Autor: Toomas-Erik Vahtra

Toimetaja: Emma Kilmi

Autoritaarsus on pead tõstmas kogu Euroopas, alustades Ungarist ja Poolast, kus paremäärmuslike valitsusparteide otsused on vähendanud sõna- ja ajakirjandusvabadust, ning lõpetades sellega, et pea igas Euroopa riigis on vähemalt üks radikaalset ideoloogiat viljelev ja autoritaarsusele kalduv partei. Selline trend on ohtlik, sest see lämmatab euroopalikke väärtusi ja sillutab teed korruptsioonile, kodanikuvabaduste tagasipööramisele ja sõnavabaduse mutta surumisega. Euroopa riigid on liikumas demokraatia kursilt autoritaarsuse kursile, mis vähendab kodanike valikuvabadust selle üle, missuguses riigis nad soovivad elada.

Lisaks parteidele, mis viljelevad mõnda äärmuslikku ideoloogiat, on euroopalikud väärtused rünnaku all ka Ukraina sõja tõttu. Romero-Vidali uuringu järgi on praegune sõda Ukrainas ühtlasi autoritaarsuse üldine pealetung vabale maailmale, et laiendada oma võimu haaret. Ukraina sõda on suurendanud rahvusvahelist lõhenemist, kus üks pool hoiab kindlamalt läänelike väärtuste poole ja toetab sõjas Ukrainat, ning teine pool, mis kaldub autoritaarsete riikide leeri eesotsas Venemaa ja Hiinaga. (Romero-Vidal, 2022) 

See näitab veel karjuvamalt, et läänelikud väärtused ja demokraatia pole standard, vaid neid väärtusi peab hoidma ja kaitsma.

Milline on üldse autoritaarne valitsemine? Autoritaarsust on defineeritud kui valitsemisvormi, kus võim on koondunud ühe inimese või kitsa ringkonna kätte, kes valitsevad hoolimata rahva tahtest ning ilma tõsiselt võetava konkurentsita. Autoritaarses režiimis on tähtsal kohal tsentraliseeritud valitsemine, et suurendada kontrolli riigistruktuuride ja nende ülesannete üle. (Williamson & Magaloni, 2020: 7-8) 

Võib tekkida õigustatud küsimus, miks see ilmtingimata halb on. Tsentraliseeritud valitsuse ja kindla võimu korral ei pea arvestama eriarvamusi ja otsused sünnivad kiiresti. Paraku käib autoritaarsusega kaasas sõna- ja ajakirjandusvabaduse kärpimine ning isikuvabaduste ja opositsiooni piiramine või täielik allasurumine, et tagada režiimi püsimine. (Slantchev ja Matush, 2020: 216-221; Zürn, 2022: 789-791)

Sellised arengusuunad muudavad riigi siseelu haavatavaks. Kui riigistruktuurid, ajakirjandus ning kolmas sektor on kontrolli alla võetud, muutub valitsev üksus kõikvõimsaks ja võib langetada otsuseid, mis kahjustavad rahvast. Sellisel juhul pole ka seaduslikke vahendeid kahjulike otsuste peatamiseks. Autoritaarsed režiimid sillutavad tee korruptsioonile (ehk usalduse kuritarvitamisele), sest võimul olevad jõud saavad ilma karistust kartmata tegutseda. Korruptsiooni levik tähendab seda, et riigi majanduslikke vahendeid kasutatakse valitseva kontingendi soovideks, mitte kodanike heaoluks. See vähendab aegamisi inimeste usaldust riigi vastu ning teeb ka riigi haavatavamaks välisvaenlaste suhtes, sest ohu korral ei pruugi kodanikud olla nõus riiki kaitsma.

