Septembriline kirjapanek või sõnum ülikoolipere liikmetele

Autor: Simona Betrozova-Mere

Toimetaja: Karl-Richard Silla

Kurikuulus “tabula rasa”, mille mõistet on võimalik tajuda/haarata kas filosoof John Locke’i teoste või Arvo Pärdi 1977. aasta muusikaloomingu abil. Kes ma olen ja mis on minu koht sotsiaalses hierarhias? Juba siinkohal tekib küsimus, kuidas ennast määratleda ning millistesse kohtadesse ja piiridesse ennast paigutada — see sõltub narratiivi algsest määratlemisest ehk sellest, kelle nimel ma soovin rääkida, kellega ennast samastan ning kuhu poole soovin lõppude lõpuks jõuda.

Kui aktsepteerida seda raamistikku, siis alustan lihtsa väitega, et olen Tartu Ülikooli kolmanda aasta bakalaureusetudeng ning õpin riigiteadusi ja maailma usundeid, kuna just see määratleb minu sotsiaalset rolli ja staatust ning loob eeldusi minu “ebastabiilse” eluviisi kohta. Muud väited — näiteks see, et olen konkreetse sugupoole esindaja, seotud kindla kultuurilise ja etnilise taustaga ning kuulun konkreetsetesse sotsiaalsetesse gruppidesse — vajavad detailirohket selgitamist ja lõputut hulka definitsioone, mida esitada või vaidlustada. Näiteks, kuidas me võime defineerida sotsiaalset sugu ja kuidas see on seotud sotsiaalsete konstruktsioonide mõistega. Järgmisena võiks küsida, kas minu emakeel klapib sellega, kuidas ma ennast kultuuriliselt ja muul viisil määratlen (spoiler: ei klapi). Kolmandaks võiks esile tuua näiteks erivajaduste ja muude eripärade olemasolu, mis omakorda mõjutab (kas otseselt või kaudselt) sisemist ja välist pilti ühe või teise inimese puhul ehk seda, mis rolli isik sotsiaalses plaanis täidab. See arutluskäik ja filosofeerimine ei ole aga käesoleva kirjutise teemaks. Seekord soovin rohkem rääkida just tudengite rollist ja elust ehk sellest, mis ja kes on tudeng ning millega ta peab igapäevaselt toime tulema. Juttu tuleb nii raskustest ja probleemidest kui ka motivatsioonist, eesmärkide püstitamisest ja muust. Minu eesmärk ei ole ülikooli kritiseerida, vaid tõsta esile nõrku kohti ja anda seeläbi võimalus parandusteks, mis võiks väljenduda tudengite teadlikkuse tõstmises, initsiatiivi võtmises ja üldise aktiivsuse suurendamises.

TUDENGIELU REFLEKTSIOONID: 

Olen tudeng, mingis mõttes isegi “alaline tudeng”, kuna eriala vahetuse tõttu on see minu kuues ülikooliaasta. See staatus justkui viitab pidevale (tee, karjääri, sihtmärkide, kogukonna jne) otsimisele ja ebamäärasusele. Minu jaoks ei ole eneseotsimine kaugeltki freudistlik infantilism, otsustusvõimetus või naiivsus, vaid pigem aktuaalne dilemma, mida suudab kirjeldada Sylvia Plathi kuulus “viigipuu allegooria”. See metafoor on esitatud Plathi 1963. aasta teoses “Klaaskuppel” (“The Bell Jar”) ning viitab sellele raskele kaalule, mille toob endaga kaasa (pidev) otsuste tegemise protsess — tehes otsuse ühe valiku kasuks, loobub inimene justkui automaatselt teistest potentsiaalsetest võimalustest ja seega alternatiivsetest elu tagajärgedest. See omakorda loob eelduse, et “kaotatud” stsenaarium võis potentsiaalselt anda isikule paremaid võimalusi eneseteostuseks. Mida teha siis, kui inimene hiljem mõistab, et soovib astuda sammu tagasi ning alustada nullist (algne idee tabula rasa’st), tulles tagasi oma “juurte” juurde? Võib, aga ei pruugi niimoodi olla, mis teeb selle allegooria veelgi hirmsamaks, vaatamata selle Schrödingeri kassi laadi ebamäärasele iseloomule.

