine pale on, oleks võimalik osutada, et norme kinnistades see samas stabiliseerib ühiskonda. Sest õigupoolest on meie igapäevane elu täis mitteotsuseid. Asju, milles me ei kahtle ning millega me oma pead vaevama ei pea. Näiteks ei tule kõne alla alasti kooli või tööle ilmumine, kuna see läheks vastuollu kehtiva korraga (nudistid osutaksid siin samas mõistagi võimu repressiivsusele). Jälle üks otsus vähem ja ajus ruumi juures. Ilma sedasorti normideta oleks maailmas orienteerumine võimatu. Võimu teine pale eeldab võimu delegeerimist ja mugavuse ning korra nimel tükikese suveräänsuse loovutamist, mis ei pruugi seega olla halb asi, kui ühiskond selle tagajärjel paremini funktsioneerib.
Sellest valgusest vaadatuna võib täheldada, et Bachrachi ja Baratzi käsitlusel võimu kahest palgest on nii mõndagi ühist Michel Foucault arusaamadega suveräänsest ja distsiplineerivast võimust nagu viimane avas neid oma teoses “Valvata ja karistada. Vangla sünd” (2014). Nii suveräänne võim kui selle esimene pale on nähtavamad, samas kui distsiplineerivale võimule ja selle teisele palgele on raskem näpuga osutada. Ometi on just selle roll sügavamale ulatuv, kuivõrd see konstitueerib kõike harjumuspärast. Mõnes mõttes on võimu teine pale alati välistav ja seega ühtlasi ohtlik. Ühtede osapoolte ignoreerimine võib ühiskonna elujõule saatuslikuks saada, sest oma määratlemiseks on hädavajalik võõra olemasolu. “Kultuuri immanentne areng ei saa toimuda ilma tekstide pideva juurdevooluta väljaspoolt” (Lotman 1999). Nõnda tuleb eristada võõrast kui partnerit, kellega suhtluses olla ning kellest eristudes ennast luua, samal ajal dialoogi üleval hoides (näiteks Soome, kellega on kombeks Eestit võrrelda).
Ent nõiajahi puhul eristati võõrast endast miinusmärgi abil, konstrueerides tema tõekspidamised peegelpildina enda omadest. “Niisugusel juhul jääb kood sisuliselt sellekssamaks, mis kanoonilises kultuuris, ainult seda “loetakse” vastupidises suunas” (Lotman 2007, 56). Nõnda saavad nõidade sümboliteks näiteks tagurpidi rist ja tagurpidi palved. Ent sääraselt konstrueeritud antikultuuriga ei saa toimuda suhtlust, kuna kumbki on hermeetiliselt suletud ning tekstide vahetamine on seega välistatud (näiteks olid antikultuurid Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid Külma sõja ajal) (Lepik 2006, 65). Seda teed kipub minema ka võimu teine, välistav pale, mis suhtlusest ei hooli ja konstrueerib võõra(d) oma väärtuste põhjal, asetades nende ette miinusmärgi. Seega kuigi ma olen valmis tõdema, et võimu teine pale ei pea tingimata vaid negatiivsega seostuma, saab selle struktureeriv mõju vaid teatud piirini kesta. Mitteotsused ja kavatsuste mobiliseerimised ei saa olla lõplikud, kuna see tähendaks opositsiooni välja suretamist ning seega kogu süsteemi lämbumist. Samamoodi nagu Tallinna valmis saamine tähendaks (väidetavalt) selle uppumist. Kui võimu pole enam kellegi üle rakendada, kaob asja iva. Ent kuniks neid jagub, on Bachrachi ja Baratzi võimu kaks palet asjakohased analüütilised tööriistad, mille abil võimusuhteid avada, nagu tõestas loodetavasti ka nüüd lõpusirgele jõudev kirjatükk.
–
*Pealkiri on inspireeritud legendaarsest “parditestist”, mille abil mõisteti nõia üle kohut filmis “Monty Phyton ja Püha Graal”: https://www.youtube.com/watch?v=zrzMhU_4m-g
–
Kasutatud kirjandus
Bachrach, Peter; Baratz, Morton S. 1962. “Two Faces of Power”, The American Political Science Review 56(4), 947-952.
Bachrach, Peter; Baratz, Morton S. 1970. Power and Poverty: Theory and Practise. New York: Oxford University Press.
Bachrach, Peter; Baratz, Morton S. 1975. “Power and Its Two Faces Revisited: A Reply to Geoffrey Debnam“, The American Political Science Review 69(3), 900-90.
Foucault, Michel. 2014. Valvata ja karistada. Vangla sünd. Tartu: Ilmamaa.
Gallardo, Kristine. 2016. “Taming the Internet Pitchfork Mob: Online Public Shaming, the Viral Media Age, and the Communications Decency Act.” Vanderbilt Journal of Entertainment & Technology Law 19(3), 721-746.
Lepik, Peet. 2006. Universaalidest Juri Lotmani semiootika kontekstis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Lotman, Juri. 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund
Lotman, Juri. 2007. “Nõiajaht. Hirmu semiootika.” Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast, toim. Mihhail Lotman. Tallinn: Varrak.
0 Comments