Ajalehest õhkub frustratsiooni – teadmameeste, arvajate ja riigikogujate kirjatööde ridade vahelt. Nii Uno Lõhmus, Marju Lauristin kui ka Ülle Madise tunnevad muret tuleviku poliitkultuuri ning parlamentaarse korra pärast (Lõhmus 2023; Lauristin 2023; Samost 2023). Tõsi, sõnadega “ilus” ja “produktiivne” või “riigimehelik” olukorda kirjeldada ei saa. Obstruktsioon Riigikogus paneb igatsema ilusamaid aegu, rahulikumaid aegu. Aega, mida Taagepera kirjeldab kui ühte pikka hingetõmmet lämbuvaisse kopsudesse (2018, 104). Aega, mil Lennart Meri manitses oma aastapäeva kõnedes hoolikalt kõiki ja kõike. Mil rahvas ja siht oli üks.
Taasiseseisvumise saavutamine 1988.-1991. aastatel oli märkimisväärselt rahumeelne (Kalev & Roosmaa 2012, 56). Lugedes Tiit Made meenutusi, Lennart Meri kõnesid ja Mart Laari ning Toomas Hiio raamatuid, jääb paratamatult tunne, nagu oleks tollel ajal olnud muru rohelisem ja riigikogu istungisaali seinad sinisemad. Taagepera kirjutab, kuidas hoolimata sellest, et vastuolud erinevate erakondlike rühmituste vahel olid olemas ja selgesti nähtavad, toimus võistlus poliitikas taktikalisel ja mitte isiklikul tasandil (2018, 111).
Tiit Made kirjeldab, kuidas Eesti Vabariigi XII Ülemnõukogu koosseisu ja VII ning VIII Riigikogu stenogrammidest õhkub tegutsemistahe ning vihaseid omavahelisi rünnakuid on vähe (2018, 10). Kibestumise, kahtlemise, pettumuse kõrval on vaimukust, huumorimeelt, otsustamiskindlust ja tulemlikkust (ibid.). Otsustamiskindlust on Riigikogus praegu ülegi, kuid vaimukust ja huumorit sealt ei leia, kui just vaataja huumorimeel pole must.
Laar ja Hiio kirjutavad, kuidas taasiseseisvumise ajal sai Eesti oluliseks ekspordiallikaks lootus, samas kui paljud uued riigid ebaõnnestusid üleminekul vabaturumajndusele, õigusriigile ja demokraatiale (2018, 177). Meil oli siht olemas. Selle eesmärgi sõnastas väga hästi Meri oma 1997. aasta 24. veebruari kõnes: “Meie sihiks täna ja igal järgmisel – nagu ka eelmisel aastapäeval – on, et Eesti Vabariik jääb”. Me oleme ilmselt täna kindlamad selles, et Eesti riik tõepoolest jääb, ning keskendume sellele, kuidas Eesti riik jääb, mis on midagi, milles Eesti erakondadel puudub ühtne arusaam. Sellegipoolest on 600 allkirja pöördumine kõnekam kui 60 ning demokraatlik enamus on olemas.
Eesti poliitimaastik on vahepeal jõudsalt muutunud. Peale Balti ketti, mil Rahvarinne sai veel pretendeerida üldrahvaliku liikumisena, sündis üksmeele asemele paljuparteiline parlamendipoliitika “kõigi oma hüvede ja puudustega” (Laar ja Hiion 2018, 129). Neid hüvesid ja puuduseid on tõesti palju. 90ndate parteidest kujunesid välja laiahaardeparteid ja kartelliparteid (Saarts & Lumi 2012, 187). Kui 1990ndatel oli Eesti siirde sihiks desovietiseerimine ja üleüldine läänestumine, siis praegust suundumist iseloomustavad terminid nagu euroopastumine, hargmaistumine ja metavalitsus (Kalev & Roosmaa 2012, 59). Kalev ja Roosmaa (2012, 59) toovad välja ka selle, kuidas 90ndatel sihiks ja ideaaliks olnud lääne ühiskondi enam toonasel kujul ei ole. Võibolla on praeguse ühise sihi puudumine tingitud sellest, et ka paljud meie eeskujuks olevad riigid rabelevad samade probleemidega. Hoolimata pikkadest arengukavadest ja strateegiatest puudub erakondade seas ja ka ühiskonnas ühtsem pikaajalisem perspektiiv. Perspektiiv või riiklik mõtlemine, mis, nagu Meri (1996) ütles, on vajalik igale inimesele, igale perekonnale nagu arhitekti plaan ehitajale, mis loob stabiilsust ja korda.
