Autor: Simona Betrozova-Mere

Toimetaja: Sarlotte Lõvi

Tegin valiku selle teema kasuks mitmel põhjusel. Olen ise naine, kes plaanib teha oma karjääri poliitikas ehk valdkonnas, mis kunagi oli kättesaadav vaid meestele, kuid mille kohta siiamaani eksisteerivad stereotüübid. Paralleelselt sellega, on palju juttu sellest, et Eestis tegelikult puudub reaalne probleem seoses misogüüniaga. Sel põhjusel võib jääda mulje, et uus feminismi laine pole üldse aktuaalne ning ei täida oma eesmärki, kuna kaasaegses ühiskonnas on juba kõik korras. Lisaks sellele skeptilisusele rõhutavad mõned poliitilised populistid, et isegi kui aktsepteerida diskriminatsiooni ja kahjulike stereotüüpide eksisteerimist, siis lisasammude teostamine parema olukorra saavutamiseks pole vajalik. Lisades, et olemasolevad rahvusvahelised meetmed, näiteks kokkulepped, konventsioonid ja muud juriidilised dokumendid on mõttetud, kuna kohalikust süsteem on juba piisav. Illustratiivne näide viimase kohta on arutelud (Eesti tasandil) Istanbuli Konventsiooni kohta seoses sellega, et Läti parlament soovis sellest tagasi astuda. Tundub, et see reaktsioon on seotud mitte ainult skeptilisusega EL-i, rahvusvaheliste institutsioonide ja praeguse demokraatliku korra suhtes, vaid ka sellega, et viimase aja populism kutsub esile suuremat polariseerumist ühiskonnas ning suurendab misogüünia taset kui järjekordset süsteemset konflikti. 

Teine põhjus, mis motiveeris töö kirjutamist on misogüünia kui fenomen ise. Eriti selles osas, mis puudutab riiki, ühiskonda, ajalugu ja meediakajastusi (ERR, Pealtnägija, 2020). See on eriti ilmne ja keeruline kui juttu on naistest ning meestest poliitikas või muudel võimupositsioonidel. Illustratiivsed näited on olemas nii sotsiaalmeedias ja uudisportaalides kui ka kirjanduses ja triviaalsetes jutuajamistes köögis. Ebavõrdne olukord on nähtav ka statistika abil, kui võrrelda meeste ja naiste osakaalu juhtpositsioonidel ja nende representatsiooni selles kontekstis. 

Enda eesmärgiks seadsin misogüünia kui fenomeni analüüsi, et oluline rõhk oleks pandud selle tekkimise erinevatele teooriatele ning poliitilisele, kultuurilisele ja ajaloolisele kontekstile. Peamine hüpotees misogüünia kohta seisneb selles, et selle esinemist võivad mõjutada faktorid nagu riigi ajalooline taust, kultuur, majandus ja teised ühiskonna liikmete õpitud mustrid. Töö lõpus proovin esitada omapoolseid mõtteid ja pakun võimalikke lahendusi. Inspiratsiooni ammutamiseks ma viitan lühidalt Skandinaavia riikide olukorrale. Olen arvamusel, et töö võiks olla aktuaalne ja informatiivne, kuna see valdkond pole Eestis nii hästi uuritud.

Misogüünia ja seksism

Alustame misogüünia mõiste definitsioonist. Merriam Websteri sõnaraamatu järgi on tegemist vihkamise ja eelarvamustega, mis on suunatud naiste vastu ning mis võivad tulla nii teiste naiste kui ka meeste poolt. See on tihedalt seotud ka teise samalaadse mõistega ehk seksismiga, mis tähedab diskrimineerimist (ebavõrdset kohtlemist ja stereotüüpide eksisteerimist) soo alusel. (Merriam Webster, 2025)

Diskrimineeriv suhtumine võib tulla nii naiste kui ka meeste poolt, mistõttu naised esinevad nii ründaja kui ka ohvri positsioonil. Kate Manni väitel on misogüünia näol tegemist suure sotsiaalpoliitilise süsteemiga, mitte üksikjuhtumiga ning selle rünnaku eesmärgiks on hoopis patriarhaalse narratiivi säilitamine läbi teiste naiste alandamise, kes seovad seda laadi ühiskonna korraldust küsimuse alla. Naiste vihkamine naiste poolt on sama mündi teine pool, mis soodustab mõttetut konkurentsi ja loob konflikte ühiskonnas, mille tegelikuks eesmärgiks võib olla lihtsalt kaos ja tähelepanu olulisematest teemadest kõrvale juhtimine. Autor väidab, et naiste misogüünia tugevdab võimu soolist jaotust nii perekondade sees kui ka teistes sotsiaalsetes struktuurides. Lisaks sellele avaldub see hääletamiskäitumises ja valimistulemustes. Pikas perspektiivis see tendents võib mõjutada seadusi, poliitikat ja riiki ennast. (Manne 2019, 50-102) 

