Väärkohtlemine spordis on keeruline ja valus teema, mis jääb ühiskonnas tihtipeale tagaplaanile. Elame maailmas, kus igasugune väärkohtlemine – olgu see vaimne, füüsiline või seksuaalne – on selgelt hukka mõistetud ning selle vastu võideldakse nii seaduste kui ühiskondlike normide abil. Vaatamata sellele näib spordimaailmas, mis peaks olema eelkõige tervislik, toetav ja arendav keskkond, selge piir väärkohtlemise ees sageli hajuvat. Leitakse tihti vabandusi, mis õigustavad ja normaliseerivad väärkohtlemise alla kategoriseeruvat käitumist – antud paradoks on silmaga märgatav ning vajab sügavamat analüüsi.
Põhjused, miks spordis väärkohtlemist sageli välja vabandatakse, peituvad sügaval spordi kultuuris ja selle ajaloolises kontekstis. Spordi olemus kannustab eneseületust, kannatlikkust ja kriitiliste piiride nihutamist. Treenerid ja sportlased räägivad sageli valu ja raskuste „hindamisest“ ning „karmusest kui edu eeltingimusest“. See mõtteviis on juurdunud nii tugevalt, et väärkohtlemise aktsepteerimine muutub peaaegu nähtamatuks osaks spordi kogemusest ja sportlase rutiinist. Kui keegi näiteks tõukab sportlast üle oma füüsiliste või vaimsete piiride, nähakse seda pigem distsipliini või „karastamise“ osana, mitte väärkohtlemisena. Just selline „karastava valu” ideoloogia on tekitanud ohtliku müüdi, mille järgi sportlane peab taluma kõike, et saada tugevamaks ja paremaks.
Lisaks mängib spordis olulist rolli tugev hierarhia. Treenerid, juhendajad ja vanemad sportlased on autoriteedid, kelle sõnad ja käitumine on tavaliselt ülimuslikud. See autoriteetlikkus tähendab, et sportlased ei julge tihti tõstatada väärkohtlemise küsimust, kartes oma koha kaotust, maine kahjustamist või karjääri lõppemist. Selline hirm muudab süsteemi läbipaistmatuks ning aitab säilitada väärkohtlemise kultuuri. Ohvrid jäävad sageli vaikima, kuna neil puudub turvaline platvorm oma kogemuste jagamiseks ja võimalus kaitseks.
Väärkohtlemisega kaasneb ka tugevalt tulemusepõhine rõhuasetus. Spordis on edu ja võidud sageli kõigist teistest väärtustest kõrgemal. Kui tulemused on olemas, püütakse tihti vaadata üle või alla selle, kuidas neid saavutati. See on otsene vastand ühiskonna tavapärasele moraalile, kus protsess ja inimväärikus on olulised. Spordis kujuneb sellegipoolest välja olukord, kus lõpptulemus õigustab kõiki vahendeid ning seetõttu võidakse väärkohtlemist pidada justkui „hinna maksmiseks“ saavutuste eest. Antud vaatenurk on väga ohtlik, sest see normaliseerib kuritarvitamist ja moonutab spordi tähendust.