Autoritarism on tõusuteel kogu Euroopas alatest Ungarist (Stubbs ja Lendvai-Bainton, 2019: 548-550), mis on juba aastaid autoritarismi poole kaldu, ja Poolast (Stubbs ja Lendvai-Bainton, 2019: 553), kus pikalt võimul olnud valitsus tegi autoritaarsusele kalduvaid otsuseid, kuid uue valitsuse võimule tulekuga toimub järkjärguline demokratiseerumine. Näiteks on taastatud ajakirjandusvabadus, aga taasdemokratiseerimine on raske ja vaevaline protsess, sest lisaks seadusemuudatustele tuleb taastada inimeste usaldus demokraatlike institutsioonide vastu (Czaky, 2024). Peale kahe näite Euroopa Liidust, kus riigid on kaugenenud demokraatiast, leidub mitmes Euroopa Liidu riigis toetajaid parteidele, mis viljelevad autoritarismi. Näiteks Saksamaal on populaarne paremäärmuslik Alternative für Deutschland (Lanches, 2025). 

Stubbsi ja Lendvai-Baintoni uurimistöö autoritaarsuse kohta Euroopa Liidus leidis, et Ungari on autoritarismi poole kaldu alates 2010. aastast, kui tuli võimule Viktor Orban Fideszi parteist. Orbani valitsus on piiranud meediat ja sõnavabadust ning tegelenud ühiskonna radikaalse sakraliseerimisega. Ungari valitsus on sidunud usulised väärtused ja tavad igapäevaeluga ning ümbritsenud selle äärmusliku konservatiivse maailmavaatega. Kirikule on antud sõnaõigus hariduses – üldhariduskoolide õppekavad lähtuvad kristlikest väärtustest. Rõhutatakse ka traditsiooniliste peremudelite ja soorollide tähtsust. Ungari on vali Euroopa Liidu kriitik, kes takistab tihti seal arutatavates küsimustes üksmeele saavutamist. (Stubbs ja Lendvai-Bainton, 2019: 548-550)

Samal ajal on stabiilselt langenud Ungari korruptsioonitaju indeksi järjestuses, mis indikeerib korruptiivsuse tõusu. 2012. aastal oli Ungari korruptsioonitaju indeksi edetabelis 46. kohal (Transparency, 2012), siis nüüd on Ungari kukkunud 82. kohale (Transparency 2024).  

Kuid Ida-Euroopa riigid pole ainsad, kus autoritaarsuse poole kalduvad parteid pead tõstavad.  

Näiteks Saksamaal on autoritaarsusele kalduv jõud Alternative für Deutschland (AfD edaspidi), mis loodi 2013. aastal. Kui alguses oli AfD lihtsalt euroskeptiline partei, mis nõudis eurotsoonist eraldumist, siis aja möödudes hakati omaks võtma natsionalistlikke ja migrantidevastaseid hoiakuid (Heinö, 2024: 150).

AfD sai 2025. aasta parlamendivalimistel 152 kohta ehk 20,8% häältest ning võrreldes 2021. aasta valimistega said 69 kohta juurde (The Federal Returning Officer, 2025).

Lanchesi koostatud sisevaade AfD kohta kirjeldab, kuidas AfD eristab sakslasi “passi sakslasteks” ja “bioloogilisteks sakslasteks”. Bioloogilisi sakslasi eristatakse teistest Saksamaal elavatest “etnilise ja sugupuu” kontseptsiooni alusel, mille järgi pole kodanikud need, kes on seaduslikult saanud kodakondsuse, vaid ainult inimesed, kes põlvnevad etnilistest sakslastest. AfD soovib, et Saksamaal oleksid ainult “bioloogilised sakslased” ja väljaspool seda gruppi inimesi Saksamaal ei elaks. AfD seisab vastu “LGBT ideoloogiale” ja abordiõigusele. AfD liikmed on kasutanud oma seisukohtade toetamiseks mitmeid vandenõuteooriaid, nt The Great Replacement või QAnon, aga ka holokausti eitavaid ja muid antisemitistlikke vandenõuteooriaid. (Lanches, 2025)   AfD on ka avalikult toetanud massilisi väljasaatmisi, et saata tagasi sisserändaja taustaga inimesi (Parker, 2025). 