Kuigi Eesti taasiseseisvumine võib tagantjärgi vaadates tõepoolest tunduda harmoonia või sümfooniana, kus ühingud ja rühmitused teadsid, mis osa mängida: “radikaalid esindasid kogu rahva südametunge, reformistid rahva kainet mõistust” (Taagepera 2018, 111). Kuid tegelikult oli see sümfoonia ettekavatsemata (ibid, 108). Taagepera kirjeldab, kuidas tollel ajal tundus kõik laululavast väljaspool olev kakofooniana. Eesti Kommunistliku Partei (EKP) ja Rahvarinde juhid paistsid Eesti Muinsuskaitse Seltsi Velliste (EMS) ja Eesti Rahva Sõltumatu Partei (ERSP) rahvusradikaalidele reeturitena, kes ei tahagi iseseisvust, ning ERSP ja ning EMS tundusid EKP-le ja Rahvarindele lollidena, kes provotseerisid ilmaaegu Moskvat (ibid.). Taasiseseisvumisaegne poliitika ei tundunud toonastele inimestele harmooniline ning Eesti riik ja rahvas olid suurtes majandusraskustes. 1991/1992. aasta raske talv sundis ka Savisaare valitsust tagasi astuma (Toomla 2021, 45-46; Taagepera 2018, 151). Ka taasiseseisvumisajal, millest meile meeldib mõelda kui ühtsemast ajast, olid poliitikas suured raskused. Hoolimata sellest, et siht (iseseisev Eesti) oli enam-vähem kõigil sama, sooviti selle saavutamiseks valida erinevaid teid.
Loodetavasti tundub kahekümne aasta pärast praegune poliittrall samuti praeguse kakofoonia asemel sümfooniana, kus igaühel oli oma osa mängida Eesti ühiskonna arengus vabaduse ja võrdsuse poole, sest iga protagonist vajab enda kõrvale ka antagonisti – konfliktiteooria järgi on konflikt ühiskonnas normaalne (Hess, Markson & Stein 2000, 14-15) ja seega on ka konflikt mõnes mõttes ühiskonda edasiviiv jõud. Made kirjutab, kuidas “kõik möödunu tundub reeglina rohelisem, päikselisem, suursugusem” (2018, 12) – see annab lootust, et äkki tulevikus me vaatame tagasi helgema pilguga, kuid loodetavasti ei ole helgem pilk tingitud sellest, et tuleviku poliitkultuur on veelgi kehvem. Eestlase lemmiktoit on ikkagi teine eestlane.
Mida ütleks meile ja riigikogule Lennart Meri? Lennart Meri kõneles oma 1994. aasta 24. veebruaril järgmiselt:
“olgu kui tahes palju erimeelsusi poliitilistes erakondades ja meis enestes, sellest peab kõrgemale tõusma eestlase rahulik enesekindlus ja sõbralik koostöötahe, mis ühendab meid niisuguseks Eesti Vabariigiks, mille üle võiksime tunda uhkust. /…/ Poliitika on kultuur ennekõike seepärast, et poliitika ülimaks eesmärgiks on kaitsta inimest, aidata inimesel kinnistada ja süvendada inimese tunnuseid. Inimese esmaseks tunnuseks on tema side kultuuriga, sest väljaspool kultuuri ei ole inimest olemas. Eesti rahvas on niisiis loonud riigi enda jaoks. Rahvas on kõrgeima võimu kandja. Riik peab tagama nii kogu rahva edu kui ka iga inimese eneseteostamise võimaluse.”
