Autor: Helis Luks

Toimetaja: Emma Kilmi

Nõukogude Liit andis naistele hääleõiguse, töökoha ja hariduse. Seejärel keelas ta neil nõuda midagi enamat. Võrdsus oli käes (nii vähemalt öeldi), ja edaspidised nõudmised olid kohatud.

Arusaamad ja käsitlused feminismist

Stalinismi käsitlus feminismist põhines eeldusel, et naistele õiguste tagamine ei ole eraldiseisev eesmärk, vaid probleem, mis laheneb koos klassivõitlusega. Enne 1917. aasta revolutsiooni olid naiste õiguste arutelud Venemaal haruldased ja eliidile suunatud nähtused, mis ei keskendunud sotsiaalse korra muutmisele (Veselá, 2003: 106; Racioppi, 1995: 820). 

Marksistlik raamistik tõlgendas soolist ebavõrdsust majandusliku süsteemi kõrvalnähtusena: Friedrich Engels väitis enda raamatus ,,The Origin of the Family, Private Property and the State”, et naiste rõhumise aluseks on tootmissuhetes peituv sõltuvus. Seetõttu pidi “naisküsimuse” lahendus olema naiste kaasamine tööellu ja eraomandi kaotamine. Lenin ja Trotski laiendasid seda vaadet riiklikule tasandile, mis tähendas, et naised tuli vabastada kodusest töökoormusest, et nad saaksid panustada sotsialistlikku töökultuuri (Veselá, 2003: 107–112). 

Naise väärtus jäi aga instrumentaalseks: teda käsitleti tööjõu ja järelkasvu ressursina, mitte eraldiseisva inimesena. 1930. aastatel kuulutati “naisküsimus” poliitiliselt lahendatuks, kui suleti bolševike naisteosakond Ženotdel ja kinnitati, et Nõukogude Liidus (NSVL) on sooline võrdsus saavutatud (Racioppi, 1995: 821–823). Praktikas tähendas see naistele topeltkoormust – nad pidid olema korraga töötajad ja emad (Ewing, 2010: 457–460). 

Stalinistlik ideoloogia kujundas feminismi riiklikuks projektiks, mille eesmärk oli kinnitada sotsialismi moraalset üleolekut. Feminismi kui vabadust otsustada iseenda üle käsitleti aga “ebaõiglasena” (Pauluk, 2022: 136–140), sest naise väärtus seisnes moraalses kohusetundes: “A woman must earn her dignity and respect by taking on several roles at the same time” (Pauluk, 2022: 140). 

Külma sõja ajal kandus feminismi küsimus üle rahvusvahelisse poliitikasse. Lääne liberaalne feminism keskendus indiviidi õigustele, samal ajal kui sotsialistlik feminism rõhutas kollektiivset vastutust ja kapitalismivastast võitlust (Ghodsee, 2010: 4–5). Nõukogude süsteem otseselt ei keelanud feminismi, vaid tühistas selle vajaduse. Feminism kui ühiskonnakriitiline liikumine asendati riikliku võrdsuse ideoloogiaga, mis kuulutas naiste õigused “lahendatud mureks” ja allutas need kogukondlikele ja ideoloogilistele vajadustele. Nagu Racioppi (1995: 844–846) ja White (1996: 1–2) märgivad, kandus see pärand edasi postsotsialistlikesse ühiskondadesse, kus feminism jäi aastakümneteks võõraks ja poliitiliselt läänelikuks mõisteks.

Supernaisest “ema-kangelane” ja töölisema

Stalinistliku ideoloogia võimuses sai soolise võrdsuse retoorikast viis naisi täielikult riigi majanduslikele ja demograafilistele vajadustele allutada. Selle saavutamiseks kasutati muuhulgas ühiskondlikke ootusi ja eeskujulikkuse premeerimist. Termineid “supernaine” ja “töölisema” kasutati stalinistlikus kontekstis sageli sünonüümidena, tähistamaks naistele pandud töökoormust, mida süstemaatiliselt idealiseeriti. 

