Sügisel valiti Riigiteaduste Seltsile uus juhatus, presidendiks sai Greta-Liisa Lehtmaa ja asepresidentideks Brittany Ellen ja Kristiina Krause. Eneken Riin Salong kohtus varsti oma edukat ametiaega lõpetava juhatusega ning rääkisime nende rõõmudest ja väljakutsetest Seltsi juhtimise ajal.
Tuletage meelde aega, kui juhatusse kandideerimise mõte oli veel uus, mis andis selle viimase tõuke kandideerima?
Greta-Liisa: Kuna ma olin ürituste toimkonna juht, siis kaalusin juhatusse kandideerimist juba eelmisel aastal ning see tundus loogiline järgmine samm. Mulle andis julguse Paula, kes väga innustas mind kandideerima. Olen siiralt tänulik selle eest, sest kui ta poleks seda viimast tõuget teinud, siis ma ilmselt ei oleks siin.
Brittany: Olin aktiivne ürituste toimkonna liige, aga ma ei olnud üheski organisatsioonis varem võtnud initsiatiivi juhtimises. Kõige suurema tõuke andsid samuti Paula ja Greta-Liisa. Kuna mul ei olnud kogemust juhtimisega, siis põdesin seda veidi. (Greta-Liisa kommentaar: “Lõpuks oligi nii, et ma ütlesin Brittanyle, et kui tema läheb siis mina lähen, nii et koos või mitte midagi!”).
Kristiina: Mina olin varem olnud mitu aastat ühes teises tudengiorganisatsioonis aktiivne ja tundsin, et ma tahaks saadud kogemustega panustada ka oma erialaseltsi ja näha, millised võimalused siin on. Sellepärast oligi tunne, et võiks millalgi ka RTSis juhtiva positsiooni võtta. Samas olin sellega päri, et nooremad kursused tegutseksid rohkem. Sügisel oli vaja seltsile uusi juhte ja kuna mul algas bakalaureuse viimane aasta, siis otsustasin kandideerida – now or never.
Mis oli teie jaoks kõige keerulisem väljakutse ja kuidas te selle lahendasite?
Greta-Liisa: RTSi MTÜks vormistamisest kaasnenud ülesannetega tegelemine (uue juhatuse registreerimine, üldkoosoleku dokumendid jms). See jäi venima, kuna kellelgi polnud varasemaid kogemusi niisuguste asjadega. Mulle oli mõttes väljakutseks ka kohanemine juhatuse tööga.
Kristiina: Kui MTÜ tehti, ei osatud aimata, mis kohustused sellega kaasnevad ja talvel jõudis kätte aeg, mil oli vaja neid ülesandeid päriselt täita. Nõutud tegemised olid kuhjunud ning ka eelmised juhatused ei teadnud, kuidas nendega tegeleda, seega oleme sügisest saadik MTÜ juriidilist poolt korrastanud.
Brittany: Sekundeerin oma “kolleege”, kõige ootamatuks ja keerulisemaks väljakutseks ongi olnud see, mida Greta-Liisa ja Kristiina rääkisid. Me pole küll seltsi MTÜga seotud probleeme veel täielikult ära lahendanud, aga teeme endast kõik, et järgmine juhatus ei peaks selliste raskustega tegelema. Niisiis, ajame selle augu kinni!
Mis on väärtuslikuim õppetund või oskus, mille te endaga kaasa võtate?
Brittany: Kõige väärtuslikum õppetund minu jaoks oli rääkida võimalikult vara tekkivatest probleemidest kõikide seotud inimestega, sest muidu lähevad arusaamatused kiiresti suureks ja keeruliseks. Inimesed räägivad palju ja jutt võib üksteisest väga lihtsalt mööda minna. Lahkhelide korral tuleb kohe sabast kinni haarata ja need lahendada.
Kristiina: Üsnagi sama teema – pidev kommunikatsioon inimeste vahel on ülimalt oluline. Just see, et räägid ise asjad läbi või innustad teisi probleeme üksteisega vahetult suheldes lahendama. Nii saab palju kiiremini ja efektiivsemalt asjad ära lahendada enne, kui tekivad suured arusaamatused.
