Rootsi reis oli julgustükk nii mõnegi jaoks, kes jõudsid ühel tavalisel Eesti kevadisel pärastlõunal Tallinna lennujaama. Esimesed lennulised olid end värava juurde nii meisterlikult ära peitnud, et nii mõnelgi meist oli raskusi nende leidmisega. Sülearvutid kõigil rüpes, mitmed tähtajad lahendamist vajavad ning näljased, kuid lennujaama kallite võileibade eest hingehinda maksvad tudengid olid paras kamp just sellise reisi alustamiseks. Noh, tegelikult õppisid meist vähesed – rohkem oli see midagi rööprähklemise laadset – vahepeal jutustati, vahepeal naerdi, kuid selge oli see, et reisiks olid kõik valmis ning tuju oli hea, vaatamata Ryanairi lennu hilinemisele. Kuuldavasti pidi suure põhjanaabri juures olema krõbe torm.
Olles maandunud Stockholmis, olime täis ootusärevust – taheti juba suure innuga hotelli minna ning avastada suuremat linna kui Eestil oli võimalik pakkuda. Kuigi juttude kohaselt pidi Stockholmis olema pigem tormisem, siis tuli välja, et tormi asemel oli väljas hoopis päike – sellest hoolimata oli põrgulikult külm, paar miinuskraadi tundusid tol päeval veel eriti karastavad. Linn aga sellele vaastamata meeldis – ilus arhitektuur ning linnaruum tekitasid juba algusest peale koduse tunde linnas, kus olime määratud seltskonnaga veetma umbes nädala. Pärast Generator hostelli asjade ära panemist ning tubadega tutvumist otsustasid väiksemad seltskonnad kõik omasoodu minna – meie seltskond läks otsima toidupoolist, sest aeg oli juba vaikselt õhtusse liikunud. Kuna olin väga tahtnud külastada ka Stockholmi muuseume, siis otsustasin mingi hetk minna üksi Rootsi ajaloomuuseumit avastama. See aga luhtus mul vähemalt esimesel korral põhjusel, et külm oli peale minu sõrmede ka mu telefonile ligi pugenud ja selle energiast halvanud. Seisin silmitsi külma ja seejuures võõra Stockholmi linnaga, kuid olin pärast tohutult õnnelik, et mul oli võimalik olude sunnil jalutada nii kaunis linnas arhipelaagide vahel ja jõuda õhtuks turvaliselt majutusse.
Järgmisel hommikul pidi juba vara ärkama, et suunduda Eesti Majja, kus saigi alata meie õppereisi sisuline pool. Kaasreisijad Leen ja Anett rääkisid palju huvitavat meile kodanikuühiskonnast Eestis, loodi palju pidepunkte Eesti ja Rootsi kodanikuühiskondade vahel ning arutelu oli sisukas. Asjakohane oli see diskussioon ka selle poolest, et just kodanikuühiskond ja Euroopa Parlamendi valimised olid need kaks võtmesõna, millega seoses see reis toimus ja miks 15 Tartu Ülikooli riigiteadlasel oli võimalik Rootsi seiklema minna.
Kõige rohkem veetsime aega järgneva nädala jooksul just Eesti Majas, seega oli ka igati paslik, et õpiksime seda enne natuke tundma. Stockholmi Eesti Maja tegevjuht Taave Sööt Vahermägi rääkis meile palju Maja viimase aja seiklustest ning vastas hea meelega meie, teadmistenäljaste tudengite, küsimustele. Sellele järgnes Eesti Maja tuur, kus saime üllatavalt suures majas ringi vaadata – näiteks rendib Eesti Maja mõningaid ruume välja Scala teatrile.
Lõunaks pitsa söödud, liikusime Riksdagenisse (Rootsi parlamenti), kus võttis meid vastu Eesti juurtega saadik Lars Püss, kellel on kogemust Riksdagenis juba oma 6 aastat. Kuigi tuli palju juttu ka lahkarvamusi tekitanud teemadest, nagu näiteks Iisraeli-Palestiina konflikt, siis räägiti palju nii Rootsi kui ka Eesti julgeolekust – Lars Püss on Moderata samlingspartieti liige, kelle üheks põhiliseks fookuseks ongi just julgeoleku kindlustamine Rootsis ja Euroopas. Samuti tuli juttu noorteorganisatsioonide rahastamise lõppemisest valitsuse poolt Rootsis ning küsiti selle kohta, kuidas peaks rohkem ühiskondlikku aktiivsust noorte seas toetama. Lisaks poliitikale jagus riigiteadlastel silmi ka Riksdageni hoone jaoks, tekitades palju positiivseid emotsioone, vaatamata Põhjamaale kohasele ilmale, mis meid väljas jalutuskäigul tagasi ootamas oli.
Pärast intensiivset vestlust poliitikuga oli aeg liikuda juba järgmise riigiteadlastes elevust tekitava vestluse juurde. Eesti Majas vastas Zoomi-teel meie küsimustele Sven Mikser, rääkides ka oma kogemusest poliitikaga alates tema nooruspõlvest. Juttu tuli nii integratsioonist Eestis, kuid ka väga palju Sven Mikseri Brüsselis poliitikuna viibitud ajast.
