Autor: Kaarel Keskra
Arutelu modereeris Karl Lembit Laane
Praktika – kindlasti üks asi, mille sooritamist on üks riigiteaduste tudeng õpingute ajal kaalunud ning mis mõnel on juba selja taga. 24. oktoobril toimus meie armsal Toomemäel asuvas Johan Skytte poliitikauuringute instituudis arutelu, milles jagasid oma mõtteid seoses praktikaga magistrant Helen Urmann, bakalaureuse kolmanda kursuse tudengid Anna Linda Tomp ja Andres Reimann ning bakalaureuseõppe programmijuht Alar Kilp.
Arutelu algas küsimusega, mis see praktika õigupoolest üldse on? Kilp mõtestas seda kui võimalust näha mingit organisatsiooni seestpoolt ja terviklikumalt. Arvamuse näitlikustamiseks tõi ta huvitava võrdluse riigiteadlaste ja hambaarstide vahel, kus viimase töökoht pärast hariduse omandamist on üldjoontes üpriski kindel ja selge. Kahjuks või õnneks ei saa sama väita riigiteadlaste kohta, kelle potentsiaalsed võimalused eneseväljenduseks avanevad kõigis sektorites. Ainukeseks piiranguks tulevase töökoha valikul jääb tudengi enese tahe ning motivatsioon. Kilp leidis, et vaatamata ühesugusele diplomile, mille kõik tudengid pärast bakalaureuse õppekava edukat läbimist saavad, on igaühe omandatud haridus lõppkokkuvõttes erinev.
Kogemused praktikaga olid paratamatult kõigil erinevad. Kõik sõltus sellest, milliste ootustega praktikale mindi, mistõttu tekkis nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone. Andrese kogemus Eesti Pangas jääb talle tõenäoliselt eluks ajaks eredalt meelde, samas kui praktikakoht Vikerkaares ei olnud tema jaoks just sobivaim. Helenile meeldis kogemus sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuses (RAKE-s) ning kohalikus omavalitsuses. Samal arvamusel Heleniga on ka Anna Linda, kes veetis oma praktikad ÜROs, Euroopa Liidu alalises esinduses Brüsselis ning ka suhtekorraldusfirmas Meta Advisorys. Kilbilt uuriti, kas tema jõudis samuti oma õpingute ajal osa võtta mõningast praktikast, mille peale andis ta eitava vastuse – aeg oli teine.
Motiive praktikal osalemiseks jagus tudengitel seinast seina. Ootused ametikoha jaoks olid kõigil osalejatel erinevad: sooviti teada, kas ideaalses töökohas on kõik nii täiuslik, kui kõrvalt paistab, seati eesmärke ennast täiendada, otsiti väljakutseid, üritati avastada midagi uut enese kohta. Heleni arvates on praktika neile, kellel on juba ülikooli tulles mingi arusaam sellest, kuhu nad soovivad elus karjääriredelil jõuda, sest just praktika paneb proovile nende ootused soovitud töökohast. Samas lisas ta huumoriga juurde, et kui tudengil on raudne soov minna pärast hariduse omandamist oma unistuste töökohta, siis peaks ta vältima praktikat antud asutuses, sest tihtipeale võivad kohapeale minnes kõik roosilised ootused ja arusaamad puruneda.
Andres Reimann lisas oma kogemusest juurde kolm soovitust, mida võiks praktikale minnes silmas pidada: (a) peaks olema huvitav iseendale; (b) võiks olla praktiliselt kasulik; (c) oleks tasuv. Andrese kaastudengid lisasid, et alati ei tohiks tasuvust defineerida kui materiaalset kasumit, vaid ka muudel viisidel. Näiteks on praktika sobiv hetk leida uusi inimesi enda kontaktvõrgustikku või omandada väärtuslikku töökogemust. Lisaks mainisid kõik kolm, et üldjuhul on praktika riigiasutustes tasustamata, ainukeseks neile teadaolevaks erandiks võiski tuua Eesti Panka.
Anna Linda lähenes praktikale omapärasel viisil. Tema eesmärgiks oli ennast täiendada uute ja huvitavate oskustega, millele loengutes ehk nii väga tähelepanu ei pööratud, ning mis jäid tema jaoks võõraks või arusaamatuks. Praktikate käigus puutus ta kokku mitme huvitava valdkonnaga, näiteks turunduse ja lobitööga. Üle ega ümber ei saa ka sellest, et praktikal käik annab kena lisa CVsse.