Töölisema (worker-mother) kontseptsioon sai alguse vajadusest lahendada tootmise ja taastootmise dilemma, milleks oli iibe ja naiste kui tööjõu omavaheline tasakaal.  1917. aasta revolutsiooni esialgne ideaal naisest kui töölisest muutis perekondliku ja koduse elu teisejärguliseks. Hilisemate aastate stalinistlik režiim aga uskus, et industrialiseerumiseks on vaja naiste töökäsi, kuid riigi püsimajäämiseks ka kindlat järelkasvu (Racioppi, 1995: 822–823). 

Töölisema mudel kujunes välja, et tagada riigile mõlemat. Supernaisest “ema-kangelane” oli samm edasi töölisemast, mille kuvandi toetamiseks loodi riiklik aumärkide süsteem ja muudeti seaduseid, et tagada paaride pikaajaline kooselu. Tegemist oli normatiivse ideaaliga, mis loodi 1930. aastatel, kus erinevalt töölisemast tähistas see eelmainitud rolli täiuslikku (ja sageli võimatut) täitmist. SDV-s rakendati suuri reforme (nt 160 000 uut lasteaiakohta), et võimaldada naistel majandusplaani täita. “Õigus tööle” muutus aga kiiresti kohustuseks, mis süvendas vaesust, eriti lahutatud naiste puhul, kellele oli määratud piiratud elatis, mis sundis neid kiiresti täiskohaga tööle naasma (Löhnig, 2019: 52–53). 

Soovist trumbata üle läänelikke väärtusi toimus ka üleminek pronatalismile, kus 1936. aastal jõustati abordikeeld ja kitsendati lahutuse tingimusi (mõlema kõrget arvu peeti moraalseks languseks) (Veselá, 2003: 112). Stalin andis tiitleid nagu “ema-kangelane” neile, kes kasvatasid üles arvukalt lapsi, olid ustavad patrioodid ja täitsid samal ajal produktiivselt oma töökohustusi (Racioppi, 1995: 822). 

Poola beebibuumi kontekstis kujutas töölisema mudel endast ka teadlikku emadust, kus naisel tuli oma viljakust reguleerida nii, et see ei segaks tema võimet professionaalselt panustada sotsialistlikku ühiskonna ülesehitamisesse. Lisaks tuli oma lapsi kasvatada “heaks kodanikuks” ning selle ebaõnnestumise korral süüdistati ema “emotsionaalset ebaküpsust” (Pauluk, 2022: 138). Teadliku emaduse kontseptsioon erines supernaisest, olles juba loomult deseksualiseeritud ja pühendunud “vooruslikule emadusele”. Eelnevat illustreerib hästi stalinistlik versioon Gladkovi ,,Tsemendist”, kus lõigud nii vägistamisest kui ka nõusolekul põhinevast vahekorrast on ära kaotatud (Vesalá, 2003: 116–117). 

Ootused pereloomisele olid tihti vastuolulised: oodati maksimaalset laste arvu, mis tagaks korraga ka töövõimekust (naine pidi olema selle osas ettenägelik), kuid lastesaamisele eelnev armu- ja seksuaalelu oli maetud teema, millest ei kõneletud. Mõlemad eelmainitud mõisted on siinkohal seotud topeltkoormusega (double burden), mis kujutas endast naiste täielikku vastutust majapidamise ja laste eest ning täishõivega tasustatud töö tegemist samal ajal (Ewig, 2010: 453). 

Praktikas oli propaganda maalitud õnneliku supernaise ja tegeliku naise vahel suur erinevus. Viimane tundis sageli kurnatust, stressi ja süümepiinu (Ewig, 2010: 467). Vahel kasutasid naised emaduse retoorikat ka omamoodi vastuhakuvahendina (nt nõudes imetamispause või paremaid tingimusi), et süsteemis ellu jääda ja läbi riikliku ideoloogia agentsust leida (Ewig, 2010: 455). Reformid parandasid seega osaliselt naiste elutingimusi materiaalsete meetmetega (finantsiline iseseisvus, laste kasvatamise teenused), kuid tungisid sügavamale nende eraellu ja seadsid nende saatusele väga kindla, riigi poolt piiratud suuna, kus vabadust teistsugust elu nõuda sageli polnud.