Tuleme aga tagasi päriselu juurde ning räägime rollidest, olukordadest, raskustest ja dilemmadest, millega tudengid võivad kokku puutuda. Oleme mingis mõttes terve elu õpilase ja tudengi rollis, kuna eksistents ise on parim ja kõige karmim õppejõud. Milleks on siis veel täiendavad sanktsioonid ja piirangud ühiskonnaliikmete ja nende loodud institutsioonide poolt, mis takistavad seda vajalikku ja vältimatut eneseotsimise teed ning toovad kaasa vaid lisastressi ja hirmu? See hirm võib olla eriti põhjendatud sellega, et meie praegune haridussüsteem ei luba tudengitel oma valikutes kahelda, piirates kasvõi eriala vahetamise võimalust. Näiteks, kui paar aastat tagasi oli lubatud õppida erialal 1,5 aastat ehk 3 semestrit, siis praeguste reeglite järgi on selleks lubatud periood lühem kui aasta ehk otsus vahetuse kohta tuleb teha 365 päeva jooksul. Sel põhjusel võtavad paljud kahtlevad tudengid juba alguses akadeemilist puhkust ja otsivad endale alternatiive, soovi korral tasuta külastades ja puhkuse ajal erinevaid õppeaineid läbides. Tundub aga, et algselt oli see süsteem paindlikum ja tudengisõbralikum, sest esimese aasta jooksul on üsna raske kujundada selget ettekujutust oma erialast, kuna alguses on väga palju interdistsiplinaarseid ja sissejuhatavaid õppeaineid.

LIGIPÄÄSETAVUSE PROBLEEMID ÜLIKOOLIS

 Läbides suvepraktikat Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise voliniku juures, kus tegelesin ülikoolihoonete ligipääsetavuse kaardistamisega, jõudsin kogenud tudengina järeldusele, et kahjuks ei võta kõik ülikoolihooned arvesse erivajadustega tudengite ja töötajate eripärasid, täites tihti vaid miinimumnõudeid füüsilise ligipääsetavuse ja kaasava hariduse kohta. See aga ei vasta täielikult universaalse disaini põhimõtetele, mille järgi tuleb õppeprotsess kujundada nii, et see oleks kasutatav võimalikult paljudele inimestele, sõltumata nende vanusest, võimetest või individuaalsetest eripäradest ehk õppeprogrammi kättesaadavus ei tohi sõltuda inimese terviseseisundist, vaid ainult soovist hariduse omandamiseks. Lisaks ei ole ligipääsetavust võimalik hinnata niinimetatud “keskmise” tudengi või töötaja perspektiivist, kuna see lähenemine kipub jätma tähelepanuta inimesed, kelle jaoks õppimine või töötamine ülikooli keskkonnas on kõige keerulisem. Sel põhjusel tuleks ligipääsetavuse hindamisel lähtuda eelkõige nende kasutajarühmade kogemusest, kes vajavad õppetöös osalemiseks täiendavaid kohandusi või tuge. Ideaalis puudub vajadus potentsiaalsete kohanduste järele üldse, kuna keskkond on juba algusest peale kõigile sobiv.

Sellegipoolest ei tähenda ligipääsetavus ainult füüsilist keskkonda ja selle objektiivset mugavust, mida on näiteks võimalik hinnata erinevate kriteeriumide (liftide, menstruatsiooni- ja muude hügieenitarvete, istekohtade ja puhkeruumide olemasolu ning treppide ja invatualettruumide mugavus jne) täitmise kaudu. Ligipääsetavuse hindamine hõlmab ka esmapilgul nähtamatuid asju, nagu tudengite ja töötajate mugavustunne, mis on pigem subjektiivse ja vaimse laadiga tegur. Pole kahtlust, et sama oluline on õppimis- ja töökeskkonna kasutatavus ka laiemas tähenduses — näiteks võimalus puhata, süüa, saada vajalikku teavet, liikuda erinevate õppehoonete vahel, tunda kuuluvustunnet ning küsida abi olukorras, kus seda on vaja. Sel põhjusel pooldavad paljud tudengid mõtet luua Tartu kesklinnas, kus paikneb kõige rohkem instituute, püsiv tudengisöökla, ning üldiselt suurendada õppimis- ja puhkeruumide hulka instituutide sees, kuna see mõjutab nii füüsilist keskkonda kui ka kuuluvustunnet ja lõimumist õpikeskkonda — mis on juba isiklikum aspekt õppimise juures (loodan sellest lähemalt rääkida tulevaste artiklite ja projektide raames, praegu aga piirdun olemasolevate lõikudega).

