Valimissüsteemide proportsionaalsust seostatakse tihtipeale riigi tänase režiimiga – kehtib printsiip, et mida demokraatlikum riik, seda rohkem võiks ta valimissüsteem olla proportsionaalne. Samuti peaks see olema ideaal, mille poole pürgida, vähemalt läänelike väärtuste järgi. Põhjus, miks proportsionaalne on paljude ekspertide arvates just kõige õigem valimissüsteem, on rahva arvamuse kõige parem esindatus parlamendis. Valimissüsteem proovib soosida kõikide häälte võrdsuse põhimõtet ning selle tõttu peetakse seda ka rahva vastu kõige ausamaks süsteemiks (Mill, 1861).
Kusjuures pole ka ainuühte õiget viisi neid väärtusi saavutada – demokraatlike väärtusi oluliseks pidevaid riike on kümneid, kuid ometi erinevad nad oma valimissüsteemide poolest palju: alustades sellest, kas tegemist on ühekojalise või kahekojalise parlamendiga, ning lõpetades väiksemate detailidega.
Erinevuste tekkimises saab kindlasti oluliseks pidada just riikide ajalugu, mõned olid iseseisvad enamuse 20. sajandist, teised aga kannatasid suure osa ajast võõrriigi võimu all. Just ajalugu on see mõõde, mis teeb riigi unikaalseks – ajalugu küll kordub, kuid mitte kunagi identselt varasemale analoogsele olukorrale.
See aga annab võimaluse süveneda sellesse, kuidas ajalugu mõjutab valimissüsteeme ning loob erinevused ja sarnasused erinevate riikide süsteemide vahel, ning mõista, kuidas ajaloolised sündmused mõjutavad riigi kõrgeimat võimu kandjat ehk rahvast ning selle rahva hääle kaalu.
Näiteid, millele saaks tugineda, on kümneid ning seetõttu valisin Eesti, Sloveenia ja Šveitsi oma niinimetatud katsejänesteks. Oluline oli Eestiga võtta võrdluseks pigem teistsugused Euroopa riigid, kuid samas ei tahtnud ma valida mõnda suurt Euroopa riiki põhjusel, et valimissüsteemide ülesehitusel on suur roll ka sellel, mida on antud riigi rahvastiku suuruse ja pindala juures kõige mõistlikum rakendada. Šveits, olles neutraalse välispoliiitka taustaga, keskmise suurusega ja pindalaga riik on ehk Sloveeniast ja Eestist grammi võrra erinev, kuid samas annab selle unikaalne valimissüsteem huvitavamat võrdlusmaterjali.
Selleks, et saada paremat aimu sellest, missugustest süsteemidest täpsemalt jutt käib, oleks mõttekaim teha illustreeriv tabel selle kohta, millised näevad välja suures pildis Šveitsi, Sloveenia ning Eesti valimissüsteemid.
