Kaugel Ida- ja Lõuna-Hiina mere ristmikul, Vaikse ookeani loodeosas, on väike saar, mis oli mingil ajaloo hetkel tuntud kui Formosa. Tänapäeval võib seda saart nimetada Taiwaniks või Hiina Vabariigiks või hoopis mõne muu nime valida, sõltuvalt positsioonist antud küsimuses. Seda sellepärast, et Taiwani poliitiline staatus on endiselt ebamäärane.
Tegelikult on Taiwan riik. Võite võtta seda argumendina ja nõustuda sellega või mitte nõustuda. Kuid vastavalt 1933. aasta Montevideo konventsioonile, mis nägi ette, et riigil peab olema alaline elanikkond, määratletud territoorium, valitsus ja võime korraldada rahvusvahelisi suhteid, vastab Taiwan probleemideta kõigile Montevideo kriteeriumidele. Miks siis vaid 12 ÜRO liikmesriiki (ja Püha Tool) Taiwani riigina tunnustavad.
Uudiseid lugedes, võib leida Taiwani ka nimede alt “Krimm 2.0” või “Next Ukraine”. Taiwani väina konflikt, tõesti, kerkis meedias esile Ukraina sõja ajal, kuigi Hiina pani Taiwanile silma peale juba ammu enne Krimmi annekteerimist.
Konflikti ajalugu läheb tagasi 20. sajandi algusesse, kui Taiwan pärast esimest Hiina-Jaapani sõda (1894-1895) sai Jaapani osaks, samas kui mandril toimusid poliitiliste süsteemide muutused. Sel ajal, kui jaapanlased saart kontrollisid, üritasid nad Hiina kultuuri välja juurida, lõigates inimeste patsid, mida Qingi dünastia ajal lojaalsuse näitamiseks kanti, keelates taoismi, Hiina kultuuritraditsioonid ja rahvuslikud organisatsioonid (Roberts 1999). Jaapani poliitika oli edukas ja saar arenes, hoolimata Hiina kultuuri arengu piirangutest. Jaapani võimu tulemust võib näha Taiwani rahva soovis osaleda Teises Hiina-Jaapani sõjas (1937-1945) Jaapani sõjaväe osana (Roberts 1999). Sel ajal, kui Taiwan oli Jaapani alluvuses, toimus 1911. aastal mandril Xinhai revolutsioon, mille tulemusena tuli võimule Hiina Rahvapartei “Guomindang” (KMT), kukutati Qingi dünastia ja kuulutati välja Hiina Vabariik.
Peale lühikest valitsemist toimus Hiinas aastatel 1946-1949 Hiina kodusõda, mis oli kahe suurima partei (Guomindang ja Hiina Kommunistlik Partei) vastasseisu tulemus. Sõda lõppes, kui kommunistide juht Mao Zedong ja heiskas kommunistliku lippu Tiananmeni väljakul (Taevase Rahu väljak) Pekingis (Roberts 1999). Rahvuslased, kes kaotasid sõja, jooksid Taiwani saarele, kus nad kuulutasid välja Hiina Vabariigi ja hakkasid seda valitsema (Roberts 1999). Kuigi KMT põgenes Mandri-Hiinast Taiwani saarele, oli see siiski Hiina Rahvavabariigile hoiatusmärgiks, kuna kunagi riiki valitsenud väed ja juhid tegutsesid endiselt naaberriigis. Tänaseni ei ole Hiina ja Taiwan saanud rahulepingut sõlmitud ning seega pole kodusõda HKP ja KMT vahel veel ametlikult lõppenud.
Hiina Rahvavabariik ähvardab Hiina Vabariiki sõjalise sissetungiga, kui Hiina Vabariik peaks kuulutama end iseseisvaks. Hiina Rahvavabariigi ja Hiina Vabariigi vahelistes suhetes on Hiina seisukoht nn ühe Hiina põhimõte, mille kohaselt saab Hiina nime all olla ainult üks suveräänne riik, kus Hiina Rahvavabariik on tema ainus seaduslik valitsus ja Taiwan on seetõttu Hiina lahutamatu osa (Drun 2017). Ühe Hiina põhiprintsiibi aluseks sai HRV iseseisvumise stabiilsuse tagamine. Kui võtta arvesse erinevaid poliitilisi süsteeme mõlemas riigis, võiks, hüpoteetiliselt, tekkida olukord kus mandri hiinlased hakkaksid idoliseerima Taiwani demokraatiat. See omakorda võiks viia suurte demokraatiat pooldavate liikumisteni HRVs, mis ei ole Hiinas aset võtnud juba mitmeid kümnendeid (viimane suurim demokraatia liikumine lõppes Tian´anmeni veresaunaga 1989. aastal).
Sellel perioodil on HRV ja HV suhted teravnenud. Peamine osa suhete muutumisest oli tingitud otsusest, et ei saa olla kahte Hiinat – maailm võib tunnustada ainult ühte neist. Seda tegi näiteks USA, kes lõi diplomaatilised suhted Hiina Rahvavabariigiga ja katkestas diplomaatilised sidemed Taiwaniga. Sama olukord juhtus ka ÜROs, kus Taiwan väitis end kogu Hiina õiguspärase valitsejana, kuid 1971. aastal asendas ÜRO Peaassamblee resolutsioon 2758 Taiwani koha ÜROs Hiina Rahvavabariigiga.
KMT valitsemise ajal liikusid Taiwan ja Hiina samm-sammult diplomaatiliste suhete loomisele (Näiteks 2015. aastal kohtusid esimest korda kaks ROC ja HRV juhti alates 1949. Aastast, enne seda kohtusid 2005. aastal ka valitsevate parteide juhid), kuid pärast DPP võitu muutus Taiwani poliitika Hiina suhtes. Riikidevahelised pinged on eskaleerunud pärast 2016. aasta Tsai Ing-Weni valimist, kelle partei (DPP) väärtustas demokraatiat, muutes Taiwani veelgi demokraatlikumaks riigiks (ibid.). 2019. aastal teatas President Tsai, et seni, kuni ta on HV-i president, ei aktsepteeri ta kunagi Ühe Hiina poliitikat ega 1992. aasta Konsensust (üks samm Ühe Hiina Poliitika teostamise juurde).
Kogu heidutusperioodi jooksul juhtus mitu relvastatud kokkupõrget. Nimelt, neli. 1955. aastal ja seejärel kolm aastat hiljem toimusid Hiina Rahvavabariigis ja Taiwani Vabariigis Taiwani trepil relvakonfliktid, mille käigus pommitati esimesena Kinmeni saart (Quemoy) ja Matsu saari (mandri idarannikul), et vabastada Taiwan KMT-st ja uurida USA kaitse ulatust Taiwani territooriumil (Halperin 1966). Siis juhtus aastatel 1995-1996 kolmas Taiwani väina kriis, mis oli jällegi rida raketikatsetusi, mille Hiina Rahvavabariik väinas läbi viis, kuid nüüd oli seal ka USA. Ja hiljuti viidi 2022. aastal Taiwani ümbruses läbi Hiina sõjalised õppused: Hiina Rahvavabariigi sõjaliste õppuste seeria, mis ümbritses Taiwani. Õppused algasid vastusena Nancy Pelosi visiidile Taiwani (Qin, Mozur 2022).
Kuid oletame, et Hiina ikkagi otsustab Taiwani blokeerida, võtta see “tagasi perekonda”, siis mis juhtuks? Mis oleks see mõju sealsest kaugest piirkonnast meie kodumaale? Kuigi Eesti asub Hiina Vabariigist kaugel ja viimane ei ole ametlikult Eesti ega ühegi teise NATO riigi liitlane, avaldaks riigi heidutus Hiina Rahvavabariigiga siiski mõju nii Eestile kui ka maailmale.
Eesti Kaitsepolitseiameti andmetel kasvas Hiina huvi Eesti vastu pärast Eesti liitumist NATO ja EL-iga 2004. aastal, aga alles 2018. aastal mainiti Hiinat esimest korda nii KAPO kui ka Eesti Välisluureameti (EFIS) aastaaruandes (Jüris 2022). Eestil on Hiina Rahvavabariigiga diplomaatilised suhted. Need ei ole just kõige paremad, kuid siiski stabiilsed. Eesti ei toeta Hiina sisepoliitikat, nende ebainimliku ja alandavat kohtlemist Hiina ääremaades, lisaks sellele lahkus Eesti eelmisel aastal Eesti 16+1 projektist ja nimekiri jätkub. Eestil oli küll hiinlastega mõningaid konflikte välispoliitilisel pinnal, näiteks dalai-laama visiit 2011. aastal või hiljutine vaidlus, kui Hiina diplomaat Prantsusmaal seadis kahtluse alla Eesti suveräänsuse. Kuigi Eesti välispoliitikat Hiina suhtes võiks nimetada ettevaatlikuks, tunnustab Eesti siiski Hiina Rahvavabariiki ning meil on nendega stabiilsed ja head majandussuhted.