Selle alusel on võimalik järeldada, et misogüünia ohvriteks võivad sattuda mitte ainult naised oma soo kuuluvuse tõttu, vaid tihti just need naised, kes kuuluvad konkreetsesse kategooriasse. See tähendab, et tegemist ei ole lihtsalt psühholoogilise vihkamisega, vaid kompleksse mustriga, mis proovib kaitsta eksisteerivat süsteemi ja elimineerida kõike, kes on selle vastu, sealhulgas naisi, kes otsustavad käituda mitte nii ootuspäraselt nagu süsteem võib nendest eeldada (teisteks rünnaku objektideks selles süsteemis võivad tihti olla ka muud vähemused). (Manne 2019, 88-89)

Siinkohal ma viitan Pygmalioni kuulsa “Galateiale”. Võib tekkida küsimus, et miks üldse mainida seda antiikset legendi? Lihtsates asjades on tihti varjatud sügav tõde meie eksistentsi kohta, nii et müüdid on hea illustratsioon meie inimloomusest. Galateia on arhetüüpiline ideaalne naine, kes oli loodud kunstniku poolt, kes vihkas ja ei austanud maiseid naisi, kuna nad olid tema arvates loomu poolest ebatäiuslikud ja ebakõlbelised. Muidugi müüdi süžee on selles mõttes utreeritud, kuid selles on ka viiteid meie reaalsusele ja seega on siinkohal aktuaalne. (Encyclopædia Britannica, 2017)

Ideaalne ettekujutuslik pilt patriarhaalse süsteemi järgi on mees, kellel on sünnipärane domineeriv roll, ja naine, kes omab passiivset, teenindavat funktsiooni. Tegemist on ajalooliselt ja kultuuriliselt pealesurutud mudeliga, mis siiamaani püsib meie ühiskonnas alateadlikult või teatud manipulatsiooni mehhanismide abil. (M. Haugaard, 2020)

Ühel hetkel tulid mängu erinevad seksismi teooriad, mille argumentatsiooni tõhusust on võimalik võrrelda eugeenika teaduse arenguga 19. sajandil ja selle eriti suure populaarsusega 20. sajandi Natsi-Saksamaal (F. Galton, 1904). Mõlemad nii eugeenika kui ka misogüünsed teooriad meeste üleoleku kohta on seotud teaduslike faktide kuritarvitamise ja nende valikulise kasutamisega soovitud järelduse tegemiseks. Sel põhjusel on mõlema puhul tegemist pseudoteadusega, mis omab pigem poliitilise ja/või ideoloogilise instrumendi rolli. See on viis, kuidas teostada järelevalvet ja hoida soovitud ühiskonna korraldust, kus igasugused kõrvalekalded normist on karistatavad. 

Minu teooria seisneb selles, et äärmuslikud rahvusluse ärkamise liikumised, konkreetse rahvuse ülistamine ning hiljem soov selle rahvuse genofondi parandada on seotud samade patriarhaalse süsteemi struktuuridega, kuna selle taga on vajadus domineerimiseks ning ebatäiuslikkuse kompleks (isegi seksuaalne frustratsioon), mida proovitakse varjata diskrimineerimise ja muude mehhanismide abil. (Haugaard, 2020)

Normatiivne arusaam arhetüüpilistest meestest ja naistest formuleeris teatud ideaale, rõhutades seda, et naiselikkus assotsieerub emotsionaalsuse, tundlikkuse ja seega nõrkusega (Nagel Joane, 1998). Militaarsus ja tekkinud natsionalistlikud tendentsid nõudsid allumist mitte ainult naistelt, vaid ka meestelt, kuna mõlemad pidid vastama teatud ideaalidele selleks, et hoida rahvuslikku müüti elus ja seega konkureerida teistega koha eest päikese all. Domineerimine muutub elueesmärgiks, mis algab pereringist ja soorollides selle sees ning lõpeb juba terve ühiskonna (üleoleva) suhtumisega teistesse inimestesse ja rahvustesse. Patriarhaat on seega pidev (pealesurutud) konkurents ja nõiaring, mille ohvriks on kõik inimkonna liikmed, eriti vähemused, kes omades rolli reproduktiivses mehhanismis muutuvad objektideks. (Yuval-Davis, Nira ja Floya Anthias, 1989)

