Autor: Luise Keller

Toimetaja: Lauren Saimre

Mulle meeldivad filmid ja nimekirjad, nii see artikkel sündiski. Paljude, kaasaarvatud minu jaoks on teleka vaatamine pühadeaja lahutamatu osa. Mingit sorti liminal space jõulude ja aastavahetuse vahel on perfektne, et enamik oma päevadest diivanil veeta. Eks selline komme tuleb osaliselt sellest, et meie kultuuriruumis on tavaks igal aastal pühade ajal klassikalisi ja kultuslikke filme peamiselt teleekraanidel uuesti näidata. Nüüdseks olen üritanud oma haaret laiendada, et leida uusi jõuluhõngulisi linateoseid. 

Koondasin mõned soovitused (väärt)filmidest, mida vaadata, juhul kui “Armastus on see” (“Love Actually”), “Üksinda kodus” ja “Visa hing” on juba sajandat korda nähtud. Valik kujunes välja üsna suvaliselt: sihtisin guugeldades ja oma vanades watchlist’ides tuhnides ennekõike endale huvipakkuvaid filme, enamikke vaatasin tänavu ka ise esimest korda. Kindlasti pole kõik siinsed filmid tundmatud ja n-ö minu avastatud, pigem on need sellised, mida Eestis naljalt telekas ei näidata. Proovisin teha võimalikult mitmekülgse nimekirja, äkki leiate ka teie midagi uut ja huvitavat!

“Mahajäänud” (“The Holdovers”) 2023 – Režissöör: Alexander Payne 

Viimase aja üks paremini vastu võetud jõulufilm “Mahajäänud” viib vaataja 1970. aastate alguse lumisele Uus-Inglismaale, rikaste perede poegade internaatkooli Bartonisse. Paul Giamatti mängib eraklikku ning põlatud ajalooõpetajat, kellel lasub paratamatu kohustus valvata erinevatel põhjustel vaheajaks kooli jäänud õpilasi. Algul on neid poisse mitu, peatselt aga vaid üks, 15-aastane tark kuid tülikas Angus (Dominic Sessa), kes hakkab koos Giamatti mängitud õpetaja ning leinava söökla peakoka Maryga (Da’Vine Joy Randolph) vaheaega veetma. Lahti rullub lugu sellest, kuidas kolm üksikut inimest leiavad ootamatud uued kaaslased. Linateos võitis mitu kuldgloobust ning ka mullu Oscaritel parima naiskõrvalosatäitja auhinna.

“Mahajäänud” on film, mida iga väikseimgi filmihuviline võiks kindlasti vaadata. Kui seda esimest korda 2024. aasta jaanuaris nägin, sai see üheks mu lemmikfilmiks. Isiklikult ütleksin, et “Mahajäänud” on sisuliselt perfektne. Omapärane kaameratöö, värvipalett (kostüümides, asukohtades ja muus sellises) ning autentne olustik tekitavad tunde, nagu film oleks päriselt 1970ndatel tehtud, rääkimata imelisest filmimuusikast (The Temptations, Labi Siffre, Artie Shaw jne). Isegi kolmandal vaatamisel kiskus see mitu korda pisarad silma, samas sai naerda ning vaatamata rasketele teemadele jätab film kokkuvõttes ikkagi sooja ja lootusrikka tunde, näitamaks, et uued algused on võimalikud.

Foto 1. Kuvatõmmis filmist “The Holdovers”.

“Palgamõrvarid Brügges” (“In Bruges”) 2008 – Režissöör: Martin McDonagh

Kaks iiri päritolu palgamõrvarit (Colin Farrell ja Brendan Gleeson) peavad pärast väga valesti läinud tööotsa oma bossi (Ralph Fiennes) käsul Londonist põgenema. Film jutustab sellest, kuidas mehed väikeses Belgia linnakeses Brugges politsei, endi südametunnistuste ja lõpuks ka üksteise eest jõulude ajal varjus on. Teoses esinevad väga värvikad tegelaskujud ning kohati meenutab süžee vaatamata tõsisele sisule absurdikomöödiat.

Seoses antud filmiga meenub naljakas lugu. Alustasin filmi vaatamist selle aasta augustis ühe lennureisi ajal, kuid Turkish Airlines oli roppused tsenseerinud ning iirlastest peategelastega filmi polnud võimalik niimoodi nautida, misttõttu jäi see pooleli. Alles nüüd vaatasin selle lõpuni ja võin kindlameelselt öelda, et ei kahetse. Tegu on küll filmifanaatikute või n-ö filmbro klassikaga, kuid enamik inimestest ei loe seda ilmselt jõulufilmiks. Tegevus toimub aga detsembris, seega siin nimekirjas see nüüd on. Soovitan filmi soojalt nendele inimestele, kellele meeldib filme vaadates korduvalt mõtiskleda: “Mis just juhtus?!”

Foto 2. Kuvatõmmis filmist “In Bruges”.

