Tänavu novembri alguses toimunud USA presidendivalimised olid praegust geopoliitilist olukorda silmas pidades väga suure kaaluga. Presidendikandidaatide nägemused Ameerika Ühendriikide välispoliitikast olid küllaltki erinevad ning kuigi teemad nagu Vene-Ukraina sõda ja Lähis-Ida konflikt ei olnud tavalise valija jaoks nii suure tähtsusega kui majandus ja inflatsioon, mõjutavad ameeriklaste valikud (nende endi teada või teadmata) paratamatult kogu maailma. Trumpi ja vabariiklaste võit ning Harrise ja demokraatide kaotus näitab selgelt ameeriklaste rahulolematust status quo’ga.
Võtan selles artiklis vaatluse alla demokraatide kõige suuremad kriitikud ehk “punaste mütsidega” USA radikaalsed noored nii vasakul kui ka paremal pool – MAGA (Make America Great Again) toetajatest populistlikud paremradikaalid ja sotsialistlike kalduvustega populistlikud vasakradikaalid. Noored vasakul ja paremal on ideoloogiliselt küll erinevates spektri otstes, kuid tundub, et nad sarnanevad üksteisele tegelikult päris suurel määral ning seda eriti USA välispoliitika kontekstis.
Lisaks ühendavad neid ka juba mainitud punased mütsid: nii Make America Great Again’ toetajate kui ka vasakradikaalide peakatteid ühendab kirglik armastus punase värvi vastu – ühel pool lehvib unistus mineviku hiilgusest, teisel pool aga nostalgia sirbi ja vasara kuldajast.
Populism, demokraatlik sotsialism ja radikalism
Populistlikest radikaalidest rääkides lähtun rahvusvaheliselt tunnustatud politoloogi ja populismi uurija Cas Mudde definitsioonist. Mudde (2004: 543) kohaselt on populism ideoloogia, mis jaotab ühiskonna kaheks homogeenseks ja antagonistlikuks grupiks – “puhtaks rahvaks” ja “korrumpeerunud eliidiks”. Populistid väidavad, et nemad lähtuvad oma poliitikas “üldisest rahva tahtest” (Mudde, 2004: 542). Populism on kitsapõhjaline ideoloogia, mistõttu on seda lihtne liita teiste ideoloogiatega (Mudde, 2004: 544) – Mudde lisab, et populistlikke paremradikaale saab seostada nativismi ja autoritarismiga, vasakradikaale aga (demokraatliku) sotsialismi ideedega (Hanso, 2018). “Rahva” tähendus ka seetõttu mõlemas spektri otsas erineb – populistlikud vasakradikaalid peavad silmas kapitalistlikus ühiskonnas rõhutud töölisrahvast, populistlike paremradikaalide jaoks seob rahvast ühine etniline ja kultuuriline taust.
Siinkohal tuleb ära mainida, et demokraatlik sotsialism erineb sotsiaaldemokraatiast. Terminite tähendused on ajas muutunud. Tänapäevaste arusaamade järgi on sotsiaaldemokraatia fookuses heaolu parendamine kapitalistliku ühiskonna tingimustes. Demokraatlik sotsialism soovib aga järk-järgult ennast kapitalismi asemele nihutada, mispuhul (erinevalt sotsialismist) on majandus detsentraliseeritud ja ettevõtted demokraatlikult juhitud (Volle, 2024).
Radikaalidest rääkides on oluline teha vahet mõistetel “radikalism” ja “ekstremism”, sest kuigi neid kasutatakse sageli kui sünonüüme, erinevad nad paljuski. Politoloog Astrid Bötticher (2017) on toonud välja peamised erinevused.
Ekstremism loodab hävitada demokraatia ja õigusriigi, eirab inimõigusi, ülistab ja püüab taastada varem eksisteerinud ühiskonnakorraldusi, kohtleb vägivalda kui legitiimset vahendit eesmärkide saavutamiseks, suhtub äärmise vaenulikkusega teistesse vaadetesse ning on tihti seotud religioosse fanatismiga (Bötticher, 2017: 75-76).