Mis mõjutab misogüüniat Eestis

Eelmises osas ma jõudsin järelduseni, et peamine põhjus misogüünia eksisteerimise ja püsimise jaoks on patriarhaat ja patriarhaalne ühiskonna ülesehitus, mille tekkimise põhjuseid ja täpset perioodi ajaloos on aga teooriate paljususe tõttu raske määratleda. Järgmisena ma proovin vastata küsimusele, millised on võimalikud lisamotivatsioonid ja põhjused misogüünia tekkimise jaoks meil Eestis lähimas minevikus ja praegu. Tutvudes temaatilise kirjandusega toon järgmised faktorid, mis olid mainitud enamustes allikates. Need on ajaloolised, majanduslikud ja kultuurilised faktorid. Lisaks sellele mainitakse perekonna, religiooni ja meedia rolli. Viimasel on päris oluline roll stereotüüpide populariseerimisel ja levitamisel (Mõttekoda Praxis ja Feministeerium ning McRobbie, 2004; Simon & Gagnon, 2003; Ward, Rosenscruggs, & Aguinaldo, 2022). 

Rääkides Eestist on eriti oluline mainida meie Nõukogu Liidu minevikku ja stereotüüpe, mis tekkisid juba sel ajal. Kui esialgu kommunistlik narratiiv propageeris meeste ja naiste võrdsust, siis peale Teise Maailmasõja lõppu tulid mängu tagasi “traditsioonilised” soorollid, kuid lisaks lapse sünnitamisele oodati naistest ikkagi tööl käimist ning sealhulgas mittetasustatud koduperenaise staatuse hoidmist. Paralleelselt sellega juba eksisteeris klaaslagi, mis mitte ainult vähendas motivatsiooni naiste seas, vaid kujutas endast takistust õiglase positsiooni ja palga saamiseks. Probleem seisneb selles, et isegi praegu eksisteerivad Eesti ühiskonnas stereotüübid seoses naiste rolliga. Näeme, et ühelt poolt on naistel juba olemas võimalus saada haridust ja teha karjääri, mis ajalooliselt oli vaid meeste jaoks kättesaadav, näiteks poliitikas, õiguse valdkonnas või ettevõtluses, kuid teisalt on naiste tegevusele pööratud rohkem tähelepanu kui meeskolleegidele, justkui oodates kinnitust pädevuse puudumise osas. (S. Dovi, 2024) Sel põhjusel tunnevad mõned naised kas hirmu, ebakindlust või mõnikord vajadust käituda nagu mees, panustades sellega samasuguse patriarhaalsesse süsteemi, kuna selle järgi tähendab meheks olemine automaatselt võitu ja privileegi samal ajal, kui naised on kaotaja positsioonil ning neid “kaotajaid” on Eestis viimase statistika järgi rohkem kui 52% elanikkonnast. (Sotsiaalministeerium, 2025)

Minu teine kultuuriline teooria patriarhaalse mustri kohta on seotud religiooniga. On teada, et Nõukogude Liidus oli ametlikult keelatud igasugune religioosne tegevus ning ainsaks ametlikuks ideoloogiaks oli kommunism. Peale okupatsiooni lõppu, kui inimesed juba said sõnavabaduse selles küsimuses, toimus mingisugune plahvatus, mida võiks nimetada kristluse taasavastamiseks. Eraldivõetuna see on normaalne ja isegi teretulnud, kuid juhul kui see hakkab töötama käsikäes poliitilise ideoloogia ja hiljem populismiga, saab sellest järjekordne äärmuslus ja uue vooruslikkuse ideoloogia pealesurumine. (Tartu, 1995 ja BBC News, 2011)

Misogüünia Eesti poliitikas

Tuleme Eesti olukorra juurde tagasi ning meenutame seda perioodi, millal Eesti oli see riik, kus samal ajal nii president kui ka peaminister olid naised. See oli tugev ajalooline samm edasi, mida hiljem kinnitas Kaja Kallase juhitud valitsuse teistkordne võit. See vähemalt näitas seda, et naisi võiks ja peaks usaldama ning lammutas stereotüüpe, et naised ei sobi juhtivatele positsioonidele. Kui rääkida isikuomaduste teema kohta, siis tegemist on pigem individuaalsete faktoritega, mis ei sõltu sookuuluvusest. (Sotsiaalministeerium, 2025)

