/ Kunst on kõikjal, eriti looduses selle ideaalse mittetäiuslikkusega. /
–
Alustan seda artiklit kunsti defineerimisega, kuna kontseptsioon ilma sisuta ei oma mingit mõju. Enamik sõnastikest nagu Cambridge Dictionary ja Merriam-Webster defineerivad kunsti (“art” kui nimisõna) kui kunsti loomise protsessi. Ehk kunst on see, mida tehakse, luuakse – piltide, muusika ja teiste kunstivormide näol – ning mille lõplik tulemus omab esteetilist ja emotsionaalset väärtust. Teisisõnu peab see lõpp-produkt sisaldama mitte ainult ilu, vaid ka teatud sisu koos sõnumiga. Tundub aga, et see definitsioon on natuke puudulik. See ei selgita välja seda, kelle – kas vaatleja või kunstniku – emotsioonidest on juttu, kuna kunst võib juba oma sünnihetkel edasi anda autori mingit sõnumit või väljamõeldud süžeed. Lisaks on vaatleja selle protsessi aktiivne osaleja, kuna ta osaleb justkui dialoogis sellesama teose ja autoriga ning otsib oma mõtet, luues enda jaoks emotsionaalset väärtust, jäljendit psüühikale.
Kõlab keeruliselt – sellele ma vastu ei vaidle. Seega on kõige lihtsam defineerida kunsti mõistet just läbi inimestevahelise kommunikatsiooni: antud dialoogi jätk sõltub sellest, kuidas teine pool tajub temale adresseeritud sõnumit. Selle kahekõne omapära seisneb aga selles, et kommunikatsioon võib kesta lõputult, kuna võivad lisanduda uued vestluse osapooled, asendades eelmist. Seetõttu kaob esialgne mõte – kui see algul üldse olemas oligi – suure tõenaosusega ära. Näide illustreerib hästi seda, et kunst on vaid abstraktsioon, mis eksisteerib mitte ainult tänu oma füüsilisele kujutisele, mida inimesed tajuvad oma silmadega, vaid ka tänu sellele, et see objekt loob arutelusid. Kõik tahavad väljendada ja jagada oma emotsioone: selle läbi paremini mõista mitte ainult kunsti, vaid ka iseennast. Kunst on ühiskonna peegeldus, seega iga järgmine sõnumi tõlgendus võib olla erinev seetõttu, et reaalsus meie ümber muutub. Me defineerime asju kaasaegse sõnavara ning kogemuste abil, nii nagu tegid kunagised tuntud isikud ja kunstnikud ise omal ajal.
Artikli pealkirjas mainitud küsimused võivad tekkida teie peas kui külastate muuseumi näituseid, käite kinos filme vaatamas või teistes igapäevaelu situatsioonides, kus kaudselt või otseselt figureerivad kunstielemendid (lauludes, luuletuse alltekstis, graffitis klubi seintel jne). Kunst on kõikjal, eriti looduses selle ideealse mittetäiuslikkusega.
Pole haruldane kui meedia artiklites tekivad arutelud teatud kunstiteoste keelustamisest, sanktsioneerimisest või hoopis vastupidi nende populariseerimisest. Meie ühiskonnas prevaleerib sõnavabadus, mistõttu sellised vabad diskussioonid asendavad harjumuspärast kunstikriitiku rolli. Peamine erinevus seisneb aga selles, et sõnavabaduse kontekstis pole kõik pädevad eksperdid konstruktiivse kriitika andmiseks. Päevakorda loovad inimmassid, mis on iseenesest positiivne, kuna rahvas on põhiseaduslik võimukandja, kes teostab võimu läbi arvamuse avaldamise ja hääletamise protsessi käigus (esindusdemokraatia printsiip). Teoorias kõlab see väga hästi, isegi idealistlikult, nagu Platoni ideed riigivalitsemisest. Praktikas on aga tõenäosus, et nähtamatud jõud, mida võib nimetada ühisnimetajaga karjainstinktiks, võivad teha sellest vabadusest nõiajahi, mille kontekstis prevaleeriks anarhia, kus piirav võim puudub. Seda illustreerib hästi tühistamiskultuur, millel on omad tagajärjed.
