Nõusolekuseadus Eesti õigussüsteemis: miks, kuidas ja millal?

/ Autorid: Marian Müürsepp, Simona Betrozova-Mere. Tunnuspilt: “Lady Justice”, https://jessehurlbut.net/wp/mssart/?p=4391 /

–

Viimastel aastakümnetel on ühiskondlikes ja õiguslikes aruteludes üha enam esile kerkinud teemad, mis puudutavad isiklikku autonoomiat, kehalist puutumatust ja seksuaalset enesemääramist – sealhulgas nõusolekuseadus, mis määratleb ja reguleerib inimestevahelist seksuaalkonsensust. Nõusolekuseadust käsitlev diskussioon tõstab esile mitmeid moraalseid, sotsiaalseid ja juriidilisi küsimusi, eriti Eestis, kus see teema on viimase aasta jooksul saanud aina suuremat tähelepanu. Kuidas defineerida nõusolekut ja millised on selle puudumise tagajärjed seaduslikus kontekstis (siinkohal Eesti õigussüsteemis)? Kuidas tagada, et seadus arvestab nii ohvri kaitse kui ka õiglase kohtupidamise põhimõtetega?

Antud artikkel selgitab nõusolekuseaduse tagamaid ning selle seadusliku rakendamise probleeme Eesti kui õigusriigi põhimõtete ja karistusprintsiipide taustal.

Nõusolekuseadus

Nõusolekuseadus sätestab põhimõtte, et igasugune tahtevastane suguline läbikäimine on kuritegu ning et nõusolekuta seksuaalvahekord on vägistamine (Rohtmets, 2023). Eestis kehtiv karistusseadustik määrab vägistamise kui teo, mille puhul on tuvastatud vägivalla kasutamine või olukord, kus ohver ei suutnud vastupanu osutada (Karistusseadustik, 2006).

Selline lähenemine ei võta arvesse juhtumeid, kus ohver on psühholoogilises või füüsilises šokiseisundis ega suuda aktiivselt vastupanu osutada. Eriti tähtis on see olukordades, kus rünnaku toimepanija on keegi, keda ohver juba tunneb ja usaldab – statistiliselt on enamik vägistajaid ohvri tuttavad (Naiste Tugi- ja Teabekeskus, s.a).

Kui ohver suudaks selles olukorras selgelt väljendada oma vastumeelsust – näiteks öeldes “ei” – oleks see nõusolekuseaduse järgi piisav alus menetluse alustamiseks. Nõusolekuseaduse rakendamine vägistamisjuhtumite korral muudaks kohtumenetluse ohvrisõbralikumaks, sest tõendamiskohustus lasuks pigem süüdistataval kui ohvril. Seadusemuudatus võtaks kasutusele nn “jah-mudeli”, mille kohaselt vägistamine on suguühe, mis toimub ilma selgelt väljendatud vabatahtliku nõusolekuta.

Nagu on välja toonud Feministeeriumi huvikaitseekspert ja kogukonna-spetsialist: “Vägivald ning abitu seisundi ärakasutamine on raskendavad asjaolud, mitte kriteeriumid, mille järgi vägistamist määratleda” (Rohtmets, 2023).

Istanbuli konventsioon ja Eesti kohustused

Nõusolekuseaduse eelkujuks võib pidada Euroopa Nõukogu 2011. aastal algatatud Istanbuli konventsiooni, mis jõustus 2014. aastal ning mille eesmärk on ennetada naistevastast vägivalda, sealhulgas koduvägivalda, ja pakkuda paremat ohvrikaitset. Konventsiooni ratifitseerimine kohustab riike võtma vastu meetmeid nende põhimõtete elluviimiseks, ning nõusolekuseadus on üks neist meetmetest. 2025. aasta seisuga on enamik Euroopa Nõukogu liikmesriike konventsiooni ratifitseerinud, sealhulgas Eesti juba alates 2017. aastast (EU Treaty Office, 2025). Sellest hoolimata ei ole Eestis nõusolekuseadust veel rakendatud, mis tekitab arutelu selle viivituse põhjuste üle.

Kuigi uute seaduste vastuvõtmine on sageli pikk protsess, ei nõuaks nõusolekuseaduse kehtestamine Eestis täiesti uut seadusloomet, vaid kehtiva seaduse täpsustamist. See muudaks Eesti õigussüsteemi ohvrisõbralikumaks ja vastaks paremini rahvusvahelistele standarditele.

