Selja taga on üks järjekordselt tegus aasta Riigiteaduste Seltsi (edaspidi RTS) kalendris, mille puhul istus Poliitikalabor maha eelmise juhatusega, et rääkida muredest ja rõõmudest – meenutades möödunut, mõlgutades tulevikumõtteid.
Intervjuu andsid endised RTSi president Eneken Riin Salong ning asepresidendid Liisa Maria Matsar ja Leen Selart.
Kui rahul olete te enda ja RTSis tehtud tööga?
Eneken: Esimese korra kohta pole paha. Olen enda suhtes tihti kriitiline, kuid praegu isegi pole midagi negatiivset välja tuua. Üldiselt võib väga rahul olla, kuna me ei ületanud mitte ainult seltsi eesmärke, vaid tõestasime ka ennast väga palju.
Liisa: Just, me täitsime mingis mastaabis suurema osa eesmärkidest, mis me endale seadsime.
Leen: Esimese ainukese korra kohta pole tõesti paha. Eelnevast juhatusest oli latt üpriski kõrgele seatud ja me suutsime seda ülal hoida. Kõik ühesõnaga toimis. Lähtuvalt Enekenist lisaksin, et seljatagune aasta meie juhatuse käe all näitaski meile seda, missugune potentsiaal meis endis on.
Oli teil varasemalt mingisuguseid spetsiifilisi ootusi seoses juhatuse liikme rolliga või hüppasite tundmatusse?
Eneken: Ootuseid otseselt ei olnud. See teadmatus oli väga nii-öelda kahe otsaga tera, mis mängis tegelikult meile isegi kasuks, kuna me polnud nii kinni mingis mullis. Ja kuna Leen oli varem laias juhatuses olnud, siis oli ta justkui grupi tasakaalustaja, samal ajal, kui mina ja Liisa läksime täielikku tundmatusse.
Leen: Jah, et seepärast olin ma enam-vähem kursis, kuidas juhatuse töö peaks välja nägema: selles osas midagi ootamatut ei olnud. Küll aga me järgisime eelnevate juhatustega võrreldes teistsugusemat nii-öelda malli: me jagasime tööülesanded omavahel ära nii, et me kõik saime igast valdkonnast mingeid ülesandeid täita. Meile olid toeks seltsi algusaastatest säilitatud skeemid sellest, kuidas mingi asi peaks seltsisiseselt toimima.
Liisa: Enekenil on õigus, et hüppasin samamoodi pigem tundmatusse. Ning tõesti see loomevabadus aitas meil hästi toime tulla.
Võib siis öelda, et teie ametinimetused ei kandnud tööülesannetest lähtuvalt omaette spetsiifilisi kohustusi. Kas tekkis aga olukordi, kus teatud hierarhia kehtis? Mille järgi te oma ametinimetused paika panite?
Eneken: Kui me juhatust kokku panime, siis keegi meist ei väljendanud soovi olla president. Istusime Sädes [kohviteek ja pagariäri Tartus], tutvudes üksteisega ja arutades, et mida soovime ära teha. Presidendi rolli andmisel käisid meie vahel kiired pilgud ja leppisime kokku, et mina saan siis presidendiks, mis on suuresti lihtsalt esinduslik nimetus. Tööülesannetest rääkides: tegelesin rohkem koosolekute korraldamise ja läbiviimisega.
Leen: Kuna Enekenil oli ja on kõige rohkem tutvusi, siis tema tundus olevat kõige parem president. Muidu iganädalaste ülesannete puhul tegelesin mina rohkem rahaasjade ja projektidega, mingi hetk ka kommunikatsiooniga. Eneken võttis selle hiljem üle ja Liisa tegeles veebilehega. Selliseid jooksvaid ülesandeid on kuidagi võimatu spetsiifiliselt ära jaotada, tegime ikka enamasti koos asju.
Liisa: Nõustun ja lisaksin, et jooksvate ülesannete puhul oli oluline ka see, et kellel parasjagu aega oli ning kes saab võimalikult varakult asjaga tegelema hakata.
Oskate te välja tuua raskemaid või isegi ootamatuid väljakutseid, millega olete pidanud toime tulema?