Tühistamiskultuur ja selle tagajärjed
Ajalugu ja ühismälu
Absoluutsest objektiivsusest ei saa mitte kunagi rääkida. Näiteks kui tegemist on ajaloosündmuste ja ühismäluga, siis on vältimatu, et igaüks mäletab minevikku ainult läbi enda arusaama-prisma ja päritolu. Keegi võis sündida rikkasse perekonda, keegi vaesesse; kellegi vanemad võisid olla Nõukogude ajal poliitilises parteis; keegi oli sunnitud rääkima võõrkeeles ning pidi loobuma oma kultuurist, aktsepteerima võõrvõimu – seega on neil lapsepõlvest erinev kuvand. Sellegipoolest peame poliitilise režiimi analüüsiks vaatlema mõlema osapoole mälestusi ja kogemusi, mistõttu seesama valikupuudus ning peale sunnitud konformism omavad negatiivset rolli, kuna see on otseselt seotud inimõiguste piiramisega.
Sama järelduseni jõuame siis, kui käsitleme orjandust Antiik-Kreekas või Ameerika Ühendriikides. Me kritiseerime inimeste ekspluateerimist ning selgitame, miks see ei ole aktsepteeritav modernses ühiskonnas ja vajadusel põhjendame seda juriidiliselt, kui olukord seda nõuab.
Mõne kunstiteose puhul teevad poliitikud või ühiskond “tühistamiskultuuri” kaudu otsuse selle teose keelustamise kasuks. Antud loogika järgi pole inimesed piisavalt kompetentsed järelduste tegemiseks ja hakkavad kõike enda ümber toimuvat justkui alla neelama. Selle analoogi järgi on võimalik keelata igasugust kunsti (nii nagu seda tehti Nõukogude ajal), väites, et see on liiga vägivaldne, vulgaarne, loll või lihtsalt kahtlase sisuga. Tekib küsimus, kas masside roll hõlmabki ka kunstikriitikat või on igaüks ise piisavalt pädev moraalse hinnangu andmiseks?
Hea illustratiivne näide on Margaret Mitchelli “Tuulest viidud” keelustamine USA koolides, mis sai alguse ühiskonna enda initsiatiivil: teos sisaldab rassistlikke kommentaare, mis on iseenesestmõistetavalt ebameeldiv, kuna puudutab teatud ühiskonnagruppide tundeid (Preston, 2020). Orjanduse kohta ei saa vastupidist väita, öeldes, et see oli ühiskonnale positiivne vm. Sellegipoolest on oleviku emotsioonid vaid tagantjärgi reaktsioon minevikusündmustele, mis on projitseeritud meie praeguste väärtussüsteemide ja kogemuste toel. Praegune retrospektiiv ei saa aga minevikku muuta ning selle hinnangu väärtus on puhtalt hariduslik. Teisisõnu on mõttetu keelustada raamatut, mis võib-olla omas tähtsust terve põlvkonna jaoks, eriti siis, kui see jutustab puhtalt ajaloos toimunut. Tegemist on minevikus toimunuga, mida aga muuta ei saa. See-eest on võimalik teosele lisada kommentaarina/lisamärkusena juurde – nagu seda tehakse näiteks vägivaldse sisuga filmide puhul –, et tegemist on sündmusega, mida tänapäevaste väärtuste põhjal ühiskond ei aktsepteeri.
Kui aga proovida minevikus toimunut täielikult kustutada, nagu George Orwelli kirjanduslikus maailmas, siis see võitlus oleks sarnane müütilise süžeega, milles antiikaegne keiser proovis merele (jumal Poseidonile) vastu seista – see oli aga algusest peale justkui Sisyphose töö ehk justkui mõttetu ja tühi töö.
