Veebruaris toimunud Riigiteaduste Seltsi viienda sünnipäevagalal kuulutati välja sügissemestri seltsiliikmed ning selle tiitli teenisid Diana Liiv (2. kursus) ja Mart Peedel (1. kursus). Niisiis vestlesin värskete valituks osutunud semestriliikmetega nende kogemusest ja tegevusest Seltsis.
Millised olid teie esimesed muljed, kui teie nimed galal välja hõigati?
Diana: Väga üllatav ja rõõmustav. See andis kindlustunde, et ma olen ikkagi õiges kohas ja ma olen saanud olla Seltsile abiks. Minu tööd on märgatud ja semestriliikmeks saamine andis veel rohkem enesekindlust, et panustada RTSi.
Mart: Peamiselt tundsin seda, et tunnustust vajaks kogu tiim. Nii Seltsis kui ülikoolis tervikuna on olulisel kohal koostöö ja ma arvan, et hea koostöö on eeldus selleks, et miski õnnestuks – olgu see kas õppimine või ürituste korraldamine. Seega usun seda, et me peaksime tunnustamisel vaatama tiimi tervikuna, sest kõik, kes Seltsi tööse panustavad, väärivad tunnustust.
Millal ja millega te oma tegevust Seltsis alustasite ja kuidas teie ning teie töö muutunud on?
Diana: Seltsiga puutusin lähemalt kokku kohe esimese kursuse alguses, kui seda tutvustati, kuid kohe ma Seltsi ei saanud, kuna erinevate asjade kokku sattumisel ma esitasin mitu avaldust. Niisiis ametlikult sain Seltsi eelmise aasta märtsis ja päriselt tegutsema hakata sellest sügisest. Aga kevadel ma teadsin juba, et ma tahtsin minna välistoimkonda ja koolikülastusi hakkasin tegema suvel ja sügisel – esimese “koolikülastuse” kogemuse sain malevat külastades.
Lisaks sellele jäädvustan Seltsi üritusi tegutsedes mitte-ametlikus sotsiaalmeedia toimkonnas. Kuna ma olen pikalt fotograafiaga tegelenud, oli see hea võimalus enda hobi ühendada Seltsiga ning seltskonda sulanduda. Nii haarasin kohe võimalusest kinni kui eelmine juhatus fotograafi otsis.
Mart: Liitusin esimesel semestril ja ma alguses mõtlesin, et ma lähen Poliitikalaborisse, kuhu ma nüüd jõudsin ka, aga ma liitusin siiski ürituste toimkonnaga, sest mul on õpilasesindusest saadud kogemus ning ma arvasin, et mul on kõik need vajalikud oskused olemas selleks, et üritusi korraldada. Põhjus, miks ma neid toimkondasid veel kaalusin, oli see, et mõlemas toimkonnas saab lasta enda loovusel voolata ja teha seda, mida päriselt teha meeldib.
Mille pärast te just oma toimkonna valisite?
Diana: Ma läksin välistoimkonda selleks, et oma esinemishirmust üle saada ja inimeste ees olemist harjutada ja välistoimkond on ka see koht, kus sa saad oma teadmisi tugevdada. Sa õpid iga kord midagi ise juurde, andes samas vastu ka teistele. Peale selle kuulsin Seltsist juba gümnaasiumis ja ma teadsin, et nad teevad koolikülastusi, ning see tundus mulle väga huvitav. Teadsin, et ma tahaks ka jagada oma huvi teistega riigiteaduste vastu, kuna ka ise enne ülikooli kandideerimist ei olnud ma väga sellest kuulnudki – nii tunned ennast ka ise kuidagi kindlamana selles valdkonnas saades tutvustada gümnasistidele eriala.
Mis on saavutus, mille üle te kõige uhkemad olete? Mõni kooliskäik, üritus või isiklik ületus?
