Toimetaja: Lukas Toompere
Ei saa salata, et globaliseerumine on endaga kaasa toonud hulganisti positiivset: kultuurilise rikastumise, teaduse arengu, rahvusvahelise koostöö inimkonna heaolu rikastamiseks. Samas on üha keerulisem mööda vaadata rahvusvahelise majanduse katastroofilistest keskkonnamõjudest. World Economic Forumi 2020. aasta andmetel sõltub maailma majandus üle poole ulatuses looduslikest ressurssidest. Kui ökosüsteem inimkonda enam ei teeniks, kannataksid enim just igapäevaseid hüvesid pakkuvad tööstused, nagu ehitus, põllumajandus ning toidu- ja joogitööstus (WEF 2020).
Võib argumenteerida, et keskkond kannatab just sellepärast, et oleme sellest nii sõltuvad– rakendanud selle majanduskasvu vankri ette. Majanduskasvu, milleta suur osa inimestest oma heaolu ettegi ei suuda kujutada. Aga mis oleks, kui mõtleks kaugemale, kui praeguse majandussüsteemi ette seatud piirid? Äkki fantaseerimine uuest ja paremast süsteemist võib vilja kanda ja muutuda siiraks usuks ning usk lõpuks reaalseks sammudeks. Ja see, mis oli kunagi paari entusiasti utoopia– ulatudes kaugemale sinisilmsest usust tehnoloogiate aregusse–, muutuda rahvusvaheliseks konsensuseks. Jutt käib tasaarengust– majanduse teadlikust ümberstruktureerimisest, kus esikohal pole enam abstraktne SKP, vaid ökoloogiliste piiridega kooskõlas olev inimlik heaolu.
Tänapäeva rahvusvahelise majanduse mõju keskkonnale
Pime oleks väita, et tänane rahvusvaheline majandus ei mõtle üldse keskkonna peale. Teatakse väga hästi fossiilkütuste kahjulikest mõjudest, ümbertöötlemisest ja roheenergiast. Majanduse ökoloogiline jalajälg ei ole aga nende innovatsioonide kasutuselevõtust peale kahanenud, kasvades üha enam ka pärast nn roheliste lahenduste kaasamist (IEA, 2025). Kuigi taastuvenergiat, elektrisõidukeid ja ringmajandust käsitletakse lahendusena ökoloogilisele kriisile, toimib majandus neid lahendsi kaasates ikka sama kasvupõhise loogika järgi, mis on keskkonnaprobleemide algpõhjus.
Näiliselt keskkonnasõbralike tehnoloogiate jaoks tuleb sageli ulatuslikult loodusressursse kaevandada. Tuulegeneraatorite, päikesepaneelide ja elektriautode tootmine sõltub liitiumist, koobaltist, niklist jt haruldastest muldmetallidest, mille kaevandamine Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas on viinud elurikkuse hävimise, veereostuse ja kohalike kogukondade tervise halvenemiseni (Srinivasulu, 2025). Seega ei tähenda energiaallikate või transpordivahendite rohelisemaks muutmine automaatselt keskkonnakoormuse vähenemist, vaid sageli selle geograafilist ümberpaigutamist. Probleeme ei lahendata, vaid nihutatakse vaateväljast välja.
Sarnase loogika järgi tegutseb ka globaalne jäätmemajandus. Tekstiilitööstuse kiire tootmis- ja tarbimistsükkel on loonud olukorra, kus rikkamad riigid deklareerivad oma jäätmed ümbertöödelduks, eksportides tegelikkuses suure osa kasutatud rõivaid ja tekstiilijäätmeid Aafrika ja Aasia riikidesse (Vladimirova, Samie, Maldini, et al. 2024). Seal kuhjuvad need prügilatesse ja elupiirkondadesse, põhjustades pinnase ja vee saastumist ning otseseid tervisekahjusid kohalikele elanikele. Selline praktika võimaldab tarbimisühiskonnal säilitada illusiooni keskkonnateadlikkusest, ilma et tegelik tarbimismaht või tootmisloogika muutuks.
Lisaks moonutab rahvusvaheline tööjaotus keskkonnamõjude esitlemist. Paljud kõrge sissetulekuga riigid esitlevad end kliimapoliitika edulugudena, osutades oma territoriaalsete heitmete vähenemisele. Samal ajal on suur osa saastavast tootmisest viidud leebemate keskkonnanõuetega arenguriikidesse (UNEP, 2011). Tarbimine toimub endiselt globaalsete põhja riikides, kuid ökoloogilist kahju kannavad globaalse lõuna riigid. Selline offshore’imine võimaldab majandusel jätkuvalt “roheliselt” kasvada ja kõrge sissetulekuga riikidel uhkustada madalamate territoriaalsete heitmekogustega, samal ajal kui globaalne keskkonnakoormus ei vähene.