Ajaloolised isikud
Mõnikord on keelustamine seotud konkreetse teose või autoriga, mis assotsieeruvad kindla ajaperioodi või isiksusega pigem just negatiivses kontekstis.
Üheks võiks pidada saksa heliloojat ja kirjanikku Richard Wagnerit, kes oli vastuoluliseks tegelaseks juba oma eluajal. Tänapäeval on ta eelkõige tuntud seetõttu, et tegemist oli natsionaalsotsialistliku Saksamaa või Kolmanda riigi liidri Adolf Hitleri ühe lemmikuga. Ei saa väita – ega ka eitada –, et Wagner oli hea ja sõbralik inimene, kuna faktiliselt ei saa enam sellist subjektiivse varjundiga informatsiooni kontrollida, kuna ühtegi teda vähegi isiklikult tundnud inimest enam ei eksisteeri. Teame aga, et Wagneri repertuaaris on teoseid, mis kujutasid juudi rahvuse esindajaid karikatuurselt (see polnud tol ajal kunstis üldse haruldane, et vähemusrahvuste, sealhulgas suurte rahvaste üle naerdi). Wagneri negatiivne kuulsus on seotud eelkõige Hitleri mainega, mistõttu toimuvad juudi kogukondades siiamaani vaidlused Wagneri teoste esitamise vs keelustamise üle (Ross, 2012).
Kuidas aga keelustamine kui selline võib panna kannatavat poolt soodsamasse olukorda? Sellel võib olla sarnane kasu sellega, kui alustada kohtuprotsessi nende inimeste üle, kes on juba ammu surnud või pole teovõimelised ning seega pole ka võimelised karistust kandma. Kes aga antud juhul vastutaks tagajärgede eest: kas nende elus olevad sugulased või hoopis riik juhul, kui esimesed pole võimelised seda tegema. Ning lõppude lõpuks millist kasu toob see protsess kannatanule – teatavasti siis, kui isik on elus ning tal on olemas huvi, et kahju eest hüvitist saada. Siinkohal ei tohi aga unustada seda, et inimohvrit ja tema kannatusi ei saa mõõta rahalistes ühikutes, sest need pole omavahel võrreldavadki. Puudub kindel lahendus, kuna teema hõlmab eetilisi ning kultuurilisi aspekte, mis on erinevad iga individuaaljuhtumi puhul.
Päritolu ja kultuuritaust
Veel üks illustratiivne näide on keelekasutus või kultuuriline taust autori teostes, mis aga ei pruugi tähendada patriotismi ega autori päritolumaa poliitilise režiimi toetamist. Näiteks ei saa alati eeldada, et inimesed, kes nimetavad ennast palestiinlasteks, toetavad automaatselt Hamasi organisatsiooni ega ka, et juudid pooldavad Iisraeli peaminister Binyamin Netanyahu poliitikat. Samamoodi ei saa ka eeldada, et kõik inimesed, kes on pärit Ida-Virumaalt või kelle emakeel on vene keel, on automaatselt praeguse Venemaa autoritaarse poliitilise režiimi pooldajad ning lisaks Kremli agendid. Tuleb meeles pidada, et tegemist on eelkõige inimestega, mitte masinatega neisse sisse programmeeritud seisukohtadega.
Kui poliitiliste sanktsioonide näol on tegemist kaalutletud poliitiliste mehhanismidega, siis tühistamiskultuuril ei ole kahjuks aga alati kaalutletud otsust ning on enamasti puhtalt seotud emotsioonidega.
Linor Goraliki juhtum
Diskussiooni keskel on kunstnik, kes pühendas oma näituse loomingule, kuid näituse kirjeldus või sisu oli loodud võõrkeeles – antud situatsioon võib tekitada erinevaid vastakaid emotsioone. Selle heaks näiteks on Linor Goraliku juhtum.
