Simona Betrozova-Mere: Spontaanne filosoofiline kirjapanek või järjekordne nõiajaht

Toimetaja: Miriam Kalja

Olen juba ammu tahtnud kirjutada performatiivsuse kultuurist ja ka sellele toimuvast vastureaktsioonist. Kirjutise fookuseks on peamiselt minu isiklik kogemus ja minu mõtted sellest, kuidas teema on kajastatud sotsiaalmeedias kui avalikus ruumis. Käesoleva artikli kirjutamiseks olen inspiratsiooni saanud enesereflektsioonist ja sügavatest aruteludest oma sõpradega, mis on saanud minu elu olulisteks komponentideks ja maailma mõistmise tööriistadeks. 

Alustan performatiivsuse kui mõiste defineerimisest. Tegemist on eelkõige käitumisega, mille peamiseks komponendiks ja väärtuseks on teatud esteetika peegeldamine, mitte reaalsed muutused ja mõjud välis- või sisemaailmale. Selle definitsiooni järgi on performatiivse inimese tegevuse peamiseks motivatsiooniks vaid visuaalse pildi ja maine loomine. (Merriam-Webster, 2026)

Siinkohal võivad aga kohe tekkida küsimused, et kes hindab mingi tegevuse performatiivsust ja kas seda on üldse võimalik objektiivselt mõõta. Samuti, kas on võimalik, et kellegi tegevus on motiveeritud vaid teiste tähelepanust, mitte muuhulgas ka millestki muust?  Vastus sellele küsimusele puudub, kuna siinkohal mängib politseiniku ja detektiivi rolli kas metafoorne ühiskond (nagu Hobbeslik inimkujuline “Leviaatan”) tervikuna või selle esindajad. Inimesed võivad oma kriitikaga hoopis oma sisemist konflikti, rahulolematust või isegi kadedust, sest kõik inimesed ei pruugi saada käituda nõnda, nagu nad tegelikult sooviksid. 

Elu erinevate valdkondade romantiseerimine ei pruugi tähendada seda, et esiplaanil on vaid visuaalsus, primitiivsus ja pealiskaudsus. Selle taha võivad lihtsasti mahtuda ka teatud filosoofia ja elustiili pooldamine ja rakendamine – ning üks kindlasti ei välista teist. 

Sel põhjusel arvan, et mainitud kriitika on tihti käsikäes sotsiaalmeedia aktiivsuse alahindamisega. Stigmatiseerimine on suunatud nendele inimestele, kes postitavad “väga palju” pilte ja regulaarselt väljendavad oma arvamust/jagavad mõtteid erinevates sotsiaalmeedia platvormidel. Siinkohal jälle tekib küsimus, et kui palju on palju ning mis on selle tegevuse juures halb ja piinlik? Kui seda teeks näiteks  kuulus blogija (kes ise võib olla kunagi alustas samamoodi väikeste ja ebakindlate sammudega), poliitik, näitleja, ajakirjanik jne, siis seda tajutakse tavaliselt enesestmõistetava ja normaalsena, kuid “tavalise” inimese puhul see on mingil põhjusel veider ja assotsieerub tähelepanu saamise vajadusega – jälle topeltstandardid ja veelgi rohkem küsimusi mehhanismide ja mustrite kohta selle hukkamõistu taga. 

Liigne enesekriitika ja hirm on selle stigma ja taunimise tüüpilised tagajärjed. Näiteks mina siiamaani mõtlen sada korda enne seda, kui postitan midagi kas Poliitikalabori arvamusrubriigis või sotsiaalmeedias, sest peas kõlab enesekriitiline monoloog selle kohta, et see mida ma teen on mõttetu aktiivsus (mitte keegi seda eriti ei loe) ning teised võivad eksitavalt tajuda seda kui internetisõltuvust, eneseobsessiooni, tähelepanuvajadust või lihtsalt trendide jälgimist.  Justkui oleksin ma lihtsalt ühel päeval otsustanud, et on vaja rääkida spirituaalsusest, filosoofiast, ühiskonnast, kunstist ja teadlikkusest ja olla “woke”! 

Tegelikkuses on selle taga hoopis mitu pöördepunkti, kahtlused, keelebarjäär ja selle sammhaaval (regulaarse tekstide kirjutamisega) ületamine ja muud faktorid. Nendest asjadest tavaliselt avalikkuses ei räägita, kuid ma ikkagi proovin. Lisaks sellele proovin murda teatud mõttemustreid, mis on mulle kahjulikuks osutunud. Näiteks astun vastu instinktile end pisendada ja püüan päriselt uskuda inimeste siirust, kui mulle tehakse komplimente ja minu tegevust kiidetakse. On õige end kiita ka pisemate saavutuste eest, kuna see annab rohkem motivatsioon tulevasteks tegevusteks. Järgmiseks sammuks sel teekonnal võib olla suutlikkus ilma kadeduseta komplimenteerida ja õnnitleda teisi inimesi. Teise inimese edu, andekus ja saavutused ei tähenda seda, et ise oled hädavares ja laisk – see vastandus on mõttetu ja kahjulik. 