“Pähklipurejad” (“Nutcrackers”) 2024 – Režissöör: David Gordon Green

“Zoolander“ kohtub “Mina, supervarasega” ehk Ben Stiller mängib rikast Chicago poissmeest, kellel tuleb peale õe surma oma orvuks jäänud õepoegade eest hoolitsema hakata, kuni neile asenduspere leitakse. Omamoodi elustiiliga lapsed ei võta esimese hooga onu omaks, kuid poriste Ohio maakoha jõulude jooksul saab viisikust siiras ja huvitava dünaamikaga pere.

Võrreldes osade filmidega, mida vaatasin, polnud “Pähklipurejad” just kõrgeima taseme kunstiteos, kuid siiski mõnus vaatamine. See sobib juba paremini tavalise jõulufilmi kategooriasse, sest sündmustik on üsna etteaimatav ja põhirõhk on südamlikul lõpul. Siiski on veidi hipiliku kasvatusega poiste ja nende onu vaikselt arenavaid suhteid ning toimetulekut leinaga mõtlemapanev jälgida ning film on teretulnud vaheldus lõputute jõuluromantikafilmide vaatamisele. 

Foto 3. Kuvatõmmis filmist “Nutcrackers”.

“Carol” 2015 – Režissöör: Todd Haynes

1950ndad New Yorkis, loomulikult jõuluajal. Keskeale lähenev seltskonnadaam Carol Aird (Cate Blanchett) üritab lahutada oma abikaasast, kellega tal on väike tütar, keda Carol kõige kallimaks peab. Filmi keskmes on tema kohtumine ning suhe noore Therese’iga (Rooney Mara). Carol on vanem ning kogenum ja teab kindlalt oma seksuaalset sättumust, Therese aga avastab esmakordselt tundeid naise vastu.

Ei oskagi põhjendada, miks ma varem seda, nüüdseks juba kultuslikuks muutuvat filmi näinud polnud. Ootasin vist klišeelist lesbilugu, kus vanem naisterahvas “võrgutab” noore tüdruku ja lõpp on traagiline (keegi tõenäoliselt sureb). Kuid “Carol” oli igati positiivne üllatus ning sain aru, miks sellest pigem ainult head kuulnud olen. Caroli ja Therese’i lugu on päriselt südamlik, sügav ning see polnud üle seksualiseeritud, nagu lesbifilmidega vahel tehakse. Film jutustab maitsekalt ja südamlikult loo keelatud armastusest ja homofoobiast, mis on kindlasti silmiavav ükskõik missuguse sättumusega inimestele.

Foto 4. Kuvatõmmis filmist “Carol”.

“Sellised väikesed asjad” (“Small Things Like This”) 2024 – Režissöör: Tim Mielants

Pisikeses Iiri linnakeses, kus kõik tunnevad kõiki, elab keskealine söekaevurist viie tütre isa (Cillian Murphy). Filmi tegevus toimub 1985. aasta lõpus, kuid hüppab korduvalt tagasi peategelase enda lapsepõlveaastatesse. Lugu puudutab Iiri ajaloo järjekordset tumedat külge: Magdaleena pesumajad ehk prostituutidele või vallalistele emadele mõeldud “ümberkasvatusasutused”, kus naisi tihti vägivaldselt koheldi ja orjatööle sunniti ning mille olemasolu oli avalik saladus (Tuumalu, 2004). Murphy tegelane hakkab oma linna katoliiklikku kogudust kahtlaseks pidama ning kapist luukeresid avastama.

“Sellised väikesed asjad” on samuti üks mu lemmikumaid uusi leide. Aeglaselt kulgev film suudab kuidagi nii meisterlikult põnevust kruttida ja isegi õudne olla. Siiski pole tegu õudusfilmiga, pigem tekitab lihtsalt psühholoogilist pinget. Tegevus toimub jõuluajal ja minu meelest on kaval ning omamoodi sümboolne rahule ja armastusele keskenduva kristlikel pühadel hoopis katoliku kiriku varjuküljele keskenduda. Tumeda teema kiuste on film siiski lootust täis ning südamlik lõpp, mis omakorda jõulupühadega kokku sobib. Lisaks naeratab Cillian Murphy loo jooksul tervelt kaks korda, seega kui tahate sellist jõuluimet kogeda, on see film just teile!

Foto 5. Kuvatõmmis filmist “Small Things Like This”.

“Korter” (“The Apartment”) 1960 – Režissöör: Billy Wilder 

Parima filmi ning režissööri Oscari võitnud (aastal 1961) vanaaegse Hollywoodi filmi peategelane on üksildane kontoritööline C.C Baxter (Jack Lemmon), kes rendib oma poissmehekorterit eakamatele töökaaslastele välja, et nad saaksid sinna oma armukesi viia. Kui firmaomanik (Fred MacMurray) toob korterisse oma armukese Fran Kubeliku (Shirley MacLaine), muutub olukord üha segasemaks, sest ka Baxter on temasse aina enam armuma hakanud.

