Poliitikalabori KOV-valimistele pühendatud intervjuude sarja lõpetab Eino Rantanen, kes räägib enda teekonnast poliitikuna, rahvuskonservatismi perspektiividest ning tulevikuplaanidest Tartus ja mujal. Head lugemist!

Kuidas sa leidsid tee poliitikasse?

Huvi poliitika vastu tekkis mul juba gümnaasiumis. Jõudsin Eestisse 2018. aasta augustis ning hakkasin aktiivselt Sinise Äratuse üritustel käima. Sain üpris kiiresti aru, et tegemist on organisatsiooniga, mis ühtib minu enda poliitiliste vaadetega, ning on kohaks, kust saan leida palju häid sõpru ja mõttekaaslasi. Pärast liitumist 2019. aasta alguses olen organisatsioonis võrdlemisi kiire tõusu teinud. Sama aasta septembris valiti mind Tartu ringkonnajuhatusse, 2020. aasta augustis sain keskjuhatuse liikmeks ning tänavu valis mind Sinine Äratus oma esimeheks. Kõige selle juures on mind toetanud põhimõttekindlus ning soov Eesti ühiskonda paremaks muuta.

Miks otsustasid kandideerida selle aasta KOV valimistel? 

Viimaste aastate jooksul on Tartu saanud minu kodulinnaks ning tahan siin võimaluse korral veel mitmeid aastaid elada. See soov on viidud kokku minu tahtega panustada Tartu arengusse ning edendada rahvuskonservatiivset maailmavaadet, mis andis hea ajendi valimistel oma kandidatuuri üles seadmiseks. Samuti pean oluliseks, et noore (rahvusliku) põlvkonna esindajad tooksid poliitikasse uut energiat ja ideid ning kannaksid endaga edasi rahvusluse vaimu nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Nägin selle kõige jaoks KOVi valimistel kandideerimist loogilise sammuna.

Mis on sinu valimisplatvorm?

Lisaks EKRE enda programmile, kus on tähtsal kohal näiteks kohalike siduvate referendumite algatamine, tahan isiklikult anda panuse sellesse, et tulevane Tartu linnaruumiareng oleks jätkusuutlik ning inimkeskne, seades rõhku linna kompaktsusele ning jalakäijate ja kergliikluse mugavusele. Tahan kaitsta ja parandada meie linna rohealasid, et nendest saaksid mugavad ja lõõgastavad ajaviitekohad. Samuti tuleb linna ehitamisel säilitada linna esteetiline terviklikkus, st uued ehitised peavad kokku sobituma olemasolevatega, seda eelkõige ajaloolistes rajoonides nagu Kesklinn, Karlova ja Supilinn. Lisaks tahan teha kõik endast sõltuva, et Tartus areneks edasi eestikeelne kõrgharidus, akadeemia ja kultuur.

Millisena näed Tartu linna viie aasta pärast?

Järgmise viie aasta jooksul tahan näha, et linna pargid ja jõepromenaadid oleksid korrastatud ning uuel hingamisel. Noortele akadeemikutele eksisteeriksid tugivõrgustikud eestikeelse teaduse ja hariduse arendamiseks. Samuti soovin näha, et linn toetaks endisest rohkem noorte perede loomist ning nende elu Tartus. Kõige tähtsam oleks astuda samme, mis kinnistaksid Tartu positsiooni Eesti rahvusluse-, rahvuse-, keele- ja kultuurihälli ning tugevaima kantsina.

Kas oskad rääkida mõnest valimiskampaania aspektist, millest väga paljud inimesed ei tea? 

Aspekt, millega peaks arvestama iga kandidaat, eelkõige minusugune võtmeisik, on ajakulu. Tihti arvatakse, et põhiline valimiskampaania kulu on rahaline, kuid enda puhul olen märganud pigem vastupidist. Kampaaniaürituste koordineerimine ja nendel osalemine, valimisnänni tellimine ja jagamine ning mitmed debatid ja saated on viimaste nädalate jooksul minu aega oluliselt võtnud. Sellest hoolimata olen pühendunud enda ja erakonna kampaaniale – võidud nõuavad meilt teatud ohverdusi.

Mis on sinu nägemus rahvuskonservatismist? Miks peaks see sinu arvatessiinseid noori kõnetama?

Rahvuslus ja rahvuskonservatism loovad baasi stabiilseks ja jätkusuutlikuks tulevikuks igaühele: lastele, noortele ja tulevastele põlvkondadele ning seda mitte ainult Tartus, vaid ka üle terve Eestimaa. Rahvuslastena tahame näha Eestit ja eestlasi tugeva, terve ja uhke rahva ja riigina, mis suudaks seista vastu mis tahes väljakutsetele, mis meid tulevikus ootavad. Ühtekuuluvustunne, traditsioonide ja pärimuse austamine ning uhkus oma juurte üle võiks inspireerida igaüht panustama Eesti tulevikku, selle elujõudu ja arengusse. Sinise Äratuse rahvuslus ja etnofuturism on oma olemuselt nooruslik ja tulevikku vaatav, samas aga hoiame järjepidevust meie mineviku ja esivanematega, kandes endaga kaasas nende vaimu ja ideaale. Rahvuslus pole meie jaoks tuha kummardamine ja minevikku klammerdumine, vaid just selle leegi hoidmine, mis meile tulevikuteel suunda näitab. 

Mis oleks sinu sõnum Tartu ja laiemalt Eesti noortele?

Igavene tõde, mis pädeb ka nende valimiste puhul, on see, et kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Kõige lihtsam viis mõjutada Tartu ja Eesti tulevikku on minna valima. Kutsun ka noori üles valima tublisid Sinise Äratuse noori kandidaate EKRE nimekirjades üle Eesti, kuna just meie oleme tõeline alternatiiv – see uus, energiline rahvuslaste põlvkond, kes on võtnud enda ülesandeks kindlustada Eesti rahva, keele, kultuuri ja riigi püsimajäämise ja õitsengu ka aastasadade ja -tuhandete pärast. Selleks, et meile koidaks helge tulevik, kus Eesti ja eestlased on tugev, uhke ja jõukas rahvas, nii vaimult kui ka varalt. Eestlaste Eesti eest!

Kuidas hindad enda tulevikku poliitikas ja enda šansse selle aasta valimistel?

Suhtun praegustesse valimistesse ettevaatliku optimismiga. Minu töö siht on näha 17. oktoobri õhtul, et kandidaadinumbri 288 taga on suurelt kirjas: VALITUD. See on aga ainult esimene samm. Osaledes aktiivselt poliitikas, ei välista ma kindlasti tulevikus ühtegi teed, olgu selleks siis Riigikogu või Euroopa Parlament. Samas püüan ma ikkagi olla pragmaatiline, hoida oma jalad tugevalt maa peal ja keskenduda sellele, mis on hetkel oluline ja praktiliselt teostatav, unustamata muidugi pikaajalisi plaane. Teisalt on minu suureks ambitsiooniks viia läbi ja juhtida tulevikus suuremaid metapoliitilisi muutusi rahvusliku ja konservatiiv-revolutsionäärse maailmavaate edendamiseks, mis otseselt ei olene poliitilisest positsioonist, kuhu mind on valitud.

Categories: Artiklid

0 Comments

Lisa kommentaar

Avatar placeholder

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga