Noored on Eestis olnud läbi aegade kõige passiivsemad valijad. Rein Toomla (2011, 44-45) toob oma uuringus, põhinedes 2003., 2007. ja 2011. aasta Riigikogu valimiste statistikale, välja fakti, kuidas hoolimata antud ajaperioodil toimunud üldisest valimisaktiivsuse tõusust,on 18-30 aastased noored endiselt kõige passiivsemad valijad. Kümne aasta tagune pilt ei erine eriti tänasest – 2021. aasta kohalike valimiste statistika alusel olid just vanuserühmad 16-17, 18-24 ja 25-34 kõige madalama valimisaktiivsusega (Jüristo 2022).
Noorte madal valimisaktiivsus on murettekitav, sest noored on Eesti riigi tulevik. Tihti vaatavad vanemad inimesed noori ja ohkavad tõdedes: “Noored on hukas”. Tuginedes ülaltoodud statistikale, peavad sama tõdema ka Riigteadlaste Seltsi Poliitikalabori liikmed. Passiivseks jäänud noored peavad oma ülejäänud elu elama maailmas, mida praegu kujundavad enamjaolt vanurid, kes ei pea kogema suurenevaid kliimakatastroofe, põgenikevooge, radikaliseeruvat maailma või võitlema III maailmasõjas, toimugu see kas kübermaailmas, reaalmaailmas või Marsil.
Küsimus, miks on noorte valimisaktiivsus madal, on hea ja mõtlemapanev. Antud teema üle arutles oma 2011. aastal ilmunud artiklis ka Rein Toomla (2011, 45), tuues välja, et noorte madal aktiivsus ei tähenda valimiskampaania vähest kirevust või sotsiaalmeediakanalite ebapiisavat kasutamist, vaid hoopis valikuvõimaluste vähesust, arvates, et noored eelistavad nooremaid kandidaate. Samas tõi Toomla (ibid.) välja, et noorte valimisaktiivsus ja nooremaealiste kandidaatide hulk valimisnimekirjades ei ole omavahel korrelatsioonis. Seega, hoolimata kirevatest valimiskampaaniatest, sotsiaalmeedia kasutamisest ja noortest kanditaatidest, ei jõua meie erakonnad noorteni. Noorte ja valimiste vahel on mingisugune dissonants, mida erakondade värvides reklaamlipikutega poliitikud ei suuda ületada. Seega on Poliitikalabori toimkonna liikmed Riin ja Niina võtnud endale eesmärgiks minna ise tänavatele ehk põllule ning vaadata, kuidas lähenevad valimisreklaami lipikutega ning värviliste pastakatega mehed ja naised noortele valijatele, kes on Eesti poliitika/demokraatia/ühiskonna ära kasutamata potentsiaal.
Eksperimendist
Eksperiment viidi läbi Tartu tänavatel 11.-27. veebruaril ja loodi kontakt Reformierakonna (RE), Eesti 200, Keskerakonna (KE), Sotsiaaldemokraatide (SDE), Eestimaa Roheliste, Parempoolsete, ning Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esindajatega, mistõttu jäi küsitlusest välja üks erakond, Isamaa, kelle puudumist seletatakse parteile pühendatud lõigus. Eksperimendi eesmärgiks oli uurida erakondade suhtumist noortesse valijatesse. Enne kontakti loomist anti erakondade esindajatele ise võimalus meiega suhtlust alustada ning kui kandidaadid initsiatiivi üles ei näidanud, siis alustasime vestlust ise. Siiski tuleb märkida, et küsitluse alguses keskenduti eeldusele, et erakond kutsub valija ise enda juurde; valimisperioodi lähenedes mindi kindlate erakondade telkide juurde ise (Parempoolsed, Eestimaa Rohelised ja EKRE), sest tegu oli vastavalt väiksema ning vähem kampaaniat tegeva ja mõnikord kampaaniatelgi juures suure rahvahulgaga tegeleva erakonnaga. Kuna tegemist oli lühikese ja ühekordse eksperimendiga, sealjuures ka väikese valimiga, ei saa antud uurimuse põhjal sügavaid järeldusi teha. Siiski loodame, et artikkel pakub mingisugust sisendit seoses erakondade ja noorte valijatega, olles sealjuures ka meelelahutuslik ja huvitav lugemine.