“Korter” on USAs tuntud ning palavalt armastatud, kuid mitte päris selline pühadeklassika nagu “See imeline elu” (“It’s a Wonderful Life”), isegi, kui sündmused toimuvad jõuludel. Meie põlvkonnale võib see film aga võrdlemisi tundmatu olla. Film on küll 60 aastat vana, kuid lugu on aegumatu: inimsuhete keerukus ja absurdsus ei aegu aastakümnetega. Seega, kes vähegi mustvalgetest filmidest huvitub, võib sellest loost nii mõndagi aktuaalset ja lõbusat leida.

Foto 6. Kuvatõmmis filmist “The Apartment”.

“Joyeux Noël” 2005 – Režissöör: Christian Carion

Film, mille pealkiri tähendab tõlkes “Häid jõule”, jutustab tõestisündinud loo esimesest maailmasõjast. Tegevus toimub 1914. aasta 24. ja 25. detsembril. Sõda on kestnud juba mitu kuud, kuigi alguses loodeti, et jõuludeks ollakse kodus tagasi. Samuti on välja kujunenud läänerinne, mille kummalgi poolel pole näha erilist edu. Samas pole lahingutegevus veninud veel aastatepikkuseks, seega saab võimalikuks midagi omapärast: jõululaupäeval sõlmivad Saksa, Prantsuse ja Suurbritannia (filmis keskendutakse šotlastele) väeüksused omaalgatuslikult jõulurahu. 

“Joyeux Noël” on tõsiselt liigutav ning meeldis mulle kui (sõja)ajaloohuvilisele väga. Filmi tempo on omapärane, sest lõpuks jääb tunne, nagu mingit suurt “sündmust” ei olnudki, samas kogu lugu ongi ise üks ajalooline sündmus. Film ja selle tõetruu taust illustreerivad hästi seda inimloomust, millesse mina usun. Isegi koleda sõja keskel liidab inimesi kogukonnatunne – muusika, jalgpall ja ühine Jumal oma jõulupühadega on korraks tugevamad rahvustest ning tähtsate riigipeade lahingutest. See näitlikustab jõulude tõelist mõtet keskenduda rahule ning ligimesearmastusele, vaatamata olukorrale. Soovitan vaadata, kui teid huvitavad ajaloo juures “päris” inimeste lood, mitte ainult suurem pilt. 

Vt lisaks: Dash, Mike (2011). The Story of the WWI Christmas Truce. Smithsonian magazine.

Foto 7. Kuvatõmmis filmist “Joyeux Noël”.

“Pikad paberid” 2024 – Režissöör: Meel Paliale

Eesti publikut (loe: mind) hullutanud ning Oscarile kandideerinud filmi peategelane Sebastian (Mihkel Kuusk) on 20ndate alguses noor, kes ei tea täpselt, mida endaga peale hakata. Juhuslikult tänavalt leitud sõbraga unistavad nad välismaal unistuste elu elamisest. Siis kohtub Sebastian Noraga (Maria Helena Seppik) ning lugu keskendub nende alguses muinasjutulisele, kuid hiljem hallilt argisele suhtele. Tähelepanuta ei jää ka nende värvikad sõbrad ja noorte lõbusad tegemised suvises ja hiljem talvises Tallinnas.

Kui teie kevadtalv 2025 oli natukenegi nagu minu ja mu sõprade oma, siis teate filmi “Pikad paberid”. Ilmselt mõtlete, kuidas see veel jõulufilm on? Otseselt polegi, suur osa tegevusest toimub ju rohelusest pakataval südasuvel. Teine pool filmist leiab aga aset detsembris ning lõpus tähistatakse aastavahetust. See stseen on minu üks lemmikuid ja puhtalt selle pärast tahtsin “Pikad paberid” siin ära märkida. Seda peakski vaatama kord suvel ja kord talvel, et saaks mõlemat poolt n-ö omal nahal kogeda. Mulle meeldib see film, sest Meel Paliale on üsna realistlikult meie generatsiooni linale toonud, dialoog ja sündmustik jätab tõelise mulje. Samuti on see naljakas ja feel-good, kuigi ei puudu ka teatud sügavus, ning filmimuusika on nii geniaalne, et kui te pole seda veel näinud, olete siiani paljust ilma jäänud.

Foto 8. Kuvatõmmis filmist “Pikad paberid”.

Nimekirja Letterboxdi link: https://boxd.it/QzoPc$rd8YuImDT5mgCZUf 

Poliitikalabori toimetus soovib kõigile (filmi)elamusterohkeid jõule! <3

Kasutatud materjalid

Tuumalu, Tiit (06.05.2004). Magdaleena õed – luukere iirlaste kapis. Postimees. https://www.postimees.ee/1412137/magdaleena-oed-luukere-iirlaste-kapis

Foto 3. https://www.hollywoodreporter.com/movies/movie-news/nutcrackers-trailer-ben-stiller-hulu-1236059905/ 

Foto 7. https://www.americamagazine.org/arts-culture/2023/12/01/joyeux-noel-catholic-movie-club-246613/ 

Foto 8. https://kultuur.err.ee/1609599611/arvustus-pikad-paberid-popid-poisid-ja-printsess-valgel-hobusel

Taust. Kuvatõmmis filmist “The Holdovers”.


0 Comments

Lisa kommentaar

Avatar placeholder

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga