Ukraina on pikalt olnud nii Euroopa kui ka Venemaa jaoks üks olulisemaid maagaasi transiitriike, transportides näiteks 2008. aastal 80% Euroopas tarbitavast Venemaa päritolu gaasist, mis omakorda moodustas 20% Euroopa gaasivajadusest (Chow & Elkind 2009, 78). Aastal 2021 importis Ukraina 24% Euroopa Liidu gaasivajadusest (Peterson 2022) ehk Ukraina tähtsus on suurenenud Euroopale transiitriigina, kuid pärast Nord Stream 1 ehitust on Ukraina kui transiitriigi roll Venemaa suhtes langenud. Samuti on langenud Ukraina tähtsus Saksamaa silmis peale Nord Streami projekti, sest Saksamaa ei pidanud maagaasi tarnima ainult läbi Ukraina. Ukraina tähtsuse langus gaasi eksportija (Venemaa) ja importija (Saksamaa) silmis on andnud Venemaale suurema voli sekkuda Ukraina siseasjadesse. See viib olukorrani, kus Venemaa kasutab oma maagaasi ja riigiettevõtet Gazprom lisaks tulunuduslikele eesmärkidele ka poliitilistel ja diplomaatilistel eesmärkideks.
Eelmise aasta novembris ilmus ERR-is artikkel, mille väitel süüdistas Venemaa Ukrainat Moldovale mõeldud gaasi varastamises ja ähvardas peatada kõik gaasitarned läbi Ukraina Euroopasse (ERR 2022a). Gazprom süüdistas Ukrainat 52,2 miljoni kuupmeetri Moldovale mõeldud maagaasi omastamises (ibid.), mis ei tundu esmalt nii suure hulgana, kui arvestada, et Venemaa saatis novembris läbi Ukraina keskmiselt 43 miljonit kuupmeetrit maagaasi päevas (ibid.). Kuid Moldova aastane maagaasi tarbimise maht 2018. aasta statistika järgi oli umbes 2,9 miljardit kuupmeetrit (International Energy Agency 2020, 6), ehk Venemaa väitel varastas Ukraina maagaasi mahus, mis moodustaks pea veerandi Moldova aastasest gaasitarbimisest. Seega on tegemist tõsise süüdistusega, eriti kuna väidetav omastamine toimus kütteperioodi alguses, mil ilmad hakkasid üha külmemaks muutuma.
Ukraina loomulikult eitas Gazpromi süüdistust ja Ukraina põhivõrgu operaator GTSOU tegi ametliku avalduse, kus eitati gaasi omastamist ja süüdistas omakorda Venemaad maagaasi poliitilise survevahendina kasutamises (Gas Transmission System Operator of Ukraine 2022). Ilmselt oli selle alusetu süüdistuse näol tegemist järjekordse Venemaa katsega lõhestada Euroopa Liitu või panna Euroopa Liitu kahtlema oma kindlameelses toetuses Ukrainale, sest gaas on Euroopas praegusel hetkel ülimalt aktuaalne teema. Samas ei tule Venemaa selline katse Euroopa Liitu lõhestada kellelegi üllatusena.
Samuti ei tohiks see süüdistus tulla üllatusena sellepärast, et Venemaa on Ukrainat süüdistanud ka varem teistele riikidele mõeldud gaasi varastamises. Näiteks süüdistas Venemaa, et Ukraina varastas Euroopale mõeldud gaasi 65,3 miljonit kuupmeetrit aastal 2009 seoses Vene-Ukraina gaasikonfliktiga (BBC 2009; Pirani, Stern & Yafimava 2009, 19). Aastal 2001 esitas Gazprom Ukraina vastu hagi, sest väidetavalt varastas Ukraina üle ühe miljardi kuupmeetri gaasi (Engberg 2005). Tõsi, 2001. aasta juhtumis Ukraina tõesti tunnistas oma süüd, kuid väitis, et varastamise asemel oli tegu olnud eksliku tarbimise limiidi ületamisega (ibid.). Kuid järgnenud aastatel oli ilmselt tegu alusetu süüdistustega.