Selleks, et paremat võrdlust teostada ning olukorda mingil määral kitsendada, üritati igalt erakonnalt saada vastus järgnevatele küsimustele:
- Mida te noortele lubate ning mis on teie erakonna üldisemad ja tähtsamad lubadused?
- Miks teie arvates on noorte valimisaktiivsus nii madal?
- Kuidas teie arust saaks noorte valimisaktiivsust tõsta?
Lisaks küsimustele ning aruteludele erinevate teemade üle annavad loo autorid ka endapoolse hinnangu erakonna suhtumisele ning kommunikeerimisele noore valijaga, kirjeldades ka erakonna suhtumist ning telgi juures paiknenud olustikku.
Küsitlus
Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Kõige esimesena ja ilma sekeldusteta saime me jutule Sotsiaaldemokraatidega. Sotsiaaldemokraatide kandidaat nägi meid kaugelt ja suundus kohe meie poole, ulatas meile reklaamlehed ning palus paari sõnaga Sotsiaaldemokraatide poolt hääletada, ootamata pikemat ning sisukamat jutuajamist. Meie olime saabunud aga suuremaks vestluseks – küsisime, “Mida siis sotsid meile lubavad?” – vastuseks räägiti meile haridusest, kliimast, keskkonnast, demokraatiast ja inimõigustest. Neid teemasid mainiti ka siis, kui me küsisime, mis on Eesti jaoks praegusel hetkel kõige suuremad murekohad, mille juures jäi peamiselt õhku rippuma siiski hariduse ja keskkonna küsimus. Noorte valimisaktiivsuse teemal leiti, et tegelikult on noored poliitiliselt aktiivsed, ainult nende aktiivsus ei väljendu valimistel osalemises.
Noored on aktiivsed muudel viisidel, lüües kaasa seltside ja muude ühingute tegevuses. Meetodiks, kuidas noorte valimisaktiivsust saaks tõsta, nähti nooremaealiste paremat ja otsesemat kaasamist poliitikasse.
Kandidaat, sealjuures ka erakond, jättis endast üldiselt asjaliku mulje. Ta tundis huvi noorte käekäigust ning oli hea meelega valmis lubadusi ja kontseptsioone lahti seletama, seda näiteks kliimaseaduse vajalikkuse ja maksupoliitika juures. Ka järgmistel kordadel, millal me linnas üksteist nägime, oli ta alati väga sõbralik, tervitas meid ning uuris, kuidas meil läheb. Kuna sotsiaaldemokraatide puhul on tegu üsnagi valijatega vahetut suhet loova erakonnaga, püüdis meid tänaval kinni ka teisi kandidaate. Igal korral võttis vestlus pikema ajavahemiku, kuna kandidaat oli avatud ning viis ka ise probleemistikku edasi.
Eesti Reformierakond
Reformierakonna telgi juures käidi sihipäraselt kaks korda, kuna esimesel kohtumisel oli üks kandidaatidest ühe küsitletava tuttav. Esimesel korral, valimisnädalast kaugemal ajal, püüdsid kandidaadid, taaskord noored inimesed, meid ise kinni. Vesteldes valimislubadustest noortele, räägiti julgeoleku tähtsusest, hariduse rahastamisest läbi õppelaenude ja erasektori ning Eesti liberaalsuse kaitsmisest konservatiivsuse eest. Lisaks viidati abieluvõrdsusele kui teemale, mida toetavad rohkem nooremad erakondlased kui vanema põlvkonna esindajad. Tähtsate teemade alla paigutati ka maksupoliitika. Küsimusele, miks noored ei vali, vastati mõttega, et noortega ei tegeleta piisavalt ja seetõttu on ka valimisaktiivsus madal.
Noori ei suudeta kõnetada. Noorte madala valimisaktiivuse ühe lahendina nähti haridust – koolides tuleb noori sellel alal rohkem harida ja õpetada.
