Autor: Henry Härm
Toimetaja: Lauren Saimre
Esimene kvartal 2026. aastast on läbi saanud. Sellega koos on mõttekojad Freedom House ja V-Dem Institute avalikustanud tänavused raportid demokraatia tervisest maailmas. Kutsun sind, hea lugeja, kõndima koos nendel demokraatia radadel, mis kahjuks aasta-aastalt aina kitsamaks jäävad.
Lisaks soovitan väga lugeda samateemalist Toomas-Erik Vahtra artiklit Euroopa autokratiseerumise tendentsidest.
Autokratiseerumise olemus ja põhjused
Autokraatia pole ammu enam kaugete kolmandate riikide probleem. Autokratiseerumine on eelmisest kümnendist alates olnud probleem ka lääneriikides, kus on näha tugevat demokraatia tagasilangust, eriti USAs ja mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis. Teise maailmasõja järgselt demokraatia kaitseks sõlmitud alliansid elavad üle raskeid aegu, sellal kui autokraatlikud režiimid on varasemast enesekindlamad ja koordineeritumad.
Ülemaailmne demokraatia on taas 1978. aasta tasemel. 1974. aasta Portugali nelgirevolutsioonist alanud demokratiseerumise kolmanda laine saavutused on põhimõtteliselt taas ringiga nulli jõudnud. Maailmas on hetkel 92 autokraatlikuks peetavat riiki, kus elab 6 miljardit inimest. Liberaalses demokraatias elab 600 miljonit inimest – 7% maailma elanikkonnast. Väga märgiline on V-Dem analüüs, kus tuuakse välja, et hetkel elab suletud autokraatiates 2,3 miljardit inimest, samal ajal, kui liberaal- ja valimisdemokraatiates elab kokku 2,2 miljardit inimest.
Autokratiseerumise põhjusteks peetakse esmalt üleüldist relvastatud konfliktide ja vägivalla kasvu, mis teeb inimõiguste kaitse ning demokraatia ülesehitamise sõjast räsitud piirkondades väljakutserohkemaks. Olukord on sellel kümnendil keeruline olnud Saheli piirkonnas, kus 3 aasta jooksul on viies riigis toimunud sõjaväelised riigipöörded. Lääneriikides on esile kerkinud demokraatlike institutsioonide haavatus autokraatialembeste riigijuhtide vastu. Autokratiseeruvate riikide valitsused kasutavad enda võimutäiuse suurendamisel enim ajakirjanduse tsenseerimist ja kodanikuühiskonna piiramist.
Mis toimub Euroopas?
Hoolimata asjaolust, et Euroopa on siiani olnud vabaduse eeskuju tervele maailmale, on demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi õõnestamine jõudnud ka meie kodumandrile. Autokratiseerumine toimub suurriikides, nagu Ühendkuningriik ja Itaalia, demokraatia tagasilangust on näha ka Horvaatias, Slovakkias, Sloveenias ja Bulgaarias.
Euroopa Liidu liikmesriik Ungari on tunnistatud hübriidrežiimiks. Ungari peaministrierakond Fidesz (kuni jooksva aasta 12. aprilli seisuga) on järk-järgult täidesaatva võimu volitusi laiendanud, mille tagajärjel on kannatada saanud nii pressivabadus kui valimiste ausus. Autokratiseerumise tondi all ei äga ainult Euroopa Liit ja selle ühtsus, vaid ka kunagised potentsiaalsed kandidaatriigid.
Olukord on pinevamaks läinud Serbias, kus valitsus on pidanud kinni nende õpetajate ja õppejõudude palgad, kes on osalenud üliõpilaste poolt juhitud korruptsioonivastastel meeleavaldustel.
Pikka aega noore demokraatia hapral teekonnal püsinud Gruusias valitseb ebaausate valimiste teel võimule saanud Gruusia Unistuse partei, kes on meeleavaldajate vastu kasutanud ebavajalikult suurt jõudu. Kodanikuühiskonna mahasurumiseks ja opositsiooni vaigistamiseks on vastu võetud uusi seaduslikke piiranguid, takistades opositsioonierakondade tegevust ning piirates välisrahastusega toimivate ühingute tegevust. Gruusia olukorra nukrus seisneb tõsiasjas, et rahvas oli tegelikult demokraatiaks valmis ja soovis läänemeelse arengusuunaga jätkata, kuid Vene eriteenistuste sekkumise tõttu sai võimule erakond, kes on tegelikku rahva tahet eiranud.
Mis toimub Ameerika Ühendriikides?
