Veebruari alguses vestlesin RTS auliikme Pärt Dolenkoga seltsi sünnist, tulevikust, Pärdi kogemustest ja ajast seltsis ning sellest, milliseid võimalusi selts pakub riigiteaduste tudengile. Pärt oli põhimõtteliselt hoidnud meie seltsi südant. Ta aitas RTSil saada selliseks seltsiks, mis ühendab kõiki riigiteaduste tudengeid, võimaldab neil üksteisega tuttavaks saada, veeta mõnusalt aega koos ja avaldada oma arvamusi kõikidel huvi pakkuvatel teemadel.
Meie vestlust reflekteerides lisas Pärt, et “Inimesi kes vajavad tunnustust Seltsis on tegelikkuses meeletult palju. Inimesed kes on pannud uskumatult aega ning vaeva Seltsi hoidmisse ning arendamisse ja ma sügavalt väärtustan, et sain olla osa sellisest kommuunist ning ka ise panustada selle arengusse.”
Nii, oleme Pärdiga Skytte tudengite puhkeruumis, alustuseks küsin sult kuidas Sul läheb ja millega Sa viimasel ajal tegelenud oled?
Üldiselt läheb väga hästi, viimased neli kuud olen veetnud uues töökohas – töötan Tartu linnavalitsuses kultuuriosakonnas ja kindlasti üks põhjuseid, miks ma sinna sain, ongi minu kogemused seltsis ja riigiteadustes.
Miks just kultuuriosakonnas? Kas sul on kultuuriga eriline suhe või sattusid niisama sinna?
Aah, see on keeruline. Riigiteaduseid õppides sain aru, et kuigi see eriala on minu jaoks ülimalt huvitav, siis tegelikult need tegevused, mis mulle meeldisid tulid, just seltsist – üldse kultuurielu – korraldamine, suhtlemine, meelelahutus, kõik see suur kompott, see oli see, mis mulle huvi pakkus. Kui ma tööd hakkasin otsima, siis ma mõtlesin, et ma ei taha analüüsida ja terve elu ainult poliitikale mõelda ning see pakutav töökoht kultuuriosakonnas kukkus nagu sülle, aga see oli täpselt see, mida ma otsisin.
Millega sa täpselt tegeled? Projektipõhine tegevus?
Ma olen peaspetsialist kultuuri- ja spordi valdkonnas ning enamus sündmuste ja tegevuste projektid tulevad läbi minu.
Millega Sina kõige rohkem seltsielus tegelesid ja mis on saavutus, mille üle Sa kõige uhkem oled?
Kõige alguses, kui mina olin üks aseesimeestest ja teine aseesimees, legendaarne Jakob Päll, võtsime enda alla nii üritused kui ka uute seltsi liikmete juurde toomise ja nendega suhtlemise. Meil oli ülimalt hea võimalus, sest me läksime bakalaureuse teisel aastal tuutoriteks ja me kasutamise võimaluse ära, et neid ka seltsi integreerida ja kaasata. Ja kuigi me ürituste toimkonna juhid ei olnud, siis me just vaatasime, et kogu struktuur töötaks ja üritasime ka ise aktiivsed olla. Sealt jäi ka külge, peaaegu iga aasta kui ma seltsis olin, siis ma olin ka ürituste toimkonnas aktiivne. Ma küll otsisin vähem uusi seltsilisi, aga ürituste toimkonnas olin kogu aeg juures.
Kui rääkida suuremast saavutusest, siis see oli kindlasti, kui meil hakkas esimene aasta juhatusena läbi saama ning täpselt enne kevadist üldkoosolekut vaatasime, et üldliikmete arv üle saja. Ja siis me istusime maha, tegime õlle lahti ja isegi ei rääkinud.
Räägime natuke riigiteaduste erialast ka, miks Sa riigiteaduseid õppima tulid ja kuidas sa selleni jõudsid? Ja ka sealt edasi minnes, mida sa magistrantuuris õppisid?
Keskkooli lõpus võtsin ette kõik Tartu Ülikoolis pakutavad erialad ja hakkasin maha tõmbama kõike, mis mulle huvi ei paku või kuhu ma ei sobiks. Lõpuks jäi mulle neli valikut – õigus, meditsiin, riigiteadused ja ma vaatasin ka maailma keelte ja kultuuride instituuti. Minu valiku loogika selle taga oli see, et kuna matemaatika ei olnud mul sellisel tasemel ja mul ei olnud sellist kindlust, et minna seda õppima, siis ma ei tahtnud tol hetkel mõttetult panna aega matemaatika parandamise peale, et minna õigusesse või meditsiini – need kaks läksid välja. Maailma keelte ja kultuuride instituudi ratsionaliseerisin seda enda jaoks niiviisi, et ma saaksin seda kõrvalt ka õppida ja seda ei pea eraldi õppima. Niiet ma võtan riigiteadused erialaks, aga ma saaksin ka vajadusel ka neid aineid õppida. Laias laastus olen ma oma valikuga väga rahul. Tagantjärgi, kui ma saaksin kõike nullist teha ja kui mul oleks see motivatsioon, mis mul praegu on, siis ma võib-olla oleks meditsiini läinud. Aga tolle hetke teadmiste põhjal ma tegin kindlasti õige otsuse.