Tänapäeva rahvusvaheline majandus on pelk rohepesumaskeraad, survestades oma kasvustrateegiatega keskkonda sama palju kui rohe-eelsel ajastul. Praegust kriisi ei lahenda üksikud tehnoloogiad, vaid majandusliku loogika põhjalik muutus, tõugates troonilt on pideva kasvu, konkurentsi ja kasumlikkuse. Seetõttu on suure kahtluse all väide, et keskkonnakriisi on võimalik lahendada senise majandussüsteemi raamides.
Kas ja kuidas keskkonnamõju vähendada?
See küsimus on muutunud keskseks nii rahvusvahelises poliitikas kui ka majandusteoorias. Vastused sellele küsimusele tiirlevad üha enam nn rohelise majanduskasvu (green growth) ja lahutamise (decoupling) kontseptsioonide ümber, mis on ka ÜRO säästva arengu eesmärkide (SDG) alus. Nende lähenemiste eesmärk on lepitada jätkuv majanduskasv ökoloogiliste ressursside kestvusega, vähendades majandustegevuse keskkonnamõju läbi tõhususe kasvu (Fletcher & Rammelt, 2017).
Lahutamise kontseptsiooni kohaselt on võimalik majanduskasv eraldada selle ökoloogilisest jalajäljest, suurendades ressursitootlikkuse efektiivsust. Eristada saab suhtelist lahutamist, kus keskkonnamõju väheneb toodanguühiku kohta, ning absoluutset lahutamist, kus ressursside kogutarbimine ja heitmed vähenevad isegi majanduskasvu jätkudes (UNEP, 2011). Just absoluutne lahutamine on see, millele rohelise kasvu pooldajad oma lootused rajavad.
Lahutamise ideed püütakse teostada peamiselt kolmel viisil. Esiteks innovatsiooni kaudu, suurendades tootmise efektiivsust tehnoloogiliste, institutsionaalsete ja organisatsiooniliste uuenduste abil. Teiseks neoliberaalsete turumehhanisme rakendades– luues investeeringuteks soodsa keskkonna ning eeldades, et turujõud pakuvad kõige tõhusamaid ja keskkonnasäästlikumaid lahendusi. Näiteks usutakse maksureformidesse ja saastavate projektide subsiidiumide vähendamisse. Kolmandaks rõhutatakse mittemateriaalset majanduskasvu, kus väärtuse loomine nihkub füüsiliselt tootmiselt teenuste, digitaalse majanduse ja teadmuspõhise tegevuse poole (UNEP, 2011; UNEP, 2014).
Teoorias on see lähenemine ju ahvatlev, kuna lubab lahendada keskkonnakriisi olemasolevaid majanduslikke ja poliitilisi struktuure oluliselt muutmata. Praktikas saab aga aina selgemaks, et lahutamine sellisel kujul toimib pigem poliitilise narratiivi kui empiiriliselt kinnitatud strateegiana. Senised tõendid viitavad sellele, et globaalset absoluutset lahutamist ei ole toimunud: kuigi mitmes riigis on saavutatud suhteline lahutamine, kasvavad ressursside kogutarbimine ja kasvuhoonegaaside heitmed globaalsel tasandil jätkuvalt (UNEP, 2011).
Üks lahutamise keskseid probleeme on rebound-efekt, mida tuntakse ka Jevonsi paradoksina. Ressursitõhususe paranemine ei pruugi kogutarbimist vähendada, vaid võib hoopis soodustada tarbimise kasvu, kuna toodang muutub odavamaks ja kättesaadavamaks (UNEP, 2011). Ning nagu eelpool mainitud, on paljud lahutamise edulood näilised, tulenedes tootmise ja sellega kaasneva keskkonnakoormuse üleviimisest arenguriikidesse.
Lisaks kehtivad lahutamise kontseptsioonile ka füüsikalised piirangud. Termodünaamika seadused seavad majandustegevusele biofüüsikalised piirid: entroopia kasv tähendab, et iga tootmisprotsess nõuab energiat ja tekitab jääke. Absoluutne lahutamine eeldaks ressursitõhususe pidevat majandusest kiiremat kasvu, olles lõplike loodusressursside tingimustes äärmiselt ebatõenäoline (Fletcher & Rammelt, 2017). Sellest perspektiivist võib rohelise majanduskasvu käsitlust pidada pigem muinasjutuks kui realistlikuks strateegiaks.