Siiski on mõnel inimesel kujunenud praktikavastane seisukoht, mille toetavaks argumendiks on tuttavate halvad kogemused. Võib valitseda uskumus, et tööle minnes tehakse tudengist kuller ülemuse kabineti ja kohvikannu vahel. Säärane kogemus jäi kõigi esinejate jaoks võõraks ning tõdeti, et kui kohvi ka keedeti, siis enese jaoks. Andres lisas huumoriga, et Eesti Pangas olid kohviautomaadid õnneks olemas. Ülemusega ei tasu aga tülli minna – vastasel juhul võidakse tõesti praktikandist teha ülemuse isiklik assistent kõige ebameeldivamate ja tüütumate ülesannete jaoks.
Heleni sõnul oleneb palju ka sellest, kuhu parasjagu praktikaga tööle satutakse ning mis on ülemuse motiivid ja soovid. Olukorda tuleks mõista ka tööandja vaatepunktist, sest tihti võib olla raske suunata praktikanti midagi tegema, millega mõni muu pädevam töötaja juba ei tegele. Väidet täiendas ka Alar: nimelt kestab keskmine praktika ligikaudu neli nädalat, mis on selgelt liiga lühike aeg selleks, et uustulnukale keerukamaid tööülesandeid usaldada. Ta lisas, et just esimese kahe nädala jooksul toimub praktikandiga tutvumine, mispärast kogemuste puudumise tõttu usaldatakse talle pigem kergemad ülesanded.
Anna Linda lisas omalt poolt, et praktikandile võib olla raske sisukaid tegevusi leida ka seetõttu, et enamiku avaliku sektori asutuste tööl lasub konfidentsiaalsuse tempel. Sellegipoolest andis Helen selgelt mõista. et kui peaks tekkima säärane olukord, kus alluv tunneb enda peamisteks tööülesanneteks kohvi valamist ning klienditeenindamist, siis on targem sealt lihtsalt lahkuda, sest see säärab kõigi aega. Anna Linda andis ka nõu, et: ”töökus ning naerusuine suhtumine on võti edukaks praktikaks.”
Kogenumatelt küsiti, mis on nende jaoks praktikakoha juures kõige olulisem. Alustuseks tõi Helen välja valdkonnaalase kontaktvõrgustiku loomise, Andres lisas juurde heade suhete hoidmise. Anna Linda aga vastas ehk kõige tabavamalt: „Praktika õpetab enda kohta palju, viies sind mugavustsoonist välja, ning esitab väljakutse, kus olukorraga peab kohanema. Inimesena arendab see palju.“
Uudishimulikumad pole aga loetu põhjal saanud veel vastust küsimusele — kuidas panelistid üldse praktikale said? Enamasti oldi pöördutud otse kellegi poole, kellel oli huvipakkuvas organisatsioonis kõrge autoriteet, ent praktikavõimalusi on saadud ka tänu Twitteri kontaktile. Kandideerimiseks vajalikud nõuded olid kõigile osalejatele laias laastus sarnased: kõigepealt saadeti motivatsioonikiri, millele järgnes vestlus. Samuti pandi südamele, et valituks osutumise otsus võib saabuda oodatust tunduvalt hiljem, mistõttu tuleks varuda kannatust.
Praktika võimaldab ka koguda EAP-sid – Alar rõhutas, et see saab juhtuda ainult siis, kui tudeng endast enne praktikaga alustamist ülikoolile märku annab. Aga mis siis, kui praktika ei sujunud ootuspäraselt? Kas siis terendab läbikukkumine? Kilbi sõnul ei tasu selle pärast muretseda, sest ka ebaõnnestumisest on on midagi õppida. Halvim, mis saab juhtuda, on, et neid EAP-sid lihtsalt ei arvestata.
Helen ja Anna Linda arvasid aga, et praktikal ei tasuks käia ainuüksi EAP-de nimel, vaid valik tuleks teha lähtuvalt oma huvidest: erinevate kogemuste läbi õpib tudeng paremini tundma, mis võiks teda tulevikus tööturul kõnetada. Eriti rõhutati ka seda, et tööl käimine on kindlasti raskem kui ülikoolis õppimine, mistõttu ei tohiks sellega üle pingutada ning reserveerida endale siiski mingi aeg puhkamiseks.
Arutelu lõpus jagatud soovitused saab kokku võtta järgmiste vanasõnadega:
„Kes ei otsi, see ei leia“ – ole avatud kõigele ning kandideeri kõikjale, isegi sinna, kus valituks osutumise protsent on väike, sest kunagi ei tea, millal võib õnn naeratada.
„Tark ei torma“ – sea endale kindlad ootused ja eesmärgid, mis seonduvad praktikaga. Nende puudumisel aga võta aega, et nende üle mõelda, sest praktikaga pole kiiret kuhugi.
„Kus viga näed, seal tule ja aita.“ – Ära lase endale pähe istuda ning kui märkad viga, too see välja. Ühes läänelikus riigis järgneb sellele kiitus.
0 Comments