Tabel 1. Eesti, Šveitsi ja Sloveenia valimissüsteemide võrdlus
| Eesti (Riigikogu valimise seadus 2022) | Šveits (Elections, 2023) | Sloveenia (National Assembly of the Republic of Slovenia, 2023; National Council, 2023) | |
|---|---|---|---|
| Seadusandlik organ | Riigikogu | Föderaalassamblee | Sloveenia parlament |
| Kodade arv | Ühekojaline | Kahekojaline: Rahvusnõukogu ja Kantonite Nõukogu | Kahekojaline: Rahvusnõukogu ja Rahvusassamblee |
| Kinnine või avatud nimekiri | Avatud nimekiri | Avatud nimekiri | Avatud nimekiri |
| Meetod, mida kasutatakse kohtade välja jagamiseks | D’Hondt | Hagenbach-Bischoff süsteem | Droop süsteem + Borda süsteem |
| Valimiskünnis | Erakonnale vähemalt 5% häältest, pärast isikumandaatide jagamist | Puudub – Kantonite Nõukogu liikmete määramiskorra määrab iga kanton ise, Rahvusnõukogus jagatakse kohti välja kantonite suuruse alusel | Erakonnale vähemalt 4% häältest, pärast isikumandaatide jagamist |
| Valimisringkonnad | 12 valimisringkonda | 26 kantonit (20 täis- ja 6 poolkantonit) | 10 valimisringkonda: 8 tavalist ning 2 erilist |
| Valitsusvorm | Parlamentaarne vabariik | Konföderatsioon | Parlamentaarne vabariik |
| Inimeste arv parlamendis | 101 | Kantonite Nõukogus 46 ja Rahvusnõukogus 200 | Rahvusnõukogus 40 ja Rahvusassamblees 90 |
Nagu tabelist näha, on Šveitsi süsteem kaunis keeruline. Erinevalt valimiskünnisest kasutavad nad Rahvusnõukogu valimistel, nagu ka Eesti Riigikogu ja Sloveenia Rahvusassamblee, suurimate ülejääkide meetodit ehk iga partei saab täiskvootide jagu kohti ning ülejäägist tekkinud kohtadega tegeletakse ühel või teisel viisil. Süsteemid on põhimõtteliselt identsed, kui välja arvata, et Šveitsis on kohad võrdsemalt jaotatud, kuid samas on risk, et jagatud kohtade arv ületab kohti, mis on Rahvusnõukogus ning selleks, et ülejäägiga tegeleda, on nad rakendanud palju erinevaid meetodeid, mille keerukusest saaks juba omaette eraldi artikli kirjutada. D’Hondti süsteemi puhul, mida kasutab Eesti, kui ka Droopi süsteemi puhul, mida kasutab Sloveenia, on põhiliseks tunnuseks peale häälte proportsionaalse jaotamise see, et rohkemate häältega partei on eelisseisus ning saab ilmselt paar kohta rohkem.
Sloveenia puhul on aga üks huvitav asjaolu, mida tasuks kindlasti meeles pidada. Nimelt on seal kaheksas ringkonnas hääletamine nagu eespool mainitud, kuid on olemas nii-öelda kaks erilist ringkonda, kus hääletatakse hoopis muul viisil. Nimelt peab nende ringkondade valija reastama oma kandidaadid eelistuse alusel järjekorda. Mida kõrgem on kandidaadi koht järjekorras, seda rohkem punkte ta saab. Selle tulemusena valitakse mõlemast ringkonnast kõige parem kandidaat, kes neid esindab Rahvusassamblees. Seda meetodit rakendatakse Itaalia ja Ungari vähemuste tõttu, kes olid riiki jäänud II maailmasõja järgse piiride muutuste tulemusena.
Tähelepanelik lugeja pani tähele, et Sloveenia ja Šveits, erinevalt Eestist, on kahekojalised valitsused. Kusjuures mõlema puhul on tegu suhteliselt sarnase mustriga. Nii Kantonite Nõukogus Šveitsis (Kanton – Šveitsi föderaalse riigi liikmesriik) kui ka Rahvusnõukogus Sloveenias ei valita liikmeid tavapäraselt. Šveitsis on kantonitel autonoomia korraldada selliseid demokraatlike põhimõtteid järgivaid valimisi nagu nad soovivad, Sloveenias aga ei valita Rahvusnõukogu isegi rahva kaudu, vaid sinna valivad huvigrupid, nagu tööandjad, töölised ja kohalikud omavalitsused oma esindajad. Rahvusnõukogu põhiline funktsioon on esindada rahvast ning kontrollida Rahvusassamblee tegevust, kuigi neil endal mingit konkreetset võimu ei ole. Selle tõttu on nimetatud Sloveenia kahekojalist süsteemi ka justkui poolikuks, kuna näiliselt ülemkoja funktsiooni täitval osal siiski võimu ei ole, vaid on kõigest esindav ja arvamust avaldav funktsioon.