Radikalism seevastu on küll eliiti mahategev ning rahulolematu eksisteeriva korra suhtes, ent saab eksisteerida ühes demokraatiaga. Radikalism nimelt väärtustab inimõigusi, aktsepteerib arvamuste paljusust, kasutab vägivalda harva ja valikuliselt ning on ajalooliselt seotud pigem progressiivse reformismiga (ibid). Käesolev artikkel keskendub aga USA noortele radikaalidele mitte ekstremistidele.
Radikalism on küll eliiti mahategev ning rahulolematu eksisteeriva korra suhtes, ent saab eksisteerida ühes demokraatiaga
Keda valida – hunti, karu või rebast?
USA valimistel ei pruugi populistlikud parem- ja vasakradikaalid toetada samu kandidaate, kuid neid ühendab sügav vastumeelsus demokraatide kui „eliidi“ vastu, keda nad peavad tavainimestest võõrandunud ja privilegeeritud klassiks. Populistlikud liikumised, olgu need parem- või vasakpoolsed, tuginevad sageli tugevale juhile, kes sümboliseerib nende ideoloogiat ja koondab toetajaid ühtse eesmärgi taha. Paremradikaalide seas on selline juht selgelt defineeritud Donald Trumpi näol, kuid vasakradikaalide seas puudub samasugune keskne kuju. Selle asemel iseloomustab USA vasak- radikaalseid liikumisi killustatus, kus tõusevad esile erinevad poliitikud, kelle ideed inspireerivad eri rühmitusi.
Esiteks tuleks tähelepanu pöörata senaator Bernie Sandersile, keda võib pidada USA kõige tuntumaks ja populaarsemaks vasakpopulistlikuks poliitikuks. Sanders kogus nii 2016. kui ka 2020. aasta presidendivalimiste eelhääletusel demokraatide nimekirjas (sõltumatu kandidaadina) märkimisväärse koguse hääli. Sanders nimetab end “demokraatlikuks sotsialistiks”, kuid nii parempoolsete kui ka vasakpoolsete seas on jäänud selgusetuks, mida demokraatlik sotsialism Sandersi jaoks tähendab ning kas ta on tegelikkuses pigem sotsiaaldemokraatlike või sotsialistlike vaadetega (Stadelman, 2018).
Sandersi fookuses on väidetavalt heaolu parandamine, varandusliku ebavõrdsuse vähendamine, keskkond ning naiste, noorte, laste ja tööliste õigused (Bernie Sanders Official Website, s.a). Seda arvesse võttes on Sanders paremradikaalide jaoks pigem sotsialist, kuid vasakradikaalide silmis võib-olla isegi liiga sarnane demokraatidele.
Teiseks tuleks rääkida USA roheliste esindajast Jill Steinist, kes peaks populistlikele vasakradikaalidele meeldima isegi rohkem kui Bernie Sanders, arvestades tema tugevat kriitikat nii demokraatide kui ka vabariiklaste suhtes. Stein kogus 2024. aasta presidendivalimistel pea et 630 000 häält (Arnold, 2024). 2016. aastal kaotas Hillary Clinton Steinile hääled, mis oleksid Clintonil aidanud Donald Trumpi võita (Thompson et al, 2020). Oktoobris kutsusid Euroopa rohelised Steini presidendiks kandideerimisest loobuma, kartes, et muidu võib ajalugu korduda (Hanke Vela et al, 2024).
Jill Stein ja rohelised jäid endale kindlaks, kuid selle aasta valimistel ei olnud nende rõhk keskkonnal, vaid hoopis Lähis-Ida konfliktil ja NATO kriitikal, kuid sellest lähemalt hiljem.
Suletud inforuum
Presidendikandidaadid erinevate vaadetega noori radikaale ei ühenda, küll aga seob neid mõningane võimetus infot analüüsida ja kriitiliselt hinnata, milles on osati süüdi sotsiaalmeedia algoritmid ja sellest tingitud suletud inforuum.
