“Sa kuradi kurat, ma ütlen!“ siunas seina äärde istukile vajununa, pead kinni hoides ning aeg-ajalt rütmistatult laubale koputades Stenbocki maja ühes kiitsukes koridoris ennast – ja võib-olla ka teisi – vabariigi peaminister. Murepilved olid matnud peaministri enda alla. Lähenes riigieelarve kolmas lugemine, aga peaminister oli unustanud hoolega koostatud riigieelarve originaaldokumendi ämma juurde riidekappi ja koid vanad saadanad närisid selle nii auklikuks, et niigi arusaamatu tegevuspõhine eelarve muutus veel arusaamatumaks.
Peaminister oli isegi lasknud 12 aasta eest kapile paigaldada snepperluku, et igasugused sinna ligi ei pääseks, eriti koid. Ämm küll kaebas, et ära too seda träni siia minu juurde. Mis sest, et ilusti kilekotis, aga mina seda ei taha! Ka luku paigaldusega ei olnud ta sugugi rahul. Kapiuks läks pidevalt ise sneprisse. Ämma sundis see lausa kolm korda hommikuses piima sabas käima öösärgi väel. Oli küll soe aeg, aga ikkagi.
Loetamatuks näritud riigieelarve oli vaid peaministri murede jäämäe veepealne osa. Palju suurem mure oli Saaremaal – äsja eskaleerunud Sõrve sektori kriis. Saarlaste rõhumise all olevad sõrulased soovisid rõhumisest pääseda ja saavutada suuremat sorti iseseisvust.
Sõrulaste truud hõimlased elavad Saaremaa läänekaldal – Vilsandil. Kahe piirkonna läbikäimine on raskendatud, sest vahepealset territooriumit valvad saarlased väga hoolsalt, et ükski vilsandlane või sõrulane ilma loata läbi ei pääseks. Teekonda saadavad mitmed kontrollpunktid ja sõitjate läbiotsimised, mille tagajärjel võib umbes 50 km teekond venida poole päeva pikkuseks. Saarlaste läbisaamist sõrulaste ja vilsandlastega on saatnud pidevad tõusud ning mõõnad. 90-ndatel kutsuti isegi kõik osapooled Oslosse, et seal neutraalsel pinnal rahu läbirääkimisi pidada. Näis, et kõik hakkab liikuma rahu suunas, aga see oli vaid naiivne lootus ja vihavaen püsis.
Vilsandlaste, sõrulaste ja saarlaste delegatsioonide esindajate rahuläbirääkimiste järgne pressikonverents Oslos 1993
Õli valasid veel tulle lätlased, kes on juba ammusest ajast Ruhnule hammast ihunud ja nende iseseisvuse püüdlusi igati toetanud – lubades neil oma vetes hülgeid püüda ja mõned aastad tagasi, kui Lätis oli alkohol väga odav, avasid nad otse Kuramaa tipus kahe korrusega alkopoe, kus esimesel korrusel olid joogid alla 40 ja teisel üle 40 kraadi.
Sõrve sektori iseseisvuspüüdlused pani lätlased tegutsema. Lõunanaabrid leidsid, et iseseisvate sõrulastestega saaks mesti võtta ja selle kaudu enda mõjuvõimu Liivi lahes kasvatada. Eriti terav oli olukord Salmes. Esmalt viisid lätlased oma konsulaarosakonna Kuressaarest Salmesse ja kirsiks tordil avasid nad Salmes veel Läti suveniiripoe – viimane vihastas saarlasi eriti.
Sõrulaste delegatsioon sõitmas Oslosse rahuläbirääkimistele 1993. aastal renditud parvlaeval Estonia. Vasakult: delegatsiooni juht I. Üks, Sõrve kindralstaabi polkovnik I. Veski, majandusteadlane I. Seisab, insener I. Vete ja kaubanduseksperdina I. Pääl.
Seda peaministri omakeskis esitatud nutulaulu oli juhuslikult pealt kuulanud äsja peaministri nõunikuks tööle võetud Kaval Ants. Ta lasi ennast samuti seina pidi peaministri kõrvale istukile ja hakkas kohe hüva nõu andma: „Sa pead krati valmistama! Krati saadad rahuvalvajaks Sõrve sektorisse, Saaremaale!“
„Kas see on ikka hea mõte? Millest ma teen selle krati? Riigieelarvest pole sentigi võtta ja pealegi olen ma oma hinge erakonnale juba ammu ära andud – mille eest ma ostan Vanapaganalt hinge krati sisse?“ oli peaminister skeptiline.
