Autor: Daniel Tamm
Kui Hans-Georg Gadamer leidis, et iga teksti tuleb käsitleda kui vastust küsimusele, mille uurija peab välja selgitama, siis käesoleva teose puhul on algküsimuse otsimine õnneks lihtne. Proloogis kirjutab autor nimelt 1972. aastal aset leidnud vestlusest uus-guinealase Yaliga, mille käigus too esitas Diamondile järgneva küsimuse: “Millest see tuleb, et teil, valgetel, on nii palju cargot ja te olete seda toonud ka Uus-Guineale, aga meil, mustadel, on väga vähe oma cargot?” (lk 14). Uus-Guineas tookord bioloogina uurimustööd teinud Diamond jäigi vastuse võlgu ning üritab nüüd käesoleva teosega Yali küsimusele aastaid hiljem vastata. Täpsemalt võtab autor uurida, „miks kujunes erinevate mandrite ajalugu nii erinevaks“ (lk 9), soovides ühtlasi „anda lühiülevaade kogu maailma viimase 13 000 aasta ajaloost“ (samas).
Peamine küsimus, mis teda köidab, on miks. „Miks kerkisid kõik need vallutustele kaasa aidanud tegurid esile just Euraasia lääneosas, mujal aga ilmnesid vähesel määral või ei ilmnenud üldse?“ (lk 10). Vastus sellele peitub Diamondi arvates geograafias ehk keskkonnas. Inimühiskonna arengu erinev kiirus erinevatel mandritel on tema väitel seotud eelkõige sellega, millised geograafilised tingimused nende mandrite elanikke ümbritsesid, mitte bioloogiliste ja kultuuriliste erinevustega inimeste endi vahel. Selle teadvustamine aitab Diamondi arvates täita „moraalset tühimikku“ ehk selgitada maailmas vohava ebavõrdsuse põhjuseid, vältides samal ajal rassistlike seletusi. Sealjuures on selle tühimiku täitmiseks tarvis ammendavaid seletusi, mitte vaid ajaloofaktide nentimist (lk 25). Järgnev üle neljasaja lehe lahti rulluv arutluskäik säärasele ammendavale seletusele pretendeeribki, üritades ühtasi kummutada rassistlikku bioloogilist arusaama inimühiskondadevahelistest erinevustest.
Arutluskäik ise on jaotatud neljaks osaks, millele eelneb juba käsitletud proloog ja järgneb põgus epiloog. Esimeses osas annab Diamond lubatud ülevaate inimkonna ajaloost, kirjeldades seda, kuidas toimus tsivilisatsiooni areng maakera eri paikades. Eelajaloost rääkides jõuab ta järeldusele, et aastasse 11 000 eKr sattunud vaatleja ei suudaks kuidagi ennustada, „millises maailmajaos hakkavad inimühiskonnad kõige kiiremini arenema, kuid võiks iga mandri kasuks esitada veenvaid argumente“ (lk 52). Teose esimene osa kulmineerub kirjeldusega kokkupõrkest Cajamarcas, kus aastal 1532 läksid vastamisi inkade pealik Atahualpa ning Hispaania väeülem Pizarro. Võitjana väljus sellest kokkupõrkest teatavasti viimane, lüües sealjuures vähem kui kahesaja mehega 80 000 pealist pärismaalaste armeed (lk 74). Diamondit huvitab aga küsimus, miks ei oleks võinud asjad minna vastupidi – mis oli see algpõhjus, mis säärase tulemuseni viis?
Teises ja kolmandas osas autor neid algpõhjuseid lahkabki, käsitledes toidutootmise algust ja ulukloomade kodustamist. Sealjuures toob Diamond välja, et kõike seda suunasid suuresti geograafilised olud: teatud mandritel leidus kodustamiseks sobivaid taimi ja loomi rohkem ning see aitab seletada seda, miks „toiduainete tootmine tekkis maakeral iseseisvalt ainult vähestes paikades ja väga erinevatel aegadel“ (lk 104). Veel toob ta huvitava lisaargumendi, seletamaks Euraasia eelist teiste mandrite ees. Nimelt on see ainuke manner, mille pikitelg on lääne-ida suunaline, samas kui teistel mandritel on see vastupidi, põhja-lõuna suunaline (lk 179). Horistontaalne telg tähendab aga seda, et ideed ja kaubad saavad märksa hõlpsamini ja kiiremini ringelda, kuna looduslikud olud varieeruvad vähem, samal ajal kui vertikaalsel teljel liikudes on muutused kliimas ja keskkonnas tunduvalt järsemad. Sealt tuleb autor tagasi pealkirja juurde ning seletab lahti, kuidas levisid püssid, pisikud ja teras, mis võimaldasid Euroopal ülejäänud maailma koloniseerida.