Greta-Liisa: Nõustun kõige eelnevaga, ent ma lisan ajaplaneerimise. Tihti kuhjusid isikliku elu, kooli ja Seltsi asjad kokku ning millalgi paned tähele, et kuupäevad hakkavad varsti kukkuma ja siis jooksed enesega rappa. Seda oskust sain ma kõvasti arendada.
Mis oli kõige üllatavam töö või asi, millega tegelema pidi?
Kristiina: Seltsi kodulehekülg – inimene, kes RTSi lehekülje oli loonud ja domeeni ning serverit haldas, oli ära kadunud ja temaga oli pea võimatu kontakti saada. RTSi koduleht oli maas ja sellega ka kõik info. Lehekülje olemasolust olenes, kas Poliitikalabor saab üldse toimida. Oli päris keeruline olukord ja lõpuks pidin ise meile uue kodulehe ehitama. (Greta-Liisa kommentaar: “Ja nüüd see on kõige ilusam koduleht üldse.”)
Brittany: Minu jaoks oli kõige üllatavam ja samas ka mitte üllatav töö inimeste tagaajamine ning kui keeruline ja kui palju seda tegema peab. Näiteks liikmemaksu kogumise puhul.
Greta-Liisa: Minu meelest oli üllatav see, kui palju meie sotsiaalmeedia on kasvanud ja olen selle üle siiralt väga uhke, kuna ma olen saanud võimaluse seda eest vedada. Mu telefonis on umbes 18 000 pilti ja arvan, et vähemalt veerand neist on RTSi sisuga, seega sotsiaalmeedia edu ongi üks kõige meeldivamaid üllatusi.
Mis on üks teie lemmikumaid hetki RTSi juhtimise ajast?
Brittany: On raske leida kõige lemmikumat hetke, sest kogu juhatuses olemise aeg on olnud väga väärtuslik läbi nende kogemuste, arengu ja õppetundide, mis ma saanud olen. Ma ei kahetse, et kandideerisin ning olen tänulik, et ma saan töötada koos nii arukate ja teotahteliste inimestega.
Greta-Liisa: See on üks bänger aasta olnud – esmakursuslased ja liikmed on nii elavad ja vahvad ning on näha, et nad tahavad Seltsi panustada. Seltsi esindades oleme saanud palju uusi tutvusi ning suurte nimedega koostööd teha – see on palju avardanud ka silmaringi.
Kristiina: On tore, et on olemas inimesed, kellega saab päriselt asju ära teha ning kellele saab loota – sul on olemas oma meeskond. Mis mind rõõmsaks teeb, on see, et saavutasime juhatusega need eesmärgid, mida sügisel seadsime ja oleme teinud ka muid, asju, mida poleks oodanud, aga oleme ilusti hakkama saanud ja meil on koos olnud väga tore. (Greta-Liisa ja Brittany kommentaar: “Oleme väga uhked tõesti.” “Võime rahul olla.”) (Greta-Liisa kommentaar: “Võib-olla hetked, kui ei pea Seltsile mõtlema ja saadki lihtsalt olla koos nende inimestega, need ongi kõige ilusamad.”)
Järglastest ja tulevikust rääkides, millised võiksid olla järgmised juhatused?
Kristiina: Arvestades, et koroona on läbi saanud ning RTSil on juba natuke aastaid all – struktuurid on paigas ja asjad toimima saadud, siis uus juhatus võiks olla julge, proovida midagi uut ja suurelt mõtelda. Meil on tekkinud rohkem võimalusi – rohkem rahalist baasi kui varem, rohkem know how’d, head partnerlussuhted. Uus juhatus võiks olla paindlik ja nad ei tohiks lüüa araks, kui tuleb ootamatusi. Kõige selle kõrval on oluline üksteist hoida ja toetada!