Kuid mingem ajaloo juurde. Kõikidel riikidel on ühtseid jooni, mille järgi saab tõmmata paralleele ka valimissüsteemide kujunemise osas. Kõik riigid on pidanud oma suveräänsuse nimel pingutama. 1991. aastal, pärast kommunistliku korra lagunemist Euroopas, iseseisvus Sloveenia ja Eesti taastas 1918. aastal saavutatud iseseisvuse, Šveits aga sai iseseisvaks juba 1648. aastal Vestfaali rahuga, mis pani lõpu 30-aastasele sõjale (Barker et al., 2023; Diem et al., 2023). Kõikidele riikidele on iseloomulik just võõrvõimuga võitlemine pärast mingisuguse autonoomia saavutamist. Kuigi päris iseseisvaks sai Sloveenia alles 1991. aastal, oli neil varem suurem autonoomia võõrvõimude all ning seda just tänu sellele, et Habsburgide valitsuse ajal toimus palju ülestõuse ning Sloveenia oli Jugoslaavia Kuningriigis majanduslikult tähtis territoorium (Barker et al., 2023). See tekitab ka mingil määral paradoksi Sloveenia puhul: ühtepidi oldi kaua aega osa kas Jugoslaavia kuningriigist või Jugoslaavia föderatsioonist, teistpidi aga oli Sloveenias palju rohkem autonoomiat kui ENSV-l 20. sajandil kommunistliku režiimi all (Barker et. al, 2023). Šveits oli 19. sajandi alguses Napoleoni võimu all (Diem et al., 2023). Eestis aga algas kõigile teadaolev NSVL okupatsioon 1940. aastal.
See annab aga aimu sellest, et kõikidele nendele riikidele võiksid olla olulised väärtused rahvavõim ning erinevate piirkondade ja vähemuste suurem autonoomia. Šveitsis on näha ka selle rakendust, ajalooliselt kujunenud kantonites on neil antud suur autonoomia oma esindajate valimiseks Kantonite Nõukokku. Sloveenias on aga levinud just vähemusi soosiv süsteem, kus ka neile antakse garanteeritud võimalus olla poliitikas esindatud. Huvitaval kombel on Eesti puhul süsteem justkui kõige tavalisem, ei ole kehtestatud suuremat autonoomiat ei regionaalselt ega ühelegi konkreetsele vähemusgrupile. Samas on Eestil justkui kõige eredamalt meeles okupatsiooniga seotud koledused.
Järelikult tuleb otsida põhjust mujalt. Šveitsi puhul võib suurem detsentraliseeritus olla seotud põhjusega, et pärast 30 aastast sõda toimusid mässud kahel rindel: töölisrahvas protestis majandusliku korra muutuste üle ning protestandid ja katoliiklased läksid eriarvamuste tõttu sõtta (Diem et al., 2023). Kuigi konflikt kestis pigem lühikest aega, oli ilmselge, et Šveits oli kaugel ühtsusest (Diem et al., 2023). Hiljem, juba 19. sajandi keskel, aga tekkisid uuesti protestid konservatiivsete maainimeste ning Zürichi linna liberaalse korra vahel (Diem et al., 2023). Katoliiklased hakkasid protestima tsentraliseeritud võimu vastu (Diem et al., 2023). Selle tulemusena sai Šveitsist konföderatsioon, millega prooviti anda eri piirkondadele rohkem autonoomiat, loodi tänaseni püsiv parlament ja Šveitsi föderatsiooni konstitutsioon (Diem et al., 2023). Järelikult saab siit eeldada, et Šveitsis on tekkinud autonoomiarohke süsteem põhjusel, et seda nähti kõige parema viisina rahuliku riigikorra säilitamiseks.