Eesti ja HRV praegused majandussuhted on osa ELi ja Hiina üldistest suhetest. Seega, kui viimased suhted kannatavad välise heidutuse all, siis kannatab ka Eesti. Eesti ja Hiina teevad koostööd peamiselt kaubanduse valdkondades nagu logistika, tööstustoodang, investeeringud ja e-kaubandus. Näiteks 2019. aastal ulatus riikidevaheline kaubandus 720 miljoni euroni, mis on 2,4% kogu Eesti kaubavahetusest (Eesti Suursaatkond HRV 2023). Kuigi kaubanduse numbrid ei ole nii suured, võib mõju siiski tunda tänu imporditud/eksporditavate toodete loetelule, kuna Eesti ekspordib masinaid, seadmeid, meditsiini- ja mõõteseadmeid, tsentrifuuge, puitu ja puittooteid, pinnase töötlemise seadmeid jne. (ibid.). Eestisse aga imporditakse masinaid, käsiinstrumente, trükiringe, staatilisi muundureid, metalli, metalltooteid ja tööstustooteid (ibid.). Kuigi Eesti oleks võinud eskaleerumise korral leida alternatiivse partneri, oleks mõjul siiski oma koht, vaatamata sellele, et nimekirjas ei ole näiteks maavara importimist.
Põhjuseks mõjule on Taiwan. Eesti ja Taiwani vaheline kaubavahetus on väiksem. Väikese kaubanduse probleem ei ole mitte ainult nende toodete loetelus, mida saab kaubanduses kasutada, vaid ka võimalustes. Kuna Hiina Rahvavabariik on palju ahvatlevam kaubanduspartner, võib see veenda teisi riike loobuma isegi mõtetest Hiina Vabariigi tunnustamise kohta, pakkudes kaubandushüvesid. Odava ja hea kaubanduspartneri olemasolu muutub siinkohal palju olulisemaks kui ükski teine poliitiline avaldus. Kui Eesti valiks näiteks Taiwani Hiina asemel, ei muudaks see poliitiliselt suurt midagi ja põhjustaks ainult majanduslikku kahju meie piirkonnale, sest Eesti ei ole rahvusvahelises poliitikas suur poliitiline tegija. Kuid Taiwani kaotuse mõju oleks Euroopas kindlasti tunda.
Tooted, mida Taiwan suudab pakkuda, on märkimisväärsed ja kui midagi juhtuks, siis see kahjum oleks katastroofiline, sest umbes 565 miljardi dollari suurune Taiwani lisandväärtusega kaubandus oleks eskaleerumise korral suur häirete oht (Vest et al. 2022). Praegu toodab Taiwani kiibi valukoda TSMC umbes 35% maailma autotööstuse mikrokontrolleritest ja peaaegu 70% maailma nutitelefonide kiibistikest ning 92% maailma kõige arenenumatest logistiliselt kiipidest (ibid.; Varas et al. 2021.). Kui peaks juhtuma midagi häirivat, peaksid nende tööstusharude ettevõtted tegelema tõelise katastroofiga, mis on suurem kui mõju, mida Euroopa tunneb praegu toimuvast sõjast. Lisaks võib seda ainult oletada, kuid vastasseis Taiwani väinas võib viia selleni, et Ameerika Ühendriigid ja tema lähedased liitlased (peamiselt NATO väed) suunavad oma sõjalised ressursid Ida-Aasia piirkonda, jättes mõned Euroopa osad haavatavaks naabrite välise surve suhtes. Antud ideesse ei taha palju uskuda, aga võimalus on siiski olemas.