Kohtupraktika ja seksuaalse vägivalla tõlgendamise probleemid

Eestis on olemas nn “väljakujunenud kohtupraktika”, mida kohtud sageli kasutavad varasemate õiguslike definitsioonide toetamiseks. Kohtupraktika ei ole siiski alati regulaarne ning selle leidmiseks tuleb toetuda Riigi Teataja kohtulahenditele, kus on saadaval nii kohtulahendite tekstid kui ka mõningad kohtunike kommentaarid. Ainult juhul, kui varasem kohtupraktika puudub, peab kohus kohtuasja sisuliselt arutama (Kivi, 2019).

Väärkohtlemise ja muude isikuvastaste süütegude puhul on kohtupraktika tavaliselt olemas, kuid seksuaalne vägivald on Eesti seadustes defineeritud liiga abstraktselt. See tõstab esile tõlgendamisraskused, kuna praegune seadus keskendub peamiselt juhtumitele, kus kasutatakse füüsilist vägivalda või hirmutamist. Psühholoogilist survet ja muid keerukamaid olukordi, kus ohver ei pruugi selgelt vastu seista, ei ole piisavalt arvesse võetud.

Karistusteooriad ja nende rakendamine

Erinevad karistusteooriad aitavad mõista, kuidas õigussüsteem kuritegusid menetleb. Traditsiooniliselt eristatakse kahte põhikäsitlust: absoluutne ja relatiivne karistusteooria.

Absoluutne karistusteooria tugineb Kanti filosoofiale, mille kohaselt on isik iseseisev ja vaba oma otsustes. Selle lähenemise järgi:

• kuritegu on juba toime pandud;
• karistuse suurus sõltub esialgse kuriteo raskusest ning sellel puudub lisaeesmärk – karistus on eesmärk iseenesest.

Relatiivne karistusteooria keskendub individuaalsele ja ühiskondlikule mõjule. Karistuse eesmärk on:

• kurjategija ümberkasvatamine;
• vajadusel tema eraldamine ühiskonnast (nt vangistuse abil);
• kuritegude ennetamine laiemalt.

Relatiivse teooria kohaselt on karistus viimane abinõu, mida rakendatakse ainult siis, kui muud lahendused pole efektiivsed. Eriti oluline on üldpreventiivne aspekt, mis kaitseb nii potentsiaalseid ohvreid kui ka hoiab ühiskonda teadlikuna kehtivatest normidest (Sootak, 2018: 38-39).

Eestis ja teistes õigusriigi printsiipidel põhinevates riikides kasutatakse relatiivset karistussüsteemi, mis tagab, et õigusnormid kehtivad kõigile võrdselt ning karistus kannab nii individuaalset kui ka ühiskondlikku eesmärki. Normide selgus vähendab õiguslikke lünkasid, tagab ühtse arusaama kuriteokoosseisust ning suurendab inimeste usaldust õigussüsteemi suhtes (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas 1-10-11543, 2011).

Kui puudub kindlus, et kurjategija vastutab oma tegude eest, kaotab õiguslik süsteem oma tähenduse. Stabiilsuse tagamiseks on oluline, et kõik eluvaldkonnad oleksid juriidiliselt reguleeritud, eriti olukordades, kus ühiskond ootab riigilt selgeid ja tõhusaid regulatsioone. Just selline olukord on praegu seoses nõusolekuseaduse ümber tiirleva diskussiooniga.

Kuigi Eesti karistusõigus on tänapäevasem kui iseseisvumisajale eelnev nõukogudeaegne kriminaalkoodeks, jääb see normide täpsuselt ja ajakohaselt eraõigusest maha. Eraõigust täiendatakse pidevalt, et see vastaks kaasaegsetele oludele, kuid karistusõiguses on lünki, mida täidetakse pigem kohtupraktika ja tõlgenduste kaudu.

Probleem?

Nõusolekuseaduse puudumise suurim probleem seisnebki selgete ja üheselt mõistetavate normide puudumises. Selle asemel keskendutakse tihti hoopis ohvrile, näiteks tema riietusele või käitumisele, mis võib moonutada juhtumi tegelikku olemust. Õigusloome protsess, eriti kui puudub üksmeel sõnastuse ja definitsioonide osas, võib venida aastatepikkuseks. Kuigi täidesaatva võimu esindajad on tunnistanud nõusolekuseaduse vajalikkust, on protsessi aeglustanud bürokraatlikud takistused. Kuigi bürokraatia on vajalik süsteemi toimimiseks, võib liigne halduskoormus ja protseduurilised reeglid viia selleni, et eluliste probleemide lahendused jäävad ootele. Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler (Pakosta, 2024).

Nõusolekuseaduse puudumise suurim probleem seisnebki selgete ja üheselt mõistetavate normide puudumises.

Kui seadusloome venib, võib teema oma aktuaalsuse kaotada või unustusse vajuda, sest poliitikas kerkivad pidevalt esile uued prioriteedid. Seetõttu on oluline tegutseda otsustavalt ja vältida liigset viivitamist.

