On levinud arusaam ja tulenevalt sellest probleem, et teise emakeele olemise tõttu puuduvad eesti keelest erineva emakeelega inimestel võrdsed eestlastega töövõimalused kas poliitika valdkonnas või siis avalikus sektoris, mille tõttu ilmub antud valdkonnas madal osalus ja kaasamine. Isegi Rahandusministeeriumi andmetel on Eesti tööturul 30% muukeelseid töötajaid, kuid avaliku teenistuse töötajaskonnast on teisest rahvusest 10,8% töötajatest ja ametnike seas vaid 8,5% (Rahandusministeerium 2017).
Kvalitatiivse analüüsi õppeaine raames oli läbi viidud intervjuu Aleksei Jašiniga (Eesti 200 erakonna juhatuse liige, Ukraina suunal täiskohaga projektijuht MTÜ-s Mondo ning Mustamäe linnaosa valitsuse Linnaosakogu haridus- ja kultuurikomisjoni liige). Kuna uurimisteema on päevakajaline ja põlev, otsustan seda materjali ka Poliitikalabori kaudu suure inimeste hulgale jagada.
Selle intervjuuga soovin ma näidata, et keel pole peamine põhjus, mis katkestab tööd avalikus sektoris saada. Pole põhjust muretseda selle pärast, kui on inimene sündinud ja kasvanud teises keelekeskkonnas. Loodan, et pärast lugemist muutub teise emakeelega inimestel arvamus oma võimaluste kohta positiivsemaks, hirmud kaovad ning valmisolek ja soov uuteks väljakutseteks kasvab. Mõnusat lugemist!
Tutvustage ennast, kellena te praegu töötate?
Aleksei: Mina töötan täiskohaga MTÜ-s Mondo, olen seal Ukraina suunal projektijuht. Töö seisneb koostöö kordineerimises erinevate mittetulundusühingute ja organisatsioonidega Ukrainas ning humanitaarabi pakkumisega samal suunal. Lisaks sellele olen ma haridusjuht, Eesti 200 juhatuse liige ja tegelikult üliõpilane ka – teen praegu magistrikraadi Tallinna Ülikoolis hariduse juhtimise erialal.
Jutustage oma haridusest lapsest saadik. Kas te omandasite haridust eesti või vene keeles?
Aleksei: Minu vanemad on teinud ühe väga nutika ja targa sammu – mind on saadetud kodulähedasse eestikeelsesse lasteaeda. Siis, kui ma läksin (oli see aasta 1999), polnud veel eriti populaarne venekeelsetel lastel käia eestikeelsetes gruppides. Enda grupis selliseid lapsi oli vaid kaks – mina ja veel üks poiss.. Pärast seda kaalusid mu vanemad, kas panna mind eesti- või venekeelsesse kooli. Kuna minu õde oli juba käimas ühes Tallinna koolis ja tal oli väga positiivne kogemus ning lisaks sellele avati seal keelekümblusklassi, siis ikka otsustati, et pannakse venekeelsesse kooli ja keelekümblusklassi. Seal, Mustamäe Humanitaargümnaasiumis, käisin ma 12 aastat. Hiljem läksin ma Tartu Ülikooli ja õppisin seal juba eesti keeles.
Miks te olete asunud tööle avalikus sektoris?
Aleksei: Ma arvan, seetõttu, et minu esimene haridus on olnud riigiteadused. Mul on alati olnud huvi selle vastu, kuidas töötavad riiklikud institutsioonid. Ma arvan, kui ma tegin valiku, mis suunas ma tahan edasi minna, ma mõtlesin just haridusega seotud töö peale, et läbi selle võiks mingisuguseid muutusi saavutada ühiskonnas. Ma jätkuvalt olen veendunud, et see on võimalik. Seepärast olen nii parteipoliitikas tegev olnud kui ka olen töötanud õpetajana. Kuigi ma ei ole 100% avaliku sektori töötaja.
Te olete Linnaosakogu haridus- ja kultuurikomisjoni liige Mustamäe Linnaosa valitsuses. Kas see ei tähenda, et te töötate avalikus sektoris?