Eelnevast tulenevalt ei ole väärkohtlemise tagajärjed spordis vähem tõsisemad kui mujal. Vastupidi, sportlastel – eriti noortel – on kõrge risk pikaajaliste vaimsete ja füüsiliste kahjustuste tekkeks. Psühholoogiline väärkohtlemine võib murendada sportlase enesehinnangut, tekitada ärevust, depressiooni ja põhjustada isegi enesevigastusi või suitsiidseid mõtteid. Füüsiline väärkohtlemine jätab ohvrile sageli püsivad vigastused ning kahjustab sportlase karjääri ja üldist tervist. Lisaks võib väärkohtlemine viia sportimisest loobumiseni, mis tähendaks, et noor inimene kaotab olulise osa oma elu rõõmust ja arenguvõimalusest – põhjuse, miks noor spordiga üleüldse tegeleb. See kahjustab mitte ainult üksikisikuid, vaid lõppkokkuvõttes ka kogu spordikultuuri tervikuna. Olen isiklikult näinud spordiplatsil olukorda, kus vanem treener umbes 15-16-aastast last sõimab ja alandab, sest laps ei saa kiireks kujunenud kooliaasta lõpu ja tiheda õppimisgraafiku tõttu nii tihti trennis käia kui varem. Esimene mõte mu peas oli see, kuidas üldse viitsib üks 50-60-aastane treener lapsega tülitseda – ei tundunud selles olukorras, et vanem oleks olnud targem. Kui treeneri eesmärk on tööle tulles laste peal oma pahameelt välja elada, tuleks tal läbi mõelda, milliste prioriteetidega ta treeneriks esialgu hakkas ning kas ta on piisavalt adekvaatne sellel töökohal jätkamiseks. Ei eksisteeri paljusid erialasid, kus töötaja võib teistega sel moel käituda, seda enam normaliseeritud kujul.
Kuidas siis antud sügavalt juurdunud väärkohtlemise probleemi lahendada? Muutus peab algama hoiakutest spordiringkondades. Esiteks on vaja selget ja järjekindlat nulltolerantsi väärkohtlemise suhtes – see peab kehtima kõigile, olenemata tasemest või positsioonist. Spordiorganisatsioonidel ja klubidel peab olema tugev regulatsioon ning toimivad mehhanismid väärkohtlemise juhtumite avastamiseks ja lahendamiseks. Teiseks on ülioluline luua ohvritele turvalised ja toetavad võimalused oma kogemuste avalikustamiseks ning abi saamiseks, ilma kartuseta saada eelneva eest karistada. See nõuab tugevat toetussüsteemi ja usaldusväärseid kontakte, kuhu sportlased saavad pöörduda. Viimaks peaks ka pigem vanemaealistele treeneritele omaseks saanud vanakooli kasvatusstiilid muutuma. See, et neid on treenides halvasti koheldud (võib eeldada, et tulenevalt nõukaaja mentaliteedist), ei ole vabanduseks, miks mitte uut põlvkonda paremini õpetada ja neid kohelda. Hetkeolukord näitab, et toimub lõputu traumade edasikandumine, mille tunnistamine on keerulisem kui sellega lihtsalt jätkamine. Treenerid peaksid seljuhul endale otsa vaatama ja tunnistama ka enda läbielatud hetki. Seega on hädavajalik ka treenerite ja juhendajate koolitus väärkohtlemise ning selle ennetamise teemadel. Nad peavad tundma, kuidas toetada sportlasi nii, et nende vaimne ja füüsiline heaolu oleks esikohal. On tähtis, et treenerid muutuksid mitte ainult võiduni-suunajateks, vaid ka inimlikkuse eestvedajateks, kes loovad turvalise ja lugupidava õpikeskkonna.
Kõige sügavamal tasandil aga nõuab see spordikultuuri muutust, kus sport ei ole vaid võitude ja karistuste süsteem, vaid kogukond, mis väärtustab iga indiviidi väärikust, saavutusi (olgu need suuremad või väiksemad) ja heaolu. Väärkohtlemisele tuleb tõmmata ette selge piir. Ainult nii saame kasvatada tugevaid, enesekindlaid ja õnnelikke sportlasi, kes tunnevad, et neid hoitakse ja austatakse.
Kokkuvõttes on väärkohtlemise aktsepteerimine spordis sügav probleem, mille juured ulatuvad traditsioonidesse, hierarhiasse ja eesmärgistamisesse. Kui me tõepoolest soovime, et sport oleks kõigile turvaline ja toetav tegevus, siis peame muutma nii oma hoiakuid kui ka süsteeme. Ainult sel moel on võimalik spordikultuurist väärkohtlemise probleem likvideerida ning tagada, et iga sportlane saaks oma potentsiaali täies mahus arendada, tundmata hirmu ja valu.
–
Autor: pilleriin
0 Comments