Kõige alguses pakkus mulle huvi rahvusvaheline poliitika ja suur mõte oli minna diplomaatide kooli ja teha kõike mida sellega kaasneb, kuid iga semestri möödudes ma sain rohkem aru, et mu tegelik huvi oli haldus- ja sisepoliitika vastu, kus ma hiljem spetsialiseerusin ja mida ma läksin ka magistrisse õppima – minu eriala oli poliitika ja valitsemine digiajastul.
Valiku poolest valisin ma parima magistri valikutest – see oli minu jaoks huvitav, ma tegin seda rohkem kui kraadi pärast, aga kui ma töö peale mõtlesin, vähemalt lähitulevikus, siis ma ei näinud ennast selle ala peal töötamas. Niisiis tegin kohusetundest magistri lõpuni, aga ma teadsin, et kui mul seltsi enam ei ole, siis hakkan ürituste korraldamisest ja nende inimestega suhtlemisest puudust tundma. Ja selle tundega hakkasin tööd otsima ja jõudsin kultuuriosakonda.
RTS saab veebruaris viie aastaseks. Sa oled RTSiga seotud juba algusaastatest, kas Sa mäletad esimest kokkupuudet asutajate/liikmetega ja muljet seltsi asutamise idee. Milline see oli ja mis olid kõige suuremad ebakindluse kohad ja tugevused RTSi algusajal?
RTSi jutt hakkas pihta, kui meil oli esimene sügissemester, sest siis oli veel ainult Poliitikalabor ning räägiti, et seda tahetakse teha laiemaks, et kaasata kõiki eriala õpilasi, sest varem sellist seltsi pole olnud. Algselt tegelesin mina rohkem kooliga ja ma ei jõudnud nendest asjadest osa võtta. Selts loodi ja esimese aasta kevadsemestril – tehti uued valimised. Mulle kirjutas üks algsetest asutajatest, Joanna Kurvits, küsis, et kas ma oleksin huvitatud kandideerimast. Ma olin alguses ebakindel, sest ma ei teadnud midagi sellest ja ma ei tahtnud täiesti pimedast võtta sellist suurt asja ette võtta. See oli väga suur vastutus, kui see võtta enda õlgadele ja panna see tööle – seega alguses ütlesin ei.
Küll aga, paar päeva hiljem kirjutas mulle minu armas kursavend Karl Ander Aleksius, kellele Joanna oli samamoodi kirjutanud ja ta küsis, kas ma oleksin nõus olema üks tema aseesimeestest ning siis ma ütlesin juba jah. Ja sealt kogu tee algaski, meil oli seal veel Jakob Päll, Trine Tamm ja Ilja Assafatov – viiekesi siis alustasime.
Alguses oli neid ebakindlus momente väga palju, meile oli küll suur töö ette tehtud, Karl Lembit Laane oli kirjutanud eeskirja – paberil oli kõik olemas, aga meie asi oli panna kogu see asi tööle. Me tegime suvel mingi plaani valmis ning hiljem proovisime ja katsetasime, mis töötab ja mis mitte.
See tööle panek oli halb ja hea samal ajal, kuna midagi sellist ei ole varem tehtud ning meile ei olnud ootuseid, aga ohumoment oli see, et kui me ämbrisse astume, siis kõik näevad, et me oleme ebakompetentsed ja pole seltsiga mõtet tegeleda. Esimene aasta oli väga keeruline, aga õnneks läks kõik hästi.
P.S.
Karl Lembit Laane ning Joanna Kurvits olid osa algsest Asutavast Kogust, kes mõtlesid välja kogu Seltsi struktuuri ja põhikirja. Joanna oli ka Seltsi esimene president/esimees. Kuigi nii Asutava Kogu kui ka Seltsi algsed koosseisud olid palju suuremad siis nemad on minu arvates ühed märgilisemad inimesed, keda peaks mainima.
Jakob Päll, Trine Tamm, Ilja Assafatov ning Karl Ander Aleksius olid minu kursakad ning ka RTSi teise juhatuse liikmed. Jakob Päll oli üks ase-esimeestest ning lõi nii Seltsi isikliku disaini kui ka oli ÜTK üheks eestvedajaks. Karl Ander Aleksius oli Seltsi teise juhatuse esimees ning tema oskas alati hoida meid õigel suunal ning hoidis silma peal seltsi iga struktuuriüksuse tegevusel. Trine Tamm tegeles Seltsi rahandusliku poolega ning Ilja tegeles peamiselt põhikirjaga.
Mis on Sinu meelest kõige suurem erinevus võrreldes algusaastate ja praegusega? Kui kaugele on RTS viie aastaga jõudnud?