Pärast seda oli natuke vaba aega, et rääkida kohalikega. Saime väiksema seltskonnaga rääkida Rootsi üliõpilasega, kel Eesti juured, eesti keeles ning kuulda palju nende pere ajaloost ja toimetamistest kohta Stockholmis. Juttu jätkus ka õhtuks, sest saime köögitoimkonna imemaitsvat õhtusööki mekkida ning õhtu lõpetas ajurünnak selle kohta, miks noored pole poliitiliselt nii aktiivsed kui võiksid ja kuidas seda söakust juurde tekitada.
Järgmisel päeval oli äratus varane – oli taas hetk minna Riksdagenisse seiklema ning sedapuhku tuurile. Maitsev hommikusöök söödud ning vihmast üsnagi läbivettinult, välja arvatud mõnele üksikule, kes oli piisavalt ettenägelik, et võtta reisile kaasa vihmavari, läbisime turvakontrolli ning kohtusime asjalikku ja kogenud giidiga. Kuigi osaliselt oli meile juba hoone tuttav, siis seda enam saime küsida veel põhjalikumalt just selle maja kohta ning kuulsime nii mõndagi huvitavat seika siinsete poliitikute kohta. Lisaks praegusele suhteliselt uuele parlamendisaalile näidati meile ka saale ajast, kui Rootsi parlament oli veel kahekojaline. Oma imeilusate maalide ning oluliselt kodusema olemisega saalid on kindlasti väärt uudistamist, olenemata nende väiksemast suurusest ning kasutamisest ainult eriolukordades. Küll aga torkas enim välja just parlamendihoones tihti nähtud rohelist karva marmor ning koridorides olevad kujud endistest riigipeadest.
Riksdagenis käidud, oli aeg liikuda Eesti saatkonda Stockholmis. Kuna liikumiseks oli mõningat lisaaega, otsustasime ühe seltskonnaga heita pilgu peale Kuninglikule Tehnikainstituudile. Ülikool ei valmistanud oma ülikoolilinnakuga pettumust. Peahoonet ümbritses ilus roheala ning tuli jutuks, kuidas hoonel ja selle ümbrusel on teatuid sarnasusi teisel pool ookeani asuva Harvardi ülikooliga. Külastasime Kuningliku Tehnikainstituudi raamatukogu, puhusime õpilaste puhkealal natukene juttu ning see järel oligi aeg juba suunduda saatkonda.
Eesti saatkonnas võeti meid kenasti vastu, Rootsile kohaselt väikese fika pausiga. Paus tehtud ning natuke ruume imetletud, vestlesime Rootsis resideeruva Eesti suursaadiku Toomas Lukkiga. Jutu tuli paljudest teemadest, kuid põhiliselt olid fookuses need kõige asjakohasemad. Esiteks see, milline suursaadiku töö Rootsis välja näeb, sinna kuuluvad huvitavad seigad ning ka sellest, kuidas igapäev käib pidev töö selle nimel, et Eesti muresid, kuid ka saavutusi, võetakse maailmaareenil tõsiselt. Peale suursaadiku veetis meiega aega ka Eesti saatkonna konsul Monika Metspalu, kes rääkis, kuidas saatkonnas just kõige argistemate küsimustega tegeletakse.
Lõunapaus jättis meile paar tundi vaba aega. Pärast saatkonna külastamist otsustasin ma suunduda Rootsi ajaloomuuseumi, kuhu jäi reisi esimesel päeval minemata. Muuseumis oli ootustele vastavalt väga huvitav, eriti pakkus huvi just muuseumi esimene osa, mis rääkis viikingite ajaloost ja kus oli ka palju esemeid sealsest ajast. Keskaja eksponaatidest meeldisid mulle enim selle ajastu maalid.
Pärast lõunatamist oligi aeg juba jõudnud Shahin Khosravi, Rootsi laste- ja noorteorganisatsioonide riikliku nõukogu juhi, ettekandeni, kus räägiti põhjalikult nii nõukogu toimimisest, kuid ka üldiselt sellest, mis saavutuste ja väljakutsetega nõukogu on pidanud silmitsi seisma. Ettekande kõige huvitavam osa oligi ehk just see, kui näidati Rootsi noorte kohta käivat raportit – mitukümmend lehekülge täis kasulikke arve ning statistikat näitasid nii mõndagi selle kohta, mis vajab Rootsis edendamist ning millega on lood võrdlemisi hästi. Näiteks on sarnaselt Eestile noored apoliitilisemad ning rohke stressi all kannatajad. Küll aga torkas kõige tugevamalt välja see, kuidas Rootsis on võrreldes Eestiga loodud noori ühendav organisatsioon, millel on ka reaalne võimalus poliitikute otsuste mõjutamiseks.