TASUTA ÜLIKOOL EI OLE TEGELIKULT TASUTA

Kolmandat aktuaalset teemat on juba varasemates artiklites ja kõnedes puudutatud, kuid ma ei saa seda kõrvale jätta, kuna ka see on tudengieluga seotud. Lühidalt öeldes ei ole meie tasuta kõrgharidus tegelikult tasuta, kuna tudengite igapäevase toimetulekuga — eriti kui nad on selleks pidanud kolima teise linna — kaasneb päris palju planeeritud ja planeerimata kulutusi. Kahjuks ei ole kõik tudengid selles mõttes privilegeeritud, et saada regulaarset finantsilist toetust vanematelt. Esimesel kursusel paralleelselt õppimisega töötamine võib aga oluliselt mõjutada õppimise edukust ja tulemusi. Erialase praktika otsimine ja eriti selle eest palga saamine on samuti problemaatiline teema tudengite jaoks, kuna vahepeal ei ole selge, milliste kriteeriumide järgi üks kandidaat on sobivam kui teine. Tundub, et humanitaar- ja sotsiaalteaduste puhul on praktika ja töö otsimisel määravam tudengi enda initsiatiiv, aktiivsus ja motivatsioon, kuid see ei pruugi alati nii olla. Neid raskusi ja dilemmasid on võimalik lõputult loetleda, kuid kõige olulisem on see, et toetus- ja haridussüsteeme tuleks üldiselt muuta tudengisõbralikumaks ja kättesaadavamaks. Sama järelduse võib teha ka eelmiste punktide osas, mis puudutasid õppeprogrammide vahetamist ja keskkonna ligipääsetavust.

Lõpetan kirjutise sellega, et jagan üldist laadi mõtteainet, soovitusi ja soove kõigile ülikoolipere liikmetele. Alustan üldinimlikust empaatiast ja selle olulisusest meie ühiskonnas ja ajastul, mil ignorantsus, ükskõiksus ja ebatervislik egoism on saanud enesekaitsemehhanismiks igapäevases toimetulekus ja stressirohkes elus. Empaatia all pean silmas peamiselt abivalmidust ja avatust olukorras, kus inimesed meie ümber vajavad abi ja toetust. See ei tähenda, et tuleb ennast muuta või kõike lammutada, vaid pigem olla vastuvõtlikum kommunikatsioonile, välismaailmaga suhtlemisele ja teatud spontaansusele.

Emotsionaalsus ja tundlikkus ei ole nõrkused, vaid vastupidi — paindlikkuse ja inimkonna tugevuse näitajad. Spontaansus on üks (võib-olla isegi üks olulisemaid) vabaduse määratlusi juudi päritolu Saksa mõtleja Hannah Arendti järgi. Ta oli arvamusel, et vabadus ei ole ainult sisemaailma nähtus, vaid on seotud inimeste suutlikkusega tegutseda avalikus ja poliitilises elus koostöös teiste subjektidega ning luua midagi täiesti uut. Vabadus on lahutamatult seotud tegudega, seega ainult vabast mõtlemisest ei piisa. Spontaansuse all pean siin silmas sedasama tegevust ja aktiivsust, mis on suunatud millegi uue ja ennustamatu loomisele — inimene esineb siin nii looja, õppija kui ka avastaja rollis.

Arendti järgi on spontaansus midagi vastupidist võrreldes Plathi “viigipuuga”, kuna see eeldab põhjusliku seose lammutamist: selle asemel, et näha vabadust kui valikut ainult ühe piiratud variandi kasuks erinevate alternatiivide seast, tuleks seda tajuda hoopis uue valiku (alternatiivi või alguse) avastamise või loomisena, mis sobib kõige paremini konkreetsete inimeste ja juhtumite puhul. Spontaansus kui automatiseeritud käitumismustrite, ajaloolise determinismi ja välismaailma ootuste vastand. Spontaansus kui vabaduse element eksisteerib alati käsikäes teiste subjektidega ning eeldab koostööd, kuna inimene on sotsiaalne olend ning saab maailma tajuda ainult füüsilise keskkonnaga interakteerudes. Lisaks on spontaansusel ja vabadusel otsene seos poliitilise aktiivsuse ja selle väljendusega, kuna nende toel on võimalik transformeerida avalikku elu ning teha end (indiviidi või gruppi) nähtavaks. Negatiivseks ja vastupidiseks näiteks võib olla olukord, kus totalitaarsed poliitilised võimud püüavad kaotada inimeste spontaansuse ja seega vabaduse, tehes elu ennustatavamaks ja konformsemaks.

