Sõda Ukrainas on tõenäoliselt 21.sajandi valulikemaid konflikte. Valus on meil, neil kui ehk ka nendel, kes teisele poole tankirida jäävad. Minu valu on kaastunne Ukraina ja ukrainlaste vastu. Minu valu on hirm sõjast tingitud teadmatusest lääne ühiskonna tuleviku osas. Teadmatus Eesti tuleviku ees. Samal ajal tunneb ukrainlane leinavalu sõjas langenutest. Ta tunneb valu kodu jätmisest. Ta tunneb hirmu sõtta läinute käekäigu pärast. Ta tunneb hirmu oma riigi pärast. Valu tunneb ka venelane, kes näeb ja saab aru. Kes mõistab, et seda sõda ei peeta ei Venemaa ega venelaste eest. Ta tunneb häbi, teda valdab kartus ega temas süüdlast ei nähta. Tema oma riigi korrakaitsjad tulevad talle tänaval kallale. Ta on oma riigis vähemus. Ka tema südames valitseb hirm.
Ma nõustun Viivi Luigega, kes oma arvamusartiklis välja toob, et tänasel päeval mitte III maailmasõda ei peeta, vaid II jäänukeid klaaritakse. Saksamaa on oma karistuse kandnud, Nõukogude mentaliteedist läbi imbunud Venemaa on aga vinduma jäänud. Venelastel on valus okas hinges Liidu lagunemisest. Esiisades nähakse sangareid, kes alistasid kurjad fašistid, aga maha salatakse kuriteod nagu näiteks Holodomõr. Vene elanikkond ei suuda alla neelata solvumist, et ülejäänud maailm nende nägemust ei jaga. Olid ju venelased need, kes Berliini kätte said. Ja ei suuda nad mõista ka endiste Liiduvabariikide halinat, et noid keegi justkui okupeerinud oleks. Nii väikesed riigid ju ei saagi ise oldud. Seetõttu on venelased Putinist maalinud fantastilise kujutluspildi. Tõeline slaavi verd valitseja, kes läänele vajadusel ka puust ja punaseks ette teeb, milline see õige kord välja näeb. Sedavõrd suurem on meie tänane pettumus, kui maalitud suure vene karu asemel on Kremli müüride tagant valla pääsenud ajale jalgu jäänud fanaatiline KGB alampolkovnik, kel okas hinges endise süsteemi lagunemisest.
Aga erinevalt Luigest ei näe ma igas tänasel päeval vaikivas ja Putini kuritegudest möödavaatavas venelases demokraatliku ühiskonna vaenlast või Putini kaasosalist. Luige nimetatud tsitaatide kõrval meenuvad mulle lõigud Orwelli “1984”-st. Kuidas võib inimpsüühikaga mängida ja tekitada massis alusetut viha pelgalt karikatuuride või seosusetute klippide ja piltidega. Või kui lihtne on luua tõesena näivat fiktsiooni ja seda rahvasse süstida kui sõltuvust tekitavat uimastit. Just seda on teinud Venemaa keskvõim viimased aastakümned. Majanduse elavdamise või toimivate suhete loomise asemel on vändatud filme kurgedega lendavast Vladimirist ja ehitatud üles riigipead ülistavat religiooni. Nii on muudetud inimesed, kel bioloogiliselt küll olemas eeldused isemõtlemiseks, mentaalselt väikelasteks, kes käest kinni hoidvas isas ikka kõige kallimat ja targemat näevad. (Lugejal soovitan ma aga kindlasti Luige artikliga “Kes pole Putini vastu, on tema kaasosalised” tutvuda).