USA demokraatia tagasilanguses pole hämmastav asjaolu, et see on juhtunud, vaid tõsiasi, kui kiiresti on riik autokratiseerunud. V-Dem liberaalse demokraatia skaalal kukkusid Ameerika Ühendriigid kõigest ühe aastaga 24% madalamale, 20. kohalt 51-le. USA on enda demokraatia kvaliteedi osas 1965. aasta tasemel, mis on Freedom House’i tegutsemisaja madalaim. Enim on USAs pihta saanud õigusriigi elemendid ehk põhiseaduslikku järelevalvet teostav Kongress. Vabariiklaste kontrolli all olev Kongress on loovutanud Trumpi administratsioonile olulisi fiskaal- ja järelevalvevolitusi. Kongressi seadusandlikku tööd segavad ulatuslikud ummikseisud, mis kulmineerusid 2025. aastal USA ajaloo pikima valitsussektori sulgemisega. Trumpi teise administratsiooni võimuloleku ajal on kodanikuõiguste indeks langenud 0.92-lt 0.83-le, sama skoori jagavad Bulgaaria, Senegal ja Ida-Timor. Pressivabadus on langenud teise maailmasõja järgsele tasemele. Võib siiski öelda, et kindlaks demokraatlikuks sambaks on jäänud vabad ja regulaarsed valimised. USAs on presidendi valitsemine olnud läbi ajaloo tava- ja normipõhine, mis tähendab, et tegelikult pole presidentidele täidesaatva võimu piire seadusega väga ette määratud. Trumpi teine ametiaeg on selle paljastanud, näidates, et tegelikult on USAs autokratiseerumist takistavad mehhanismid täiesti puudulikud.
“Lääneriigid demokraatia eest!” on tõenäoliselt nüüdseks minevik
Kuni 2025. aastani oli USA konkurentsitult suurim kahepoolne välisabi andja, pakkudes vajalikke ressursse erinevatele kodanikuühiskonna rühmitustele, sõltumatutele meediaorganisatsioonidele ning humanitaarabi puudusest kannatavatele. Trumpi otsusega suleti USAID (United States Agency for International Development) ja koos sellega kadus ka 80,5 miljardi suurune abi, millega oli võimalus seni erinevatel organisatsioonidel enda riikides valitsevaid autokraatlikke režiime n-ö õgvendada.
Arenguabi on olulisel määral vähendanud ka Euroopa riigid. Euroopa Liidu liikmesriikidest on kõige märkimisväärsemal hulgal vähendanud Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi. Ühendkuningriik vähendas rahvusvahelise abi andmist 40% võrra, viies nad viimase 25 aasta madalaimale tasemele. Samal ajal on sellest võitnud senised autokraatlikud režiimid ja nende valitsevad eliidid, kus on nüüdseks kodanikuühiskonna ja sõltumatu meedia eest võitlenud organisatsioonid nõrgenenud.
Häid uudiseid siiski on
Sõõm vabaduseõhku annab teadmine, et 87 riigist, mida Freedom House hindas 2005. aastal vabadeks demokraatiateks, on 76 riiki vabad senini, hoolimata üleüldisest demokraatia tagasilangusest. Samuti liigitati vabade riikide perekonda kolm uut riiki: Boliivia, Malawi ja Fidži. V-Dem tõi välja ka riigid, kus autokratiseerumisele suudeti tõmmata pidurit ning alustada taasdemokratiseerumisega: Brasiilia, Poola, Botswana, Guatemala ja Mauritius.
Demokraatia olukord Eestis
Freedom House on hinnanud Eesti vabaduse skooriks 96 punkti 100st. Nii kõrge näitaja on Eestil olnud juba 2025. aastast. Siinjuures on meeldiv tõdemus see, et skoor ei langenud, vaatamata Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmisega. V-Dem liberaalse demokraatia indeks on andnud Eestile 179 riigi arvestuses viienda koha. Eesti ajakirjandusvabadus on maailmas teisel kohal, mis on tegelikult hoomamatult kõrge tase. Uus, taastatud vaba Eesti on rajatud demokraatlikele ideaalidele. 1991-2004 väldanud siirdeajal sai vaesest, relvitust ja kõrge kuritegevusega endisest liiduvabariigist tugevate institutsioonidega lääne poole vaatav demokraatlik õigusriik. Niisamuti nagu president Lennart Meri eiras 1999. aastal põhiseaduslikku head tava anda volitused valitsuse moodustamiseks valimiste võitjale (toona Edgar Savisaar) või nähes, kui suure üle kaaluga võitis Reformierakond 2023. aasta Riigikogu valimised peale EKRE valitsuses olekut, on olnud selge, et Eestis valitseb laiapindne ning tugeva kriitilise demokraatianärviga kodanikuühiskond. Eesti kõrged kohad erinevates vabadusindeksites ei ole kindlasti mitte iseenesestmõistetavad, vaid Eesti poliitikute vastutustunde, tugeva ja toimiva võimude lahususe ning aktiivse kodanikuühiskonna koostoime tulemus.
0 Comments