Sloveenia puhul aga saab tuua sama paralleeli. II maailmasõja ajal kannatas Sloveenia Saksamaa okupatsiooni all (Barker et. al, 2023). Kuna II maailmasõda jättis jälje väga paljude vähemuste ajalukku, siis on vägagi tõenäoline, et Sloveenial tekkis empaatia Itaalia ja Ungari vähemuste vastu põhjusel, et paljud süütud inimesed neist rahvustest olid Jugoslaavia partisanide poolt tapetud ning pidid põgenema oma koduriigi territooriumilt (Barker et. al, 2023). Lisaks on suurem autonoomia andmine Sloveenia rahva silmis tõenäoliselt tervitatav idee juba põhjusel, et ka neile Jugoslaavia Kuningriigis kui ka Föderatsioonis anti pigem palju autonoomiat. Sellega saab seostada ka Sloveenia kahekojalist süsteemi, kuna autonoomiat peetakse tähtsaks väärtuseks, sest see on kogukonnal alati olemas olnud, ning on arusaadav, miks loodi Sloveeniasse Rahvanõukogu, mis ongi mõeldud selleks, et kaitsta inimeste autonoomiat ja et üks koda kontrolliks teise koja tegemisi.
Eesti puhul võib väiksem autonoomia olla seotud eelkõige selle võimaluse puudumisega ka juba iseseisva Eesti ajal. Pätsi autoritaarne režiim polnud küll vägivaldne ning seda on loetud Euroopa mõttes leebeks, kuid samas oli asi kaugel ka sellest, et lihtinimesel oli võimalik kuidagi mõjutada riigi poliitikat. Eestlased ei osutanud ka vastupanu ning oldi rahul sellega, et Eesti on iseseisev. Siit aga annab järeldada, et inimeste mälestus vähesest autonoomiast pole negatiivne nii kaua kuni tegemist on oma riigi võimuga. Inimesed arvavad, et kui tegemist on juba iseseisva Eestiga, siis on ometi ju kõik hea ja võrdne.
Samas aga on Eesti puhul tasakaalustav asjaolu see, et parlamendis on 101 liiget (tuleneb Taagepera valemist kuupjuur rahvaarvust + 1), mis on suhteliselt heas vastavuses meie praeguse populatsiooni arvuga. Samal ajal on aga Sloveenias ainult 90 kohta Rahvusassamblees, kuigi rahvaarv on pea miljoni võrra suurem Eesti omast.
Kuigi antud teemat saaks käsitleda igavesti, siis kõige olulisem on mõista üldpilti. Kuidas ajalugu tegelikult kujundab valimissüsteemi ning kas miski oleks hoopis teistmoodi, kui ajalugu oleks teisiti? Ma arvan, et juba ainuüksi Sloveenia ja Eesti võrdlemisel tulevad esile kahe kommunistliku režiimi all oleva riigi erinevused, kuigi mõlemad justkui kannatasid sama deemoni käes. Šveitsi erinevust aga rõhutab tema mitte niivõrd välistest teguritest vaid just sisemistest teguritest suunatud poliitika ning siseriiklikud mässud, mis lõid riigi, mida tänapäeval tuntakse kui ühe eripäraseima valimissüsteemiga riiki maailmas. Lõplikult saab öelda, et riigi läbi elamised on tugevas seoses valimissüsteemide ülesehitusega ning sama palju kui on erinevaid riike on ka erinevaid põhjuseid, miks vastava riigi valimissüsteem on just selliseks kujunenud.
Toimetanud Lukas Toompere
Kasutatud kirjandus
Barker, T. M., Lavrencic, K., Allcock, J. B., & Gosar, A. 2023. Slovenia | History, geography, & people. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/place/Slovenia
Diem, A., Maissen, T., Wachter, D., & Egli, E. 2023. Switzerland | History, Flag, Map, capital, Population, & Facts. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/place/Switzerland
Elections 2023. 2023. Vaadatud 24.11.2023 https://www.ch.ch/en/elections2023
Mill, John Stuart. 1861. “Chapter VII, Of True and False Democracy; Representation of All, and Representation of the Majority only”. Considerations on Representative Government. London: Parker, Son, & Bourn.
National Assembly of the Republic of Slovenia. 2023. Vaadatud 24.11.2023 https://www.dvk-rs.si/en/elections/national-assembly-of-the-republic-of-slovenia/
National Council. 2023. Vaadatud 24.11.2023 https://www.dvk-rs.si/en/elections/national-council/
Riigikogu valimise seadus 2002. Vaadatud 24.11.2023 https://www.riigiteataja.ee/akt/13188851
0 Comments