Tudengiks olles tuleb samamoodi püüelda spontaanse eneseväljenduse ja aktiivsuse poole. Loov aktiivsus on sama oluline kui füüsiline ja intellektuaalne pool, kuna see on suunatud originaalsete asjade loomisele ja ideede materialiseerimisele. Oleme rohkem loojad, avastajad ja unistajad, kuna just meie käes on uue maailma ehk oma tuleviku rajamine. Minevik annab õppetunni, kuid me ei tohi elada mineviku hirmude ega selle võitude ja hiilguse lõksus — olgem avatumad uutele võimalustele ja eksperimentidele. Olgem loovad, katsetagem, kartmata hiljem oma valikuid muuta ja süsteemi kahtluse alla seada. Olla kahekümnendates-kolmekümnendates eluaastates ja siiani tudeng on absoluutselt normaalne, kuna ajalised piirangud on suunatud sellele, et teha meie elu konformsemaks ja muuta meie suhted rohkem kapitalile sarnaseks. Aeg on küll ressurss, kuid samas ka võimalus kogemuse ja tarkuse saamiseks, mistõttu me seda ei kaota, vaid teeme näiteks ajutise pausi, mis on vajalik edasiseks liikumiseks ja arenguks.

SPONTAANSUS KUI VABADUS

Ammu ei ole ma kirjutanud spontaanset teksti, mida ma kunagi nimetasin etüüdiks, enesereflektsiooniks ja kirjapanekuks — tundub, et vajasin ajutist rahu ja stagnatsiooni enne järjekordset loovat tormi. Ei saanud aga kaua oodata, kuna olen juba ammu abstraktseid mõtteid, emotsioone ja kõikuvaid kujutisi täis, mis ilmselt ihaldavad füüsilise vormi omandamist, kuna ilma selleta ei saa saavutada ega tunda tasakaalu ega rahulolu. Tõotatud transformatsioon abstraktsetest ideedest materiaalsesse ehk objektide maailma. Igavene teema — autor esineb jumaliku looja rollis, luues tähendusi ja uusi tõlgendusi mitte ainult enda, vaid ka iga järgmise generatsiooni jaoks. Mitte miski ei ole püsiv. Sel põhjusel on mõttetu ja rumal klammerduda mineviku kummitustesse, otsides tuge kibemagusas nostalgiatundes. Kas minevikus oli tõesti parem või on tegemist pigem illusoorse eskapismiga, mille taga peitub hirm vastutuse, kiirete muutuste ja ennustamatuse ees?

Reaalsusest põgenemine on küll magus ja hubane. See tundub nagu ideaalne elutuba koos kamina ja pehme tugitooliga selle kõrval… see tundub nagu ammune lapsepõlv, lemmiktoidu ja värskelt niidetud muru lõhn, soojad septembrikuu õhtud ja suhkruvativärvi päikeseloojang silmade ees… see tundub nagu kaotatud armastus, sõprus, kodu või kodumaa, mida sa otsid ja kuhu soovid tagasi tulla, kuid leiad vaid kaootilisi mälestuskatkeid. Sa otsid juhtivat valgust Ariadne niidi näol, otsid instruktsiooni, juhist või isegi märku kõrgematelt jõududelt. MINA otsin seda orientiiri, sest vahepeal tundub kõik mõttetu ja absurdne… kuid muidugi ütleks Camus, et just absurdsusel on jõud, kuna me ise võime luua tähendusi ja seoseid enda jaoks. Absurdism, humanism, eksistentsialism, stoitsism… — vahet pole. Oluline on, et valitud filosoofia ja elustiil tiivustaksid just sind, mitte teisi mõtlejaid ja inimesi enda ümber.