2023. aastal pidi Linor Goralik, Israeli autor esinema Prima Vista kirjandusfestivalil Tartu linnas. Tema esinemine aga eemaldati festivali programmist, kuna vastuoluline info tema tegevuse kohta tekitas pingeid teistes festivali väliskülalistes, mistõttu olid protesti tarbeks festivalil osalemast loobunud näiteks Ukraina kirjanikud Anna Gruver ja Olena Huseinova. Hiljem ütlesid Prima Vista korraldajad ning juhatuse esinaine pressiteates, et “korraldusmeeskonnal ei olnud mingit alust kahelda Linor Goraliku Putini-vastasuses ja toetuses Ukrainale, ent tekkinud pingeid ning vastukaja arvestades ei näinud nad muud lahendust, kui Goraliku esinemistest loobuda”. (Prima Vista, 2024)
Vaatamata sellele, et sõnavabadus ja aruteluvõimalus on olulised väärtused ühiskonnas, tuli siiski teha festivali pingete leevendamiseks otsustavaid valikuid. Otsuse motivatsioon on selge, kuna festivali aeg langes kokku ajaga, mil Venemaa oli Ukrainasse juba sisse tunginud (sealhulgas ära märkides, et konflikt sai alguse 2014. aastal). Teisalt on tegu kategooriliselt Putini-vastase autori ja esinemisega – ta eemaldati programmist korraldajate otsusel, kes ei arvestanud kummagi osapoole huvidega ja ei mõelnud võimalike tagajärgede peale.
Isegi, kui inimese tegevus ei pruugi olla otseselt seotud poliitilise maailmaga, elame me reaalsuses – kuid mitte idealistlikus reaalsuses –, kus on vaja teha poliitiline valik kas ühe või teise poole kasuks, et illustreerida meie rahu poole püüdlemist ning ideaalide tugevust. Mõnikord on aga selline tegevus ja soov leida “optimaalsemat” varianti lihtsalt näiline “poliitilise puhtuse” illusioon, mis on seotud hirmuga enamuse ees (heakskiit prevaleerib individuaalset kaalutlust). Mõnikord on see tendents hea, mõnikord aga puudulik, kui põhjendus on liiga abstraktne.
Kunst kui reaalsuse peegeldus. Kas iga kunstiteos on poliitiline?
Võrdlusmaterjalina on kasutatud intervjuud (vt lisa: Ringjoone episood “Parem kunstnik peos kui moraal katusel”), essee-videosid (vt lisa: “Cases for Political Art”, “All Art is Political, Even Rothko”) ja artikleid, kus arutati muuhulgas poliitiliste komponentide üle kunstis.
Kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner (nende allikate põhjendused kunsti poliitilisuse kohta olid piisavalt sarnased, seega piisab viitest ühele neist) jagab oma artiklis arvamust ühe kunstinäituse kohta, arutledes emotsioonide ja mõtete üle, mis tal peale külastust tekkisid ning selle üle, mis teeb kunsti kunstiks. Epner arvab, et näituse ja kunsti paremaks mõistmiseks oleviku ajahetkel, tuleb vaadata näituse autori eelnevaid töid. Ta lisab, et endas on vaja arendada ka jälgimisvõimet ning esineda tihemini vaatleja rollis, jälgides loodust ja teisi inimesi (sealhulgast iseennast), et kunstisisu paremini mõista. Lisaks arvas näiteks ka 17. sajandi inglise filosoof Thomas Hobbes, et peamine teadmiste saamise allikas on mitte ainult raamatute lugemine (nagu uskus Itaalia poliitiline mõtleja Niccolò Machiavelli sadakond aastat varem), vaid ka inimeste tundmaõppimine.