Sellest hoolimata on Venemaa pidevad süüdistused kujundanud Ukrainast kuvandi kui ebausaldusväärsest, korrumpeerunud ja varastavast transiitriigist. See narratiiv transiitriigist on olnud ka üheks praeguse Euroopa gaasiprofiili ajendiks, olles üheks Nord Stream 1 ja 2 ning Turkstreami ehituse stiimuliks.
Eelmise aasta mais ilmus Poola päevalehes Gazeta Wyborcza intervjuu Ukraina päritolu Igor Volobujeviga, kes oli 23 aastat Gazpromis avalike suhete alal töötanud (Bieliaszyn 2022). Volobujev rääkis intervjuus, kuidas üheks tema tööülesandeks oli 2005.-2006. aastal Vene-Ukraina gaasikriisi ajal, mil Viktor Juštšenko (Ukraina endine president) kuulutas välja Ukraina plaani läände liikuda, luua narratiiv Ukraina kui Vene gaasi transiitriigist. Narratiiv kujutas Ukraina gaasitorude süsteemi katkisena, mille parandamise asemel oleks lihtsam ehitada alternatiivsed gaasijuhtmed mujale, ning Ukrainat vaese ja varastava riigina, keda oleks mõistlikum partnerina vältida. Seda narratiivi pidi ta edasi arendama ka 2008.-2009. aastatel Vene-Ukraina gaasikriisi ajal (ibid.). Igor Volobujev põgenes pärast sõja algust 2022. aastal Venemaalt Ukrainasse, jättes maha oma vara, töö juhtival positsioonil ning tutvuskonna (ibid.).
Põhjuseid selle narratiivi loomiseks oli mitu. Esiteks oli narratiivi levitamine vastukäiguks Ukraina kavatsustele end läänega siduda (ibid.), mis ka Venemaal õnnestus, sest Venemaasse suhtuti gaasikriisi ajal positiivsemalt kui Ukrainasse. Näiteks ütles Euroopa Komisjoni president José Manuel de Jesus Silva, et gaasikriis võib kahjustada Ukraina eurointegratsiooni protsessi (ERR 2009). Teiseks oli Venemaal vaja head ettekäänet, miks ehitada uued torujuhtmed teistesse Euroopa riikidesse, mis ei tekitaks uusi transiitriike ega annaks vanadele transiitriikidele rohkem võimu. Näiteks kirjutas Eesti ametkond seoses Nord Streami planeerimisega teistele Läänemere-äärsetele riikidele, kuidas torujuhe on kavandatud just merepõhja, et vältida koostööd teiste Euroopa riikidega (Delfi 2007). Nord Stream 1 ehitatigi selle eesmärgiga, sest kui Saksamaale liikuv gaas ei läbi teel Ukrainat, hoolib Saksamaa vähem sellest, mis Ukrainas toimub, andes sellega Venemaale vabama voli sekkuda oma naaberriigi siseasjadesse. Mida tähtsam on Ukraina transiitriigina Saksamaale, seda rohkem on valmis Saksamaa kindlustama Ukraina sise- ja välisriiklikku stabiilsust.
See, mida suuremat võimu omab transiitriik importija ja eksportija üle ehk mida suuremates kogustes gaasi seda riiki läbib, mängis rolli ka Eesti Nord Streami poliitikas. Eesti soovitas Nord Stream 1 merealusele gaasijuhtmele alternatiivi, mis jookseks mööda maismaad läbi Läti, Leedu ja Poola (Whist 2008, 20), sest see tõstaks Läti, Leedu ja Poola tähtsust ning mõju Euroopa energiamaastikul. Samuti oleks see tähendanud väiksemat tõenäosust, et Venemaa katkestab poliitilistel eesmärkidel gaasitarne nendesse transiitriikidesse, sest see tähendaks suure tõenäosusega ka Saksamaale mõeldud gaasi ekspordi katkestamist. Aastal 1993 peatas Venemaa gaasitarned Eestisse pärast seda, kui Eesti andis oma automaatse kodakondsuse ainult neile, kelle vanemad või vanavanemad elasid Eestis enne Nõukogude Liidu 1940. aasta annektsiooni, samas kui teised pidid teist kodakondsuse saamise protseduuri, mis nõudis kaheaastase ooteaega ning eesti keele eksami sooritamist (Whist 2008, 23). Venemaa väitis, et peatas gaasi impordi väidetavate maksmata võlgade pärast (ibid.). Tegu oli poliitilise, mitte majandusliku vastukäiguga, kuigi Venemaa üritas seda väita. Kuigi põhiline osa Eestis tarbitavast maagaasist on Venemaa päritolu, hoiustatakse suuremat osa sellest Inčukalnsi gaasihoidlas Lätis (ibid., 27), mis tähendab, et maapealne gaasitrass oleks tõstnud ka Eesti varustuskindlust. Üheks põhjuseks, miks Eesti oli Nord Stream 1 vastu, oli see, et Nord Streami tööle hakkamisel kaotaksid transiitriigid ja väiksema poliitilise kapitaliga riigid oma tähtsust suurriikide silmis. Eesti Nord Streami poliitika üritas ennetada tõenäosuse suurenemist, et 1993. aasta gaasikriis kordub.