Diana: Kui ma võrdlen oma esimest koolikülastust ja viimaseid külastusi, siis vahe on väga suur. Ma olen leidnud oma süsteemi ja iga külastusega ma suudan järjest vabamalt rääkida – kindlasti on see aitanud kaasa mu esinemishirmu vähendamisele ja teemad saavad paremini selgemaks ning mul on rohkem huvi. Selts ja eriala on mulle nii südamesse läinud, et iga kord, kui ma koolides käin, tunnen üha suuremat kirge ja elevust rääkida teistele, millega me tegeleme. Nii hea on rääkida asjadest, mis sulle endale päriselt huvi tekitavad.
Mart: Kõige uhkem olen ma ilmselt “Rooside sõja” korraldamise üle. Kui ma õigesti mäletan, siis see on esimene kord, mil “Rooside sõja” korraldamine õnnestus. Siinkohal soovin ma öelda, et Stella, minu kursusekaaslane, oli selle korraldamisel väga oluline lüli. Ma arvan, et ilma temata oleks ka meil jäänud see üritus korraldamata. Seega olen talle väga tänulik. Eks teame me nüüd seda, mida järgmine kord silmas pidada.
Kas ja kuidas on Seltsi tegevused teie ülikooliaega rikastanud?
Diana: Mulle on väga palju juurde andnud Seltsis olemine selle sõpruskonna kujul, mis on tekkinud. Ma tulin väiksest maakoolist ning Tartu oli minu jaoks hästi suur linn, kus ma ei tundnud koolis enam mitte kedagi – esimene semester oli nõnda nii vaimselt kui ka sotsiaalselt keeruline. See oli raske just seetõttu, et mul polnud kogukonda tekkinud. Kuid kui ma Seltsi sain, siis sain ma ka selle seltskonna ning parema sideme oma kursusekaaslastega. Ma tundsin ennast vaimselt paremini, see aitas kaasa õppeprotsessile ning suurendas ka huvi eriala vastu. Oluline osa, miks ma olen siiani jõudnud ja hakkama saanud, ongi see toetusvõrgustik, mis RTS mulle andnud on. Selts on andnud juurde väga palju julgust ja enesekindlust nii ülikooliõpingutes kui ka kooliväliselt.
Mart: Ülikoolis on suhtlemine ja meelelahutus väga tähtsal kohal. Ilma nendeta on väga keeruline hakkama saada. Ei öelda asjata, et ülikool on elu parimad aastad, ent et see nii oleks, peaks ülikoolis midagi ka peale õppimise tegema. Kui ülikoolis lihtsalt õppida, siis ega väga kaugele ei jõua. Siin tulebki välja Seltsi olulisus – ka minu jaoks. Tunnen, et Seltsis saan midagi kasulikku ära teha.
Mis on teie suurim motivaator Seltsis aktiivsena püsimisel?
Diana: Minu suurimaks motivaatoriks ongi see keskkond ja inimesed. Iga kord kui mõni suurem üritus toimub, kus on rohkem inimesi koos, tunnen aina enam seda, kui lahedas kohas ma olen ja kui ägedate inimestega ümbritsetud. See ongi peamine motivaator, mille pärast ma panustan– olla osa kogukonnast ja sellega kaasnevast. Semestri liikmeks saamine oli samuti oluline motivaatorina, sest ma tundsin, et mind on märgatud, andes tunde, et minust on kasu olnud. Nende inimestega saab jagada oma mõtteid ja arutada keerulisi poliitilisi teemasid, millest teistega rääkida ei saa.
Mart: Nõustun igati Dianaga. Ühtlasi tunnen ma, et ühiskonnas on aastate jooksul kerkinud esile vaimse tervise probleemid. Seda ilmselt ajendas suuresti pandeemia, mil inimesed ei saanud kuigi sotsialiseeruda. Seetõttu on Seltsis minu suurim motivaator see, et ma loodan üritusi korraldades ja suheldes aidata kaasa sellele, et keegi ei tunneks end üksi ning et Selts pakuks kõigile vaheldust õppimisest.
Millised on teie soovitused Seltsi liikmele, kellel oleks soovi panustada rohkem, kuid on ebakindel või ei oska kuskilt alustada?