Autor aga ei vastanud lõplikult küsimusele, miks omab kunst tema arvates poliitilist võimu, väites ainult järgmist: “Kunsti poliitiline potentsiaalsus ei sõltu tema temaatikast – mõned teemad on muidugi laetumad, teised justkui neutraalsemad või isegi eskapistlikumad, kuid kunstiteos kui säärane on alati poliitiline, sest ta muudab midagi aktuaalseks, oluliseks, tajutavaks, kõneldavaks” (Epner, 2023).
Kunst, mis on vaba autori selgitustest, on seetõttu avatud interpretatsioonideks
Epner tõi välja, et see konkreetne näitus ning teised kunsti tajumise kogemused panid teda mõtlema sügavamate teemade üle: ta esitab retoorilise küsimuse, miks ta ei märka kõike seda ilu tema ümber kui ta näiteks õues jalutab. Seega on tema arvates igasugused mõtted, mis vaatajal pärast kontakti kunstiobjektiga tekivad, automaatselt poliitikale viitavad. Autor aga ei täpsusta, mis kriteeriumitele peavad need mõtted vastama – kas nad peavad olema seotud edasiste inimese plaanidega (ehk mida reaalsuse teha) või tegemist peab olema suurte alatiste filosoofiliste küsimustega (kui näiteks teatud muusika paneb inimesi mõtlema elu ja surma või üleüldiselt universumi kui sellise üle). Kuna aga autor ei esita täpsustusi, võime järeldada, et igasugune objekt, mis tekitab inimesel mingisugustki reaktsiooni (kas positiivset või negatiivset) on poliitiline. Selle järgi on võimalik väita, et loodus ja kõik meie ümber (sealhulgas inimesed) on samuti poliitilised, kuna peale mingisugust episoodi võib meie elu muutuda teistsuguseks: enne-ja-pärast efekt. Kunst, mis on vaba autori selgitustest, on seetõttu avatud interpretatsioonideks.
Kui toetuda eelmise lõigu väitele, öeldes, et igasugune kunsti objekt on poliitiline, siis selle loogika järgi on näiteks artikkel apoliitilises ajakirjas automaatselt poliitiline, kuna sellega võib kaasneda ühiskondlik reaktsioon. Sellegipoolest seesama emotsionaalne vastuvõtt võiks olla seotud kõikide objektidega meie ümber, alustades loodusest ja lõpetades inimeste endiga. Kuigi loodust ei saa nimetada puhtalt poliitiliseks, vaatamata sellele, et vaatlejal võivad tekkida mõtted seoses poliitikaga, on inimestel juba eelsoodumus mingisugustele emotsioonidele (kas negatiivsetele või positiivsetele), mistõttu kunst ja teised igasugused objektid hakkavad peegeldama seda, mis on inimestel a priori mõtetes.
Sõna ‘kunst’ sünnitab palju edasiseid arutelusid, näiteks, kas loodus – mis on kõrgema intellekti poolt loodud nagu ütles Hobbes – on samuti kunst. See diskussioon võib muidugi viia lõpmatuseni, seega keskendume just poliitilistele elementidele.
Poliitika definitsioon viitab kunstile
Mis on sõna ‘poliitiline’ täpne definitsioon – kas tegemist on sama abstraktse mõistega, millel puudub lõplikkus? Pöördume taaskord sõnastike poole, kuna see annab meile baasi edasise mõtteeksperimendi jaoks. Collins Dictionary järgi on sõnade ‘poliitika’ või ‘poliitiline’ näol tegemist mingisuguse tegevusega (pole täpsustatud, kas see peab olema teadlik või mitteteadlik ning kas aktiivses või passiivses vormis), mis on seotud sellega, kuidas võim on saavutatud ja/või teostatud riigi või ühiskonna tasandil. See definitsioon on paralleelselt nii abstraktne kui ka piisavalt täpne. Abstraktsus tähendab siinkohal seda, et tekivad uued küsimused võimu definitsiooniga: kas võim peab olema teadlik ehk olema spetsiaalselt kuhugi suunatud, sooviga mõjutada ühiskonda ning edasist poliitikat või on tegemist kaudse mõjuga, mis on juba samalaadne kunstiga. See on juba eraldiseisva spekulatsiooni alus, mis on peamine motivatsioon kunstniku jaoks: kas kuulsuse perspektiiv või lihtsalt soov olla kuuldud ja aktsepteeritud selles samas teksti alguses mainitud dialoogis.