Eelmainitud radikaalsed ideed, näiteks ainult “puhaste” etniliste sakslaste eristamine, abordiõiguse piiramine ja massilised väljasaatmised, nõuavad elluviimiseks autoritarismile omast tugevat keskvõimu, mis summutaks opositsiooni ja ajakirjandus- ning sõnavabaduse, et minimeerida ühiskonna vastasseisu ja tagada efektiivsus nende ideede elluviimisel. Sellised arengusuunad on vastuolus euroopalike väärtustega ning ohustavad kodanikuvabadusi. 

Autoritaarsuse tõusust pole puutumata jäänud ka Eesti. Populismi indeksi järgi on EKREt kirjeldatud kui paremäärmuslikku parteid, kes peab Ungari ja Poola autoritaarseid parteisid oma eeskujuks ning toetab nende loodud süsteemi. EKRE põhilised eesmärgid on “pääsemine liberaalse eliidi ikkest” ja “lõpetada vasakpoolne ideoloogiline hegemoonia”. EKRE on olnud skeptiline Euroopa Liidu suhtes ja Ukraina toetamise osas. Euroskeptisism on osa eelmainitud Ungari ja Poola autoritaarsete parteide retoorikast, kus tuuakse välja, et Euroopa Liit ohustab rahvusriiki ja meie väärtusi. (Heinö, 2024: 121-122)

EKRE on mitu korda avaldanud toetust autoritaarsusele kalduvatele Poolale ja Ungarile. 

Näiteks 2018. aastal esitas EKRE fraktsioon Riigikogule eelnõu, millega kutsutakse Vabariigi Valitsust mitte toetama Euroopa Liidu Poola-vastaseid sanktsioone, mis olid kehtestatud kohtureformide tõttu. EKRE Riigikogu liikmete sõnul viis Poola läbi tavalist kohtureformi ja sanktsioonid olid Poola kiusamiseks, sest viimane ei toeta Euroopa Liidu immigratsioonipoliitikat. (Riigikogu, 2018) 

2019. aastal kohtus EKRE üks juhtfiguure, toonane siseminister Mart Helme Ungari peaministri Viktor Orbaniga, keda ta kiitis, et viimane hoiab euroopalikke väärtusi ja kaitseb üldiseid konservatiivseid väärtusi (ERR, 2019). 

EKRE pole mitte ainult avaldanud toetust autoritaarsele valitsemisele, vaid ka kodumaal autoritaarsusele kalduvat meelsust üles näidanud. Näiteks 2025. aasta jaanuaris tegi EKRE Naisühendus avalduse, kus nõudis ERRi juhtide väljavahetust, sest aastavahetuse programmis ühes segmendis näidati drag queen’ide show’d. EKRE naisühendus väitis, et kuna ERRil on kohustus edastada programme, mis väärtustavad perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit ja EKRE arvates aastavahetus programm rikkus seda punkti, tuleks välja vahetada kogu juhatusi. (Rimmel, 2025) 

See pole viimane kord, kui EKRE on üritanud vaba ajakirjandust summutada. 2025. aasta novembris algatas EKRE Riigikogus ERRi likvideerimise eelnõu. Põhjus jällegi EKRE arvates sobimatu sisu näitamine, nimelt saates “Hommik Anuga” oli isadepäeval külalisteks samasooliste paar, kes olid lapsendanud kaks last. EKRE esimehe Martin Helme sõnul tegeleb ERR äärmusliku poliitaktivismiga, mitte ajakirjandusega, seetõttu tuleks nad laiali saata. (ERR, 2025) 

Võib debateerida, mida sobib rahvusringhäälingus näidata ja mida mitte, kuid üks asi on kindel: nõuda, et eemaldada ametist inimesed või üldse sulgeda ERR, sest see ei lähe erakonna vaadetega kokku on, näide katsest pärssida ajakirjandusvabadust, ning see on üks autoritaarse valitsemisviisi tööriistadest. Selline tegutsemisviis näitab, et EKRE võib kalduda autoritaarsusele, kui see täidaks nende eesmärke, ning näitab erakonna hoolimatust läänemaailma väärtustesse.