Ametlik seadusandlus ja igapäevaelu

Kui ideoloogilisel tasandil kuulutati naiste võrdsus saavutatuks, ilmnes igapäevaelus sügav lõhe seadusandlike lubaduste ja tegelike võimaluste vahe. Naiste kaasamine polnud prioriteet iseeneses, tingides neile kokkuvõttes ainult näiliku vabaduse. Pärast 1917. aastat tagas seadusandlus naistele esialgu palju uusi ja progressiivseid õiguseid: võrdne tasustamine ja pärimisõigus, legaliseeritud abort (kuni 1936. aastani), õigus säilitada abielus oma perekonnanimi ja paindlike tingimustega lahutuse taotlemine (Racioppi, 1995: 821). 1930. aastatel omas Nõukogude Liit kõige kõrgemat naiste tööhõivet ning tootis Läänega võrreldes märkimisväärselt rohkem haritud naissoost spetsialiste. Neid arve kasutati rahvusvahelisel tasandil sotsialistliku ideoloogia legitimiseerimiseks (Ghodsee, 2010: 4). 

Hoolimata seadustest takistas aga võrdsuse tegelikku realiseerimist institutsionaalse toe puudumine. Saksa Demokraatlikus Vabariigis kasutati perekonnaõigust ühiskonna ümber-organiseerimiseks, mis reaalsuses viis naised inimväärikuse nime all vaesusesse, et teenida ühiskondlikke huve. Kuigi riik lubas koduste ülesannete lihtsustamiseks lasteaedu ja kollektiivseid sööklaid, olid need asutused madala kvaliteediga ning neid oli muutuse tagamiseks liiga vähe, eriti linnavälistes piirkondades. (Ewing, 2010: 457–458). Seetõttu jäi suurem osa naisi täielikult vastutama majapidamise ja lapsehoidmise eest ilma mingisuguse tööjõudu säästva tehnoloogiata (Löhnig, 2019: 48; Racioppi, 1995: 824). 

Hõõrdumist uue ideoloogia ja vanade uskumuste vahel oli teravamalt tunda Poolas, kus tugev kristlik väärtusruum omandas marksismiga traditsioonilise pereelu ootused, mille peamisteks osadeks oli patriotism, vastutus ja nn seksuaalne puhtus. Naisi peeti ratsionaalseteks olenditeks, kes valisid “lõpuks alati emaduse” (Pauluk, 2022: 138–139). 

Pärast reforme kajastus sooline ebavõrdsus tööalases segregatsioonis, kus naised koondusid madalamalt tasustatud töökohtadele ja asusid tööhierarhia alumistel astmetel. Isegi nende domineeritavates valdkondades, nagu haridus,  moodustasid naised vaid väikese osa juhtkonnast. Suurema naiste osakaaluga ametikohad kaotasid tihti ka prestiiži ja ühiskondliku heakskiidu. Naistel oli küll oluline roll kohalikul tasandil probleemidest teavitamises (nt poodide puudused ja ebausaldusväärsed töötajad), kuid poliitilises juhtimises olid nad peaaegu nähtamatud, hoides vaid ligi 7% olulistest parteisekretäride ametikohtadest (Laas, 2023; Racioppi, 1995: 822–824).

Nõukogude ametlik diskursus rõhutas, et naiste võrdsus teenib ühtaegu nii ühiskonna kui ka naiste endi huve: „the mind and ability of the Soviet woman … exercised in the interests of society and consequently in the interests of the woman herself“. Selline väide eeldab samas, et ühiskonna huvid olid neutraalsed ja esindasid kõiki võrdselt. Tegelikkuses, kus sotsialistlik ühiskond oli poliitiliselt ja institutsionaalselt meeste juhitud, tähendas ühiskonna huvide järgi tegutsemine sisuliselt meeste huvide teenimist. (Veselá, 2003: 118–119).

1930. Aasta naisteosakonna Ženotdel sulgemine ja ametliku soolise võrdõiguslikkuse väljakuulutamine tekitas küll naiste õiguste liikumistele muret, kuid nad olid sunnitud edaspidi vaikima, sest kuulutusele järgnevaid nõudmisi peeti kehtivale ideoloogiale vastandumiseks ehk mittepatriootlikuks (Racioppi, 1995: 821). Kuna probleemi enam ametlikult ei eksisteerinud, puudus naistel platvorm neile pealesurutud ebavõrdsuse (nt topeltkoormus) kritiseerimiseks. 