Kunstniku jaoks on olulisem tajumise kvaliteet, mitte ilma konstruktiivsete mõteteta vaatlejate arv
Sel põhjusel ei ole usutav, et mõlemal juhul on tegemist poliitilise mõjuga kunstilooja poolt, kuna soov saavutada kuulsust on seotud just arusaamaga, et autor soovib vaid seda, et inimesed saaksid aru tema maailmavaatest ning rõhutaks selle originaalsust. Antud soov ei pruugi omakorda olla suunatud niiviisi, et see kuidagi muudaks vaatlejate käitumist või edasiseid valikuid. Tegemist on pigem ajutise emotsionaalse vastastikuse mõjuga, mis ei pruugi olla mastaapne. Kunstniku jaoks on olulisem tajumise kvaliteet, mitte ilma konstruktiivsete mõteteta vaatlejate arv.
Teisisõnu on kunsti peamine eesmärk saada fikseerituks vaatleja mällu ning edastada sõnumit – olla loomingulise innustuse allikaks. Edasised teise dialoogi osapoole tegevused pole kunstniku jaoks olulised. Muidugi on ka erandeid, kui kunstnik esineb mitte ainult looja rollis, vaid avaldab avalikult (mitte sümbolite, vaid sõnade kaudu) oma poliitilisi vaateid, nagu seda tegi revolutsionäär Diego Rivera – “a revolutionary who happened to be an artist” (revolutsionäär, kes juhtus olema kunstnik) (Pacheco, 2024).
Tasakaalu huvides tuleks tsiteerida kunstnik Dickon Stone’i polaarset seisukohta, kes defineerib kunsti ja poliitika seost läbi sotsiaalsuse ja ühiskondlikkuse:
“We…are social creatures, the concept of sociality running straight to the core of what being human is all about. Social, by definition, implies society and, consequently, social politics. The freedom (and equally the prohibition) of individuals to express themselves through any means by which influence is cast into the societal cauldron must, then, be political” (Stone, ?, viidatud Mancini poolt, 2018).
Või inglise luuletaja Percy Shelley väide, mille järgi on poeedid tunnustamata maailma seadusandjad – “Poets are the unacknowledged legislators of the world” (Shelley, 1821, viidatud Rich’i poolt, 2007).
Järeldused
Nii sõnad ‘poliitika’ kui ka ‘kunst’ on vaid objektid, mille taga on inimeste poolt loodud abstraktsioon. Nende puhul on oluline see, et piiripunkti poliitika ja mitte-poliitika vahel, samamoodi nagu kunsti ja mittekunsti vahel, on raske (võib-olla võimatu) leida. See sõltub nii ühiskonna tendentsist kui ka definitsioonist.
Kunsti puhul võib väita, et sellele on oluline just emotsionaalsed ning intellektuaalsed aspektid, mistõttu on kunsti võimalik nimetada kas ühiskondlikuks või isegi psühholoogiliseks instrumendiks. Poliitika on samamoodi ühiskonnaga tihedalt seotud: “liblikaefekti” järgi võivad erinevad eluepisoodid ning objektid muuta päevakorda, ideoloogiat ja lõppude lõpuks poliitikat (kuid see on juba järgmise arutelu teema). Kunst on vaid mõtteeksperiment, mis paneb inimesi mõtlema, ning kunsti poliitilisus sõltub kõigepealt “poliitika” definitsioonist ja mõjusfäärist, mis võib varieeruda, kuna tegemist on inimeste poolt loodud kontseptsiooniga.