Leen: Mulle meenuvad kaks olukorda, mis tekitasid rohkem raskusi. Esiteks Erasmus+ projekt, mille raames sõitsime RTSi liikmetega harivale väljasõidule Rootsi. Meie Rootsi koostööpartner hüppas aga umbes 14 tundi enne projekti tähtaega alt ära. Meile tulid appi Nora [RTSi liige] ja Riin [Leenu kaksikõde, RTSi liige], kellega me kirjutasime põhimõtteliselt ühe ööga projekti ümber.
Teine olukord oli 2023. aasta RTSi suvepäevad, mis oli ühtlasi esimene üritus, mida me juhatusena korraldasime – kuigi algselt me seda tegema ei pidanud. Juhtus aga nii, et lõpuks meie ikkagi pidime selle üksi ära korraldama ning ajaline pinge hakkas peale tükkima. Lisaks tekitas probleeme ka koha rendi hind. Suvepäevade korraldamisest ma võiksingi rääkima jääda [naerab].
Liisa: Nõustun, et RTSi suvepäevad ja selle korraldamine oli esimene suur väljakutse. Majutuse tagamine ja vajalike sponsorite leidmine pani meid koheselt proovile. Suvepäevad kukkusid lõpuks ikkagi hästi välja.
Samuti oli väljakutseks kooliaasta algus, mil me hakkasime ametlikult RTSi juhatusena tegutsema. Uute liikmete värbamine osutus veidi keeruliseks: just RTSi reklaamimine inimestele, eriti esmakursuslastele. Meie eesmärgiks – ning üldse RTSi eesmärgiks – oli ja on eelkõige luua/hoida kogukonda, põimuda eri kursuseid.
Eneken: Just, suvepäevade korraldamine oli tõesti väga proovile panev, aga samas andis meile võimaluse kohe mõista, milles keegi hea on. Näiteks Leen hakkas kohe majutusega tegelema ja meie Liisaga, lisaks kõigele, jooksime suvepäevade hommikul poodidesse, et saada vajalik söök/jook. Selle ürituse korraldamine tõi meid palju rohkem kokku ning rõhutas, et omavahel peab suhtlema vahel isegi liiga palju.
Erasmus+ projekti puhul oli tõesti väga keeruline see projekti ümberkorraldamine, tekitas tohutut stressi, helistasin mitmeid rootslasi pidevalt läbi. Aga me oleme alati üksteisele toeks olnud, keegi polnud kunagi üksi, mis oli äärmiselt julgustav.
Kuidas sujus koostöö ja suhtlus laia juhatusega?
Liisa: Sujus hästi. Sügisel tegime pidevamalt laia juhatuse koosolekuid, kuid kevadel vajus see regulaarsus ära. Samas tegime me kevadel tihemini projektikoosolekuid, kuhu tuli iga kord kokku enamik laiast juhatusest. Pidev omavaheline suhtlus ei kadunud kunagi täielikult ära, meie Messengeri chat on siiani elus. Lisaks, me jagasime omavahel ära, et kes mis toimkonnaga enim suhtleb, mis aitas samuti.
Leen: Mäletan, kuidas meil olid algul koosolekud – paar tükki juba enne kooliaasta algust – lausa kahetunnised, kuna meil puudus absoluutselt mingisugune struktuur. Läksime aruteluteemade osas ühest äärmusest teise ehk võtsime probleemi ja tegelesime sellega konkreetselt kohapeal, et see saaks kohe lahendatud. Eneken tuli mingi hetk lagedale kindla koosolekute pidamise plaaniga, mille järel läks kogu protsess kiiremaks. Panime kirja oluliseima ja kodeerisime jutupunktid värvide järgi ära.
Mida ootate tulevastelt sauhoidjatelt?
Leen: Selles mõttes pigem ootused puuduvad. Minu poolest pole eriti vahet, kas uus juhatus jätkab suurejooneliste projektitaotlustega või on nad rohkem cozymad ja sissevaatavad. Mõlemad variandid sobivad.
Liisa: Just, ja oluline on tegelikult, et ka neil oleks see tunne, et nad saavad seltsi juhtimisele loominguliselt läheneda. Kuna üks peamine põhjus, miks sa tahad olla osa seltsi juhtimisest ongi oma ideede elluviimine. Ma loodan ainult, et need asjad, mis meil õnnestusid, õnnestuvad ka järgmisel juhatusel ja et püsiks teatud stabiilsus. Soovin, et uued juhid naudiks oma tööd.
