Möödunud 12. märtsi hommikul kell 5.30 viibis kamp Tartu riigiteadlasi Tallinna Lennujaamas ning tegi aega parajaks. Ühed jõusaalisektsioonis, teised lauatennise laudade taga, kolmandad värava juures istumisalal, põlvedel sülearvuti, featuring koolitööd. Kella seitsmest oldi õhus – metsade, veekogude ja mikroskoopiliste inimeste kohal. Peatselt jõuti Madalmaade Kuningriigi pealinna õhuruumi. Enne maandumist jäid silma kümned tuulikud merepiiril ja ruudulistel põldudel.
Elektribuss sõidutas riigiteadlased Schipholi lennujaama keskpunkti, kus oodati suures paranoias oma pagaseid. Rongiga Amsterdami Centraal’ jaama, põhilisse rongi-, bussi- kui metroo ristumispaika, millest sai tudengite igapäevane läbikäigukoht. Esimene praamisõit ühelt kanali kaldalt teisele, Buiksloterwegi peatusesse. Paari minuti jalutuskäik noortepärasesse keskkonnasõbralikku ööbimiskohta ClinkNOORD, kus jagati rahvas nelja kuni kuuestesse narivooditega tubadesse. Ülejäänud esimene päev veedeti Amsterdami linna peal. Seltsi juhatus oli omalt poolt korraldanud väikese tuuri – mööduti linna kõrgeimast kirikust, Anne Franki muuseumist, veel ühest kirikust ning sealsest suurimast pargist. Jalutati läbi kümnete tänavate, päeva lõpuks oli igal riigiteadlasel sammude arv vähemalt paarikümne tuhande ringis. Juba esimesel päeval tekkis üldpilt Amsterdami kaootiliselt liiklussüsteemist ja asjaolust, et mitmel ristmikul puudus jalakäijate valgusfoor. Oli vaid aja küsimus, kas keegi jääb ratta, trammi või parasjagu tervisejooksu harrastava hollandlase alla.
Teist päeva alustati botaanikaaiast De Hortus, Plantage’i linnaosas, mis on muuhulgas üks vanimaid botaanikaaedu Euroopas. Kevad ei olnud õigemini alanudki, mispärast polnud enamik (õis)taimi veel õitsema hakanud. Silmailu leidis see-eest aga palmide kasvuhoonest, kus kõrgusid eksootilised palmilised. Omaette kogemus oli liblikamaja, kus kihasid igat võimalikku värvi karvkattega liblikad, majakesse sisse astudes tekkis niiske suvepäeva tunne. Algselt 1993. aastal ehitatud niinimetatud kolme-kliima-kasvuhoone (Three Climate Greenhouse) – esindades lähistroopika, troopika ning kõrbealasid – oli juba teist kuud remondis, seega jäi kahjuks külastamata.
Edasi liiguti Amsterdami Ülikooli, kus võeti riigiteadlased vastu üliõpilasseltsi Machiavelli liikmete poolt. Väike tuur ülikoolilinnakus ja siseruumides. Jõuti omadega seltsiruumidesse, millest Riigiteaduste Selts vaid unistada oskas – töölauad, mõnusad diivanid (jah, mitmuses!), omaenda köök, suur kohvimasin kümne erineva kakao- ja kohvijoogiga (mille kõrval silt, mis käskis omaenda taaskasutatavat topsi kasutada), lauajalgpall, projektor, stabiilsed nagid. Uudistati, tutvuti, söödi pitsat. Kahes esitluses tutvustasid riigiteadlased Lagle, Riin (Suuster), Sass ja Elviine hollandlastele Eesti metsa- ja kliimapoliitikat. Hollandlased kuulasid suure huviga tõsielutragöödiat Eesti põlevkivitööstuse reostusest.
Foto. Hollandlased ja seltsiruum.
Veel enne ülikoolimajast lahkumist korraldas riigiteadlasest energiapoliitika huviline Riin (Selart) kambale energiaturu-simulatsiooni. Grupid pidid kehastuma energiaettevõteteks, looma endale energiatootmisportfelli ning üksteisega turureeglite kohaselt konkureerima – mängus olid offshore ja onshore tuule-, tuuma-, päikeseenergia, gaas ning kivisüsi. Riigiteadlased said esimese korra kohta üllatavalt hästi hakkama.