Nii Hiina kui ka Taiwan on Euroopa Liidu ühed peamised partnerid. Taiwan on ELi suuruselt 15. kaubanduspartner (ligikaudu 40% ELi kaubandusest läbib Taiwani väina) ja Euroopa Liit on Taiwani suurim välismaiste otseinvesteeringute allikas, mille investeeringud ületavad 45 miljardit eurot (CEIAS 2022). Isegi kui mitte meenutada Taiwani positsiooni pooljuhtide tööstuses ning Taiwani-i ja ELi vahelisi kaubandussuhteid, sõltub viimane auto- ja elektrotehnikatööstuses endiselt HRVst (ibid.). ELi ja HRV kaubavood ja välismaised otseinvesteeringud on üsna suured, nii et konflikt käivitaks mõlemad pooled ja lisaks sellele mõjutaksid kaubandust Hiinaga sellises olukorras riigi riigisisesed tingimused, mis eskaleerunud konflikti ajal kiiresti halveneksid. Hiina on praegu suurim IKT-kaupade eksportija ja suurim ülemaailmne autokaupade tootmiskeskus (Vest et al. 2022). Kui Hiina kaotaks juurdepääsu Taiwani pooljuhtidele, tooks see tootmissektorile ja kogu majandusele kaasa suure majandušoki. Järgmisesse etappi minnes paneks kaotatud pooljuhtide tootmine maailmamajanduse silmitsi teise järgu mõjuga, millel oleks tohutu majanduslik mõju. Paljud tööstusharud sõltuvad Taiwani kiipe sisaldavate kaupade, seadmete kättesaadavusest. See nimekiri hõlmab e-kaubandust, logistikat ja paljusid teisi tööstusharusid. Paljud neist kaupadest on ka Eesti ja Hiina kaubandustoodangu nimekirjas.
Mõningaid eskalatsiooni mõjusid saaks leevendada, kuid ainult osaliselt, kuna kiipide nappuse täielik sotsiaal-majanduslik mõju on mõõtmatu, kuid oleksid need tõenäoliselt katastroofilised. Osa maailmakaubandusest võiks ümber suunata nii, nagu seda on tehtud Venemaaga, kuid Taiwani keskne roll pooljuhtide tootmise süsteemis tähendab, et lühiajaliselt oleks vähe alternatiive ja seega tooksid eskalatsioonist tulenevad tohutud häired maailmale kaasa vältimatuid kulusid. Millest järeldub, et Taiwani väina kriisil oleks suur mõju. Kogu maailmamajandus kannataks ja selle seas ka Eesti.
Mõjud on siiamaani ebatäpsed, aga kindlasti katastroofilised. Kui Taiwani küsimus muudab oma status quo, avab kogu maailm suure Pandora laeka, sest siiamaani pole võimalik täpselt öelda, kui suur on selle konflikti mõju suurus ülejäänud maailmale. Samas aga, ei saa Taiwani status quo´d ei saa lõpmatult hoida, mingil hetkel saab ka see lugu lõppsõna.
Toimetanud Jere Oikarainen ja Ruth Sisask.
Kasutatud Kirjandus
CEIAS. 2022. “Taiwan Strait Crisis: Implications for Europe,” 2 oktoober. https://ceias.eu/taiwan-strait-crisis-implications-for-europe/ (kasutatud 24 aprill, 2023).
Drun, Jessica. 2017. “One China, Multiple Interpetations,” 28 detsember. https://www.ccpwatch.org/single-post/2017/12/29/one-china-multipleinterpretations (kasutatud 23 aprill, 2023).
Eesti Suursaatkond Hiina Rahvavabariik. 2023. “Majandussuhted.” https://beijing.mfa.ee/et/eesti-ja-hiina/majandussuhted/ (kasutatud 24 aprill, 2023).
Halperin, M. H. 1966. ”The 1958 Taiwan Straits Crisis: A Documented History.” https://archive.org/details/The1958TaiwanStraitsCrisisADocumentedHistory_201712. (kasutatud 24 aprill, 2023).
Jüris, Frank. 2022. “Estonia´s evolving Threat Perception of China,” 28 aprill. https://www.pf.org.tw/en/pfen/33-8318.html (kasutatud 25 aprill, 2023).
Maizland, Lindsey. 2022. “Why China-Taiwan Relations Are So Tense,” 3 august. https://www.cfr.org/backgrounder/china-taiwan-relations-tension-us-policy-biden (kasutatud 13 aprill, 2023).
Qin, Amy & Mozur, Paul. 2022. “After Pelos’s arrival, China announced military drills in nearby waters,” 2 august. https://www.nytimes.com/2022/08/02/world/asia/china-taiwan-pelosi.html (kasutatud 20 aprill, 2023).
Varas, Antonio & R.Varadarajan, J. Goodrich, F. Yinug. 2021. “Strengthening the Global semiconductor Supply Chain in and Uncertain Era.” https://www.semiconductors.org/wp-content/uploads/2021/05/BCG-x-SIA-Strengthening-the-Global-Semiconductor-Value-Chain-April-2021_1.pdf (kasutatud 24 aprill, 2023).
Vest, Charlie & A.Kratz, R.Goujon. 2022. “The Global Economic Disruptions from a Taiwan Conflict,” 14 december. https://rhg.com/research/taiwan-economic-disruptions/ (kasutatud 24 aprill, 2023).
0 Comments