Teisel korral mindi telgi juurde ise, mille juures oli sel hetkel tegu juba valimisnädala algusega, mistõttu olid valimistelgid varasemalt veelgi rohkem rahvast täis. Juhuse tahtel saime jälle noorema kandidaadi jutule. Valimislubaduste kõige tähtsamaks osaks pidas seekord kandidaat eestikeelset haridust, seostades seda julgeolekuga (oli mainitud ka eelmisel kohtumisel), tekitades pealiskaudse analüüsi põhjal Reformierakonna moto. Noorte valimisaktiivsuse juures oli kandidaat tänu enda vanusele eriti kirglik, leides, et noored pole valimistest ning ühiskonnast toimuvast piisavalt teadlikud; arvates lisaks, et antud teadlikkus oleks noorte enda heaolu parandamise alus. Kandidaat tõi näiteks, et tulumaksuvaba miinimumi vähendamine annab noorele inimesele rohkem võimalusi ning oma raha – ometi pole viimane saavutatav, kui noor ei lähe valima ning ei vali antud probleemi eest seisvat erakond (ehk varjatud kampaania Reformierakonnale). Selleks, et rohkem noori valima saada, tuleb kandidaadi sõnul eelnevalt nimetatud võimalusi, mis noortele aktiivselt valides tuleks, rohkem reklaamida.
Ka antud erakonna liikmed olid altid noortega suhtlema, lisaks oli valimistelgis enamasti nii noorema- kui ka vanemaealisi inimesi, mistõttu suunati noori kandidaate arvatavasti taktikaliselt noorte valijate poole. Noortega seotud teemade suhtes olid teadlikud, lisaks oli olemas valmisolek tuua elulisi näiteid ning neid teemadega siduda.
EESTI 200
Eesti 200-ga saime me nende intsiatiivil jutule teisel katsel, mille juures peab mainima, et esimesel katsel oli telgi juures väga palju rahvast, kellega kõik kandidaadid ka hõivatud olid. Teisel katsel püüdis meid kinni vanemapoolne kandidaat korvitäie reklaamlehtedega. Ka selle juhtumi puhul oli näha, et suuremat jutuajamist ei oodatud. Peale reklaamlehe saamist uurisime, mida Eesti 200 lubab noortele. Koheselt räägiti meile hariduse rahastamisest, kui noortele suunatud ning hingelähedasest teemast, kuid edasiste täpsustavate küsimustega jäädi natuke jänni ning kohale kutsuti noorem kandidaat, kes pidavat oskama meie küsimustele paremini vastata. Kohale kutsutu oli tõesti palju asjalikum ning naine korviga lahkus, et jätkata lendlehtede ulatamist. Noorem kandidaat rääkis keskkonnateemadest, täpsemalt kliimaseadusest aga ka pesitsemisseadusest ja lageraiest, leides, et keskkonnapoliitika peaks jõudma kliimaseadusest sügavamale tasemele. Antud kandidaat oli teemade spetsiifilisuse ning enda laia silmaringi tõttu arvatavasti keskkonnateemadega ka rohkem kokku puutunud. Hariduse teemadele lisandus ka psühholoogide ja vaimse abi kättesaadavuse parandamine koolides ning ühiskonnas üleüldiselt. Lisaks räägiti ka kooseluseaduse rakendusaktide vajalikkusest.
Kandidaadi arust ei motiveerita noori piisavalt poliitikas osalema. Tema sõnul räägitakse noortest pidevalt kui poliitiliselt ebakompetentsetest inimestest, mistõttu kaob ka motivatsioon valima minna. Kandidaadi sõnul saaks noorte poliitilist aktiivsust tõsta läbi nende seltsidesse ja ühingutesse kaasamise, leides, et noortele tuleb poliitikas osalemine võimalikult ahvatlevaks teha. Oli aru saada, et noored ja poliitika on kandidaadile hingelähedane teema.
Kuigi noorkandidaat andis edasi hea vestluse ja puudutas teemasid, mida varasemalt ükski erakond antud analüüsis teinud polnud, oli vanem erakondlane noortega seotud teemadest siiski väga kauge. Lisaks ei näidanud vanem kandidaat huvi üles ning ei jäänud noorema kandidaadi juttu kuulama; samas võib antud probleem olla tekkinud ka teistest inimestest, kellega pidi tegelema.