Reisi kolmas päev algas fotojahiga, mis sundis riigiteadlasi oma mugavustsoonist välja astuma – jahi jaoks loodud bingo nõudis nii võõrastega vestlemist kui nendega diilide tegemist. Jaht lõppes kohvipausiga kanali ääres. Järgmine sihtkoht: vana laevatööstusala De Ceuvel.
Jõudnud pärale, astudes läbi Ceuveli väravate, kõndisid riigiteadlastele vastu mullahunnikutega kärusid juhtivad töölised, kes sealse piirkonna äärealale parasjagu tiigikest ehitasid. Enamik inimesi, kes seal parasjagu viibisid, toimetasid millegi kallal: kes aiatöödega, kes millegi parandamisega, kes kontoritööga vana paadikese peale ehitatud väikeses suurte akendega toakeses. Päike soojendas pealage, jahe tuul turgutas meelt.
Riigiteadlased võttis vastu üks sõbralik naine, kes tutvustas ennast lisaks giidina ka dokumentaalfilmide tegijana. Tuur koosnes peamiselt Ceuveli ala, selle ajaloo ning sealse keskkonnasäästlikkuse programmi tutvustusest, kõndides paadisilla stiilis kõndimisplatvorm-raja peal, mille äärelt oleks mõni riigiteadlane peaaegu võsa alla peituvasse mutta kukkunud.
De Ceuvel ehk de kjövel
De Ceuvel rajati 2012. aastal – esialgselt 10 aastaks planeeritud – ajutisele rendialale, mis täitis varasemalt laevatehase funktsiooni. Ceuveli rajajate üks suurimaid eesmärke oli luua kunagisest ohtlike jäätmete keskkonnast loodussõbralik ja jätkusuutlik ala. Näiteks, kasutades reostunud pinnase puhul (nafta, metallreostus jms) fütoremeditatsiooni ehk nn taimtervendamise praktikat, mis on kusjuures üks säästlikumaid viise, kuidas mulla ja põhjavee kvaliteeti taastada. Samuti on võetud taaskasutusse aastakümnetevanused puitpaadid ja muudetud nendepealsed paadimajad (kokku 17 tükki) ööbimis- ja tööruumideks, mida saavad rentida kas puhkust otsivad inimesed või väikeettevõtjad, kes otsivad keskkonnasõbralikemaid viise töötamiseks (kordades rohkem energiat ja muid ressursse kulutavate suurhoonete asemel). Väiksematest ja katkisematest paadikestest on ümberlihvitud hubased istumisnurgakesed.
Ceuvel on kui mänguplats ja kogunemispaik loovisikutele, kes saavad seal oma loomingut teostada, viies muuhulgas läbi töötubasid, koolitusi ja muid spetsiifilisemaid üritusi (joogahommikud, -õhtud, käsitööringid, ühiskokkamine, asjade meisterdamine allesjäänud materjalidest jm). Samuti ka teadustegijatele, kes arendavad sealseid rohetehnoloogiaid (kasvuhoone, energia taaskasutussüsteemid, veepuhastussüsteemid jms). Silmnähtavaimaks kunstiliseks arenduseks võiks välja tuua eelmainitud paatide peale pintseldatud värvilised maalingud.
Foto. Giid selgitamas Ceuveli jäätmesorteerimissüsteemi.
Taaskasutus on Ceuvelis oluline teema: kompostkäimlad, halli vee filtreerimine, päikeseenergia ja taaskasutatud ehitusmaterjalide (nt puit, metall ja (puulehtedest tehtud) värvid) kasutamine on igapäevane.
Arvatavasti kõige olulisem lüli kogu ala toimimises on sealne kasvuhoone – kus kasvatatakse mitmeid ürte ja köögivilju – mis kasutab eripärast taaskasutuslikku süsteemi ehk akvapoonikat.
Foto. Kasvuhoone kasvandikud.
Akvapoonika praktikas on integreerunud vesiviljelus (akvakultuur ehk veeloomade – kalad, vähid, krevetid, vees elavad teod – kasvatus) ja vesiaiandus (hüdropoonika ehk taimede kasvatamine kõiges muus, v.a mullas – näiteks vees, kruusas või kivivillas), mis tähendab lihtsamalt öeldes seda, et nii kasvatusse kaasatavad veeloomad kui taimed toodavad üksteisele vajalikke toitaineid, olles kinnises tsüklis.