Neljandas osas, pealkirjaga „Viie peatükiga ümber maailma“, testib autor oma arutluskäiku eri mandrite peal ning uurib, kuidas täpsemalt on igaühe areng välja näinud. Viimaks jõuab Diamond järeldusele, et näiteks praeguse arengulõhe Euroopa ja Aafrika vahel „põhjustasid hoopis nii geograafias kui ka biogeograafias aset leidnud erinevused, eriti aga tulenes see mandrite erinevast pindalast, peatelgede suunast ning looduslike taime- ja loomaliikide kogumitest. See tähendab, et Aafrika ja Euroopa ajaloo erinevate arengutrajektooride algpõhjus peitus nende mandrite erinevas “kinnisvaras”” (lk 408). Epiloogis tõmbab Diamond otsad kokku ning käsitleb muuhulgas ajaloo kasulikkust ja proovib põhjendada, miks see väärib kohta teiste teaduslike distsipliinide seas.
Oma poliitilisi ja ideoloogilisi kalduvusi autor selgelt ei väljenda, kuid julgen väita, et poliitilisel spektril asetub Diamond vasakule. Samuti on käesolev teos käsitletav vastulausena parempoolsusega seostuvale arusaamale inimeste kaasasündinud erinevustest. Täpsemalt lähtub Diamond moodsa liberalismi põhimõtetest, väärtustades eriti indiviidi kui arenemisvõimelist entiteeti, kes erineb teistest mitte oma loomuse, vaid oma keskkonna poolest. Samas väldib autori ise hoolikalt otseselt ideoloogiatega ja nende analüüsiga seostuvaid mõisteid, tehes erandi vaid rassismi hukka mõistmiseks. Kuid nagu ikka, võib tegematajätmine olla kõnekamgi kui tegemine. Jättes poliitilise (ja ka kultuurilise) sfääri oma arutlusest välja, annab autor märku soovist kogu arutelu nendelt teemadelt eemale viia, et keskenduda vaid keskkonna ja geograafiaga seonduvale, lootes seega läbi neutraalse teemavaliku võimaldada erapooletumat (teise sõnaga – teaduslikumat) arutelu inimühiskondade erinevate saatuste osas.
Samas tähendab loodusteaduslik lähenemine keerukatele probleemidele determinismi langemise ohtu. Leheküljel 87 pakutav skeem ajaloomudelitest näib igatahes kuidagi liiga lihtne ja sirgjooneline. Kuigi „Püssid, pisikud ja teras“ üritab näidata, millest on tingitud vohav ebavõrdsus eri mandrite vahel, võib looduslikele tingimustele rõhumisest välja lugeda seda, et Euroopa ülevõim pole mitte sattumuslik, vaid saatuslik. Diamondit on kerge süüdistada kultuurilises imperialismis. Võib väita, et autor üritab pealispinnal küll näidata, miks rassism on vale, ent võtab selle sisimas siiski omaks, nähes valge Euroopa edulugu ainsa võimaliku lahendusena. Näiteks on kaheldav, et analoogsetele järeldustele jõudva raamatu oleks võinud kirjutada mõni Aafrikast pärit autor. Kõike seda saab teksti põhjal küll hea tahtmise korral väita, kuid sellegipoolest hoiduksin ma isiklikult siinkohal säärastest järeldustest.