Üldiselt võrrelda, siis meie ei julgenud suuri, drastilisi muudatusi teha, kuna me üritasime seda käima saada ja kui teha mõni suurem muudatus, siis järsku tuleb taandareng. Praegu nähakse selles saavutatud stabiilsuses paremini neid arengukohti. Sama ka ürituste puhul, et ei peeta kinni ainult traditsioonidest ja tehakse vahelduseks uut ning huvitavat. See uuenduslikkus hoiab ka vanu liikmeid aktiivsena.
Mulle see keskkond meeldib – ka see sügis jälgisin, et ürituste toimkonnal läheks hästi ja ma olen näinud, et paljud esmakad on aktiivsed ning ka vanad olijad käivad ikka veel üritusel. Ma olen väga rahul selle uuendusliku julgusega.
Mina olen võrdlemisi värske RTSi liige, kuidas on selts sind muutnud või millist väärtust on RTS Sinu jaoks kandnud?
Need aastad seltsis on mulle võrdväärse tulemuse CV-le andnud kui magistrikraad. Kõik kogemused – seltsi juhtimisel, oma töögrupi eestvedamine, ürituste korraldamine, inimestega suhtlemine ja õhtujuhtimine – need on kõik väärtused, mida saab CV-le panna. Ja eriti minu puhul, selles valdkonnas, kuhu mina tööle läksin, on üldteadmised ja praktilised oskused tulevad kasuks. Kui ma oleks ainult magistrikraadiga läinud ja öelnud, et ma tahan kultuuriosakonna peaspetsialistiks saada, siis mulle oleks vastatud “võib-olla”.
Tegelikkuses, selts pakub palju variante, olenevalt sinu huvidest, millega tegeleda ja neid oskuseid vabal ajal arendada ning hiljem need tööellu kaasa võtta. See on seltsi üks suurimaid tugevusi. Lisaks sellele, paljud inimesed, kellega ma seltsis tutvunud olen, jäävad mulle pikaks ajaks sõpradeks edasi.
Üks klassikaline näide on Pearu – ma arvan, et enamus inimesi tunneb Pearut, sest ta on alati kohal ja ta on vahva kuju. Miks me seltsi tahtsime luua oligi sellepärast, et kõik kursused saaksid üksteisega suhelda ja aega veeta ning et oleks võimalus selleks. Esmakursuslastele on see eriti oluline, et laiendada on suhtlusringi laiemale kui ainult enda kursus.
Meil on tegelikult võrdlemisi vähe inimesi, aga see teeb seltsi elu palju kergemaks, kui saabki teha ürituse kogu bakalaureuse jaoks ning kõik, kes kohale tulevad saavadki üksteisega suhelda ja tutvuda – mina olen seltsiga väga rahul.
P.S.
Pearu Pirsko, kes on samuti olnud väga pikaaegne RTSi liige, on nii otseselt osa võtnud Seltsi elu edendamises kui olnud vajalik kritiseeriv hääl nii üritustel kui ka üldkoosolekutel. Ta on vahva kuju kellesuguseid palju ei ole ning just selliste lahedate inimestega ongi mul olnud au läbi seltsi tutvuda ja sõbraks saada.
Riigiteaduste Selts – quo vadis, millele peaks selts järgmise viie aasta jooksul keskenduma?
Ma loodan, et ei kalduta kõrvale seltsi ühest alustalast – me oleme sõprusselts. Põhiline on see, et meil on hea sõbralik keskkond ja inimesed saavad üksteisega tutvuda. Kuigi meil on alati vaja uuendada ja areneda ning edasi minna, siis sellele peaks eelnema kaks küsimust – kas ja kui palju see muuda seltsi heaolu? See on tulnud paaril korral aastate jooksul üles, kui on muudatusi tehtud ja gruppide vahelised läbisaamised on seetõttu kehvemaks muutunud. Need olid tingitud seltsi sisestest probleemidest – selliseid olukordi vältida ja leida kompromisse või kui teatakse, et mõni otsus võib kaasa tuua selliseid probleeme, siis nendest hoiduda. Tülid ja riiud toovadki kaasa seltsi hääbumise.
Aga, laias laastus, kui minna samas vaimus edasi nagu viimased aastad, siis jääb RTS pikaks ajaks. Igal aastal tuleb uusi ja entusiastlike inimesi peale, kes tahavad seltsist osa võtta – niiet tulevikku on.
Sa teed Riigiteaduste Seltsile sünnipäevakaarti – mida Sa sinna kirjutad?
Kallis Riigiteaduste Selts!
Tulgu sul aastaid veel palju ning olgu sinu pakutavad õlled alati jahedad!
Soovib
Pärt.
Loodan, et Pärdi lugu oli ka andnud indu paljudele teist olla aktiivsed riigiteaduste seltsi elus ja arendada meie seltsi. Täname Pärti intervjuu ja tema suurepärase panuse eest meie seltsi.
Toimetanud Diana Stepanova