Infoühiskonna ajastul on sotsiaalmeedia mõju noorte maailmavaadetele äärmiselt suure kaaluga. Infost üleküllastunud sotsiaalmeediakanalid nagu X (varasemalt Twitter) ja TikTok on üles ehitatud algoritmidele, mille abil jõuavad inimeseni need videod ja postitused, mida süsteem peab kogutud andmete ja varasema tegevuse põhjal oluliseks konkreetsele kasutajale näidata. Selle tulemusel tekib Eli Pariseri (2011) kirjeldatud suletud “filtrimull”, mis toob inimeseni vaid selle, mida ta näha soovib, hoides eemal vastandlikud arvamused ning ebamugava ja kohati väga vajaliku informatsiooni.
Näiteks, kui jälgida vaid sionismi toetavaid ja Iisraeli tegevust positiivses valguses näitavaid sisuloojaid, kes peavad igasugust kriitikat Iisraeli tegevuse suhtes antisemitistlikuks, ei lase ka filtrimull sisse postitusi palestiinlaste humanitaarkriisiolukorrast või peaminister Netanyahu vahistamismääruse olulisusest. Sotsiaalmeedia algoritmid piiravad inimese maailmapilti, selle avardamise ja rikastamise asemel.
Sotsiaalmeedia algoritmidest põhjustatud suletud inforuum viib juba radikaalsete vaadetega noored veel kaugemale äärmustesse, kust on keeruline tagasi tulla. Arusaamad kinnistuvad, nähes ühekülgseid ja ühetaolisi kanaleid, postitusi ja väljaütlemisi. Faktid ja ratsionaalsed argumendid, mis lähevad juba kinnistunud uskumustega vastuollu, tembeldatakse valeinfoks või propagandaks.
Suletud infomullid muudavad radikaalsete noorte maailmad must-valgeks, kus ainult neil ja nende uskumustel on õigus.
2009. aastal avaldatud uuringust tuli välja, et indiviidid kalduvad üldiselt otsima informatsiooni, mis kinnitaks nende vaateid (Hart et al, 2009: 579). Mida rohkem taolisi kanaleid otsitakse, seda enam sarnaseid postitusi (algoritmide tõttu) ka nende sotsiaalmeedia lehele jõuab. Suletud infomullid muudavad radikaalsete noorte maailmad must-valgeks, kus ainult neil ja nende uskumustel on õigus.
Suletud inforuum – ja sellest tulenev kriitilise mõtlemise vähenemine – muudab noortel keeruliseks märgata, kui nad satuvad propaganda ja valeinfo mõju alla. See teeb sotsiaalmeedias leviva propaganda ja valeinfo, eriti valimiste ajal, äärmiselt probleemseks. Kui inimesed puutuvad kokku vaid sisuga, mis kinnitab nende olemasolevaid arusaamu, ja kaotavad võime eristada tõde valest, saavad valeinfo levitajad hõlpsalt oma eesmärke saavutada. Propagandistid tuvastavad täpselt kindlad sihtrühmad ja kohandavad oma sõnumid vastavalt rühmale omastele hoiakutele, mis muudab valeinfo mõju veelgi tõhusamaks.
2024. aasta septembris sai USA justiitsministeerium jälile rohkem kui 30 Kremlini loodud veebileheküljele, mille lingid jäljendasid populaarsete meediaväljaannete omi ning mille eesmärgiks oli mõjutada USA valimisi (Gerstein et al, 2024). Läbi sotsiaalmeedia jõuab noorteni propaganda ja valeinfo, mis võib nende seisukohti toetades teha nad pimedaks tegelikkuse suhtes.
USA välispoliitika ja Vene-Ukraina sõda
Populistlikke vasaradikaale ja paremradikaale ühendab kriitika USA (viimaste aastate) välispoliitika suhtes, mõlema grupi meelest tegutsesid demokraadid president Joe Bideni juhtimise all ekslikult. Erinevus seisneb vasakradikaalide “anti-imperialismis” ja paremradikaalide “Ameerika esimesena”-hoiakus, kuid võimetuses ohte kriitiliselt hinnata, on nende teed ristunud.