Greta-Liisa: Juhatuses olemist ei tohiks võtta kui kohustust, vaid võimalust ennast arendada. Peab tekkima tunne, et siin saab teostada oma kõige lennukamaid ideed ja on parajalt ka ruumi eksimiseks. Põhiline on see, et uus juhatus naudiks ja tunneks rõõmu sellest, mida nad teevad ja mõistaksid, kui palju nad päriselt panustavad meie liikmete ülikooliellu ja kogemusse.
Brittany: Uuele juhatusele peab minema korda Seltsi heaolu ja kõik järgnevad juhatused ei tohi ära unustada, kuidas Selts tekkis ning mis on meie üks põhiväärtuseid – RTS on sõprusselts ja me tahame tuua inimesi kokku. (Greta-Liisa kommentaar: “Viide Pärdile.”)
Mida juhatusse kandideerijatele ütleksite või soovitaksite?
Brittany: Kindlasti proovida! Omast kogemusest saan öelda, et mind oli vaja julgustada kandideerima ja olen selle üle tänulik, sest ma olen väga rahul, et täna siin olen. See kogemus on edasiviiv. Loomulikult on olnud raskemaid hetki, aga see ongi osa sellest. Tore on kuulda ka teistelt, et me oleme hästi hakkama saanud. Ei olegi paremat tunnet, kui see, et saad iseendale ja oma tiimile otsa vaadata ning tunda rõõmu, sest olete koos meeskonnaga midagi vahvat ära teinud.
Kristiina: Ära karda kandideerida! Enamasti inimesed, kes lähevad tudengiorganisatsiooni juhatusse ei tunne, et nad oleks kvalifitseeritud. Juhatus ongi see koht, kus sa saad proovida, õppida ja areneda – kuidas inimesi hallata, tiimi juhtida ja suhelda erinevate osapooltega. Lisaks, Seltsi juhtimiskogemus paneb sind rohkem läbi käima ka teiste seltside, instituudi ja erinevate koostööpartneritega.
Greta-Liisa: Ei tohi ennast mitte alahinnata! Sa teed seda kõike koos tiimiga ja kindlasti ära karda küsida nõu! Me küsisime abi paljudelt ning kõik toetavad kuna meil on ühine eesmärk. Eelmised juhatused on alati valmis aitama ning annavad nõu ning kiidavad, mis tegelikult aitab suuresti.
Unistame natuke, millisena te kujutate ette RTSi 10 aasta pärast?
Kristiina: Meil võiksid olla olemas püsisponsorid, nii et ideaalis ei oleks kümne aasta pärast enam liikmemaksu. Selts võiks olla koht, kus kõik tõeliselt tahavad tegutseda ja tunnevad selle üle uhkust. Seda märgatakse ka väljaspool, et RTS on koht, kus on asjalikud ja ägedad inimesed – nii, et ka potentsiaalsed praktika- ja töökohad tuleksid koostööks meie juurde.
Greta-Liisa: Me tegime nalja, et RTSil võiks olla oma maja, aga see on juba mitmete mitmete aastakümnete asi. See võiks olla Tigutornisuurune maja, kus võiks olla liumäed, mullivannid ja veel palju toredaid asju. Seal saakski nii seltsilised kui ka vilistlased olla, süüa, juua ja ühiselt jaburaid telesaateid vaadata. Aga see on suur unistus.
Brittany: Loodan, et kümne aasta pärast pole vilistlasi ära unustatud. On vaja arendada vilistlasvõrgustikku, et tekiks tugevam kogukond. (Kristiina kommentaar: “Korporatsioonid on siinkohal heaks inspiratsiooniks, et vilistlased tunnevad ennast ka aastaid hiljem osana organisatsioonist.”)
Lahkuv RTSi juhatus kirjeldas oma tööd kui proovilepanevat, mitmekülgset, inspireerivat, kohati-kaootilist ja kindlasti meeldejäävat. Oleme äärmiselt tänulikud aja ja energia eest, mida Greta-Liisa, Kristiina ja Brittany on pühendanud RTSile ja Seltsi arengule. Ootame kõiki mais toimuvale üldkoosolekule ning palju edu ja jõudu nii lahkuvale juhatusele järgmistes tegevustes kui ka tulevasele juhatusele.
Toimetanud Lukas Toompere
0 Comments