Rääkides Eesti elanikkonna hoiakutest ja suhtumisest naispoliitikutesse, siis enamus pooldab võrdsust ja võrdset representatsiooni. Sellegipoolest eksisteerivad ka muud konservatiivsemad tendentsid, mis väljenduvad traditsioonilises hoiakutes naiste ja meeste rollide ning perekonna mudeli osas. Ühelt poolt see võiks olla seotud juba mainitud religioossusega, mis oli varem piiratud NL-i poolt, kuid kui arvestada sellega, et Eestis pole nii palju usklike inimesi, siis jõuan järelduseni, et tegemist on pigem alateadliku õpitud mustriga. Sellegipoolest iga aasta ja iga uue põlvkonnaga olukord ja hoiakud muutuvad suurema võrdõiguslikkuse kasuks, millele viitavad viimased monitooruuringud. Suurem hulk inimesi ikkagi usub, et naiste osalemine poliitikas on vajalik õiglase kodanike representatsiooni jaoks, millest naised moodustavad rohkem kui 52% (Eesti Statistika, 2024). Seda tendentsi kinnitavad nii viimased Riigikogu valimised, kui ka KOV-i valimiste naiskandidaatide arv valimisnimekirjades, kes said palju hääli. (Eesti Statistika, 2024)

Järgmiste sammude või parema olukorra saavutamiseks, on vaja aga astuda veel mõni lisasamm, millest me räägime veel hiljem. Valukohaks on see, et siiamaani on inimesed, enamasti mehed, kes usuvad, et sooline tasakaal on mõttetu asi ning klaaslagi ei eksisteeri (Burn-Murdoch, 2024; Gillion et al., 2020; Mebane et al., 2020). Oluline on aktsepteerida seda, et meil siiamaani on probleem, näiteks alateadlikud väärarusaamad nii poliitilise representatsiooni kui ka soo kohta. Statistika rõhutab muuhulgas ka seda, et venekeelne Eesti elanikkond on mitu korda patriarhaalsem kui eesti, kuid ma seda eraldi töös ei puudutanud (tundub, et see on teema eraldiseisva uurimise jaoks). 

Lisaks sellele ei piisa üldisest analüüsist naiste erinevate erakondade osakaalu kohta, kuna see ei peegelda terviklikku pilti. Reaalsuses naiste osakaal erakonna juhatuses on teistsugune kui üldises erakonna statistikas, mistõttu võib tekkida palju ebatäpsusi ja väärarusaamu tegelikku olukorra kohta. (Praxis mõttekoda, 2025)

Võrdõiguslikkus ja sookvoodid

Vajalike sammude esiletoomiseks ja illustreerimiseks on vaja mainida olukorda teistes riikides, mis võiks olla kasulikuks allikaks efektiivsema võrdõigusliku süsteemi saavutamise teel. Ühelt poolt meil on olemas soolise võrdõiguslikkuse strateegia EL-i poolt, teiselt poolt igal riigil on aga olemas teatud autonoomia küsimuses, kuidas saavutada püstitatud eesmärki kohalikul tasandil. Sellegipoolest on rahvusvahelisel organisatsioonil oluline roll ja autoriteet avaliku arvamuse kujunemisel ja üleüldiselt aktiivsemal kaasamisel nii ühiskonna kui ka poliitikute poolt. (Euroopa Komisjon, 2025)

Järgmisena ma lühidalt kirjeldan süsteemi, mis on praegu levinud Skandinaavia riikides ja Soomes (L. Freidenvall, 2020). Mainitud regioonid kõigepealt rakendavad nn “kvootide süsteemi”, mis on vajalik minimaalse tasakaalu saavutamiseks ja seega võrdsemaks ja õiglasemaks kodanike representatsiooniks (K. M. Fallon, 2023). Lisaks tagab see juba kandideerimise tasemel naistele suurema ligipääsu poliitikasse. Ideaalis peab see julgustama rohkem ja rohkem naisi olema poliitiliselt teadlikum ja aktiivsem, kuna iga hääl ja panus on oluline. Kombinatsioone ja variante on selles mõttes palju, samamoodi nagu ka uuringuid kvootide efektiivsuse kohta. Kõige olulisem on see, et saavutada vajalik tasakaal ning selle kaudu elimineerida eksisteeriv sotsiaalne stigma naiste ebakompetentsuse kohta, kuna poliitilisel areenil on kõik inimesed võrdsed ja vajalikud. Ideaalis sotsiaalset agendat on vaja kombineerida muude juriidiliste ja sotsiaalsete meetoditega. (L. Freidenvall, 2020)