Eneken: Uutel presidentidel on oma visioon juba olemas: nad tahavad pigem seltsi sisekultuuri kallal töötada. Praeguse hetkeni oleme me olnud väga väljapoole vaatavad, seda just sellepärast, et lisaks sõprade leidmisele anda tudengitele võimalus ka ennast arendada. Oluline ka muidugi kogukonna ja selle tunde hoidmine.
Honorable mentions? Ühtlasi, mida endast maha jätate?
Leen: Me jätame endast maha RTSi esimese majandusaasta aruande – eelnevatel aastatel on see veidi unarusse jäänud. MTÜdel on see ikkagi vajalik. Aitäh Jensile [endine RTSi liige], kes selle tegemisel samuti kaasa aitas. Ühtlasi võiks edaspidi ka aastaaruanne tegelikult spetsiifilisem olla. Võiks panna kirja, mille kõigega lai juhatus aasta jooksul hakkama sai – et kõigi pingutused oleks välja toodud.
Selts võiks lähiajal saada ka oma ruumi: me peame seljuhul hästi ära tõestama, milleks meil seda ruumi vaja on. Hetkel oleme me seltsi tegevustega seotud materjale hoidnud õppenõustajate kabinetis. Neid materjale on palju. Seltsi fänninänni (pusad, kleepsud, kotid jm) ja plakateid/bännereid on kastide viisi – neid pole lihtsalt kuskil hoiustada. RTSi enda ruumist on küll nüüd räägitud, seega on lootust, et see jõustub.
Liisa: Tahaks veelkord tegelikult austust avaldada eelmisele juhatusele. RTSi ruumi osas: enda ruum aitaks kogukonna osas ka kaasa ehk oleks koht, kus koosolekuid ja näiteks intervjuusid teha, väiksemas mastaabis üritusi läbi viia. Üldiselt säästaks me sellega ka seltsi raha. Rääkides sellest, mis me endast maha jätame, siis jätame maha ka paar peatükki RTSi piiblis [kõik naeravad].
Meie koosolekute struktuurid (värvi järgi kodeerimine, suurte punktide haaval arutlemine) on ka midagi, mida me võiks järgnevatele juhatustele edasi anda, kuna see on tõesti tõhus viis, kuidas koosolekuid edukalt pidada. Saab 20 minutiga ära tehtud, peamised teemad läbi arutatud, kõik kirja pandud. Ma ei unusta vist kunagi, kui Eneken ütles, et “Asi on punases!”, mis rõhutas probleemi kriitilisust.
Eneken: Lisaks eelmisele juhatusele täname ka Kristiina Krauset, eelmist asepresidenti, kes on meile hästi palju toeks olnud – viisime talle ka šampusepudeli. Endast jätame maha ka meie endi disainitud ägeda turukoti, millel on RTSi logo peal.
Ma mäletan samuti, kui Leen saatis meile pildi ühelt tuntud ostusaidilt, kus Tallinna linn müüs üht töötavat trammi. Mõtlesime, et ostaks ära, värviks lillaks ja paneks nimeks “Riigiteaduste Selts”.
President ja asepresidendid rääkisid viivuks ka oma hüüdnimedest, mis nad üksteisele panid. Iga nimi vastas kindlale soundtrackile. Enekenile sai nimeks Pipiripapara, Leenule Möllumees Mimmumammu ja Liisale Lurrimurri.
Sai ka naljatatud, et RTSil võiks olla oma HR representative ja kohtuputka otse Riigikogu kõrvale, mis pakub riigiteadlastele õigusabi, peale lilla RTSi trammi ka trammitee Lossi tänavale, et riigiteadlased ei peaks enam mäest üles-alla kõmpima. Seega: häid ideid jagub ka tulevastele juhatustele.
Poliitikalabor soovib Pipiripaparale, Möllumees Mimmumammule ja Lurrimurrile tuult tiibadesse ning jõudu ja vastupidavust uuele juhatusele!
[läbiviidud 6. mail 2024]
Intervjuu: Lauren Saimre
Toimetaja: Miia Maris Praks
0 Comments