Kritiseerides USA “imperialistlikku” ja omakasupüüdlikku tegevust maailmaareenil, on noored populistlikud vasakradikaalid unustanud või eiranud ohtu, mida kujutab endast Venemaa. Nähes USAd (ja liitlasi) süüdlasena, otsitakse vabandusi Venemaa tegudele.
Paljude vasakradikaalide toetatud Jill Steini arvates peaks USA lõpetama Vene-Ukraina sõja “õhutamise” ja toetamise, sulgema enamiku teistes riikides asuvatest sõjaväebaasidest ning NATO asemele tekitama “kaasaegse ja kaasava julgeolekuraamistiku, mis austab kõigi rahvaste ja inimeste julgeolekuhuve” (JillStein2024, s.a). Steini meelest ei ole tark kutsuda Putinit sõjakurjategijaks (Zeteo, 2024). Taoline naiivne ja lihtsustatud seletus rahvusvahelisest korrast ja julgeolekust jätab kõrvale reaalse maailma.
Populistlike paremradikaalide “Ameerika esimesena”-positsioon on samuti võrdlemisi naiivne. Isolatsionistlikud hoiakud ja Ukraina toetamise blokeerimine ei tähenda, et probleemid Venemaaga lõppeksid. Veel enam, kui lõpetada või piirata Ukraina toetamist ning Putinit oma eesmärkideni jõudmisel seljuhul aidata, siis ei ole tulevikuväljavaated just positiivsed. President Bideni ajal seda vabariiklased aga tegid – abi saatmist Ukrainale blokeeriti mitmeid kuid. Trump on nimetanud president Zelenskõit “kõigi aegade suurimaks müügimeheks” ning öelnud, et Ukraina toetamist praegusel kujul jätkata ei saa (Hayden, 2024). Värske asepresident JD Vance sõnas Venemaa täiemahulise sissetungi alguses, et teda ei huvita, mis Ukrainaga juhtuda võib, ning on korduvalt kritiseerinud Ukraina abistamist (Melkozerova, 2024). Sarnaselt populistlikele vasakradikaalidele, ei võta ka paremradikaalid arvesse tegelikkust.
Lähis-Ida konflikt
Iisraeli ja Hamasi vaheline relvastatud konflikt on samuti miski, mis näitab, kuidas noorte radikaalide hoiakud viivad neid sarnaste järeldusteni.
Iisraeli ja Hamasi vaheline konflikt, mis algas 2023. aasta 7. oktoobril Hamasi korraldatud terrorirünnakuga, on põhjustanud katastroofilise humanitaarolukorra Gaza sektoris. Nüüd, rohkem kui aasta peale konflikti algust on Rahvusvaheline Kriminaalkohus võtnud Iisraeli peaministri Netanyahu suhtes vastu vahistamismääruse ning Amnesty International (2024) on avaldanud raporti, milles süüdistab Iisraeli genotsiidis. USA on teadupoolest aga Iisraeli suurim toetaja.
Populistlikud vasakradikaalid on pikalt kritiseerinud USA “imperialistlikku” välispoliitikat ning mõistnud hukka nende tegevuse Lähis-Idas, mis on kindlasti kohati õigustatud, kuid praegu on nad oma otsustega tekitanud pigem kahju kui kasu. Nagu mainitud, võttis vasakradikaalide toetatud Jill Stein sel aastal fookusesse Gaza konflikti, süüdistades demokraate Gaza genotsiidi toetamises (Stein, 2024). Kuigi Steini väide on Amnesty Internationali raportist lähtudes tõsi, ei aidanud selline retoorika valimiste ajal kuidagi olukorra lahendamisele kaasa.