Aleksei: Ma ei tea, kuidas on Linnaosakogus määratud, kas see on tõeline töökoht. Tegelikult see on nõuandev organ, mida valitakse kohalikel valimistel, et Tallinna Linnavalitsus saaks infot koguda, mida arvavad erinevad Tallinna linnaosade elanikud. Sinna saab ainult valimiste käigus ja kui sa oled selle linnaosa elanik ja kogud piisaval määral hääli, siis võid olla selle Linnaosakogu liige. Seal ma olen ka haridus- ja kultuurikomisjonis.. Aga see ei ole nii öelda töökoht. Me seal käime istungitel, kuulame seda, mis Linnaosas või siis linnas toimub, ja siis lähtutakse sellest, mis on meie arvamus või meie lähedaste arvamus, kes seal elavad, et siis anname tagasisidet, et kuidas meile sobib või ei sobi mingisugune planeering ehitada mingi kortermaja Mustamäele.
Kas teie lapsest saadik unistasite sellest tööst ja mõtlesite selle järele, et soovite töötada selles valdkonnas?
Aleksei: Nii palju kui ma mäletan, siis lapsena ma ei unistanud mitte mingisugusest tööst. Esimest korda ma hakkasin mõtlema gümnaasiumi lõpu poole, et ma nägin ennast võib olla juura valdkonnas, kohtusüsteemis kuskil tööl. See pakkus huvi, aga samal ajal ma olin vabatahtlikuna hästi palju erinevates MTÜdes tööd teinud. Üks nendest oligi Mondo ja mind hästi huvitas nende tarkuse fond. See on selline suund, mille abil nad pakuvad haridust erinevates Aafrika riikides või globaalsetes lõunariikides. Siis ma ise mõtlesin, et see on äge, et võib olla tahaks õpetajana kuskile globaalse lõuna riiki minna töötama. Aga siis samas mõtlesin, et esialgu on vaja kõrgharidust kätte saada. Siis ma läksingi selle nimel riigiteaduseid õppima, kuna see tundus kõige sobilikum ja kujuneski see arusaam, et kui ma tahan midagi toredat, suuremat korda saata ja liikuda enda eesmärkide suunas, siis alles näen ennast õpetajana lähiaastatel. Ehk siis edasi võib olla hariduse juhina või hariduspoliitika kujundajana.
Miks töötavad teie arvates Eesti avalikus sektoris teise emakeelega inimesed, kui nad esialgselt teavad, et eesti keel pole nende emakeel?
Aleksei: Ma arvan, et see, kas teha tööd avalikus sektoris või mitte ei sõltu sellest, mis emakeel sul on, aga kindlasti ilma eesti keeleta sa ei saa tõhusalt teha tööd selles sektoris. Ja seda kajastab ka Integratsiooni monitooring, mis näitab, mis olukord tööturul on, kui paljud muukeelsed inimesed on avaliku sektori teenistuses. Kindlasti muukeelseid ametnikke on vähem ja võib olla rohkem on neid, kes on seal laiemalt avalikkust. Samas, neid võiks rohkem olla, eriti ametnikke. Tulen selle mõtte juurde tagasi, et see ei sõltu sellest, mis emakeel sul on.
Paratamatu, kui sa ei ole eesti keele piisaval määral selgeks õppinud, see uks on sinu jaoks kinni. Ja ma arvan, et see on üks suurimatest põhjustest, miks me ei näe piisaval määral muukeelseid inimesi avalikus sektoris.
Ma loodan, et uus põlvkond tuleb vaikselt peale ja see olukord saab oluliselt võrdsem. Samuti, mitmetes avaliku sektori institutsioonides on just vene keele oskust vaja, et see on kindlasti tugevus.
Mis on teie seisukohalt üldse niisuguse arvamuse ilmumise põhjused, et on muu emakeelega inimestel nii raske avalikku sektorisse tööle sattuda?
Aleksei: Ma arvan, et laias laastus kõik algab ajaloost, et mis taustaga inimesed üle Nõukogude Liitu on Eestisse sõitnud. On olnud küll kõrgharitud inimesed: minu ema näiteks, tal on vastav haridus olnud, et perspektiivis ta võiks olla avalikus sektoris tööd või kuskil kõrgemat ametipositsiooni omada. Aga minu teada ikkagi see rahvamass, kes on siia tulnud – need olid ehitajad, sõjaväelased, ma ei teagi kes iganes veel, et tegelikult enamusel võib olla ei olnud liiga kõrget haridust,. Siis kui Eesti taasiseseisvus, riigikord muutus ja see põhikeel, asjaajamise keel, töötegemise keel oli muutunud – need kõik tegurid muutsid veelgi ebasoodsamaks selle olukorra. Inimestel hakkasid lapsed sündima, neid pandi venekeelsetesse koolidesse, mida on natuke raskem välja murda sellest olukorrast, kus on sinu vanemad sotsiaalmajanduslikult ja keeleliselt natuke nõrgemas seisus. Siis tekibki selline tunne, et võib olla edukas elu või edukas karjäär avalikus sektoris on justkui kättesaamatu.