Kokkuvõte

Kuna tegemist on üsna laia ja kompleksse teemaga, mis vajab mitmekülgset analüüsi, panin rõhku vaid kõige olulisematele aspektidele, mis mõjutavad misogüünia tekkimist ja edasist püsima jäämist. Sel põhjusel rahvuslikud, keelelised ja põlvkondade erinevused jäid pigem taustale. Järgmistel uurimistel oleks võimalik näiteks fokusseerida rohkem meedia rollile, näiteks eraldi analüüsides suunamudijate/videoblogijate rolli ja autoriteeti nende auditooriumi arvamuse kujunemisel. Selles töös proovisin spekuleerida selle üle, mis võisid olla need ärritajad Eesti kontekstis. Suuremas pildis oleme me kõik patriarhaalse süsteemi ohvrid, lihtsalt keegi saab sellest rohkem kahju, kui näiteks rääkida vähemustest ning nende representatsioonist ja õigustest. Osa stereotüüpe eksisteerib praegu pigem alateadlikult kui mineviku igand, osa on aga kindel manipulatsioon ja pealesurumine. Õnneks viimane on pigem erand läänelikus ühiskonnas, kuna viimase aja statistika näitab positiivsemat tendentsi naiste ja meeste võrdsuse osas. Nooremad põlvkonnad on teatud mõttes selle saavutamise jaoks võtmefiguurid. Sellepärast loodan, et rohkem uuringuid oleks tehtud teemal, mis puudutab just noori inimesi ja nende poliitilisi/sotsiaalseid hoiakuid ning soolisi eelaarvamusi. 

Viimases osas ma lühidalt kirjeldasin seda, mis meetmed on üldse kättesaadavad praegu, et saavutada paremat esindatust kodanike jaoks. Tundub, et see kõik töötab hästi ainult käsikäes: kui valmis on nii ühiskond, kui ka juriidiline, poliitiline ja ühiskondlik taust. Sookvoodid on hea ja efektiivne variant näiteks kui rakendada seda juba kandideerimise tasandil, selleks et juba alguses suurendada motivatsiooni, julgust ja naiskandidaatide arvu. Lisaks sellele on vaja edendada suuremat soolist kaasamist ja koostööd ühiskonnas (nii õppeasutustes kui ka muudes kohtades erinevates kontekstides), mille peamiseks eesmärgiks on konfliktide ja stereotüüpide eemaldamine.

Kasutatud kirjanduse nimekiri:

