Autor: Kirill Zinovkin

Toimetaja: Lukas Toompere

Sissejuhatus

Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal tegutseb Eestis kaks õigeusu kirikut: Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (edaspidi EAÕK) ja Eesti Kristlik Õigeusu Kirik (edaspidi EKÕK). EKÕK kandis varem teist nime – Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ehk MPEÕK, kuid muutis hiljuti nime seoses oma põhikirja muudatusega. 2025. aasta 10. jaanuari sinodi istungil võeti vastu muudetud põhikiri, mille kohaselt on kiriku nimi nüüd EKÕK ja kõik seosed Moskvaga on eemaldatud (Tido, 2025).

EKÕKi põhikirja muudatuse ajendiks oli Riigikogus vastu võetud eelnõu, millega kuulutati Moskva Patriarhaat Venemaa agressiooni toetavaks institutsiooniks (Riigikogu, 2024). Seetõttu on MPEÕK pidanud oma tegevust, sealhulgas nime ja põhikirja, üle vaatama. See omakorda tekitas poleemikat nii ühiskonnas kui ka poliitikas, kus näiteks mõned opositsioonierakonnad on väitnud, et valitsus justkui piiraks usuvabadust. Seega on artikli eesmärk välja selgitada, mis vahe on kahel õigeusu kirikul, miks tekkis vajadus kirikuseadust muuta ja milline on õigeusu kiriku tulevik Eestis.

Õigeusk Eestis

Õigeusu kirikuid hakati rajama Eesti territooriumile, kui ala oli liidetud Vene Tsaaririigiga Põhjasõja (1700–1721) tulemusena. Pärast Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal tulid Venemaal võimule punased, kes asusid vägivaldselt kirikute vastu võitlema. Seetõttu katkes side Eestis olevate kirikute ja Moskva juhatuse vahel. Selle tagajärjel pöördusid Eesti õigeusu kirikute vaimulikud Kreeka kiriku poole, et saada luba luua Eestis uus kirik, mis alluks otseselt Konstantinoopolile (tänane Istanbul). 1923. aastal asutati Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, kelle valduses olid kõik Eesti territooriumil asuvad kirikud, sealhulgas Kuremäe klooster (EAÕK, 1923).

1940. aastate Nõukogude okupatsiooni ajal likvideeriti Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku autonoomia, andes selle varad Vene Õigeusu Kirikule üle. Seetõttu suundus EAÕK eksiili, säilitades seeläbi oma struktuuri ja järjepidevuse. Teisisõnu, EAÕK tegevus Eesti territooriumil oli ebaõiglaselt lõpetatud ja otsustati moodustada uued piiskopkonnad, mis hakkasid alluma Moskva Patriarhaadile. Vahetult enne Eesti taasiseseisvumist, 1990. aastal, andis Moskva patriarh Kuremäe kloostrile stavropigiaalse staatuse, allutades selle, kohalikust piiskopist mööda minnes, otse Moskvale.

Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal sai EAÕK võimaluse taastada oma tegevus Eestis. 1993. aastal taastas EAÕK oma tegevuse õigusliku järjepidevuse alusel. Ent aasta varem otsustati Moskvas Vene Õigeusu Kiriku Pühal Sinodil moodustada Moskvale alluv õigeusklik organisatsioon kogudustest, mis on jäänud lojaalseks Moskvale. Kuid kahe kiriku vaheliste pingete vähendamiseks pidasid Moskva ja Konstantinoopol omavahel läbirääkimisi. Aastal 1996 jõudsid Moskva ja Konstantinoopol Zürichis kokkuleppele, et Eestis võivad paralleelselt tegutseda mõlemad õigeusklikud organisatsioonid. Nii tekkiski olukord, kus on kaks suurt õigeusklikku struktuuri, mis eksisteerivad koos ühes riigis ja alluvad erinevatele patriarhaatidele (ERR, 2013).

Kust tuli idee kirikuseadust muuta?