Ma olen sügavalt veendunud, et Eestis ei ole probleemi sellega, et kui sul on vale nimi või aktsent või vale emakeel, siis tööle ei võeta. Seda ma ei ole mitte kunagi näinud ega mitte mingit uuringut näinud selle kohta, mis seda kinnitaks.
Ent see pigem on tekkinud ajaloolistel, keelelistel põhjustel, et tõesti, kui selle peale varakult ei mõelnud vanemad nagu mul näiteks, siis kahjuks on selline barjäär inimestel ees. Ja on natukene naljakas arvata, et kui sa ei valda riigikeelt, kuidas sa saad teha karjääri avalikus sektoris. Et tegelikult uus põlvkond saab sellest väga hästi aru, nii et kes on sündinud peale iseseisvuse taastamist ja kes väga tahavad teha selles suunas tööd, nad ka liiguvad selles suunas.
Kuidas siis suurendada teise emakeelega inimeste hõivatust avalikus sektoris? Kas on mingid meetmed?
Aleksei: Ma üldiselt arvan, et kindlasti neid on vaja rohkem tõmmata kultuuri ruumi ja siduda rohkem muukeelsi inimesi koolis. Ma elasin Tallinnas, aga minu kool ei pakkunud küll ülemäära suurt seost Eesti kultuuriruumiga. On vaja rohkem kontakti muukeelsete ja eestikeelsete noorte ja laste vahel. Me teame, et seda ei ole piisavalt Tallinnas või Ida-Virumaal. Lisaks on vaja juba laste lapsepõlvest ja noor põlvest saati siduda inimesi riiklike institutsioonidega. Kui me räägime nüüd hariduse filosoofiast, siis ma olen sotsiaalkonstruktivist, kuna ma usun, et kui me muudame natuke haridust, siis muudame natuke ühiskonda. Kindlasti seal on ka teisi aspekte, et see ei ole universaalne, aga ma usun, et see töötab ka.
Mis omadused või oskused mängivad seda määravat rolli tööle võtmisel avalikku sektorisse?
Aleksei: Esiteks ma arvan, et avalikus sektoris on vist väga oluline ikka kraadi olemasolu. Olgu selleks bakalaureusekraad või magistrikraad. Aga see võib olla täiesti laia spektriga, et see ei pea olema tingimata riigiteadused, majandusteadused või juura. Aga mina ütleks seda, et peale kõrgharidust on vaja ka riigis töötamise või sellel tasemel, kuhu sa tööle lähed, mõistmine ja tunnetamine. Samuti ütleks, et keeled on muidugi olulised. Eesti, inglise keel on hästi tavaline, siis kindlasti boonuseks tuleb ka vene keele oskus. Kolmandaks ütleks, et oluline on varasem töökogemus. Et sa ei pea olema ala ekspert või kuskil mingit asja teinud. Piisab sellest, kui vähemalt vabatahtlikuna, õigetel suundadel või üliõpilasesindustes töötanud.
Siis ma tahtsin ka välja tuua, et kui sa oled enam vähem sotsiaalselt aktiivne – nii nagu inimestega päriselus suheldes kui ka sotsiaalmeedias, siis see töö leiab sind ise. Ja sa lihtsalt suhtled nende inimestega, see nagu kuidagi kukub sülle.
Aleksei Jašin on avalikus sektoris töötav teise emakeelega inimene, kes saab tõelist ja otsest informatsiooni, oma kogemust ja selle põhjal kasulikke nõuandeid anda ja jagada, kuna ta on samal ajal ka teise rahvuse esindaja, kes järgib aktiivse kodaniku eluviisi, töötab vabatahtlikuna ning samal ajal õpib ülikoolis. Ma loodan, et Aleksei saab kellegi jaoks toredaks eeskujuks ning saab hajutada iganenud eelarvamusi, et avada ust ja võimalusi kõikidele selle töö väärsetele inimestele, kes on seisukohal (muu informatsiooni oma töövõimaluste puudumise tõttu), et kui neil puudub eesti keele kui emakeele oskus, ei saa nad mitte kunagi tööd avalikus sektoris. Usu iseendasse ja ära karda proovida!
Toimetanud Diana Stepanova
0 Comments