Läänele muudab Putin aga enese armastamise võimatuks. Tänases kontekstis ei saa me teda ka sallida või tolereerida. Tema alustatud sõda ei piirne vaid Ukrainaga. Ta peab sõda terve läänemeelse ühiskonnaga. Sellest tingitult kannatavad nüüd kõik Ukraina elanike grupid. Lapsed, kes sünnivad sõjaoludest tingitult metroojaamades ja pommivarjendites. Inimesed, kes elavad elektri ja toiduvaruta Mariupolis ning kelle evakueerimist ei suudeta tagada. Ravil viibijad, kes on hospitaliseeritud haiglatesse, mida tabavad Vene pommid. Putin on väitnud end tegutsevat vene keelt kõnelevate inimeste kaitsmise huvides. Tulgu neid siis kaitsta Venemaal, Gruusias, Ukrainas, Soomes, Rootsis või vajadusel ka Baltikumis. Tuginedes siinkohal Ukraina ajakirjaniku Dimitry Gordoni sõnadele, moodustavad vene keelt kõnelevad elanikud enam kui 90% Harkivi elanikkonnast. Neist suur osa omavad ka ametlikult Vene Föderatsiooni kodakondsust. Tänase seisuga on vene väed korduvalt Harkivi linna laiaulatuslikult pommitanud. Pihta on saanud hulgaliselt erahooneid ja langenud on ka tsiviilkodanike. Seda kõike ju ikka vene elanikkonna kaitsmiseks (eks?).
Peale suure osa vene elanikkonna paistab Ukrainas toimuva osas mõningal määral sinisilmseks jäävat ka meedia. Kõige rohkem elatakse kaasa justkui sõjapõgenikele, kelle suurtest katsumustest sihtriiki jõudmisel vorbitakse valmis meeletul hulgal artikleid. Justkui ei tahetaks sõjatandril toimuvale pilku pöörata. Samas on õnnetus kõige suurem siiski neil, kes maha jäid. Nii need kes rindele asusid, kui need kel lahkuda ei õnnestu. Punkrites segavad Molotove kokku ka pensionäridest vanaemad, rasedad kui ka ratastooli aheldatud. Püssid käes käivad Kiievi tänavatel patrullimas peale sõdurite ka vabatahtlikud mehed ja naised, vanad ja noored. Need inimesed on kangelased. Nad ei maksa oma eluga mitte ainult Ukraina vabaduse eest. Nad maksavad ka meie, endiste Nõukogude Liidu alade vabaduse eest. Rünnakutes on hukkunud ligi kakssada väikelast. Vene tankid sõidavad tänavatel üle tavaliste sõiduautode. Pommid tabavad teatreid ja muuseume, mille keldritesse on varjunud sadu ja ka tuhandeid inimesi. Nemad on suurimad ohvrid. Nende elud on hind hullunud diktaatori kapriisidele.
Samas on selles sõjas alles veel üks täiesti kinnine kaart. Valgevene diktaator Aleksandr Lukashenko. Hetkel pole Lukashenko oma vägedega aktiivsesse relvakonflikti sekkunud. 2020. aasta Valgevene meeleavalduste ajal, tagas just Kreml tema ametisse jäämise. Seetõttu oleks eelduslik, et konfliktis Ukrainaga Venemaale teene tasutakse. Teisalt on Lukashenkol riskantne seni edutusse invasioonikatsesse sekkuda. Lisaks Lääne sanktsioonidele ähvardaks teda ka riigi sisepoliitiline olukord. Erinevalt Vene Föderatsioonist on Valgevene elanikkond juba Ukraina invasiooni eelselt avalikult ja äärmiselt laiaulatuslikult oma riigivõimu vastu protesteerinud. Senised põhjused on olnud majandus (kus pärast viimast majanduskriisi erilisemat kasvu pole toimunud), sotsiaalabi praktiline olematus, riigiorganite korrumpeeritus, mahajäämus naaberriikidest jne. Ehkki 2020. aastal suutis Lukashenko Kremli toel oma võimu säilitada on siiski elanikkond tema vastu häälestatud. Jää jalge all on nii öelda pragunenud. Ukrainasse suhtutakse aga kui vennasrahvasse. Jagatakse sarnaseid kombeid, traditsioone, sarnaseid keeli ning peresidemeid. Paljudel elab teisel pool piiri pereliikmeid. Kui Valgevene väed nüüd Ukraina konflikti sekkuma peaksid, võib toimuda lõplik murrang. Putinil on aga hetkel käed-jalad tööd täis ning Lukashenko jääaugust väljatõmbamiseks ressurssi ei jagu. Seeläbi võib Ukraina invasioon Putinile kaasa tuua hoopis viimsegi tõsiselt võetava liitlase kadumise.