Samas on väga oluline märkida ära, et Eesti oli kategooriliselt vastu partnerlusele Nord Stream AG-ga. Eestile pakuti võimalus ehitada Nord Streamile harutoru, mis viiks gaasi ka Eestisse (ERR 2007a). Samuti taheti alguses ehitada Nord Streami torujuhe Eesti majandusvööndisse (ERR 2007b). Mõlemale pakkumisele vastas Eesti eitavalt.
Eesti ei tahtnud võtta riski, et olla transiitriik, kellele on väga lihtne mainekahju tekitada. Kuigi peab ikkagi ära mainima, et Eesti on juba tehniliselt Venemaa gaasi transiitriik, sest Valdai-Pihkva-Riia gaasijuhe 22-kilomeetrine jupp jookseb läbi Kagu Eesti (ERR 2022b).
See narratiiv, mille loomisest Igor Volobujev räägib, on siiani üks Euroopa poliitika kujundajatest. Volobujevi narratiiv transiitriigist, kui valelikust ja omakasutahtlikust ning Venemaast, kui usaldusväärsest gaasitarnijast, kes peab oma transiitriikidega pidevalt stabiilsuse nimel võitlema, on üheks põhjuseks, miks Saksamaa, kelle majandus on üles ehitatud odava Vene gaasi peale, on tegelikult hädavaevu nõus Ukrainat sõjaliselt aitama. Küll aga on Saksamaa firmad nõus Venemaale müüma miljonite eest relvi hoolimata Venemaale kehtestatud relvamüügi embargost, mis kehtestati pärast Krimmi annekteerimist, kasutades ära seaduselünka (Barnes 2022). See Euroopa Liidu seaduselünk täideti tänu Balti riikide ja Poola protestidele (ibid.). See-eest ei andnud Saksamaa Eestile luba saata Ukrainasse Saksamaa päritolu Javelin rakette (Jõevere 2022).
Venemaa infosõda Ukraina vastu on vahetpidamata kahjustanud Ukraina mainet ja usaldusväärsust, mis tõttu on Ukrainal nüüd raskem leida häid liitlasi mõjukate riikide hulgast. Ühelt poolt on tarnsiitriigil olemas mingil määral varustuskindlus jaa niivõrd kuivõrd stabiilne sissetuleku allikas, teiselt poolt muutub uus transiitriik Venemaa huviorbiidiks ning sõltuvamaks Venemaa tahtest ja vajadustest, mida saavutatakse läbi infosõja. Ka Eesti on pannud tähele selle narratiivi loomise mõjusid ning vältinud Vene gaasi transiitriigiks saamist iga hinna eest. See narratiiv on üheks põhjuseks, miks Putinit kutsutakse uuesti ja uuesti laua taha. Selle narratiivi pärast on Euroopa Liit pidanud tükk aega oma julgeolekuohuks Ukrainat kui ebausaldusväärset transiitriiki mitte Venemaad, kes kasutab oma maavarasid poliitilisteks manipulatsioonideks.
