Putin ning Vene propagandamasin laiemalt on kasutanud korduvalt sõja õigustamiseks argumenti, et Ukraina oli vaid bolševike ning Lenini leiutis, mil polnud varasemat ajalugu iseseisvuse ning omariiklusega, mistõttu tuleks kommunistide viga võimalikult ruttu likvideerida. Sellist hädavale ei usu Euroopas enam tõenäoliselt keegi.
Samas vastab tõele, et Lenin võttis Ukraina osas tihti sõna, mis selgub nii tema kirjutistest kui ka kõnedest. Samuti toovad tänapäeva Lenini õigustajad tõestuseks tema tulist toetust rahvaste enesemääramisõigusele. Mis oli Lenini tegelik arvamus iseseisvast Ukrainast ja rahvaste enesemääramise õigusest?
Lenin on korduvalt öelnud, et toetab rahvaste õigust lüüa lahku impeeriumitest ning kehtestada omariiklus. Sügavamalt uurimata näib asi väga lihtne – Lenin oli oma ideedega rohkem kui 10 aastat ajast ees, nõudes rahva enesemääramisõigust enne USA presidenti Woodrow Wilsonit, kes isegi 1919 ei toetanud Briti ja Prantsuse kolooniate iseseisvust. Lähemal uurimisel on pilt teine.
On tõsi, et Lenin leiab oma kirjutistes, et nii rõhutav kui ka rõhuv rahvas ei saa kunagi päriselt vaba olla. Samas on selge, et vabaduse ainus eesmärk, milleks enesemääramisõigus saab kasulik olla, on revolutsioon: “…meie sammume kõiki võimalikke teid mööda oma klassieesmärgi poole.”
Lenin ei näe enesemääramist kui igale rahvale kuuluvat õigust otsustada ise oma saatuse üle, vaid kui tööriista, mille kaudu on võimalik nõrgestada impeeriume, luua rahvusriigid, muuta proletariaat klassiteadlikuks ning kehtestada proletariaadi diktatuur. Tema nägemuse järgi pole võimalik minna otse impeeriumist mitmerahvuseliseks rahvavabariigiks, sest marksistliku ajateljele tuginedes peavad rahvused ise soovima globaalset sotsialistlikku riiki, mille aluseks poleks rahvus, vaid klass.
Teoreetiliselt selle õpetuse järgi ka Nõukogude Venemaa toimis, kuid ainult näilikuks see jäigi. Seda näeme kodusõja-aastail Ukrainas, Valgevenes, Gruusias ja teistes “vennasvabariikides”, kes annekteeritakse Nõukogude Liitu, ilma, et rahvas teeks ise otsuse. Täpselt sama sündmusteahela järgi käis ka tegevus 20 aastat hiljem Balti riikides – jäetakse petlik mulje, nagu sooviks rahvas liituda Nõukogude Liiduga, ning seejärel annekteeritakse.
Lenini teoorias on lünk, mis ettemääratult kaitseb Nõukogude Liidu kuritegusid, mis pannakse toime, annekteerides iseseisvaid riike. Nimelt nõuab Lenin rahvaste enesemääramise õigust vaid impeeriumide rõhumise all kannatavatele rahvustele. Kui rahvus on juba kehtestanud sotsialistliku korra, võib ta muidugi “liituda” Nõukogude Liiduga, et ehitada globaalset töölisrahva riiki. Pole küsimus, et “valgustatud” proletariaat võiks tahta omariiklust demokraatia näol, mistõttu seda ei arvestata. Sellega lõppeb Lenini enesemääramise, ning edasiarendusena ka demokraatia, toetamine.
Tehakse väga pikk ideoloogiline-teoreetiline ring, et praktikas jõuda täpselt samasse punkti tagasi. Tõestamaks järjekordselt, et Nõukogude Liidu imperialism ei erinenud suures pildis teistest Euroopa impeeriumitest, pannes toime samu kuritegusid, ainult sotsialistliku loosungi all.
Lenin kasutab tihti Ukrainat näidete toomiseks, kuid mitte sellepärast, et Ukraina oleks talle olnud väga südamelähedane, vaid sestap, et ukrainlased olid üks suuremaid vähemusrahvuseid (koos poolakatega), kes Vene impeeriumis elasid ning rahvusluse kasvades kõrgemat autonoomiat taotlema hakkasid. Ukraina pole rohkem Lenini looming kui seda on Poola, Soome, või teised Vene impeeriumist võrsunud riigid.
Teised sotsialistid pidasid paremaks impeeriumites “kultuuriautonoomia” kehtestamist, mis võimaldaks rahvusel säilida, kuid hoiaks neid endiselt poliitiliselt ühendatuna impeeriumiga. Lenin keeldus sellest kategooriliselt, pidades rahvaste vabadust eluliselt tähtsaks klassiteadlikkuse saavutamisel. Tema vastased, peamiselt Rosa Luxemburg, süüdistasid teda seetõttu natsionalismi õhutamises, kuna Lenin õigustas vähemuste rahvusluse kasvamist, mis tekkis sotsialistliku mõtteviisi levimise arvelt. Lenin kaitses end varemnimetatud argumendiga, milles kõige tugevam revolutsioon saab välja kasvada ainult rahvusriigist, mille töölisklass soovib muuta rahvusriigi korda: “tegelikult aga kõigi rahvuste enesemääramise õiguse tunnustamises on maksimum demokratismi ja miinimum natsionalismi.”