Nimetusest ei sõltu mitte midagi, olulisem on tegevus ja sisu. Kõik algab aga ideest (abstraktsest sisust), millel ei ole veel füüsilist vormi ega ole sellest veel saanud tegu. Ma usun, et mõtteeksperimentidel on samuti oma mõju. See on väga stereotüüpne ja “vanaaegne” mõtteviis, kui öeldakse, et kasu on ainult füüsilisest tööst, muud tegevused, sh vaimsed, on justkui mõttetud, kuna seda protsessi on raske jälgida ja efektiivsust on peaaegu võimatu üheselt mõõta.

Töö võib aga olla eri laadi, millest rääkis omal ajal juba mainitud Arendt oma raamatus “Inimese olukord” (1958). Need töö, või õigemini öeldes vita activa liigid on labor (töö, mis on suunatud inimese bioloogiliste baasvajaduste täitmisele. Kui vaadata Maslow’ püramiidi ehk vajaduste hierarhiat, siis tegemist on inimese esmavajadustega, mille täitmiseta ei saa liikuda edasi teiste sfääride ja tegevuste juurde. Selle eesmärgid on elu säilitamine, bioloogiliste vajaduste ja muude loomulike instinktide täitmine, sh reproduktsioon. See on lõpmatu protsess, mida ei saa kunagi lõpuni täita. See on hädavajalik ka seetõttu, et energia, mida inimene selle töö käigus vabastab ja tarbib, teenib elu säilitamise eesmärki — ideaalis on tööl ja selle tulemusel otsene põhjuslik seos, mitte teiste isikute ekspluateerimine, nagu see väljendub näiteks orjuses või tööstuse ülemäärases progressis, kuna see alahindab töö väärtust ja eesmärki), work (võrreldes eelmisega on sellel oma kindel algus ja lõpp. Lisaks seisneb erinevus selles, et tegu on juba meisterlikkust ja oskusi nõudva tegevusega, mida teevad selleks väljaõppinud inimesed ja mis justkui muudab objekti algset loomust ning on teostatud sundkorras — näiteks puu raiumisel, mille tulemuseks on ühe või teise materjali saamine. Tegemist on objekti muutmisega, mis ei toimu ainult füüsilise jõu abil, vaid mille jaoks on vaja “vabatahtlikult” omandatud oskust, tarkust ja teatud strateegiat) ja action (see viimane vita activa liik hõlmab nii tegevust kui ka mõtlemist ja kõnet. Selle tegevuse omapära seisneb selles, et see teeb meid individuaalseks ja unikaalseks ning annab meile karakteri, eristades meid teistest.

See ei ole aga võimalik, kui eksisteerida isolatsioonis maailmast ja teistest inimestest, kuna sõnad, mõtted ja tegevused vajavad oma “auditooriumi” ja spetsiifilist keskkonda, mida peegeldab just ühiskond kui elav organism. Mitmekesisus ja vabadus on vajalikud tegurid, mis soodustavad seda laadi aktiivsust ning annavad märku, et sellel tegevusel on eesmärk ja mõte — vastupidisel juhul muutub inimene passiivsemaks ja isoleeritumaks, mis on kahjulik nii tema enda kui ka avaliku elu jaoks. Ideaalis hõlmabki inimese elu kõiki mainitud tegevuse liike, kuid proportsioon sõltub meie endi soovidest, võimetest, motivatsioonist ja muudest teguritest, kuna vabadus ei ole kunagi olnud iseenesestmõistetav. Kui inimene saavutab teatud individuaalse tasakaalu maailmaga, omandab elu ka aktiivsema ja kontemplatiivsema (kaemusliku) mõtte. Kaemus kui meeleline tunnetus omab tähendust iseenesest, kuna vastasel juhul muutub mõte automatiseeritud funktsiooniks — see peabki olema individuaalne loov mõtteeksperiment ja seega isikuvabaduse ning subjektsuse väljendus.

MINGIS MÕTTES KOKKUVÕTTE

Käesoleva teksti eesmärk on eelkõige enesereflektsioon ja lugejate kaasamine, muidugi juhul, kui keegi viitsib selle lõpuni lugeda. Arvan, et igasugune töö, tegevus, kõne ja nii edasi on suunatud eelkõige koostööle ja potentsiaalsete sidemete loomisele teiste inimestega. Oleme loomu poolest sotsiaalsed ja poliitilised olendid, seega on tagasiside ja toetus meie eksistentsi jaoks hädavajalikud, vaatamata sellele, et keegi võib väita vastupidist. Inimesed vajavad teisi inimesi, mis ei pruugi tähendada sõltuvust, vaid kooseksisteerimist, koostööd ja koosloomist.