Järgmisel päeval, kui paljud olid eelmisel õhtul pärast askeldusterohket päeva läinud ka Stockholmis sauna ning enda vaimu kosutanud, oli oluliselt rahulikum. Ekspertidest viimasena rääkis oma kogemusest meile Karoliina Lorenz, kultuuriministri nõunik ja Reformierakonna liige. Jutuks tuli eelkõige Lorenzi kogemus, olles noor poliitik, kes oma vanusele vaatamata on saavutanud nii mõndagi. Lisaks Lorenzi kogemusele reforminoorena ning poliitikuna aga küsiti ka üldiselt küsimusi nii erakonna, kuid ka näiteks Kaja Kallase ning tema kuvandi kohta Eestis.
Viimasena sisulises agendas oli arutelu koos Rootis sotsiaalvaldkonna tudengitega, kes jagasid oma seltsiga seonduvaid kogemusi ning mida nad teevad selleks, et nende organisatsioonil oleks järelkasvu. Palju sai arutatud ka näiteks selle üle, kuidas seltsil on oma maja ning missuguseid vahvaid üritusi nad seal varasemalt on korraldanud. Juttu tuli ka üldiselt üliõpilaselust Rootsis ning toodi paralleele ka meie endi kogemuse ning Riigiteaduste Seltsi kogemuste vahel.
Viimaks oligi jäänud reisi kokkuvõtmine. Õhtusöök koos valge laudlina ja küünlatega lõid just õige atmosfääri selleks, et jagada teistega oma kogemust – positiivset, negatiivset, kuid ka seda, mida antud reisilt õpiti. Kuigi mõtteid oli erinevaid, siis tuleb tõdeda, et enamik olid arvamusel, et sammud, mida Rootsi peab vajalikuks selleks, et ühiskonna sidusust suurendada, on õiged, kuid praktikas on veel palju arenguruumi. Näiteks toodi välja rahastust ja selle puudumist just põhilise valupunktina. Kuna tegemist oli meie viimase ööga Stockholmis, otsustasime seltskonnaga minna pärast kogemuste rohket nädalat nii baari kui ka klubisse selleks, et näha linna võlusid kuuvalguses.
Järgnevad kaks reisi päeva olid rahulikumad ja vabama ajakavaga. Peale hommikusöögi söömist sai tolle päeva hommik veel eriti magusa punkti ühes Stockholmi pagarikojas, kus serveeriti ilmselt Stockholmi kõige maitsvamaid ja sealjuures ka kõige rammusamaid pagaritooteid. Viimasel päeval Rootsis otsustasime ühe seltskonnaga visata pilgu peale veel ka Rootsi Rahvusmuuseumile, kus olid parasjagu näitusel imelise kunstniku Harriet Backeri teosed. Lisaks kaunistasid suurt muuseumi maailma klassikute teosed, näiteks oli üllatavalt palju esindatud just Rembrandti looming. Peale muuseumi külaskäiku oligi aeg liikuda linna poole, et rännata sadamasse oma kõikide kottide ning Rootsist kaasa toodud suveniiridega.
Laeva jõudes magasid meist enamus viiendal tekil, kus ruumid oma mugavustega just ei hiilanud. Meie seltskonnal, kellega ühes kajutis ööbisin, oli sedavõrd suur õnn, et saime kajuti täpselt laevamootori kohal ning ilma akendeta. Selle pärast oli meil kõigil suur tahtmine veeta võimalikult palju aega laevas ringi rännates ning üldaladel teha oma toimetusi. Kuna reis oli sattunud samale ajale semestri keskpaiga kontrolltööde perioodiga, siis alustasid enamus oma lõunapoolikut laevas õppimisega.
Küll aga olid päev ning öö veel pikad ja kruiisil on patt need mõlemad mööda lasta. Pean aga tunnistama, et pärast õhtust Rootsi lauda ning kogemuste rohkeid päevi olin ma väsinud ning laeva õõtsumine aitas kaasa sellele, et ma otsustasin siiski patu toime panna ning läksin oma kajutisse pikutama ning pead puhkama. Hommikul kuulsin paljuski selle kohta, kuidas seltskonnad olid koos kajutites ja laevas aega veetnud, kuid mõned meist olid koguni nii julged, et läksid ka kümnenda tekki diskopõrandale. Tantsuliste seikluste tulemusena valmis isegi koomiline lühifilm õhtu kohta, mida meie stsenarist, režisöör, monteerija ning operaator ühes isikus kuni hommikutundideni lihvis ning klippidest kokku pani.
Lõpetuseks poleks selline äge seiklus saanud aset leida, kui poleks olnud Riigiteaduste Seltsi ning organisatsioonis neid inimesi, kes seda reisi korraldasid. Peale ägedate seikade ning läbielamiste on ehk kõige olulisem just kõrva taha panna seda, et alati tasub võimalusest kinni haarata ning ise initsiatiivi üles näidata selleks, et just kõige lahedamad kogemused sinuni jõuaksid. Olgu siis see mingisse seltsi kuulumine või lihtsalt aktiivne olemine – tahtmine ning tegutsemine on parim viis leidmaks selle, mida sinu hing otsib.
0 Comments