Taimede juuri hoitakse heitvees (effluent water, mida ei tohiks sassi ajada inimkasutuses olnud veega, mida kutsutakse “hallveeks”), millele annavad vajalikke toitaineid läheduses kasvatatavate veeloomade jäätmed (nii väljaheited kui surnud veeloomad). Taimed ja bakterid filtreerivad omakorda veeloomade jaoks vett, kus viimased elavad ja kasvavad. Antud süsteem on paras just Ceuvelile kui eksperimentaalalale, kus puudub laevatööstuse jäätmete reostuse tõttu piisavalt viljakas muld.
Joonis. De Ceuveli kasvuhooneringlus.
Ceuvelil on legaalne luba eksisteerida veel 2027. aasta 31. jaanuarini, kuniks alal asetsev linna poolt eemaldatakse, et ehitada sealt üle vastaskalda jooksev sild, tõhustamaks transporti kanalikallaste vahel. Tuurigiid väljendas lootust, et äkki tänu nende märkimisväärse jätkusuutlikkuse programmi edukusele, pikendatakse veel linnalt antud luba. Kuid nagu mainis viimase päeva tuurigiid, siis Ceuvel võetakse kahjuks ühel või teisel moel maha, kuna linn on silla ehitamise osas vajalikud kokkulepped juba kinnitanud.
Hüvasti, De Ceuvel.
Foto. Riigiteadlased üleäärsel kiigel.
Pärast tuuri suunduti õhtusöögile kohalikus maherestoranis, millega ühinesid ka hollandlased. Õhtusöögi vältel oli kuulda pidevat jutumulinat Tartu ja Amsterdami Ülikooli erinevustest, tudengikogemustest ja täpsemalt kliimapoliitikaga seonduvatest teemadest.
Kõhud täis, liiguti eri kampades Hollandi tudengite lemmikkaraokebaari. Üks grupp riigiteadlasi jõudis pool tunnikest veeta tee peale jäänud pargis, mis laius uhkete vanaaegsete korterelamute ja tiheda liiklusega ala keskel – roheliselt elav, öistel tundidel aga hingetu rahutuumik keset linna.
Saabus uus, neljas päev, mille juhatas sisse kohaliku eksperdi kolme ja poole tunnine tuur Põhja-Amsterdamis, mis kulges päeviku algul mainitud Amsterdami Centraal’ jaamast praamiga põhja poole, kus külastati kunagisest laevatehasest ümberkujundatud kultuurikeskust nimega NDSM. Tegemist on suurhoonega, kus tegutsevad kunstnikud ja muud loomeinimesed, loome- ja väikeettevõtjad, kultuurikorraldajad, kuraatorid, meistrimehed, et kasutada vana tehast kui kunstimänguväljakuna ning korraldada avalikke kultuurisündmusi ja festivale. Hoone oli seest massiivne ning tõeliselt kirju nii loomingutüüpide kui värvide poolest – Telliskivi vol. 3000. Edasi liiguti Buiksloterhami linnaossa, kus tutvustati riigiteadlastele sealse piirkonna jätkusuutlikke lahendusi alates vee sorteerimisest detsentraliseeritud elektrivõrguni välja.
Buikslotherham – “ringlinn”
Amsterdami kutsutakse kui circular city (ehk justkui “ringlinnaks”), mis tähendab lühidalt seda, et linn (või naabruskond) töötab lineaarse arengu asemel ring-arengu põhimõttel – ökoloogilisema infrastruktuuriga, energia, vee, materjalide taaskasutus, ühiselamud, veidi sarnane De Ceuvelile, aga suurema piirkonna ning just elamiskõlbliku linnaruumi kontekstis.
Ringlinn võib tihtipeale kujutada endast ka sõna otseses mõttes ringikujulisena (majade asetus), et anda isegi arhitektuurilises mõttes linnale ringluse efekt. Sellisel süsteemil on nii sotsiaalsed, majanduslikud kui looduslikud kasud, kuna ringlinn tarbib vähem uusi ressursse (taaskasutus), rõhutab inimeste kogu-kondsust ning teeb seda odavamalt, kuna elamispinnad on ühe inimese kohta väiksemad.
Buikslotherham, üks Amsterdami provintsidest ning kui endine tööstusala, on hea näide sellise ringlinna toimimisest.