Tulles tagasi performatiivsuse juurde, ütlen seda, et performatiivsus on sama kriitilise mündi teine pool. Performatiivsuse kultuur mõistena on algusest peale eksitav, sest see paneb meid mõtlema vaid must-valge värvigamma raames. See loob illusiooni, et meie ühiskond on justkui jaotatud kaheks polariseerunud osaks: ühel pool teadlikud, siirad ja pärisintellektuaalsed inimesed ning teisel pool zombistunud, naiivsed ja pseudointellektuaalsed inimesed, kelle käitumine on performatiivne. Tegelikkuses ei eksisteeri neid gruppe ega ka selgeid piire nende vahel ning selline häbimärgistamine kutsub esile vaid väliseid ja sisemisi konflikte, ühiskonna lõhestumist ja lõppude lõpuks ebavõrdsust.  

Mina isiklikult ei salli just seda arusaama, mille järgi peab justkui alati midagi oma tegudega teistele tõestama, sest nõnda käitudes tekib hirm, et keegi mõistab meid kas keelelises, kontekstuaalses, eesmärgipärases või ideoloogilises mõttes valesti. Selle juures on vaja aga mõista seda, et on normaalne eksida, kahelda ja muuta oma arvamust oma elu jooksul. 

Mainitud alavääristamine tekitab lõpuks piisavalt palju sisemisi vaidlusi ja kahtlusi. Esiteks võib tekkida küsimus, kelle jaoks ma üldse teen seda kõike ning lõpuks kuidas see algne sõnum oleks tajutud jõudes lõpp-punktini info tarbija juurde. Ideaalis on vastuseks esimesele küsimusele alati see, et igasugune tegevus on kõigepealt seotud isiklike ambitsioonide ja eneseväljendusega ehk isegi selle perspektiiviga, et kui mitte keegi mind ei jälgi, ma teeks täpselt samamoodi. 

Ütleme aga ausalt, kes ei võta arvesse sotsiaalmeedia või ühiskonna tähelepanu kui lisamotivaatorit eneseteostuseks? See on tõesti kibemagus tunne, mis võib päriselt tekitada sõltuvust, kuna edukus tundub nagu loterii ning sa tahad panna oma õnne proovile. Kuid teiselt poolt see annab ka tohutult palju võimalusi alates sõprade-mõttekaaslaste otsimisest ja lõpetades keelepraktika ja kommunikatsiooni oskuste arendamisega. Iga tegevus on alguses neutraalne ning kahjulike või vastupidi positiivsete tagajärgede eest vastutame ainult meie ise – iga tegevuse juures on tähtis balanss.   

Tundub aga, et loomingulisel eneseväljendusel ja elu romantiseerimisel on palju rohkem plusse kui miinuseid ning lõplik järeldus võib seisneda selles, et peamiseks orientiiriks enda tegude jaoks on vaja võtta ainult iseenda ja oma eelistusi. Kui sa tahad kirjutada teksti enesearmastuse, spirituaalsuse, kunsti või ühiskonna kohta – kirjuta! Kui sa tahad postitada pilte Virginia Woolfi, Sylvia Plathi või Nietzsche raamatuga – postita! Kui sa tahad filmida kontserti – filmi! Kui tahad pildistada loodust, looma või inimest oma kaameraga – pildista (kuid ideaalis küsi eelnevalt nõusolekut, et mitte rikkuda privaatsust, hah)! Me ei pea iga kord selgitama teistele, mis on ühe või teise sammu taga – kõige peamine on meie individuaalne otsus, valikuvabadus ja teadlikkus. Meie väärtus isikutena kindlasti pole seotud sellega kui mugavad ja “normaalsed” me oleme ja teiste jaoks (ning miks me üldse räägime väärtusest justkui oleme tooted turul?)

Juhul kui aga tahame teada teise inimese, tema hobide ja elu kohta rohkem, siis paremaks variandiks on kindlasti kommunikatsioon ning sõprussuhete loomine, mitte spekuleerimine, kriitika ja kuulujutud. 

Allikas ja lisaallikad:

1. Forbes, ‘Why Performative Culture Break – and Real Ones Last’, Vibhas Ratanjee (05.10.2025) – https://www.forbes.com/sites/vibhasratanjee/2025/11/05/why-performative-cultures-break-and-real-ones-last/.
2. Culture as Performance, Erika Fischer-Lichte, Vol. 42, No. 3, SPECIAL ISSUE: Performance (2009), pp. 1-10 (10 pages).
3. Everything Is Performative Now, Lauren Cochrane (23.12.2025) – https://i-d.co/article/performative-2025/.
4. Merriam-Webster Dictionary, `Performativity` definition (2026) – https://www.merriam-webster.com/dictionary/performativity.