Arvestades, et majanduskasv ja keskkonnamõju on neoliberaalse kapitalismi raamistikus lahutamatud, on üha enam hakanud alternatiivina välja paistma säästva tasaarengu (sustainable degrowth) idee. Tasaareng lähtub eeldusest, et majanduskasvu jätkumine viib vältimatult ressursside ammendumiseni ja süvendab kliimakriisi, mis omakorda ohustab elutähtsaid sektoreid nagu toidutootmine, veemajandus ja tervishoid. Seetõttu ei keskenduta sellele, kas majandus kahaneb, vaid sellele, kas see toimub kaootiliselt või teadlikult ja sotsiaalselt õiglasel viisil (Kallis, 2011).
Keskkonnamõjude vähendamine eeldab tasaarengu loogika järgi konkreetseid poliitilisi valikuid. Nende hulka kuuluvad tööaja vähendamine, jagades ära olemasoleva töö ja vähendades niimoodi tootmissurvet; universaalse sotsiaalse turvalisuse ja põhisissetuleku tagamine; jaotav maksustamine ja palgapiirangud ebavõrdsuse vähendamiseks; keskkonnamaksud ja -piirangud ressurssidele ja heitmetele; ning ressursside ümberjaotamine avalike teenuste ja ühishüvede kasuks. Samuti on tasaarengus rõhk majanduse detsentraliseerimisel ja lokaliseerimisel, vähendades sõltuvust globaalsetest tarneahelatest (Kallis, 2011).
Milline võiks olla tulevikumajandus?
Tasaarengu raamistikus ei tähenda tulevikumajandus majanduslikku kollapsi, vaid teadlikult kujundatud stabiilset ja mastaabilt väiksemat süsteemi. Tegemist on majandusega, mille energia-ja materjalitarbimine on kooskõlas planeedi biofüüsikaliste piiridega ning kus majandusliku kahanemise— sealhulgas SKP vähenemise— paratamatu mõju on poliitilise juhtimisega muudetud sotsiaalselt talutavaks. Selline mudel ei käsitle majanduse kokkutõmbamist kriisina, vaid vältimatu kohanemisprotsessina (Kallis, 2011; Latouche, 2009).
Nagu öeldud, nõuab tasaarengu mudel süsteemset muutust, mille keskmes on lahtiütlemine kapitalismi kasvuimperatiivist. See on poliitiline projekt, mis seab kahtluse alla eeldused, millele tänapäevane majanduskorraldus tugineb. Tasaareng mitte ei normaliseeri vaesust, vaid defineerib heaolu ümber, kehtestades ühiskonnastruktuuri, mis elab paremini vähemaga. Heaolu ei tulene pidevast tarbimisest, vaid võrdsusest, sotsiaalsetest suhetest, turvalisusest ja lihtsusest (Kallis, 2011).
Kuigi majanduse üldine maht tasaarengu mudeli järgi kahaneks, ei tähendaks see vältimatult oluliste avalike teenuste nõrgenemist. Vastupidi– tasaareng võimaldab suunata ressursse ümber madala keskkonnakoormusega kõrget sotsiaalset väärtust loovatesse valdkondadesse nagu haridus, tervishoid ja hooldusteenused. Samuti ei välista väiksema mastaabiga majandus investeeringuid taastuvenergiasse või energiasüsteemide ümberkujundamisse, vaid seab need selgemasse ökoloogilisse ja sotsiaalsesse raamistikku (Latouche, 2009).
Tulevikumajandus peab arvestama säästva arengu kolme põhilise sambaga: majandusliku, ökoloogilise ja inimliku mõõtmega. Majanduslik jätkusuutlikkus tähendab inimeste põhivajaduste rahuldamist; ökoloogiline jätkusuutlikkus keskkonna ja loodusvarade kaitset; ning inimlik jätkusuutlikkus sotsiaalse stabiilsuse ja õigluse tagamist. Tasaarengu teoreetikute hinnangul on kasvuimperatiivist loobumine ökoloogilise ja inimliku jätkusuutlikkuse saavutamise eeltingimus, kuna lõpmatu kasv piiratud ressurssidega planeedil on struktuurselt vastuoluline (Duran, Gogan, Artene, & Duran, 2015).
Oluline on tunnistada, et tasaareng on seni suuresti teoreetiline raamistik. Nii nagu rohelise majanduskasvu puhul puuduvad veenvad tõendid absoluutse lahutamise toimimise kohta, ei ole ka tasaarengu puhul võimalik osutada laiaulatuslikele empiirilistele näidetele. Mõningaid paralleele saab tõmmata näiteks Kuuba arengumudeliga, kuid ka need on kontekstipõhised ja vaieldavad (Kallis, 2011). Samas eristub tasaareng rohelise kasvu narratiivist, sest ei eita füüsikalisi piiranguid ega luba tehnoloogilisi imelahendusi, vaid püüab kujundada majandust olemasolevates piirides.