Stalinismi ideaali fassaad paljastus korraks 1955. aastal, kui Poola osutus maailma teiseks koduvägivalla ja lahutuste poolest (Pauluk, 2022: 133). Ametlik võrdsus eksisteeris seetõttu peamiselt ideoloogilisel tasandil ning polnud naistele igapäevaelus käega katsutav. Toimus laiem üleminek töökultuuri peale, kuid väsitavate ja ebavõrdsete tingimustega. Võitlus parema tuleviku eest muutus võimatuks, sest vahendid selle saavutamiseks kaotati riikliku seisukohaga, et võit on käes ja edaspidised nõudlused on kohatud.

Stalinismi pärand tänapäeva feminismis

NSVL-ist pärinev soopoliitika mudel, mis kuulutas naisküsimuse “lahendatuks”, on takistanud autonoomse feministliku arutelu teket nii Venemaal kui teistes endistes liiduvabariikides. Naiste õiguste lähtepunktid on sisuliselt sarnased stalinismi ajastule, erinevus seisneb eelkõige selles, et naised teenivad traditsioonilisi ja rahvuslikke väärtusi sotsialistlike väärtuste asemel. Venemaal läbiviidud intervjuude põhjal peegeldas avalik arvamus ja riiklik poliitika kuni 2020. aastani stalinismi eeskuju, kus soorollid on jäigalt stereotüüpsed. Naiste õiguste suund on konservatiivne ning ei erine palju vanadest normidest (Davidenko jt, 2024: 143–144). 

Alates 2000. aastate keskpaigast on Venemaa riiklik poliitika võtnud selge pronatalistliku suuna (nt emapalk), mis sarnaselt stalinismile defineerib naist kui “rahvuse taastootjat” (Davidenko jt, 2024: 135). Neid traditsioonilisi väärtusi kasutatakse praegu poliitilise tööriistana, et vastandada Ida-Euroopa “moraalset puhtust” Lääne liberalismi “allakäimisele” (Davidenko jt, 2024: 139–140). Postsotsialistlikes ühiskondades on feminism sageli konfliktis negatiivse ajaloolise mäluga, mis pärsib edasiliikumist. Pärast liidu lagunemist leidsid paljud Ida-Euroopa naised end uues vabaturu maailmas abituna, mis muutis Lääne naiste õiguste organisatsioonid, kes keskenduvad peamiselt õiguslikele ja tööalastele barjääridele, neile sisult võõraks (Ghodsee, 2010: 9–10). 

Kapitalism samastus NSVL-i kurnava topeltkoormuse ja tühjade loosungitega, mistõttu tundus “koju naasmine” (traditsiooniline emaroll) osadele kui vanadest ahelatest vabanemine. Kuigi sellel isiklikul vabadusel on mõned head küljed, tähendab see sageli soolise hierarhia normaliseerimist ja naiste kuritarvitamist meeste poolt. Oczkowska jt (2024) uuring osutab, et traditsiooniliste soorollidega valitsevates riikides nagu Venemaa esineb suur puudujääk naistega seonduvate ahistamisjuhtumite teavitamisest (underreporting). Traditsioonilised normid õigustavad mehe domineerivat rolli, mis võib nii diskreetsema kui ka avatuma kuritarvitamise ning ahistamise muuta juhtumiks, mida ei tajuta valeteona (Oczkowska jt, 2024: 263). 

Eri riikide puhul on pärandi mõju avaldanud kontekstist sõltuvaid muutusi. Nii Venemaal kui Poolas on kerkinud esile “uus mitteliberaalne konservatiivsus”, mis ründab nn “sooideoloogiat”. Mõlemas kasutatakse ettekäändeks väidet, et läänelik feminism ja soo-uuringuid on Euroopa Liidu või ÜRO poolt pealesurutud ideoloogiline projekt, mis hävitab kohalikku kultuuri ja perekonda (Davidenko jt, 2024: 138–141). Kui vahetada “kultuur” “sotsialistliku ühiskonna ehitamise” vastu, siis ei erine väide stalinistlikust seisukohast palju. 

