NB! Antud artikkel kajastab puhtalt autori enda isiklikke arvamusi!
Toimetaja: Emma Kilmi
Eesti Televisiooni saates „Hommik Anuga” näidatud isadepäevateemaline lõik, milles kaks meest rääkisid oma teekonnast isadeks, oli inimlik ja soe. Ometi puhkes selle ümber ühiskondlik vihapurse, mis paljastas midagi sügavamat kui vaid ühe saatelõigu kriitika. Reaktsioon ei sündinud saatest ega ajakirjanikest, vaid hirmust ja kitsarinnulisusest, mis endiselt mõjutavad avalikku arutelu Eestis.
Mitte 20., vaid 21. sajand
Vaadates puhkenud pahameelt, tekib tunne, nagu elaks osa ühiskonnast endiselt kineskoopteleri ajastus– sellises, kus on ainult üks kanal ja kus kõik peavad vaikides jälgima seda, mida näidatakse.
Eesti ei ela enam maailmas, kus „tuleb jõllitada ainult nõukogude paraadi“.
Ei pea enam susse varba otsast ära võtma, et telekale pihta saada ja kanalit vahetada.
Tänapäeva meediamaastik pakub igale inimesele ruumi, mille väärtused teda kõnetavad. Seetõttu tundubki kummaline, et mõne jaoks on kahe isa ja nende laste nägemine ETV-s sama nõutukstegev kui vaadata Nõukogude paraadi läbi kineskoopteleka. See võrdlus ei ole proportsionaalne, see näitab pigem seda, kui hapraks peetakse enda “väärtusruumi”. Eesti ei ole enam ühekanaliline riik. Ei ole ka ühepere- mudeliline riik.
Nähtavus ei ole ähvardus.
ERR-i kritiseerijad väitsid, et kahe mehe kasvatatud lapsed „kannatavad“ või et sellise pere näitamine on „propaganda“. Samas, näitab Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni ulatuslik ülevaade, et samast soost vanemate lapsed ei erine heteropaaride lastest ei emotsionaalse, kognitiivse ega sotsiaalse arengu poolest (APA, 2020). WHO rõhutab sama: lapse heaolu määrab hool, turvatunne ja stabiilsed suhted, mitte vanemate sugu (World Health Organization, 2018).
UNICEF lisab, et laste jaoks on kõige ohtlikum mitte peremudel, vaid ühiskondlik tõrjumine ja vaen (UNICEF, 2014). Sageli ei ohusta lapsi mitte pere, vaid täiskasvanute hirmud ja vihkamised.
Surrogaatlus kui poliitiline suitsukate
Kriitika surrogaatlusprotsessi kohta oli valdavalt vahend, millega rünnata peret, mitte arutada eetikat. Kui kedagi tõesti huvitaks surrogaatemade kaitse, räägitaks informeeritud nõusolekust, meditsiinilisest järelevalvest ja rahvusvahelistest standarditest.
Rahvusvahelise Bioeetika Komitee hinnangul on surrogaatlus eetiliselt teostatav, kui see toimub vabatahtlikkuse, läbipaistvuse ja selgete kaitsemehhanismide alusel (International Bioethics Committee, 2021).
Aga selleni kriitika ei jõua.
Selle asemel kasutati surrogaatlust suitsukattena, et jätkata homofoobset narratiivi.
Probleem ei olnud kunagi surrogaatlus. Probleem oli perekonna olemuses.
Rein Veidemanni väide, et ERR „õõnestas Eesti väärtusi“ või „rahvuse püsimist“, näitab pigem hirmu mitmekesisuse ees, mitte muret rahva või väärtuste pärast. ERR ei ole ühe ideoloogia hääletoru, see on kogu Eesti rahvusringhääling.
Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et pluralism on demokraatia tuum ning vähemuste nähtavus on osa avaliku ruumi terviklikkusest (European Court of Human Rights, 2010). Rahvus ei kao, kui televisioonis näidatakse erinevaid Eestis elavaid inimesi.
Rahvus kaob siis, kui me muudame avaliku ruumi kitsamaks ja hirmunumaks kui kunagi varem.
Kellele kuulub avalik ruum?
Ühiskondlik reaktsioon näitas, et nähtavus ei ole Eestis endiselt neutraalne.
„Tavalisi peresid“ võib näidata lõpmatuseni, kuid niipea kui ekraanile ilmub vähemus, tekib kriis. See näitab, kui habras on mõne inimese identiteet, kui seda kõigutab vaid teadmine, et maailmas eksisteerib ka teistsugune pere.
Teadus ütleb, et see hirm ei ütle midagi laste heaolu või ühiskonna tervise kohta. See räägib vaid hirmu kandja ebakindlusest. Isadepäeval näitas ERR kahte isa, kes armastavad oma lapsi. See ei ole skandaal. See ei ole propaganda. See ei ole rünnak kellegi väärtuste vastu.
See on reaalsus.
Eesti ei ole enam ühekanaliline ega ühemõtteline riik.
Meie tugevus ei tule väärtusruumi nostalgiast, vaid sellest, et armastus võib välja näha mitut moodi ja ükski neist ei ole skandaal.
Kasutatud kirjandus:
American Psychological Association. (2020). Lesbian & gay parenting. APA Publishing.
https://www.apa.org/pi/lgbt/resources/parenting
European Court of Human Rights. (2010). Case of Schalk and Kopf v. Austria (Application no. 30141/04). Strasbourg: Council of Europe.
https://hudoc.echr.coe.int/
International Bioethics Committee. (2021). Report on the ethical aspects of surrogacy. UNESCO.
https://unesdoc.unesco.org/
UNICEF. (2014). Eliminating discrimination against children and parents based on sexual orientation and/or gender identity. UNICEF Office of Research.
https://www.unicef.org/
World Health Organization. (2018). Children’s health and development: Key determinants of child well-being. WHO Press.
https://www.who.int/
0 Comments