Sel põhjusel usun, et on olemas teatud saatus ehk me kõik saabume lõppude lõpuks sinna, kus me peame olema (õiges kohas, õigel ajal ja õigete inimestega). Meie alma mater peab saama kohaks, kus tudengid saavad mitte ainult teadmisi, vaid ka toetust, sõprust ja motivatsiooni. Lõppude lõpuks oleme kõik inimolendid, mitte robotid automatiseeritud emotsioonide ja vajadustega (võib-olla arstid, teadlased ja psühholoogid vaidleksid siin vastu) — mistõttu peame vahepeal maanduma ja elama nii-öelda hetkes… see on nii meeldiv tunne, kui oled loengu või seminari ajal aktiivse kuulaja ja mõtleja positsioonil, kuna õppejõu antud info soodustab üha rohkem mõtteeksperimente ja küsimusi nii maailma kui ka enda kohta — sest kõik on lõppude lõpuks omavahel seotud. Oleme mitte ainult pisike tilk ookeanivees, vaid ka maailma (kosmose) enda koopia, kuna kõik on seotud ja toimib samasuguste nähtamatute reeglite järgi. See maailmavaade ja filosoofia võib olla peamiseks toeks nii igapäevases elus kui ka laiemas sotsiaalses plaanis, kuna ühest väikesest muutusest ja ideest individuaalsel tasandil algab suurem, mastaapsem evolutsioon makrotasandil. Väikesed ideed sünnitavad suuri ning neid ei tohi alahinnata.

Edu ja jõudu kõigile!

Kasutatud allikad ja sekundaarne kirjandus:

1. Encyclopædia Britannica. Tabula Rasa. (Vaadatud 10.09.2026) – https://www.britannica.com/topic/tabula-rasa. 
2. Arvo Pärdi Keskus. Teosed. Tabula Rasa. (Vaadatud 10.09.2026) – https://www.arvopart.ee/arvo-part/teos/537/.
3. Encyclopædia Britannica. The Bell Jar. (Vaadatud 10.09.2026) – https://www.britannica.com/topic/The-Bell-Jar.
4. Tartu Ülikool: Avaleht. (Vaadatud 10.09.2026) – https://ut.ee/et.
5. The Hannah Arendt Center for Politics and Humanities. Hannah Arendt and the Constitution of Freedom. Berkowitz, R. (30.03.2025). (Vaadatud 10.09.2026) – https://hac.bard.edu/amor-mundi/hannah-arendt-and-the-constitution-of-freedom-2025-03-30
6. Arengukava. (2026). Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli arengukava aastateks 2026-2035, tervikdokument. – https://ut.ee/sites/default/files/2026-01/UT_arengukava.pd 
7. Connell, B., Jones, M., Mace, R., Mueller, J., Mullick, A., Ostroff, E., Vanderheiden, G. (1996/1997). The Principles of Universal Design. Center for Universal Design,. North Carolina State University, The Center for Universal Design, an initiative of the College of Design. – https://www.udinstitute.org/_files/ugd/634d48_7a1b48c7879247a59ba059fa0c38dc14.pdf.
8. Sirp. Lobjakas, A. “Tinglikust inimesest” (31.10.2025). – https://www.sirp.ee/tinglikust-inimesest/.
9. Stanford Encyclopedia of Philosophy. Hannah Arendt (postitatud 27.07.2006, tagasisidestatud 12.02.2024). – https://plato.stanford.edu/entries/arendt/.
10. The Origins of Totalitarianism. New York: Harcourt Brace Jovanovich, 1951. Third edition with new prefaces, 1973.
11. The Human Condition. Chicago: University of Chicago Press, 1958.
12. Baehr, P., 2010, Hannah Arendt, Totalitarianism, and the Social Sciences, Stanford: Stanford University Press.

Taustapildi viide: Giorgio Vasari, Six Tuscan Poets, 1544, Oil on panel. Minneapolis Institute of Art.