Erakond Eestimaa Rohelised
Eestimaa Roheliste juurde läksime me kohe, kartuses, et me neid rohkem enam tänavatel ei näe, mistõttu ei antud ka erakonnale võimalust, et näha, kas viimane kutsub reklaamlehtedega meid ise enda juurde või tuleb initsiatiiv valijalt. Rohelistes võttis meid vastu vanemapoolne kandidaat. Noori ja valimisi hõlmavaid teemasid puudutades kutsus ta kohe kohale teise noorema kandidaadi, jäädes ise sealjuures ka meie juttu kõrvale pealt kuulama. Noortele lubati tasuta kõrgharidust ja tasuta tervisekindlustust, mis on mõeldud kõigile. Räägiti, kuidas ülikooli pooleli jättes kaob ära tervisekindlustus ja selle teemaga puudutati ka osaliselt vaimse tervise probleeme. Erakonna nimest tulenevalt oli ka keskkond Rohelistele väga tähtis teema. Nad lubasid vähendada raiemahtu poole võrra, seda nii läbi RMK kui ka eraisikute.
Küsimusele, miks noored ei vali, vastati murega, et paljud kandidaadid ei esinda noorte ideid ja noored arvavad, et poliitika on nõme, lisaks nähti probleemina noorte kandidaatide vähesust. Noorte madala valimisaktiivsuse lahendina nähti kanditeerimis- ja valimisea langetamist lootuses, et siis tuleb juurde rohkem noori poliitikuid, kes tegeleksid noortele korda minevate probleemidega.
Eestimaa Roheliste kandidaadi arvamus
Meisse suhtuti hästi ja meie vastu näidati üles huvi. Isegi mõned meie vastakad ideed metsaraie ja tselluloositehase kohta võeti sõbralikult vastu, näidates seeläbi paindlikkust ning ka noore, võibolla natukene teistsuguste maailmavaadetega valija, arvamuse austamist. Tegemist oli väga toreda dialoogiga; lisaks lahkusime Roheliste telgi juurest ise korjatud ja isetehtud taimetee seemnepakkidega, mis erines teiste erakondade pakutust.
Erakond Parempoolsed
Parempoolsete telgi juurde suundusime me ise – seda taaskord kartuses, et me neid Tartu tänavatel enam ei näe. Küsides, mida noortele pakutakse ja lubatakse, suunati meid kohe noorima kandidaadi poole, vanem kandidaat aga lahkus meie vestlusringist. Meile räägiti hariduse rahastamisest ja soovist teha eelarve audit, lisaks kõrghariduse rahastusest, millega kaasnevale probleemile soovitakse leida lahendus läbi erasektori. Tundus, et parempoolsete peamine teema oligi riigieelarve, mis kajastub ka nende valimisreklaamides.
Noorte madalat valimisaktiivsust põhjendati sellega, et noored ei suuda kõike hoomata ning noored on aktiivsed ainult mõnedes valdkondades. Noortel puudub üldpilt. Küsimusele, kuidas saaks noorte valimisaktiivsust tõsta, vastati humoorikalt, et tegemist on hea küsimusega ja paluti ka neile vastus saata, kui meie, noored, sellele üks hetk saame.
Parempoolsete kandidaat, kellega me rääkisime, oli natuke kohmetu, võibolla oli asi selles, et me tulime väga jõuliselt peale, alustades juttu ise ning pigem intervjuuvormis. Lisaks ei pidanud vanem kandidaat vajalikuks meie juturingi jääda. Samuti ei olnud vastused eriti konkreetsed ning tegemist oli ühe lühima vestlusega, mis meil kandidaadiga olnud on.
Eesti Keskerakond
Keskerakonna telki nägime me kaks korda. Esimene kord oli telk pensionäridega ümbritsetud ning me ei pääsenud löögile. Teisel korral läksime me juba ise juurde, kartuses, et me neid enam ei kohta. Suundusime kahe korvidega kandidaadi juurde, kes ei olnud parajasti hõivatud. Küsisime, mida Keskerakond lubab? Vanemapoolne naisterahvas pakkus meile kommi ja pastakaid ning ulatas lipiku valimislubadustega, öeldes järgmist: “Näe, siit võite lugeda”. Samal ajal oli meie kõrvale astunud vanemapoolne mees, mistõttu kadus fookus meie täpsustavatelt küsimustelt ära ning kandidaadid hakkasid tegelema mehe ja tema küsimustega. Natukese aja pärast saime aru, et liinile saamise lootus on kadunud; võtsime ühe lehmakommi ning lahkusime telgi juurest. Lehmakomm oli üllatavalt maitsev.