Tõsi, populism ei võrdu autoritaarsusega, kuid ideed, mille eesmärk on piirata põhiõigusi, ja retoorika, kus ülistatakse autoritaarsuse poole kalduvaid riike, on murettekitav ning tuleb tegeleda probleemiga, mis põhjustab äärmuslikke ideid.

Miks pöörduvad vaba Euroopa inimesed ekstreemsete ideoloogiate poole, mis toetavad autoritarismi ning tallavad isikuvabadustel? Suurim põhjus on üleüldine poliitiline rahulolematus. Kriesi ja Schulte-Cloosi 2019. aasta uuring leidis, et majanduslikud raskused, euroskeptitsism ja migratsioonivastased vaated, mis on üles ehitatud rahulolematusele, annavad lisaks hea pinnase ekstreemsete ideede omaksvõtmisele (Kriesi ja Schulte-Cloos, 2019: 4-5).

Inimesed pole ka rahul sellega, mida demokraatia neile pakub. 2025. aastal läbi viidud ligi 10 000 osalejaga uuringus vastas üle poole osalejatest, et demokraatia efektiivsus on viimase viie aasta jooksul halvenenud. Kuigi uuring näitas, et suur hulk vastajaid pidas demokraatiat vajalikuks, leidsid üle poole vastanutest Hispaaniast, Poolast, Prantsusmaalt ja Horvaatiast, et vaja on radikaalset pööret ühiskonnas. Vastanud arvasid, et praegune süsteem on pööratud rikaste ja võimsate kasuks ning tavaline kodanik on kõrvale jäetud. (Krupa, 2025)

See näitab, kui suurt rolli mängib radikaalsete ideede toetamisel poliitiline rahulolematus, mis hakkab nõudma karmi kätt, et n-ö kord majja lüüa. Paraku arvavad inimesed, et kui piirata vabadust ühest otsast, ei mõjuta see vabadust üldiselt. Siiski see see nii pole. Vabadus on justkui ring ja vabaduste piiramisel läheb kogu ring väiksemaks, mitte ei muutu see ovaaliks, kus ühed vabadused on tagatud, teised mitte. 

Poliitilist rahulolematust aitavad suurendada kriisid, näiteks COVID-19 pandeemia. Olukord, kus elu pandi pausile ja paljud kaotasid töö, tekitas mõnedes inimestes trotsi riigi suhtes, kes oli nende silmis süüdlane ja kelle õlule sai panna vastutuse toimuva eest  (Jørgensen jt, 2022: 8-9). COVIDile järgnenud majanduskriis, mille mõrusid vilju naudime siiani, tekitas inimestes tunde, et võimulolijad ei hooli rahvast. Kui samal ajal avaldasid opositsiooniparteid toetust “tavalisele tööinimesele”, oli kerge omaks võtta äärmuslikku retoorikat ja ideoloogiat. 

Euroopas kasvab poolehoid autoritaarsusele, sest suurenenud on rahulolematus, mille on tekitanud kriisid ja pettumus demokraatias. Autoritaarsusele kalduvad jõud kasutavad enda retoorikas populistlikke jutupunkte, mis legitimeerivad nende tegusid. Olgu selleks Fidesz Ungaris, AfD Saksamaal või EKRE Eestis – kõikjal Euroopas koputab autoritarism uksele. Rahva rahulolematust kasutavad osavalt ära populistlikud parteid, mis oma võimu kindlustamiseks on kaldunud rohkem või vähem autoritaarsuse poole või kelle retoorika nõuab autoritaarsust partei agenda elluviimiseks tulevikus. Autoritaarsuse tõus vähendab isikuvabadusi, suurendab korruptsiooni ning piirab sõnavabadust, see nõrgestab aga praegust läänemaailma süsteemi, mille nimel on viimase saja aasta jooksul võideldud. 