Eelpool kirjeldatud suletud inforuumide ja kriitikavõime alanemise tõttu unustasid noored tagajärjed ning pidasid olulisemaks hoida end “moraalselt puhtana”. Teades, et Steinil ei olnud võimalik kahe dominantse parteiga riigis presidendiks saada, hääletasid paljud ikkagi roheliste esindaja poolt või jätsid hääle üldse andmata, “karistades” demokraate ning eirates vabariiklaste veelgi karmimaid hoiakuid. Kuigi vasakradikaalide “karistushäälte” arv on teadmata, mängis see kindlasti rolli tõsiasjas, et järgmiseks USA presidendiks saab Donald Trump, kes kuidagi nende ideoloogiaga kokku ei lähe.
Parempopulistlike radikaalide toetatud ja presidendiks valitud Trumpi suhtumist Lähis-Idasse ja Palestiinasse võib pidada radikaalseks ning seda ei anna demokraatide seisukohaga võrreldagi.
Trumpi valitud suursaadik Iisraeli on Mike Huckabee, Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu kindel toetaja, kelle arvates kuulub Läänekallas Iisraelile ning kelle sõnul ei ole olemas terminit “palestiinlased” (Gomez Licon, 2024). Samuti on Huckabee öelnud, et Iisraeli asundused Läänekaldal ei ole tegelikult ebaseaduslikud “asundused”, vaid lihtsalt tavalised linnad ja naabruskonnad (Inwood, 2024). Gaza konfliktist rääkides hoiatas Trump, et kui Hamasi käes pantvangis olevaid inimesi jaanuariks ei vabastata, läheb Lähis-Idas “põrgu lahti” (Fitzgerald, 2024). Paremradikaalid on rahul ning vasakradikaalidel ei ole kedagi süüdistada.
Kokkuvõtvalt
Suletud inforuumid ja sotsiaalmeedia algoritmide põhjustatud filtrimullid on praegusel ajal tõsine probleem. Vaikselt kaob oskus nähtut ja loetut kriitiliselt hinnata ja analüüsida ning seetõttu on propaganda ja valeinfoga lihtne noori sotsiaalmeedias mõjutada.
Noori populistlikke vasak- ja paremradikaale seob sallimatus demokraatide vastu ning nad on eriti rahulolematud USA senise välispoliitika suhtes. Nägemata kaugemale ja oskamata tõde valest eristada, on nad teinud valikuid, mille tagajärjed ei pruugi neile (ega muule maailmale) meeldida. Jill Steini toetamine, demokraatide “karistamine” Iisraeli toetamise tõttu, NATO laialisaatmine ja Ukraina abistamise lõpetamine ei vii utoopilise rahu ja õigluseni. Donald Trumpi, tema radikaalsete kaaskondlaste ja isolatsionistlike poliitikate toetamine võib tähendada kasvavat ebastabiilsust maailmas.
Punamütsikesed on 2024. aasta valimistega jõudnud hundi ukselävele. Saame näha, kas sealt vaatavad naeratades vastu presidendiks valitud Trump ja tema paremradikaalsed sõbrad, peaminister Netanyahu või hoopis president Putin.
–
Toimetaja: Miia Maris Praks
–
Allikad
Amnesty International. (5.12. 2024). Amnesty International investigation concludes Israel is committing genocide against Palestinians in Gaza. https://www.amnesty.org/en/latest/news/2024/12/amnesty-international-concludes-israel-is-committing-genocide-against-palestinians-in-gaza/ (17. 12. 24)
Arnold, J. (8.11.2024). “How much of the vote did Jill Stein receive?”. DC News. https://www.dcnewsnow.com/elections/how-much-of-the-vote-did-jill-stein-receive/ (18. 12. 24)
Bernie Sanders Official Website. Meet Bernie. https://berniesanders.com/about/ (17. 12. 24)
Bötticher, A. (2017). Towards academic consensus definitions of radicalism and extremism. Perspectives on terrorism, 11(4), 73-77.