(Meri 1994)
Kui poliitika ülimaks eesmärgiks on kaitsta inimest ja aidata inimesel tunda ennast inimesena ning kui riik peab tagama iga inimese eneseteostamise võimaluse, siis on raske öelda midagi abieluvõrdsuse vastu ning obstruktsiooni poolt. Siia kõrvale saame tuua ka selle, mida ütleks Jüri Ratas Eesti Ekspressi (2017) ümmarguste vastuste generaatori alusel, kui temalt küsitaks, mis peaks olema Eesti siht:
“Tänan, hea küsija. Oleme istunud koos nii hommikul, kui õhtul ja väga hilistel tundidel, aga oleme jõudnud väga lähedale. Tänaseks, kuna see tervik ei ole veel kokku lepitud, siis ei ole mõtet öelda ühtegi vastust.”
Toimetanud Lauren Saimre
Kasutatud kirjandus:
Kalev, L. & Roosmaa, L. (2012). Riikluse ülesehitamine. Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011. Tallinn: TLÜ kirjastus, 7-471.
Saarts, T. & Lumi, O. (2012). Parteipoliitika, Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011. Tallinn: TLÜ kirjastus, 7-471.
Hess, B. B., Markson, E. W. & Stein, P. J. (2000). Sotsioloogia. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 1-316.
Taagepera, R. (2018). Eesti poliitika 100 aastat. Tallinn: AS Printon, 9-157.
Toomla, R. (2021). Eesti valitsused 1991-2021: kujunemised, kriisid, kukkumised. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 7-422.
Eesti Ekspress. (2017). PROOVI UUT LEIUTIST: Maailma esimene Jüri Ratase ümmarguste vastuste robot! Eesti Ekspress. Külastatud võrgulehel https://ekspress.delfi.ee/artikkel/76288361/proovi-uut-leiutist-maailma-esimene-juri-ratase-ummarguste-vastuste-robot (25.05.2023).
Samost, A. (2023). Madise: tüli riigikogus lahendab ainult poliitiline kokkulepe. ERR. Külastatud võrgulehel https://www.err.ee/1608980492/madise-tuli-riigikogus-lahendab-ainult-poliitiline-kokkulepe (25.05.2023).
Lauristin, M. (2023). MARJU LAURISTIN: Toompea köievedu võib lammutada parlamentaarse riigikorra. Postimees. Külastatud võrgulehel https://arvamus.postimees.ee/7777338/marju-lauristin-toompea-koievedu-voib-lammutada-parlamentaarse-riigikorra (25.05.2023).
Lõhmus, U. (2023). Uno Lõhmus: obstruktsiooni ajaloost ja tänapäevast. ERR. Külastatud võrgulehel https://www.err.ee/1608978095/uno-lohmus-obstruktsiooni-ajaloost-ja-tanapaevast (25.05.2023).
Made, T. (2018). Poliitikas pöördelistel aegadel. Tallinn: TEA Kirjastus, 8-429.
Laar, M. & Hiio, T. (2018). Eesti Riigi 100 aastat II osa: Rahvusvahelise õiguse pelgupaigast esimese Euroopa Liidu eesistumiseni. Tallinn: Printon, 3-316.
Meri, L. (1997). Vabariigi President Eesti Vabariigi 79. aastapäeval “Estonia” teatrisaalis. Külastatud võrgulehel https://vp1992-2001.president.ee/est/k6ned/K6ne.asp?ID=4119 (25.05.2023).
Meri, L. (1996). Vabariigi President Eesti Vabariigi 78. aastapäeval “Estonia” kontserdisaalis 24. veebruaril 1996. Külastatud võrgulehel https://vp1992-2001.president.ee/est/k6ned/K6ne.asp?ID=4169 (25.05.2023).
Meri, L. (1994). Vabariigi President “Estonia” kontserdisaalis 24. veebruaril 1994. Külastatud võrgulehel https://vp1992-2001.president.ee/est/k6ned/K6ne.asp?ID=4235 (25.05.2023).
0 Comments