On oluline meeles pidada, et Diamond üritab seletada olukorda, milles me täna elame, ning vaatamata sellele, et ta tõepoolest näitab, miks Euroopa ülevõim on loogiliselt mõistetav kui erinevate väliste tegurite koosmõjul arenenud protsess, ei tähenda see ainuvõimalikku asjade käiku (sama adresseerib ta ka leheküljel 17, kirjutades, et ajaloo seletamine aitab pigem taunitavat tulemust ära hoida). Kui kell tagasi nulli keerata ja maailma asjadel omasoodu areneda lasta, ei vii need välja samade tulemusteni, geograafilised eelised suurendavad pelgalt tõenäosust, millega teatud arengud toidutootmises ja ühiskonna arengus toimuvad. Diamond ei pea üksikisikute rolli inimajaloos kuigi tähtsaks (lk 244-248), ent sellegipoolest teadvustab ta juhuslikkust ning toob ka mõningaid näiteid sellest, kuidas üks või teine konkreetne otsus on mõne kogukonna arengut suunanud (näiteks Jaapani otsus 17. sajandil püssid ära keelata (lk 261)).
Teiseks näitab Diamond minu arvates veenvalt, kui meelevaldsed on tänapäevased bioloogiliste ja rassiliste erinevuste üle peetavad vaidlused, sest „tegelikult peaks mõtlema ka sellele, kas geograafilised põhjused, mida terve selle raamatu vältel on käsitletud, pole mitte tänapäeva maailmas lõplikult oma tähenduse kaotanud“ (lk 421). Nüüd, kui tehnoloogia abil on ületatud enamik rahvaid eristavatest geograafilistest teguritest, ei tundu sugugi nii enesestmõistetav, miks lääne kultuur peaks edasi domineerima. Diamond üritab vastata küsimusele, miks ebavõrdsus just nõnda jaotunud on, ning juhib samal ajal tähelepanu tõsiasjale, et need tegurid ei määra enam niivõrd seda, kuidas asjad tulevikus lähevad. Ühtlasi rõhutab ta liberaalseid põhimõtteid sallivusest, mõistuslikkusest ja õiglusest. Raamatu vältel toob ta lisaks korduvalt isiklikke näiteid sellest, kuidas teda on üllatanud Uus-Guinea inimeste leidlikkus ja võime Lääne tehnoloogiat kiiremas korras üle võtta. Kõige selle juures Diamondit varjatud rassistiks pidada näib mulle liiast.
Mis puudutab autori väiteid ja põhendusi ning nendevahelisi seoseid, siis erilisi libastumisi ja loogikavigu mulle silma ei jäänud, ainsa erandina tundus kummaline, et peatükis „Õunad ja indaanlased“, mis rääkis toidutootmise arengust Ameerikas, mainiti vähe kartuleid, mis minu teada ometigi kohalike söögilaual olulist kohta mängisid. Veel torkas silma kultuuri vähene mainimine ühes religiooniga, mida käsitleti võrdlemisi negatiivsest alatoonist lähtuvalt (lk 283). Samas antud uurimuse raames oli see pigem vajalik kitsendus. Kui rääkida teosest üldisemalt, siis niinimetatud ajaloo suurtele küsimustele vastuste otsimine on alati libe tee, eriti kui selleks rakendatakse pigem loodusteaduslikke meetodeid, eesmärgiga leida võimalikult ammendavaid vastuseid, kuid minu hinnangul on Diamondi arutluskäik pädev ning pealekauba silmaringi avardav. Arvustuse esimeses osas antud põgus ülevaade ei anna edasi uurimistöö mahtu, mis „Püssidesse, pisikutesse ja terasesse“ läinud on ning kõige selle teaduslikkuse juures on Diamondi stiil siiski ladus ning ei mattu arvude laviini alla.