Lõppude lõpuks on inimene ise ühiskondlik ja poliitiline olend. Kunst on vaid mehhanism ja ühiskonna peegeldus, mis aga ei pretendeeri sellele, et muuta meie reaalsust. Seega on olulisem võib-olla vastata küsimusele, kas kunst ja selle autor on sama asi või mitte, või mis on kunsti loomise eesmärk konkreetse isiku jaoks. Võib öelda, et see sõltub samuti dialoogi teisest poolest: kes on peamine kunsti tajuja ja seeläbi idee looja, kes on samal ajal ka poliitiline loom, kes kujundab oma arvamust erinevaid objekte jälgides. Kunst on avatud tõlgendusteks: lõplikku punkti ei saa panna enne, kui eksisteerib idee ja ühiskond kui idee peegelduse allikas ja platvorm.
Poliitika, ühiskond ja seega kunst kui ühiskonna peegeldus on omavahel läbipõimunud nii, et poliitilised mõjutused – samamoodi ühiskonnaelu mõjutused – on kunstis vältimatud. See ei tähenda aga automaatselt seda, et kunsti taga seisab alati poliitika. Jah, kunstniku maailmavaated võivad, kas otseselt või kaudselt, leida peegeldust looja kunstis, kuid võivad olla samal ajal alateadlikult tehtud – ühe kunstniku poolt tehtud teise inimese portree võib kujutada ka kunstniku enda näojooni. Kunst võib anda meile rohkem infot autori või hoopis vaatleja enda sisemaailma kohta, kuid mitte maailma enda kohta, kuna kunst on kui Hobbes’i inimkujuline Leviaatan (vt lisaks: Sorell, 2024), mitte ühiskond või inimene ise.
/
Allikad
Preston, C. E. (2020). “Gone With the Wind’ and the cancel culture.” https://vocal.media/geeks/gone-with-the-wind-and-the-cancel-culture# (9. oktoober, 2024)
Epner, E. (2023). “Eero Epner: kunsti poliitiline potentsiaalsus ei sõltu tema temaatikast.” ERR. https://kultuur.err.ee/1608959470/eero-epner-kunsti-poliitiline-potentsiaalsus-ei-soltu-tema-temaatikast (9. oktoober, 2024)
Mancini, N. (2018). No, All Art Is Not Political. https://forefrontfestival.com/all-art-is-not-political/ (10. oktoober, 2024)
Pacheco, A. (2024). Diego Rivera: A Revolutionary Who Happened to be an Artist. https://historyinsantafe.com/diego-rivera-revolutionary-artist/#:~:text=Diego%20Rivera%20depicted%20the%20trials,events%20surrounding%20the%20country%27s%20turmoil (10. oktoober, 2024)
Prima Vista. (2024). Prima Vista jätab ära Linor Goraliku esinemised. https://kirjandusfestival.tartu.ee/prima-vista-jatab-ara-linor-goraliku-esinemised/ (9. oktoober, 2024)
Rich, A. (2007). Legislators of the world. Community Development Journal, Volume 42, Issue 4, October 2007, pp 422–424.
Ross, A. (2012). The Case for Wagner in Israel. https://www.newyorker.com/culture/culture-desk/the-case-for-wagner-in-israel (9. oktoober, 2024)
Lisaallikad:
Amor Sciendi. (2021). “All Art is Political, Even Rothko.” Vaata: https://www.youtube.com/watch?v=iukZXTS42cY
Ringjoon. (2024). “Parem kunstnik peos kui moraal katusel.” Kuula: https://open.spotify.com/episode/3jNVqn7T226lPJnh28r2fY
Sorell, T. (2024). Leviathan: work by Hobbes. https://www.britannica.com/topic/Leviathan-by-Hobbes (9. oktoober, 2024)
The Art Assignement. (2016). “Cases for Political Art.” Vaata: https://www.youtube.com/watch?app=desktop&v=RfXad3HVox4
Taust: “Guernica” – Pablo Picasso (1937)
Toimetaja: Lauren Saimre
0 Comments