Tasaareng ei ole sugugi valmis lahendus, küll aga on välja töötatud juba mitmeid konkreetseid poliitikasoovitusi ja institutsionaalseid ideid, mis lähtuvad ühiskonna, majanduse ja keskkonna vastastikusest seotusest. Selle idee tugevus seisneb ausas tõdemuses, et senine süsteem on ökoloogiliselt jätkusuutmatu ning näeb vajadust otsida alternatiive, isegi kui need nõuavad kujutlusvõimet ja poliitilist julgust. Tasaareng eeldab poliitikakujundajate ja laiema ühiskonna usku sellesse, et hea elu elamiseks ei pea meie vajadused pidevalt kasvama ning et piiride tunnistamine ei pruugi endast kujutada kaotust, vaid uut võimalust. Võimalust kujundada õiglasem ja kestlikum maailm.
Järeldus
Tänapäeva rahvusvaheline majandusmudel avaldab keskkonnale üha suuremat negatiivset mõju, mida ei ole leevandanud ka roheliste lahenduste laialdasem kasutuselevõtt. Kuigi rohelise majanduskasvu ja lahutamise kontseptsioonid lubavad ühendada jätkuva majanduskasvu ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse, viitavad empiirilised tõendid sellele, et globaalset absoluutset lahutamist ei ole toimunud. Ressursitõhusust piiravad rebound-efekt, saastava tootmise viimine vähem arenenud riikidesse ning biofüüsikalised piirangud, mis seavad kahtluse alla rohelise kasvu realistlikkuse neoliberaalse kapitalismi raamistikus.
Sellistes oludes tõuseb esile tasaarengu idee, mis ei taotle majanduskasvu, vaid püüab paratamatu majanduse kahandamise muuta teadlikult juhitud ja õiglaselt korraldatud protsessiks. Tasaareng toimib alternatiivse arusaamana heaolust, nihutades fookuse majanduskasvult ökoloogiliste piiride teadvustamisele, sotsiaalsele võrdsusele ja turvalisusele. Kuigi tasaareng on seni suuresti teoreetiline raamistik, eristub see rohelise kasvu narratiivist ausa tõdemuse poolest, et lõpmatu majanduskasv piiratud ressurssidega planeedil ei ole võimalik. Seetõttu ei seisne tasaarengu väärtus valmis lahenduste pakkumises, vaid vajaduses kujutleda ja poliitiliselt kaaluda majandusmudelit, mis võimaldaks elada paremini vähemaga ning looks eeldused kestlikumaks tulevikuks.
‘Kasutatud allikad
Duran, D. C., Gogan, L. M., Artene, A. E., & Duran, V. (2015). The components of sustainable development – A possible approach. Procedia Economics and Finance, 26, 806–811. https://doi.org/10.1016/S2212-5671(15)00849-7
Fletcher, R., & Rammelt, C. (2017). Decoupling: A key fantasy of the post-2015 sustainable development agenda. Globalizations, 14(3), 450–467. https://doi.org/10.1080/14747731.2016.1263077
International Energy Agency. (2025). Global Energy Review 2025. IEA. Kasutatud 15.12.25, https://www.iea.org/reports/global-energy-review-2025
Kallis, G. (2011). In defence of degrowth. Ecological Economics, 70(5), 873–880. https://doi.org/10.1016/j.ecolecon.2010.12.007
Latouche, S. (2009) Farewell to Growth. Polity Press, Cambridge.
United Nations Environment Programme. (2011). Decoupling natural resource use and environmental impacts from economic growth: A report of the Working Group on Decoupling to the International Resource Panel. UNEP. https://www.researchgate.net/publication/289204141_United_Nations_Environment_Programme_2011_Decoupling_natural_resources_use_and_environmental_impacts_from_economic_growth
United Nations Environment Programme. (2014). Decoupling 2: Technologies, opportunities and policy options: A report of the Working Group on Decoupling to the International Resource Panel. UNEP. https://www.researchgate.net/publication/304697805_Decoupling_2_Technologies_Opportunities_and_Policy
Vladimirova, K., Samie, Y., Maldini, I., et al. (2024). Urban transitions toward sufficiency-oriented circular post-consumer textile economies. Nature Cities, 1, 769–779. https://doi.org/10.1038/s44284-024-00140-7
Reddy, M. Srinivasulu. (2025). Environmental impact of battery production and disposal. International Journal of Novel Research and Development, 10(11). Kasutatud 15.12.25, https://www.ijnrd.org/papers/IJNRD2511165.pdf
World Economic Forum. (2020, 19.01.20). Nature Risk Rising: Why the crisis engulfing nature matters for business and the economy. Kasutatud 15.12.25, https://www.weforum.org/publications/nature-risk-rising-why-the-crisis-engulfing-nature-matters-for-business-and-the-economy
0 Comments