„Loll! Kes see siis oma hinge Vanapaganale annab, tilgutad talle punastest marjadest vere asemel lepingule alla. Ega tema aru saa. Tal on käed-jalad tööd täis – pidev enese tõestamine. Teisel pool Peipsit on talle tõsine konkurent tekkinud, teda on vaja kogu aeg üle trumbata. Ja kratil on tööd Saaremaal küll ja veel rahuvalvajana. Ei pea kartma, et kratt sul ülekäte läheb. Ja kui lähebki, siis saada ta EKRE fraktsiooni tõestama, et kliimamuutus on päris – see on sama hea, kui leivast Kuuni redeli ehitamine. Ja kratti saab igasugusest jamast teha. Ma just käisin keldris, seal oli hunnik Metaprinti plekk-purke sinu eelkäijast alles – nendest saab väga hea krati teha. Nüüd ei ole midagi – lähed neljapäeval peale valitsuse istungit nelja tee risti …,” õpetas Kaval Ants peaministrit, kui äkki väljas kärgatas paar pauku.
„Ongi käes! Sina räägid siin Vanapagana petmisest, aga tema kõrvad on igal pool!“ muretses peaminister nutusel häälel.
„Ehh, ole mureta, pole see mingi Vanapagan! See on Jaak Valge. Nägin ennem siia tulles teda Falgi pargis. Seal näitas ta mulle oma uut stardipüstolit ja lubas sellest hiljem ka paar pauku algava töönädala auks teha. Ju see Valge oli, kes praegu kõmmutas. Sina mine ehita nüüd kratt valmis ja neljapäeval lähed nelja teeristi kratile hinge ostma. Ära unusta marju!“ rahustas Kaval Ants.
Neljapäeva õhtul oli peaminister nelja teeristil kohal, mustikad peos. Kui kell sai 12, lõi ta kolm korda kannaga vastu maad, keerutas ennast ümber enda telje ja vilistas, nagu riigikogu töö-ja kodukorra salajane lisaprotokoll ette nägi. Salajane lisaprotokoll oli loodud eriti raskete olukordade tarbeks. Viimane kord kasutas seda riigikogu husaar – nii meeldis koalitsiooni partneritele tögamisi kutsuda riigikogu esimeest. Husaar kasutas salajast lisaprotokolli viimati obstruktsiooniga toime tulemiseks.
Töö-ja kodukorra salajane lisaprotokoll töötas ning silmapilkselt saabus Vanapagan: „Mis sul on vaja? Tee kähku! See kuradi vene aferist võtab mult kogu tähesära ära. Ma pean õhtuks Moskva kohale tagasi minema, et seal Ukraina droone mängida.“
„Kratile on hinge vaja!“ ütles aralt peaminister.
„Hea küll! Siin on leping, anna oma hing mulle ja mina annan kratile hinge!“ seletas Vanapagan lepingu tingimusi. Vanapagan pistis lepingu peaministrile nina alla ja vabariigi riigipea tilgutas peopesast puruks pressitud marjadest kolm tilka mahla lepingule alla. Vanapaganal oli Moskvasse selline rutt taga, et ta ei saanud midagi aru.
Naastes Stenbocki majja tervitas kratt peaministrit juba lävepakul oma lemmikfraasiga: „Anna tööd!“
„Mine Sõrve sektorisse Saaremaal rahuvalvajaks!“ käsutas peaminister. Tulejutt taga tormas Metaprinti purkidest ehitatud kratt Saaremaa poole.
„Ahhaa!“ mõtles peaminister. „Küll see nõunik Kaval Ants on mul ikka hea leid. Mütoloogiline imerelv – vot see on Eesti tõeline Nokia. Tuumarelv on poisike krati kõrval. Peaks seda teistele riigijuhtidele ka soovitama! Aga siis peaks tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu kõrvale tegema mingisuguse krattide leviku tõkestamise lepingu. No seda pole vaja! Las jääda see mütoloogiline imerelv ainult meile!“ tegi peaminister isekeskis enesega diili.
–
Kaur Rasmus Tammelaan
Toimetaja: Miia Maris Praks
0 Comments