Toimetanud Ruth Sisask
Kasutatud kirjandus
Barnes, J. (22.04.2022). Exclusive: France and Germany evaded arms embargo to sell weapons to Russia. Telegraph. Külastatud võrgulehel https://www.telegraph.co.uk/world-news/2022/04/22/exclusive-france-germany-evaded-arms-embargo-sell-weapons-russia/?fbclid=IwAR0LpCQUCuYQsAyecYGna5I3nmHrWmWOr_aVayL3puux-luwKMz5h-zApis (31.01.23).
BBC. (02.01.2009). Ukraine accused of stealing gas. BBC. Külastatud võrgulehel. http://news.bbc.co.uk/2/hi/europe/7808465.stm (31.01.2023).
Chow, Edward. & Elkind, Jonathan. (2009). Where East Meets West: European Gas and Ukrainian Reality. Washington Quarterly, 32(1), 77-92.
Delfi. (28.10.2007). Eesti õhutab loobuma gaasitorust Läänemeres. Delfi. Külastatud võrgulehel. https://www.delfi.ee/artikkel/17276317/eesti-ohutab-loobuma-gaasitorust-laanemeres (31.01.23).
Engberg, D. (30.12.2005). How Do You Steal Gas From a Pipeline? Külastatud võrgulehel https://slate.com/news-and-politics/2005/12/how-do-you-steal-gas-from-a-pipeline.html (31.01.23).
ERR. (22.11.2022a). Gazprom ähvardas peatada gaasitarned läbi Ukraina. ERR. Külastatud võrgulehel https://www.err.ee/1608797023/gazprom-ahvardas-peatada-gaasitarned-labi-ukraina (31.01.23).
ERR. (11.08.2022b). Vene gaas liigub Lätti Eestit läbiva torulõigu kaudu. ERR. Külastatud võrgulehel (16.02.2023).
ERR. (08.01.2009). ELi gaasikõnelused Venemaa ja Ukrainaga ei toonud edu. ERR. Külastatud võrgulehel https://www.err.ee/485283/eli-gaasikonelused-venemaa-ja-ukrainaga-ei-toonud-edu (31.01.23).
ERR. (03.05.2007a). Parts ei pea vajalikuks Läänemere gaasitrassi haru Eestisse. ERR. Külastatud võrgulehel https://www.err.ee/457739/parts-ei-pea-vajalikuks-laanemere-gaasitrassi-haru-eestisse (31.01.2023).
ERR. (20.10.2007b). Läänemere gaasitoru rajaja ei vaidlusta Eesti otsust. ERR. Külastatud võrgulehel https://www.err.ee/464481/laanemere-gaasitoru-rajaja-ei-vaidlusta-eesti-otsust (31.01.2023).
Gas Transmission System Operator of Ukraine. (2022). Gas TSO of Ukraine remains a reliable partner of Moldova. Külastatud võrgulehel https://tsoua.com/en/news/gas-tso-of-ukraine-remains-a-reliable-partner-of-moldova/ (31.01.23).
International Energy Agency. (2020). Republic of Moldova Energy Profile. International Energy Agency. Külastatud võrgulehel https://iea.blob.core.windows.net/assets/a6dd7ac3-8955-41f9-8971-d7c09ccff6d9/MoldovaEnergyProfile.pdf (31.01.23).
Jõevere, K. (21.01.2022). Wall Street Journal: Saksamaa keelab Eestil saata Saksa päritolu relvi Ukrainasse. Delfi. Külastatud võrgulehel https://www.delfi.ee/artikkel/95703601/wall-street-journal-saksamaa-keelab-eestil-saata-saksa-paritolu-relvi-ukrainasse (31.01.23).
Peterson, N. (2022). To get its gas to Europe, Russia still relies on Ukrainian pipelines. Külastatud võrgulehel https://www.coffeeordie.com/russia-relies-on-ukrainian-pipelines (22.01.23).
Pirani, S., Stern, J. & Yafimava, K. (2009). The Russo-Ukrainian gas dispute of January 2009: a comprehensive assessment. Oxford Institute for Energy Studies. 4-63.
Whist, B. S. (2008). Nord Stream: Not Just a Pipeline. Fridtjof Nansen Institute. 1-77. Külastatud võrgulehel https://www.files.ethz.ch/isn/94432/2008_Nord%20Stream.pdf (31.01.23).