Ta leidis, et revolutsiooni saavutamine on võimatu, kui proletariaati rõhuvad korraga nii ülemrahva imperialistlik kodanlus, kui ka oma, vähemusrahvuse, kodanlus. Siiski võib selles näha sotsialistide erinevat arusaama peagi saabuvast maailmarevolutsioonist, mitte Lenini tulist toetust vähemusrahvuste enesemääramisõigusele.
Samuti peab mõistma Lenini soovi nõrgestada impeeriume, mille jaoks vähemusrahvuste kasvav natsionalism oli muutumas aina tõsisemaks probleemiks. Seda eriti Venemaal, näitamaks, kuidas venestamise poliitika oli läbi kukkunud ning muutnud vähemusrahvuseid ainult iseteadlikumaks ning vaenulikumalt meelestatuks. Tema nägemus hõlmas kahte osa – impeerium ning iseseisvuvad vähemusrahvused. Impeerium muutub nõrgemaks, kui vähemusrahvused sellest lahku löövad, muutes klassiteadvuse kasvatamise efektiivsemaks. Iseseisvunud vähemusrahvused peavad aga kiirelt mõistma, et kodanlik iseseisvus pole proletariaadi jaoks parem kui impeerium, kuid kuna puudub imperiaalne ülemvõim, kes töölisklassi agressiivselt alla suruks, toimub klassiteadvuse areng ning sotsialistlik revolutsioon kiiremini. Samuti näitlikustab ta neid väiteid ajalooliste streikidega, milles naaberriigi proletariaat või Internatsionaal on aidanud streikijatel edu saavutada (streigid Poola aladel 19. sajandi lõpus). Pärast rahvusriikide proletariaadi edukat ülestõusu võiksid riigid ühineda ning kehtestada globaalse proletaarse riigi.
Mitmerahvuselise ühtse riigi näitena toob Lenin mitu korda välja Šveitsi, milles ta ise ka 20. sajandi algul elas. Talle avaldas muljet, kuidas ühes riigis saavad võrdselt eksisteerida kolm kultuuri. Kõik kultuurid ja keeled on võrdselt austatud ning kõik rahvused elavad rahus. Peamine on, et ühelgi rahvusel pole eesõigusi, mida Lenin näeb kõige tõsisema probleemina Vene ja Briti impeeriumites. Šveits tõestab, et demokraatlikus vaimus saavad koos eksisteerida ka mitu rahvust. Samas märgib ta, et sealsetel rahvustel on ka oma tugev rahvusriik, mis kindlustab nende kultuuri ning ei tekita üheski rahvusgrupis soovi lahku lüüa. Šveits on muidugi väga mitmes osas harukordne erand (topograafiliselt, ühiskondlikult, poliitiliselt jne.) ning Lenini edasised järeldused selle põhjal on liialt surutud ning kehvasti muudesse kontekstidesse ümber tõstetud.
Lenin oli kursis Venemaa demograafilise paradoksiga, milles 20. sajandi alguses oli venelaste osakaal kogu impeeriumis vaid 43%. Lenin analüüsib kroonuandmete põhjal, et seegi vähemus on koondunud linnade ümbrusesse ning äärealad on enamuses asustatud vähemusrahvuste poolt, tihti on nende vennasrahvused ka teisel pool piiri. Selles osas on Leninil õigus, et vähemusrahvused, kel oli vennasrahvaid või oma rahvust teisel pool piiri, nt ukrainlased (Vene ja Austria-Ungari) ja poolakad (Vene, Austria-Ungari ja Saksa), olid rahulolematumad keskvõimuga ning nende hulgas arenes rahvuslus rohkem.
Lenin võitleb väga tugevalt suurvene rõhumise vastu, soovides piirata selle privileege, et vähemusrahvused võiksid pääseda suurvene propagandast ja ekspluatatsioonist: “Rahvusküsimuses on ainult üks lahendus…ja see lahendus on – järjekindel demokratism.” Sellega jõuab ta tagasi Šveitsi näiteni, milles pole priviligeeritud rahvusi. Sama stsenaariumit ei näe Lenin siiski Venemaal toimimas, vaid peab vajalikuks vähemusrahvuste iseseisvumist, kel pole veel rahvusriike.
Lenini ideoloogia kõlab ajaloolist konteksti teadmata väga ilusalt. Toetatakse kõiki vähemusrahvuseid, soovitakse piirata rõhujate privileege ning teadvustatakse valitsevate rahvaste proletariaadi kohust vähemuste abistamises. Samas on ajalugu näitajaks, et eesmärgiks pole rahva õigus enda saatuse üle ise otsustada, vaid kehtestada verisem diktatuur, mis jätkab täpselt sealt, kus eelmine impeerium pooleli jättis.
Lühidalt:
- Kas Lenin toetas rahvaste enesemääramisõigust?
- Jah, tingimusel, et silmapiiril terendas proletariaadi diktatuur.
Allikad
1. Lenin, Vladimir Ilitš. 1977. “Kriitilisi märkmeid rahvusküsimuse kohta. Rahvuse enesemääramise õigusest. Suurvenelaste rahvuslikust uhkusest.” Eesti Raamat. Tallinn.
Toimetanud Jere Oikarainen