Kui Venemaa alustas täismahulist sõda Ukraina vastu 2022. aastal, avaldas Vene Õigeusu Kirik (edaspidi VÕK) toetust Venemaa agressioonile. Asjad muutusid eriti pingeliseks, kui patriarh Kirill kuulutas, et käiv sõda Ukrainas on „püha sõda“, ning pärast seda, 2024. aasta maikuus, kuulutas Riigikogu Moskva patriarhaadi sõda toetavaks institutsiooniks (Riigikogu, 2024).

Seejärel tuli seaduseelnõu, mis pakkus kirikute ja koguduste seaduse muutmist. Seaduseelnõu muudetud versioonis on sõnastatud, et kui usuühing allub agressiooni või terrorismi levitavale režiimile, siis on riigil õigus selle usuühingu tegevus lõpetada. Lisaks oli usuühingu tegevuse lõpetamine varem võimalik vaid siis, kui selle tegevus oli vastuolus Eesti Vabariigi seadustega. Kuid muudetud versioonis on sõnastatud, et juhul kui organisatsioon ei vasta riigi nõuetele, on riigil samuti õigus sundida usuühingut oma tegevust lõpetama (Riigikogu, 2025). Ent president on kaks korda jätnud seaduseelnõu välja kuulutamata selle ebaselge sõnastuse ja põhjenduste tõttu. President Karis on viidanud ka sellele, et kui seadust muudetakse viisil, nagu Riigikogu on pakkunud, siis peale kirikute ja koguduste tegevuse võiks see ohustada ka teiste ühingute ja organisatsioonide tegevust, sest sellisel kujul võimaldaks seadus võimulolevatel isikutel poliitilisi konkurente taga kiusata (ERR, 2025).

Soov muuta olemasolevat seadust ei tekkinud ainult patriarh Kirilli ütlemiste, vaid hoopis julgeolekuohu tõttu. Aastal 2018 nimetas Moskva MPEÕKi uueks metropoliidiks Jevgeni (Valeri Rešetnikov). Oma ametiaja jooksul on Jevgeni esindanud kohalike huvide asemel pigem Kremli omi. Ta pidas oluliseks 9. mai tähistamist ning kritiseeris Ukraina Õigeusu Kiriku võõrandumist 2019. aastal Moskva patriarhaadist Konstantinoopoli kasuks. Lisaks sellele on metropoliit Jevgeni korduvalt avaldanud arvamust EAÕKi kohta, et tema ei tunnusta selle õiguslikku järjepidevust (Kaitsepolitseiamet, 2024).

Samuti on teravaks probleemiks kerkinud Kuremäe klooster, mis on stavropigiaalses (otsealluvuslikus) staatuses ja allub otse patriarh Kirillile. Riik on seisukohal, et kloostri elanikud ei saa omada Eesti elamislube, kui nad on vaimses ja juriidilises sõltuvuses vaenuliku riigi juhist.

Sisuliselt on Kreml muutnud õigeusklike kirikute tegevuse oma mõjuvahendiks välismaal. Sellele viitab ka Ukraina kogemus, kus pärast Ukraina Õigeusu Kiriku autonoomia saamist Konstantinoopoli poolt mõistis VÕK selle otsuse hukka, viidates kanooniliste sidemete rikkumisele. Samas, pärast Vene sissetungi Ukrainasse, on Ukraina Julgeolekuteenistus (SBU) pidanud kinni sada Moskvale alluvat vaimulikku kollaboratsionismi, Vene agressiooni toetuse ja riigivastase tegevuse pärast (Odarchenko, 2025). See omakorda viitab faktile, et VÕK on pigem Vene eriteenistuste vahend Kremli narratiivide levitamiseks endistes Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikides.

Mis on õigeusu tulevik lähiajal?