Aga ei tasu neid vanemapoolseid enesekultuslike ida-slaavi päritolu diktaatoreid siiski liiga mustades värvides kujutada. Tehniliselt on Putin ainuisikuliselt vastutav Euroopa Liidu ja NATO riikide uue murrangulaine valla päästmises. Tema agressiooni tänu toimuvad rahvusvahelistes suhetes järjest ajaloolisi muutusi. Suhtlus ja otsused liitlasriikide vahel ei võta enam kuid ega nädalaid, vaid sünnivad tundidega. Saksamaa on vabanenud ajaloolisest sõjasüü taagast ning samuti asunud Ukrainat varustama. Esimest korda toetab enamus soomlasi NATOsse astumist. Sama ideed kaalub ka Rootsi. Uudistekanalid ei ole enam ummistunud vaktsiinivastaste demonstratsioonidest. Samal ajal on Putin suutnud kodumaa valuutakursi tuua rekordiliselt madalale. Vene linnadest on kadunud rahvusvahelised brändid (ka Prada, Adidas ja Balenciaga). Miilits arreteerib protestidel nii lapsi kui vanureid. Noored on jäänud ilma ligipääsust peamistele sotsiaalmeediakanalitele. Abituriendid ei saa kandideerida rahvusvahelistesse ülikoolidesse. Oligarhid on kaotanud välismaal asuvad varad. Isegi lääneriikide valitsuste käeulatusest välja jääv häkkerite grupeering Anonymous on asunud riiki eri viisidel pilkama. Piltlikult öeldes on Venemaa mootor seiskunud ja kogu vene elanikkond sihitult aerutama pandud. Seega võiks Putinit mõtestada kui Lääne liitja ja Ida lõhkujana.
Autori märkused :
Artikli esialgsesse kujusse käis sõja taustal läänes alanud positiivsete arengute nimekirja ka lõpuks ometi skandaalide vabaks muutunud Riigikogu töö. Artikli esitamise päeval (23. märtsil) ilutsevad meedias aga taas pealkirjad, kuidas Jüri Ratas soovib Kallast umbusaldada ja taas Isamaa ja EKRE-ga mesti lüüa. Mul on häbi. Häbi, et Eestis leidub poliitikuid, kes pelgalt valimistulemuste hirmus on valmis nõnda nimetatult paati kõigutama kõige ärevamatel hetkedel. Kriisis, mille sarnasega pole taasiseseisvunud Eestil varem tegeleda tulnud. Kriisis, kus suures osas peetakse sõda ka meie riigi vabaduse säilimise eest. Ja kurvastama paneb seejuures ka asjaolu, et tänaseni pole Ratas mõistnud oma suutmatust ümmarguse jutu ja pideva vabandamise saatel riiki juhtida. Ei ole oluline, et EKRE poliitik Kalle Grünthal teeb kremlimeelsetena näivaid avaldusi. Ei ole oluline, et Kaja Kallasest Euroopa Liidus üks Ukraina teemade eestkõnelejaid on kujunenud. Hirm valimiste ees kaalub selle kõik lihtsalt üle. Õnneks ei võta tänaseks ka Eesti meedia enam Jüri kuigi tõsiselt ning meediaportaalides on pistetud uue koalitsiooni püüdluste uudised tagasihoidlikult tagaplaanile.
Kelles aga jätkub huvi selle vastu, kuidas näeb välja tõeliste eesti poliitikute töö Ukraina kriisi lahendamisel, ning kes leiab oma pärastlõunas piisava aja, peaks kindlasti tutvuma Eesti Ekspressis ilmunud Eero Epneri intervjuude ja mõtiskluste kogumikuga “Suur sisevaade salamaailma”. Seal võtab autor läbi süviti Eesti esipoliitikute ja nende nõunike töö alates esimeste sõjakahtluste tekkest kuni ajani, mil sõda kestnud juba ligi kuu. Muu hulgas on Epner saanud sisevaate Euroopa Parlamendi tööst, lahanud Kallase sõnavõtte lääne kolleegide ees kui kirjeldanud ka telefonikõnet presidentide Volodõmõr Zelenskõi ja Alar Karise vahel sõja esimesel päeval, 24. veebruaril.