Diana: Iga Seltsi liige on väärtuslik omamoodi, isegi kui ta ei ole kindlas toimkonnas – võimalusi on palju. Igaühel on omad anded ja hobid ning neid saab ühendada Seltsi tegevusega. Mina soovitan pakkuda välja enda oskuseid ja rakendada neid. Ja ka tavaliikmeks olemine ja sellesse sõpruskonda panustamine on oluline.
Mart: Ma mainin ära, et see on vale arusaam, et kui Seltsi tulla, peab kohe midagi tegema hakkama. Kui inimesel on tahe panustada, siis soovitan seda kindlasti, kuna nii on võimalik luua palju häid suhteid. Kui liige ei oska kuskilt alustada või on ebakindel, soovitan igati võtta ühendust näiteks juhatusega. Kõik inimesed Seltsis on hästi toredad ja ma usun, et nad aitaksid hea meelega suunata kedagi, kes on endas ebakindel. Samas arvan ma, et ei tasu endas ebakindel olla, sest Igaühe panus on oluline ja kõige olulisem on tahe midagi teha.
Mis on teie edasised ambitsioonid seoses seltsielu edendamisega või kuhu peaks Selts edasi arenema?
Diana: Kindlasti panustan edaspidigi veel Seltsi. See on saanud mulle väga oluliseks kogukonnaks, mistõttu jätkan välistoimkonnas ja jäädvustan edaspidigi Seltsi tegemisi. Võib-olla teen kaasa tulevikus ka mõnes muus toimkonnas. Kuhu Selts edasi areneda võiks leian, et Selts võiks jätkata senist suunda ning tugevdada sidemeid vilistlastega, sest kurb on mõtelda, et kui ma lõpetan mõne aasta pärast ülikooli, siis Selts kaoks justkui ära. Niisiis võiks seda kogukonda ka sinnapoole tugevdada. Samuti võiks sotsiaalmeedia saada tugevama aluse.
Mart: See, kuhu Selts edasi püüdleb, oleneb minu arvates hästi palju järgmisest juhatusest. Ilmselt ei tasu väga palju midagi muuta, sest me toimime Seltsina juba praegu hästi. Me toimkonnad teevad kõik selleks, et inimestel oleks Seltsis mõnus ning et Selts kasvaks. Olen nõus Dianaga, et Selts võiks tugevdada sidemeid vilistlastega, aga ühtlasi mõistan, et ilmselt ei olegi vilistlastel enam Seltsi jaoks niivõrd aega kui varem. Isiklikult arvan, et võiksime Seltsis tegeleda enam sotsiaalmeediaga, et suudaksime Seltsi ja riigiteaduste eriala tuntust tõsta. Üks asi, mida ma kindlasti soovin näha, on riigiteaduste taskuhääling ehk podcast. See, kas podcast oleks ametlik või mitte, jätan lahtiseks.
Ja lõpetuseks, mis on Teie kõige südamlikum mälestus või “ma olen õiges kohas” mälestus”?
Diana: Minu jaoks esimene üritus väga sooja kogemusega, kus ma Seltsi ka suuremana nägin, oli RTS suvepäevad. Suvepäevadelt lõpuks koju jõudes tekkis selline mega soe tunne sisse, jäädes kohe seda ägedat eripalgelist ja huvitavat seltskonda igatsema. Nii teadsin ja sain kindlust, et Seltsi ja riigiteadustesse astumine oli ainuõige otsus.
Mart: Õppeaastal alguses kahtlesin ma selles, kas ma olen eriala osas õige valiku teinud. Mõtlesin sellele, et ehk oleksin pidanud siiski õigusteadust õppima minema. Sain siiski Käärikul aru, et olen õiges kohas, sest kõik meie erialal hoiavad kokku ning on igati ägedad inimesed.
Aitäh Mardile ja Dianale südamlike vestluste ja töö eest, mida nad on teinud. Olete hoitud!
Toimetanud Riin Selart
0 Comments