Järeldused

Eesti on juba liitunud naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise Euroopa Nõukogu konventsiooniga (Istanbuli konventsioon). Seega oleks loogiline samm viia Eesti karistusseadustik selle põhimõtetega kooskõlla. Justiitsministeerium on teatanud, et nõusolekuseaduse eelnõu valmib eeldatavasti 2025. aasta kevadel. See on küll oluline samm eesmärgi suunas, kuid tuleb arvestada, et eelnõu on alles algus – selleks, et seadus jõustuks, peab see läbima mitmeid poliitilisi ja bürokraatlikke etappe.

Nõusolekuseadus on vajalik isikliku autonoomia ja kehalise puutumatuse kaitseks, määratledes selgelt, et nõusolekuta seksuaalvahekord on vägistamine. Praegune seadus keskendub peamiselt füüsilisele vägivallale ja vastupanuvõimetusele, jättes tähelepanuta psühholoogilised ning füsioloogilised reaktsioonid, mis võivad takistada ohvril selgelt keelduda. Seaduse puudumine loob tõlgenduslünki ja raskendab õiglast kohtupidamist, seades ohvrid ebasoodsasse olukorda. Kas 2025. aasta kevadel valmiv eelnõu viib lõpuks reaalse seaduse jõustumiseni või jääb see taas aastaks menetlusse, selgub peagi.

 –

Kasutatud allikad

Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid. (2022). Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse § 2 [Põhiseaduse kohaldamine kuulumisel Euroopa Liitu]. https://pohiseadus.riigioigus.ee/v1/eesti-vabariigi-pohiseaduse-taiendamise-seadus/ss-2-pohiseaduse-kohaldamine-kuulumisel-euroopa#pk-29 (27. 01. 2025)

Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid. (2022). Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse § 2 [Põhiseaduse kohaldamine kuulumisel Euroopa Liitu], kommentaar 149. https://pohiseadus.riigioigus.ee/v1/eesti-vabariigi-pohiseaduse-taiendamise-seadus/ss-2-pohiseaduse-kohaldamine-kuulumisel-euroopa#l6ik-149 (27. 01. 2025)

EU Treaty Office. (2025). “Chart of signatures and ratifications of Treaty 210”. https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list?module=signatures-by-treaty&treatynum=210 (27. 01. 2025)

Hendrikson, K. “Lepingute tõlgendamine”. Tartu Ülikooli õigusteaduskond, tsiviil- ja kaubandusõiguse õppetool, kursusetöö 1996, juhendaja Irene Kull.

Justiits- ja Digiministeerium. (18. 10. 2024). “Nõusolekuseaduse kaasamiskohtumisel arutleti seksuaalvägivalla võtmeteemadel.” https://www.justdigi.ee/uudised/nousolekuseaduse-kaasamiskohtumisel-arutleti-seksuaalvagivalla-votmeteemadel (27. 01. 2025)

Jõgi, A. (18. 06. 2021). “Tark Tartu. Naistearstid Kai Part ja Made Laanpere: Vägistamise definitsiooni tuleb muuta.” Tartu Postimees. https://tartu.postimees.ee/7274595/tark-tartu-naistearstid-kai-part-ja-made-laanpere-vagistamise-definitsiooni-tuleb-muuta (27. 01. 2025)

Karistusseadustik. (2006). § 141.   Vägistamine. https://www.riigiteataja.ee/akt/129122011190 (17. 12. 2024)

Kivi, S. (2019). “Riigikohus: kohtupraktika puudumisel peab kohus arutama kaebust sisuliselt”. Riigikohus. https://www.riigikohus.ee/et/uudiste-arhiiv/riigikohus-kohtupraktika-puudumisel-peab-kohus-arutama-kaebust-sisuliselt

Naiste tugi- ja teabekeskus. (s.a). “Seksuaalvägivallast” https://naistetugi.ee/vagivallast/seksuaalvagivallast/ (27. 01. 2025)

Pakosta, L. (2024). “Bürokraatia vähendamine ja õigusloome.” Õiguskantsleri Kantselei. https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Bürokraatia%20vähendamine%20ja%20õigusloome.pdf 

Riigikantselei. (28.03.2024). Ülevaade poliitikakujundamise ja õigusloome protsessist. https://riigikantselei.ee/valitsuse-too-planeerimine-ja-korraldamine/poliitikakujundamise-ja-oigusloome-protsess  

Riigikohtu koduleht: https://www.riigikogu.ee/.

Rohtmets, E. (20. 07. 2023). https://feministeerium.ee/dictionary/nousolekuseadus/ (17.12.2024)

Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. lk 528.

Sootak, J. Karistusõigus. Üldosa. Juura. Tallinn 2018, lk 38-39

Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas 1-10-11543, 21. 12. 2011.