Davidenko ja Utkina märgivad, et sarnaselt Poolale on ka Venemaal toimunud kiriku ja riigi ühinemine, kus õigeusu kirik on peamine traditsiooniliste väärtuste kaitsja, mobiliseerides rahvast läänelikule feminismile vastanduma (Davidenko jt, 2024: 136–137). Stalinismi pärand naiste õigustele on jätnud Ida-Euroopasse teadlikkuse lõhe: juriidiline võrdsus on olemas, kuid struktuurne ebavõrdsus ja ahistamine on normaliseeritud. Feminism jääb selles ruumis sageli võõraks mõisteks, sest seda nähakse kas nõukogude aja traumade kordusena või välise sekkumisena riiklikusse suveräänsusesse. Traditsiooniliste väärtuste juurde naasmist peetakse eelistatavamaks stalinismi ja sellele järgneva ebakindluse kontekstis.

Stalinistlik soopoliitika algas progressiivsete lubadustega saavutada võrdsus, kuid lõpuks kujunes süsteemiks, mis allutas naiste õigused riigi ideoloogilistele vajadustele. Progressiivne algus, sealhulgas ligipääs tööle, haridusele ja formaalsele õiguslikule võrdsusele, polnud suunatud naiste autonoomia suurendamisele, vaid nende mobiliseerimisele, et tagada rahva püsimine ja majanduslik edu. Naiste tegelikku agentsust piiras ametliku võrdsuse kuulutamine ja edaspidise arutelu vajaduse tühistamine, mis aitas normatiivsetel rollidel nagu “töölisema” püsida ja ebavõrdsust süvendada.

Kasutatud kirjandus:

Davidenko, M., & Utkina, V. (2024). The Conservative Turn in Post-Soviet Russia. Europe-Asia Studies, 76(2), 135–148. https://doi-org.ezproxy.utlib.ut.ee/10.1080/09668136.2024.2325774

Ewing, E. T. (2010, January 1). Maternity and Modernity: Soviet women teachers and the contradictions of Stalinism. WOMENS HISTORY REVIEW, 19(3), 451–477.

Ghodsee, K. (2010). Revisiting the United Nations decade for women: Brief reflections on feminism, capitalism and Cold War politics in the early years of the international women’s movement. Women’s Studies International Forum, 33(1), 3–12. https://doi-org.ezproxy.utlib.ut.ee/10.1016/j.wsif.2009.11.008

Laas, N. (2023). Liberating Consumption, Urban Communities, and Women’s Activism during Late Stalinism. Slavic Review, 82(4), 971–994. https://doi-org.ezproxy.utlib.ut.ee/10.1017/slr.2024.2

Martin Löhnig. (2020). Family Law in the SOZ/GDR I: Stalinism. Právněhistorické Studie, 49(2), 48–57. https://doi-org.ezproxy.utlib.ut.ee/10.14712/2464689X.2019.32

Oczkowska, M., Trzcinski, K., & Myck, M. (2024). Patterns of harassment and violence against women in Central and Eastern Europe: the role of the socio-economic context and gender norms in international comparisons. Baltic Journal of Economics, 24(2), 261–281. https://doi-org.ezproxy.utlib.ut.ee/10.1080/1406099X.2024.2426918

Pauluk, D. (2022). A Woman in the Polish Model of Sex Education in the Stalinist and Post-Stalinist Period. Historia Scholastica, 8(2), 131–143. https://doi-org.ezproxy.utlib.ut.ee/10.15240/tul/006/2022-2-007

Racioppi, L. (1995). Organizing Women before and after the Fall: Women’s Politics in the Soviet Union and Post-Soviet Russia. Signs, 20(4), 818–850.

Veselá, P. (2003). The Hardening of “Cement”: Russian Women and Modernization. NWSA Journal, 15(3), 104–123.

White, A. (1996). Review of Gender politics and post-communism: Reflections from Eastern Europe and the former Soviet Union. Women’s Studies International Forum, 19(1–2), 187–188. https://doi-org.ezproxy.utlib.ut.ee/10.1016/S0277-5395(96)90009-6