1. Kaukonen, E; Lott, K; Marling, R; Murumaa-Mengel, M; Sepper, M.-L. „Alfamehed ja lillekesed: misogüünia ja seksismi normaliseerumine Eesti meediapildis“. Praxis mõttekoda ja Feministeerium (Tallinn 2024). (Vaadatud 06.12.2025) – https://praxis.ee/uploads/2024/12/Raport-lillekesed.pdf.
2. Mark Haugaard. 2020. The Four Dimensions of Power: understanding domination, empowerment and democracy. Manchester: Manchester University Press.
3. Bacchi, Carol; Susan Goodwin. 2016. Postructural Policy Analysis: A Guide to Practice. New York: Palgrave Macmillan.
4. Leicht, Kevin T.; Jenkins, J. Craig. (Eds.) 2010. Handbook of Politics: State and Society in Global Perspective. New York and London: Springer. 
5. Horsmanheimo, L. E., Lounela, E., Kylli, R.-M. E., & Palonen, E. (2023). Mainstreaming, Gender and Communication: Finland/5.2 Country Report. D.Rad. – https://dradproject.com/?publications=mainstreaming-gender-and-communication-in-finland.
6. Praxis mõttekoda. Naised Poliitikas. Statistika. (Vaadatd 07.12.2025) – https://naisedpoliitikas.ee/statistika/.
7. „Misogyny and Media in the Age of Trump“ (edited by Maria B.Marron). – https://books.google.ee/books?hl=en&lr=&id=8SCAEQAAQBAJ&oi=fnd&pg=PA87&dq=misogyny+in+politics&ots=8hMjQyh04J&sig=teT4byLFtOIDCYRdf-H6W4q-LTA&redir_esc=y#v=onepage&q=misogyny%20in%20olitics&f=false 
8. Sotsiaalministeerium. Eesti naised ühiskonda juhtimas: järjekindluse ja väikeste sammudega lotovõiduni (10.07.2025). (Vaadatud 07.12.2025) -https://www.sm.ee/eesti-naised-uhiskonda-juhtimas-jarjekindluse-ja-vaikeste-sammudega-lotovoiduni.
9. ERR,”Pealtnägija”: Eesti naispoliitikutel on raske end tippu murda (22.01.2020). (Vaadatud 05.12.2025) – https://www.err.ee/1026775/pealtnagija-eesti-naispoliitikutel-on-raske-end-tippu-murda.
10. Merriam-Webster sõnaraamat. Misogyny (25.11.2025). (Vaadatud 06.12.2025) – https://www.merriam-webster.com/dictionary/misogyny.
11. Galton, Francis (1904). “Eugenics: Its Definition, Scope, and Aims”. The American Journal of Sociology. (Vaadatud 01.12.2025) – https://www.galton.org/essays/1900-1911/galton-1904-am-journ-soc-eugenics-scope-aims.htm.
12. Nagel, Joane (1998). “Masculinity and nationalism: Gender and sexuality in the making of nations”. Ethnic and Racial Studies. 21 (2): 242–269. doi:10.1080/014198798330007. S2CID 145685673.
13. Yuval-Davis, Nira, and Floya Anthias. Woman, Nation, State. New York: St. Martin’s Press, 1989.
14. Psychologs Magazine. Psychology of Misogyny: Signs, Causes, and Impacts (2024). (Vaadatud 07.12.2025) – https://www.psychologs.com/psychology-of-misogyny-signs-causes-and-impacts/ ja https://meedia.ut.ee/soorollid/.
15. Harsch, D.,”Communism and Women”. The Oxford Handbook of the History of Communism (2013), 488-504. – https://academic.oup.com/edited-volume/35402/chapter-abstract/302649801?redirectedFrom=fulltext&login=false.
16. Dovi, S., „On Political Misogyny“. Cambridge University Press (07.08.2024). – https://www.cambridge.org/core/journals/american-political-science-review/article/on-political-misogyny/8DB92ABE37FBAEC4018D35488DC3B449.
17. Sotsiaalministeerium. Eesti naised ühiskonda juhtimas: järjekindluse ja väikeste sammudega lotovõiduni (10.07.2025). (Vaadatud 06.12.2025) – https://www.sm.ee/eesti-naised-uhiskonda-juhtimas-jarjekindluse-ja-vaikeste-sammudega-lotovoiduni.
18. Statistikaameti koduleht. Eesti Statistika, 2024. (Vaadatud 07.12.2025) – https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik.
19. Euroopa Komisjoni koduleht. Soolise võrdõiguslikkuse strateegia. Saavutused soolise võrdõiguslikkuse edendamisel (2025). (Vaadatud 07.12.2025) – https://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/gender-equality/gender-equality-strategy_et.
20.  Freidenvall, S., Women’s Descriptive and Substantive Representation in Nordic Politics, 169-179 – https://www.kas.de/documents/288143/11335016/KAS_women_2020_LenitaFreidenvall.pdf/9b45431f-69cb-07fe-6b65-1f17955f5560.
21. K. M. Fallon, Making Women Visible: How Gender Quotas Shape Global Attitudes toward Women in Politics. Cambridge University Press (2023), lk 981 – 1006. – https://www.cambridge.org/core/journals/politics-and-gender/article/making-women-visible-how-gender-quotas-shape-global-attitudes-toward-women-in-politics/7E265A7EFEFD560B29027D5FCDC66817.
22. V. Salo. Riik ja kirikud 1941–1991. Tartu, 2000 
23. O. Sild, V. Salo. Lühike Eesti kirikulugu. Tartu, 1995.
24. Encyclopædia Britannica. Greek Mythology. Galatea.(Vaadatud 06.12.2025) – https://www.britannica.com/topic/Galatea-Greek-mythology. 
25. “Spirituality in Estonia – the world’s ‘least religious’ country”. BBC News (Briti inglise), 25.08.2011. (Vaadatud 07.12.2025) – https://www.bbc.com/news/world-europe-14635021.