Neid praktikaid aitavad teostada:
- ühiselamud, social housing (mitte sama, mis Eestis sotsiaalmajad), mille arendamisel teevad koostööd nii arhitektid, arendajad kui elanikud ise;
- materjalide taaskasutamine uute kortermajade ehitamisel;
- kohustuslik roheala ja Cityplot, kus kasvatatakse söödavat rohelist kohalike elanike poolt kohalikele elanikele;
- ametlikud meetmed autode tõrjumiseks (kitsamad teed, autoga ligipääsmatus);
- “halli” ehk – näiteks kraani-, pesumasina- ja dušivesi – ning “musta” – ehk tualettpotivesi – reovee eraldamine, mis edendab efektiivsemat vee taaskasutust veetüüpide eri saastustasemete pärast;
- niinimetatud ujuvad ehk hõljuvad majad, mis on seepärast ka Hollandis tuntud probleemi ehk veetaseme tõusu eest kaitstud;
- detsentraliseeritud elektrivõrk – tarbimisalale lähemal asuvates kohtades elektri tootmine –, mis annab arendajatele ja elanikele võimaluse individuaalsemaks, optimaalsemaks ja jätkusuutlikumaks elektritootmiseks (vähem fossiilemissiooni) ning vähendab sõltuvust suurtest kulukamatest energiatoojatest, mille puhul võivad elektrikatkestused olla pikemaaegsemad.
Joonis. Visand: kasutuskõlblike materjalide ja puhta eraldamine jäätmetest.
Ülemaailmselt tarbivad linnad ühes aastas kokku kaks kolmandikku maailma energia kogutoodangust ja toodavad 70% kogu CO2 heitest. Sealhulgas katavad linnad vaid kolm protsenti kogu maailma pinnast. Juba lähitulevikus, 2050. aastal elab ÜRO ennustusel 68% kogu elanikkonnast linnades, mis tähendab veel suuremat energia tarbimist ja süsihappegaasi heidet.
Arvestades energia tarbimise, CO2 emissiooni taseme ning linnade elanikkonna kasvu suhet, on selge, et ringlinna kontseptsiooni edendamine on kliimasäästliku tuleviku jaoks eriti oluline. Rohkem infot Buiksloterhami toimimise kohta.
Lisa tähelepanekud tuurilt
Enamik Amsterdami linna soojusest tuleb prügipõletusahjudest, mis on huvitav, kuna prügipõletusahjud pole kategoriseeritud jätkusuutlikuks energiaallikaks. Kuigi ahjud põhjustavad vähem õhusaastet kui söejaamad, emiteerivad nad rohkem kui tavalised gaasijaamad. Samas on see süsiniknegatiivne – jäätmete kütuseks töötlemisel eraldub õhku vähem süsinikku ja metaani kui lihtsalt jäätmete vette või prügilasse lagunema jätmine.
Amsterdam pole üldpildis elamiseks jätkusuutlik koht, kuna terve riik sõna otseses mõttes vajub, suur osa riigist on juba alla merepiiri. Maa vajumise ja konstantsete üleujutuste vältimiseks on Hollandis kasutusele võetud mitmed tehnoloogiad (näiteks hüdrotehnoloogia ja polderid). Seega on muljetavaldav, et Holland on suutnud hoida nii jätkusuutliku ja kliimasäästlikkust edendava riigi mainet, ise samal ajal vajumas.
Samuti on huvitav asjaolu see, et kui Eestis ajendatakse kodanikke ise prügi sorteerima, siis Amsterdamis nii ei tehta. Prügi sorteeritakse seal jäätmekäitlusahela lõpus sorteerimistehnoloogiate abil (robotid), kuna elanikke ei usaldata prügi sorteerimise osas. Reisi vältel oli selgelt näha, kuidas erilisi prügikaste tänavatel polnud – veel vähem sorteerimisprügikaste. Elamispindade seinte ääres olid vaid suured pungil prügikotid. See-eest puhastatakse Amsterdami tänavaid lausa kaks korda päevas.
Kuigi riik on kuulus oma tuulikute poolest, moodustab tuuleenergia üllatavalt väikese osa Madalmaade kogu energiakasutusest, kuskil 18,1%. Enamuse riigi energiatarbimist katab endiselt nafta ja gaas ehk see on kindlasti arengukoht.