Võibolla oli asi selles, et Keskerakond hakkas juba oma telki kokku pakkima; lisaks oli vanemapoolne meesterahvas tõenäolisemalt stereotüüpsem Keskerakonna valija. Keskerakondlased olid lahked, kuid ei näidanud initsiatiivi üles, et noore valijaga suhelda.
(Tulemusele on lisatud 1 punkt lisaks lehmakommi eest)
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Veebruari keskel kõndisime EKRE telgist mööda. Meid ei kaasatud, kuid samas olid kõik kandidaadid hõivatud. Valimispäeva lähenedes läksime sihipäraselt EKRE telgi juurde, kus meid võtsid vastu kaks vanemaealist meesterahvast, kes olid väga ametis reklaamlehtede ning muu nänni jagamisega, sest rahvahulk oli üsnagi suur.
Kui küsisime, kuidas oskaksid või parandaksid EKRE-lased noorte valimisaktiivsust ning kaasatust valimistesse, ei osatud otseselt midagi vastata. Kõhkluste ning omavahelise arutamise peale, sest poldud kindlad, kas EKRE-l on noortekogu, leiti, et just viimasesse (s.t antud situatsioonis Sinisesse Äratusse) astumine on viis, kuidas noored poliitikaga rohkem seotud on.
Enda väitele ei toodud otsest põhjust; samas ei liigutud ka intervjueerija poolt küsimustega sügavamale, kuna telgis oli järjekorralaadne tunglus. EKRE pidas enda kõige tähtsamaks valimislubaduseks CO2 kvoodi hinnalae kaotamist, rääkides meile pikemalt just antud teemast.
EKRE polnud noortest ja noorte teemadest eriti teadlik ning ei osanud noori puudutavatele küsimustele vastata, jäädes pigem napisõnaliseks ning andes üsnagi pealiskaudset informatsiooni. Arvatavasti suhtuti antud telgis noorde inimesse, kes küsis EKRE jaoks tavapärasest,arvatavasti ootamatuid, küsimusi imestusega, samas oldi siiski väga vastutulelikud, jagati “nänni” ning vastati, kuidas oskati. Lisaks on iga kord EKRE telk olnud täis inimesi – arvatavasti ongi nende keskmine valija rohkem telgikülastaja tüüpi inimene, mistõttu oli neil vähem aega, et noortele (kes pole ka viimaste peamine valija) keskenduda.
Isamaa Erakond
Kohe eksperimendi alguses nägime me Isamaa telki. Me aeglustasime kõnnakut ja kõndisime meelega Isamaa telgi eest mööda. Me lõime isegi silmkontakti Isamaa sõnumitoojaga, kes polnud parajasti hõivatud ning kelle käes oli suur korv valimisnänniga. Me olime parajalt lähedal jutu alustamiseks, kuid meid ignoreeriti. Kahjuks jäi see viimaseks korraks, millal me Isamaa kampaanijategijaid nägime, seega me ei saanud enam võimalust ise nende juurde astuda ja vestlust alustada.
Võibolla tunduvad noored (nais)tudengid hirmutavad või üldse mitte Isamaa huvigrupina. Võibolla oli asi selles, et me olime just tulnud Sotsiaaldemokraatide kandidaadi juurest, kellega olime maha pidanud pika vestluse. Võibolla oli see meie suutmatus Isamaa telki järgnenud päevadel üles leida. Igatahes jääb see ebaõnnestunud katse kontakti luua antud uurimuses Isamaa ainsaks soorituseks. Isamaa ei näidanud ülesse huvi noore valija vastu.
Tähelepanekud
Meenutades ülevalolevat statistikat ja mõeldes paljudele meievanustele, kes ei puutu igapäevaselt kokku riigiteaduste või mõne muu sotsiaalteadusega, on olukord pisut nukker. Ebakõla noorte ja poliitika vahel on tänavatel tunda. Reklaamimehed ja naised suunavad noored oma küsimustega kas teiste noorte juurde, ulatavad neile lipiku lubadustega või ei tee neist üldse välja ning kui noored avaldavad soovi pikemaks vestluseks, siis ollakse natukene üllatunud.