Seoses EKÕKi põhikirja muudatusega, kus eemaldati viited Moskva Patriarhaadile, jääb organisatsioon teatud piirini iseseisvaks ehk ei allu ühelegi patriarhaadile. Kuigi kanoonilised sidemed Moskvaga säilivad, on Vene Õigeusu Kirik nii tugevalt klassikalisest õigeusu kiriku kuvandist hälbinud, et see võib ajendada EKÕKi neid sidemeid katkestama. Selle põhjuseks võivad olla VÕKi vaimulike sõnumid, mis on poliitilised ja vägivalda õhutavad. Need ei sobi kokku piibli või klassikalise õigeusu väärtustega. Neid vaimulikke, kes ei nõustu kiriku sõnumite ega riigipoliitikaga ja hoopis palvetavad rahu eest, vallandatakse või isegi represseeritakse (Matrenina, 2025). Seega näen ma õigeusu kiriku organisatsioonide ühinemist Konstantinoopoli patriarhaadi all vältimatuna.

Ei ole ühtegi kindlat põhjust keelata usku. Ent kui uskliku organisatsiooni kaudu levitatakse vaenulikku sõnumit ja on oht, et organisatsiooni kasutatakse justkui teise riigi mõjuvahendina, siis on julgeoleku huvides vajalik sellise organisatsiooni tegevus vähemalt üle vaadata. EAÕK on tegutsenud Eesti Vabariigis aastast 1923 ning sai loa tegutsemiseks Eesti territooriumil otse Konstantinoopolist, kuid okupatsiooni ajal olid kiriku varad ebaseaduslikult ära võetud teise kiriku (VÕK) kasuks. Mõlemad jätkasid Eestis oma tegevust pärast 1991. aastat, kuid ainult ühel organisatsioonil oli selleks õiguslik alus.

Kasutatud kirjandus

1. ERR. (2010, 15. juuni). Kirikuloolane: kahe õigeusu kirikuga on Eesti omapärases olukorras. https://www.err.ee/327876/kirikuloolane-kahe-oigeusu-kirikuga-on-eesti-omaparases-olukorras (Vaadatud 15.12.2025)
2. ERR. (2025). Karis viis kirikuseaduse riigikohtusse. https://www.err.ee/1609819731/karis-viis-kirikuseaduse-riigikohtusse (Vaadatud 15.12.2025)
3. Kaitsepolitseiamet. (2024). Aastaraamat 2023–2024. https://kapo.ee/sites/default/files/content_page_attachments/aastaraamat-2023-2024.pdf (Vaadatud 15.12.2025)
4. Odarchenko, K. (2025, oktoober). How the Russian Orthodox Church became a weapon of political warfare. Foreign Policy Research Institute. https://www.fpri.org/article/2025/10/how-the-russian-orthodox-church-became-a-weapon-of-political-warfare/ (Vaadatud 15.12.2025)
5. Oikumeeniline Patriarh Meletios IV. (1923). Tomos 1923. Orthodoxa. http://www.orthodoxa.org/EE/estonieEE/histoireeaoc/tomos23EE.htm (Vaadatud 15.12.2025)
6. Riigikogu. (2024, 6. mai). Riigikogu kuulutas Moskva patriarhaadi Venemaa agressiooni toetavaks institutsiooniks. https://www.riigikogu.ee/pressiteated/taiskogu/riigikogu-kuulutas-moskva-patriarhaadi-venemaa-agressiooni-toetavaks-institutsiooniks (Vaadatud 15.12.2025)
7. Riigikogu. (2024). Riigikogu võttis vastu kirikute ja koguduste seaduse muudatused. https://www.riigikogu.ee/pressiteated/taiskogu/riigikogu-vottis-vastu-kirikute-ja-koguduste-seaduse-muudatused/ (Vaadatud 15.12.2025)
8. Tido, H. (2025). Kohus ajas MPEÕKi bürokraatlikku lõksu. Postimees. https://www.postimees.ee/8170437/kohus-ajas-mpeoki-burokraatlikku-loksu (Vaadatud 15.12.2025)
9. Matrenina, V. (2025). “Thou shalt not idolize your motherland”: Russian Orthodox priests on the war in Ukraine and the degradation of their church. The Insider. 10. november 2025. https://theins.ru/en/confession/286657 (Vaadatud 15.12.2025)