Fitzgerald, J. (2.12.2024). Trump appears to threaten Hamas with ‘all hell to pay’ over hostages. BCC. https://www.bbc.com/news/articles/c62757dd55no (17. 12. 24)
Gerstein, J., Woodruff Swan, B. & Miller, M. (4.09.2024). DOJ announces new crackdown on Russian disinformation in 2024 election. Politico. https://www.politico.com/news/2024/09/04/russia-election-interference-crackdown-merrick-garland-00177347 (17. 12. 24)
Gomez Licon, A. (13.11.2024). Mike Huckabee, Trump’s pick for ambassador to Israel, has long called himself a Zionist. AP News. https://apnews.com/article/trump-huckabee-ambassador-israel-ace1894ce731c36622d5f09982a0a9b2 (17. 12. 24)
Hanke Vela, J. & Sheftalovich, Z. (1.11.2024). Europe’s Greens ask Jill Stein to pull out of US election to prevent Trump victory. Politico. https://www.politico.eu/article/europes-greens-tell-jill-stein-to-pull-out-of-us-election-to-defeat-trump/ (17. 12. 24)
Hanso, H. (2018, aprill). Cas Mudde: populism põhineb moraalil. Diplomaatia. https://diplomaatia.ee/cas-mudde-populism-pohineb-moraalil/ (17. 12. 24)
Hart, W., Albarracín, D., Eagly, A. H., Brechan, I., Lindberg, M. J., & Merrill, L. (2009). Feeling validated versus being correct: a meta-analysis of selective exposure to information. Psychological bulletin, 135(4), 555. doi: 10.1037/a0015701
Hayden, J. (16.06.2024). Trump threatens to cut US aid to Ukraine quickly if reelected. Politico. https://www.politico.eu/article/donald-trump-ukraine-russia-war-threatens-cut-aid-election-2024/ (17. 12. 24)
Inwood, J. (14.11.2024). Trump’s pick of Huckabee and Witkoff a clue to Middle East policy. BBC. https://www.bbc.com/news/articles/c0endd8qj01o (17. 12. 24)
JillStein2024. (s.a). Foreign Policy and Demilitarization. https://www.jillstein2024.com/foreign_policy_and_demilitarization (17. 12. 24)
Melkozerova, V. (16.07.2024). Fact-checking J.D. Vance’s statements on Ukraine. Politico. https://www.politico.eu/article/jd-vance-europe-russia-ukraine-donald-trump-kyiv-vp-pick-policy-us-elections-ohio-aid-war/ (17. 12. 24)
Mudde, C. (2004). The populist zeitgeist. Government and opposition, 39(4), 541-563. doi:10.1111/j.1477-7053.2004.00135.x
Pariser, E. (2011, märts). Beware online “filter bubbles” (Video). Ted Conferences. https://www.ted.com/talks/eli_pariser_beware_online_filter_bubbles?subtitle=en (17. 12. 24)
Stadelman, A. (5.09.2018). Don’t confuse ‘social democracy’ and ‘democratic socialism’. The Daily Illini. https://dailyillini.com/opinions-stories/2018/09/05/dont-confuse-social-democracy-and-democratic-socialism/ (17. 12. 24)
Stein, J. (4.10..2024). Jill Stein 2024: We Have the Power (Video). https://www.youtube.com/watch?v=NlQo6t-Krj0 (17. 12. 24)
Thompson, A & Otterbein, H. (20.06.2020). Jill Stein cost Hillary dearly in 2016. Democrats are still writing off her successor. Politico. https://www.politico.com/news/2020/06/20/democrats-shrug-off-potential-green-party-spoiler-in-2020-329170 (17. 12. 24)
Volle, A. (28.11.2024). Democratic socialism. Britannica. https://www.britannica.com/topic/democratic-socialismZeteo. (4.11.2024). Jill Stein refuses to call Vladimir Putin a war criminal (Video). https://www.youtube.com/watch?v=vml35yK2_iU (17. 12. 24)
Taustapilt: Tyler Garrison/Gavin Brammall. Society of Illustrators. https://soicompetitions.org/?what=gallery&c=44&i=19898&e=56&a=1
0 Comments