Vahepealne söögipaus ööbimiskohas ja videokõne Eestimaa Loodusefondi kliimaeksperdi Laura Vilbiksiga, mille vältel arutleti Eesti kliima ja -poliitika tulevikust. Veel enne päeva viimaseid tegevusi kujundati gruppides plakateid, tutvustamaks reisil õpitut ja tulevikuvisioone Eestile.
Foto. Plakat 1.
Foto. Plakat 2.
Foto. Plakat 3.
Neljas ehk viimane õppepäev lõppes ühe vegan-restorani külastusega Ida-Amsterdamis. Sihtkohta liiguti elektribussiga, mis sõitis võrdlemisi järsemalt kui diiselbuss. Bussipeatusest restorani liikudes jäi tee peale väike mänguväljak, mis meenutas melanhoolsel kombel lapsepõlve. Kolkskiik ja parkuurirada, riigiteadlased kasutasid võimalust ära. Toiduvalik mainitud söögikohas oli omamoodi huvitav, kuid tõestas, et mitmekesiselt ja maitseelamuslikult on võimalik elada ka vaid taimsete toitudega – see nõuab aga detailsemalt läbimõtlemist, mida igapäevase kiire gaafikuga inimene võib-olla teha ei jõua. See-eest on hea, et ka Eestis pakutakse küllaltki paljudes kohtades roogadest vegan- või taimetoidu variante. Loomaliha töötlemine, et see jõuaks inimese toidulauale, toodab kordades rohkem süsihappegaasi kui seda teeb taimsete toodete töötlemine.
Eesti Amsterdam?
Rääkides De Ceuvelist, siis sellesarnane ala võiks töötada ka Eestis, seda aga väiksemates piirkondades, näiteks äärelinnades. Seljuhul peaks olemas olema ka kogukondlik huvi projekti päriselt ellu viia. Sarnane nii-öelda ökokatseala oleks isegi lausa vajalik just Eestis tegutsevatele start-up’idele või teadusprojektide läbiviijatele, kes alles katsetavad uusi rohetehnoloogiaid.
De Ceuveli ja ClinkNOORDi näitel on suureks faktoriks teatud kogukonnatunne(tus), mis näib kaasnevat ükskõik, missuguse keskkonnasäästlikkusega seotud teemaga. Seda arvatavasti seepärast, et kliimasoojenemine on meie kui inimkonna ühine probleem, mille puhul on tarvis mõista, et üksinda ei tee me selle probleemi lahendamiseks midagi ära. Vaja on küll iga indiviidi igapäevaseid pingutusi – et väheneks eelkõige ületarbimine, mis ajendab omakorda raiskamist ja reostamist –, kuid samamoodi on suure vastutuse ees ka suurettevõtted ja riigid. Vastasel juhul jääme oma tegevusetusega suletud nõiaringi, kus nõudlus ja ressursside raiskamine aina kasvavad.
Eesti suurima elanikkonnaga linnades nagu Tallinn ja Tartu on vanade tööstusalade tänapäevane kasutus vägagi teemakohane. Headeks näideteks on Telliskivi Loomelinnak (kus olulisel kohal ka mahetoodanguga ettevõtted), Kultuurikatel, Põhjala õlletehase ümbruskond Koplis ja Tartu Aparaaditehas kui vana tehasekompleks. Lisaks, näiteks Noblessneri sadamalinnak Lennusadama lähistel on küll hea näide vana tööstusala ülesehitamisest, mille esiplaanil pigem esteetiline taasloome kui jätkusuutlikkus – sealsed majad on ehitatud uutest materjalidest, mis nõuab rohkem energiat kui taaskasutatud materjalid. Pealekauba on tegemist luksuslikuma elurajooniga, mida paljud endale lubada ei saa.
Seoses tööstus- või muude sarnaste alade ülesehitamisega Eestis on materjalide taaskasutamise küsimus pigem probleemiks. Eestis taaskasutatakse ehituses pea 100% betoonist ja tellistest (näiteks lammutamisest), kuid seda ainult täitetöödeks, mitte tervete majade ehitamiseks. Samuti, nende taaskasutusse võetud materjalide eraldamis- ja töötlemiskulud on omakorda eraldi kategooria.
Ehk oluline on eristada Eesti ja Hollandi konteksti, kuna Eestis on rõhk pigem vanade alade ja hoonete ärakasutamisel, mitte jätkusuutlikkusel ja rohetehnoloogial, mille keskmes Hollandi näitel vee ja energia taaskasutussüsteemid. See-eest on Eestis – nagu ka tegelikult Hollandis (orgaanilise toidu nõudlus ja müük on olnd viimastel aastatel Benelux riikide võrdluses kõrgeim) – tähtsal kohal mahe- ja kohalik toodang (söögikohad, kosmeetikapoed) ning materjalide/toodete taaskasutamine (teise ringi riidepoed).