Tundub, et peamine noorte suhtlus erakondadega piirdub pastakate ja muu n-ö valimisnänni pakkumise ning vastu võtmisega. Tihti tullakse kambakesti telkide juurde ning küsitakse kommi, mille juures lipikutest ja lubadustest eriti ei hoolita. Võibolla on see üks põhjus, miks mõned erakonnad näitavad noorte vastu väiksemat huvi: noori nähakse kui “nänni” lunivaid marakratte, kes tegelikult valima ei lähe ega poliitikast ei hooli. Antud stereotüübile on raske vastu hakata, eriti arvestades probleemi, et tihti ei ole aru saada, kas telgi juurde saabunud noor on valimisealine või mitte. Samas võiks eeldada, et vanusegrupi 25-30-aastased suudab kandidaat siiski alaealistest eristada, mistõttu ei saa noorte enda suhtumist ning kandidaatide teadmatust valimisea osas erakondade ning noorte vahelise lõhe täielikuks põhjuseks pidada.
Küsimused selle kohta, mida noortele lubatakse, on hea sissevaade sellest, mis on erakondade meelest noorte jaoks kõige tähtsam. Peamiselt jäid kõlama kõrgharidus, selle ning hariduse üleüldine rahastamine, keskkond ja abieluvõrdsus. Reformierakond tõi välja ka julgeoleku ning Eestimaa Rohelised ja Eesti 200 (vaimse) tervise.
Küsitlusele tuginedes saab teha ka ennatliku järelduse, mis vastab Rein Toomla teooriale – noored valivad noori rohkem.
Kõige paremad kogemused olid nooremate inimestega, kellel oli hoolimata külmast ilmast jaksu ja soovi rääkida; lisaks olid noored kandidaadid päriselt olukorrast teadlikud ning südamega asja juures. Sotsiaaldemokraatide, Roheliste, Parempoolsete, Eesti 200 ning Reformierakonna valimistelkide juures olid esindatud ka noored kandidaadid, mistõttu oli meie kogemus nendega parem. EKRE, Isamaa ning Keskerakonna telkide juures noori erakonnaliikmeid ei kohanud, seega näis nende juures noorete ja poliitika dissonants suurem – samas on antud erakondade peamine sihtgrupp vanemapoolne ning antud parteidele ka enamik juhtudel üsna truu valijaskond, mistõttu pole noorte valijatega tegelemine nende peamine eesmärk.
Lisaks tõi antud uurimus esile ka fakti, et vanemad inimesed pole noortest lihtsalt teadlikud. Oli näha, et suurema enamuse puhul ei üritatud läbi noortega rääkimise või nende jutu kuulamise enda teadlikkust tõsta; vastupidi, pigem jäädi enda jaoks mugava ning sarnaste vaadetega valimisgrupi, endavanuste juurde. Seetõttu ongi tähtis, et Riigikogu keskmine vanus muutuks nooremaks ning noorte esindatus suureneks, kuna vanema generatsiooni poolt päriselt huvitumine ning asjadega kursis olemine on halval, ignorantsust õndsaks pidaval tasemel. Sellist muudatust vanuses on võimalik läbi viia ainult siis, kui lähed valima, mistõttu on viimane tegevus äärmiselt oluline. Mida rohkem noori käib see aasta valimas, seda suurem on võimalus, et järgmises valitsuses on rohkem noori inimesi; see tähendab loodetavasti ka suuremat valimisaktiivsust järgnevatel aastatel, kui aina rohkem noori sinastub Riigikogus olevate teiste noorte inimestega, suurendades seeläbi kogu antud vanusegrupi valimisaktiivsust.
Mine valima, et Riigikokku saaksid just need inimesed, kes valimistelkides päriselt noorte vastu huvi tundsid.
Toimetanud Diana Stepanova
Kasutatud allikad:
Jüristo, T. (2022). Tagasivaade valimistele. Külastatud võrgulehel https://salk.ee/artiklid/tagasivaade-valimistele/?fbclid=IwAR2iDebwOsOv0ZG_fTPTjLVui0_Bd8ZFw-J4-9O_gHjATPWVqGAw6C08bJo (01.02.2023).
Toomla. R. (2011). Kes ei käi valimas? Võrdlev ülevaade kolmest Riigikogu valimisest. Riigikogu toimetised. 23, 5-219.