Lõpetuseks kolm olulisemat mõtet, mida „Püssid, pisikud ja teras“ mulle pakkus, ning raamatu üldisemast väärtusest. Esiteks tasub kindlasti esile tõsta Diamondi tänuväärset tööd ajalooteaduse populariseerimisel. Nõnda fundamentaalsetele küsimustele vastamine eeldab laia alust ning Diamond näitab suurepäraselt, kuidas ainete lõimimine saab ajalooteadust edasi aidata. Autori enda karjäär on olnud kirju, teose eessõnas kirjutab ta, et on praktiseerinud ja õppinud nii meditsiini, bioloogiat kui ka füsioloogiat, ning leiab ühtlasi, et just selline ebatraditsiooniline taust on tal võimaldanud nõnda mahukat ajalooalast uurimust läbi viia (lk 27). Diamond innustab lugejaid ajaloost huvituma, lootes neid „veenda selles, “et ajalugu ei ole lihtsalt üks kuradima fakt teise otsa“, nagu väljendus üks küünik. Tegelikult koosneb ajalugu struktuuridest ja mudelitest, millele seletuse otsimine on ühtaegu nii loov kui ka lummav tegevus“ (lk 32). Oma teosega tõestabki ta, kuidas ajalugu võimaldab meil mõista seda maailma, kus me täna elame, tehes seda ühtlasi kütkestades ja põnevust pakkudes.
Tooksingi tänase päeva edukama mõtestamise eraldi välja kui teise teose olulisema teene. Kuigi ebavõrdsus eri mandrite vahel vaikselt hajub ja lääne kõrval hakkab aina suuremat rolli mängima ida eesotsas Hiinaga, haigutab arengu- ja arenenud maade vahel tohutu lõhe ka rohkem kui 20 aastat pärast teose esmatrükki. Säärane asjade seis näib juba nõnda normaalsena, et tähelepanuta võib jääda, kuidas asi selleni jõudis, ning üles kerkibki „moraalne tühimik“, millest eespool juba juttu oli. Diamond ei pretendeeri küll ühesele ja lõplikule vastusele, miks inimkonna areng nõnda erinevalt kulges, kuid sellegipoolest aitavad tema välja pakutud ideed paremini hoomata tänaseid jõujooni. Lisaks on Diamond tuleviku osas optimistlik. Koos üleilmastumisega on ületatud suur osa geograafilisi takistusi, mis enne teatud kogukondade arengut pärssisid ja seetõttu vähenevad ka vahed ebavõrdsuses. Selle asemel pärsib nüüd arengut pigem mõtteviis, mis näeb arengumaa elanikke alaväärsematena, justkui oleksid nemad süüdi oma keskkonna hädades (loomulikult peale muude asjade – kas või globaliseerumist võib vaadelda kui omaette probleemi). Rassismist on saanud üks peamiseid ebavõrdsuse taastootjaid ning selle alusloogikat Diamond raputabki – põhjalikult ja veenvalt.
Kolmandaks pakub „Püssid, pisikud ja teras“ rohkelt mõtlemisainet ka üleüldise sattumuslikkuse teemal. Diamond väidab, et inimkonna arengut suunasid peamiselt geograafilised tegurid, mis on iseenesest ometigi täiesti meelevaldsed. Samas väikseimgi muutus nendes oleks mõjutanud kogu ajaloo kulgu. Näiteks kui Euroopa rannik oleks sama korrapärane nagu Hiina oma, ei oleks Euroopa tõenäoliselt säärast ülemvõimu saavutanud: “Ajaloo kulgu suunab vääramatult sama käsi, mis 8000 aastat eKr asjad paika pani” (lk 422). See näitlikustab minu arvates suurepäraselt, kui juhuslikud on tegelikult jõujooned meid ümbritsevas maailmas. Lääs ei domineeri mitte mitte oma edumeelsuse või andekuse tõttu, vaid tänu kaartidele, mis neile aastatuhandeid tagasi kätte mängiti (lk 268). Seega seisneb Diamoni teose abstraktsem väärtus ka selles, et see aitab lammutada iseenesestmõistetavust, millega me end ümbritsevat vaatame. Olles sündinud ühte süsteemi, on alternatiive teinekord raske ette kujutada ning seda enam väärib tunnustamist Diamondi tehtud töö, mis ei näita ainult seda, kuidas inimareng toimunud on, vaid üritab ka vastata sellele, miks see niimoodi on läinud. Jõudeski sealjuures järeldusele, et tegelikult on seda suunanud geograafia ja seda omakorda juhus. Ma ei olegi kindel, kas see pigem häirib või rahustab.
0 Comments