Samuti on Eestis heaks näiteks prügi sorteerimine. Enamik majadel on olemas lisaks olme-, pakendi- ja paberi konteineritele ka biojäätmete kast, heal juhul on olemas konteiner ka klaasi jaoks. Eksisteerib aga korterelamuid, mille ühistud pole prügimajadesse/-aladesse näiteks biojäätmete konteinereid isegi paigaldanud. Eestis – eriti suvel – toimuvatel festivalidel kasutatakse samamoodi mitmeid prügisorteerimise variante ning lisaks ka söögi-ja jooginõude panditagastussüsteemi (saab festivalialale paigaldatud ajutises kraanikausijaamas nõud ise ära pesta ja pandi tagastada).
Energia teemal oleks nii Eesti elanikel kui ettevõtetel realistlikult võimalus investeerida rohkem ka päikeseenergiasse. Päikesepaneele saaks installeerida juba olemasolevatesse hoonetesse – see vähendaks ka sõltuvust suurtootjatest. Tavaline Eesti kodanik endale päikesepaneeli katusele osta küll arvatavasti ei suuda ehk antud küsimus oleks oluline just omavalitsustasandil. Tuuleenergia, mis on veel debateerimise ja ressursside leidmise tasandil, oleks ideaalis järgmine samm.
Eesti saaks Hollandist võtta õppust nii suurettevõttelisel kui kogukonna tasandil, kuid vajalik on ka riiklike eesmärkide ja ressursside kooskõla. Paratamatult on Eestis tähtsal kohal ka julgeolekuküsimus just oma geograafilise asukoha pärast ning lähiaastatel sellelt põhifookuse suurejoonelisemate rohetehnoloogiate edasiarendamiste peale pööramiseks puuduvad piisavad rahalised ressursid.
Samuti tundub, et Eesti on kogukondlikus mõttes lõhestunum kui seda on Holland. Tuuleparkide osas ei suudeta kokkuleppele jõuda, kuna kaalul on ressursi- ja inimeste mugavuse küsimus; venelaste ja eestlaste vahelise sotsiaalse sidusus tekitab siiani omaette küsimusi ja takistusi; aina enam kallinevad elamispinnad võimalustelinnas Tallinnas; ebavõrdne inimeste jaotus Eestis (pidevalt kasvav Tallinna rahvaarv); töökohtade püsivuse küsimus seniste tööstuste üleminekult rohetehnoloogiale ja muu.
Eestis probleeme jagub, aga seni kuni jagub meid, jagub ka lahendusi.
Foto. Riigiteadlased NDSMist kõrvale jääva hoone katusel.
Reisi viimane päev möödus eraldatult, kuid kultuurselt. Riigiteadlased jagasid ennast gruppidesse, et minna veel viimast korda Amsterdami linna peale. Mina sattusin kolme riigiteadlasega lähimasse katoliku kirikusse nimega Basilica of Saint Nicholas, pühapäevasele missale, kus istusime hea pool tundi. Vahepeal laulis koor, vahepeal loeti hollandi keeles piiblist katkendeid ette, mis oli meile kui mediteerimishetk välise endale arusaamatu mulina keskel. Soovisin mõista, aru saada, mida nemad teevad paremini, aga tulutult. Siiani oskan öelda vaid “ik ben een vrouw” ehk “ma olen naine” (värskelt fraasi selgeks õppinuna kasutasin aga julge meelega vormi “vrouwen” ehk “naised”, teadmata, et seljuhul esindasin end kui mitme naisena).
Lendasin riigiteadlastega peatselt tagasi kodumaale, kus ootas meid valge saia asemel must leib, veel jahedamad kevadilmad ning “Depressiivsed Eesti väikelinnad”.
–
Reisi ja õpitu võttis kokku, toimetas: Lauren Saimre
Tähelepanekud, teadmised Amsterdamist: Ekke Pärtel Tiirmaa, Getter Veber, Henri Lukas Lepik, Hilda Laidmets, Lisete Kallast, Lisett Hansen, Lauren Saimre, Riin Selart
0 Comments