Kasutatud kirjandus

Bundestag election 2025. (2025). The Federal Returning Officer.  https://www.bundeswahlleiterin.de/en/bundestagswahlen/2025/ergebnisse/bund-99.html

Corruption Perceptions Index. (2012). Transparency International.  https://www.transparency.org/en/cpi/2012

Csaky, Z. (17.12.2024). The difficulties of restoring democracy in Poland. Centre for European Reform.  https://www.cer.eu/insights/difficulties-restoring-democracy-poland#:~:text=Poland%27s%20return%20to%20liberal%20democracy,%20after%20a,Prime%20Minister%20Donald%20Tusk,%20has%20faced%20a

EKRE algatas riigikogus eelnõu ERR-i likvideerimiseks. (12.11.2025). ERR.  https://www.err.ee/1609856055/ekre-algatas-riigikogus-eelnou-err-i-likvideerimiseks

EKRE esitas Riigikogule Poola suveräänsust toetava eelnõu. (08.03.2018). Riigikogu. https://www.riigikogu.ee/fraktsioonide-teated/eesti-konservatiivse-rahvaerakonna-fraktsioon/ekre-esitas-riigikogule-poola-suveraansust-toetava-eelnou

Heinö, A. (2024). Authoritarian Population Index 2024. Timbro.  https://www.epicenternetwork.eu/wp-content/uploads/2024/04/Populism-Index-2024-Compressed.pdf

Henley, J. (14.11.2025). Polls of western countries find deep dissatisfaction with democracy. The Guardian.  https://www.theguardian.com/world/2025/nov/14/state-of-democracy-survey-ipsos-western-countries

Helme tunnustas Orbani tegevust Euroopa Liidus. (08.07.2019). ERR.  https://www.err.ee/959521/helme-tunnustas-orbani-tegevust-euroopa-liidus

Jørgensen, F. Bor, A. Storm Rasmussen, M. Bang Petersen, M. (2022). Pandemic fatigue fueled political discontent during the COVID-19 pandemic. PNAS, 119(48). https://doi.org/10.1073/pnas.2201266119

Kriesi, H. Schulte-Cloos, J. (2020). Support for radical parties in Western Europe: Structural conflicts and political dynamics. Electoral Studies, 65. https://doi.org/10.1016/j.electstud.2020.102138

Lanches, J. (13.06.2025). From Radicalisation to Designation: The AfD’s Extremist Turn. ICCT.   https://icct.nl/publication/radicalisation-designation-afds-extremist-turn

Our Work In Hungary. (2024). Transparency International.  https://www.transparency.org/en/countries/hungary

Parker, J. (13.01.2025). AfD embraces mass deportation of migrants as German election nears. BBC. https://www.bbc.com/news/articles/c62q937y029o 

Rimmel, K. (06.01.2025). EKRE Naisühendus: ERRi aastavahetuse teleprogrammi labasused lubanud juhid tuleb välja vahetada. Uued Uudised. https://uueduudised.ee/ekre-naisuhendus-erri-aastavahetuse-teleprogrammi-labasused-lubanud-juhid-tuleb-valja-vahetada/

Romero-Vidal, X. (2022). The world has divided into liberal and illiberal spheres. Cambridge: Centre for the Future of Democracy. https://www.cam.ac.uk/stories/worlddivided

Slantchev, B. Matush, K. (2020). The Authoritarian Wager: Political Action and the Sudden. Electoral Studies, 53(2), 214-252. https://doi.org/10.1177/0010414019843564 

Stubbs, P. Lendvai-Bainton, N. (2019). Authoritarian Neoliberalism, Radical Conservatism and Social Policy within the European Union: Croatia, Hungary and Poland. Development and Change, 51(2), 540-560. https://doi.org/10.1111/dech.12565 

Williamson, S. Magaloni, B. (2020). Legislatures and Policy Making in Authoritarian Regimes. Comparative Political Studies, 53(9), 1525-1543.  https://doi.org/10.1177/0010414020912288

Zürn, M. (2022). How Non-Majoritarian Institutions Make Silent Majorities Vocal: A Political Explanation of Authoritarian Populism. Perspectives on Politics, 20(3), 788-807.  https://doi.org/10.1017/S1537592721001043