Venemaa droonide ilmumine Poola ja Taani õhuruumi viimastel nädalatel ei ole juhuslik tehniline intsident, vaid osa läbimõeldud hübriidsõja strateegiast. Kreml ei kasuta droone mitte niivõrd sõjalise hävingu tekitamiseks, vaid poliitilise ebastabiilsuse loomiseks. Provokatsioonide odavus ja mitmetähenduslikkus muudavad need ideaalseks relvaks, et testida Euroopa liitlaste reaktsioone, murendada nende ühtsust ja jätta mulje, et Euroopa kaitsetahe on habras. See on sõjapidamine hallis tsoonis, kus iga killustatud või kõhklev reaktsioon tugevdab agressori enesekindlust.

Poolas eskaleerus olukord kiiresti, kui riigi õhuruumi sisenes korraga ligi kakskümmend Venemaalt pärit drooni. Poola reageeris nii, nagu hübriidrünnakule reageerida tuleb: nimetas toimunut rünnakuks ja taotles NATO konsultatsioone artikli 4 alusel (Euronews, 2025; BBC News, 2025). Kuigi rünnak ei tekitanud vahetut füüsilist kahju, oli selle mõju sümboolne ja poliitiline. Venemaa näitas, et tal on võimekus ja tahe rikkuda alliansi liikme õhuruumi, kuid tegi seda moel, mis ei vallanda automaatselt artikli 5 kollektiivkaitse mehhanismi. NATO reageeris kohaloleku tugevdamisega ja käivitas operatsiooni Eastern Sentry, et rõhutada liitlaste solidaarsust (Brennan, D, 2025). Poola juhtum tõi selgelt esile, kui kitsal piiril Venemaa tegutseb: sammud on piisavalt provokatiivsed, et panna allianss tegutsema, kuid mitte nii ulatuslikud, et õigustaksid otsest vasturünnakut.

Taanis kasutati samasugust strateegiat, kuid veelgi ilmsema poliitilise ajastusega. Kopenhaageni lennujaama ja teiste võtmetähtsusega objektide kohale ilmusid vahetult enne Euroopa Liidu tippkohtumist droonid, sundides ametivõime isegi pealinna rahvusvahelist lennujaama ajutiselt sulgema (AP News, 2025; The Guardian, 2025a). Kahtlus, et tegemist oli koordineeritud tegevusega, on tugev, sest ajastus oli liiga täpne, et pidada seda juhuseks. Erinevalt Poolast ei julgenud Taani valitsus juhtunut selgelt Venemaaga siduda. Kaitseminister rääkis vaid „võimalikust koordineeritud tegevusest“ (AP News, 2025). Selline passiivsus on murettekitav. Kui riik ei suuda isegi nimetada agressorit nimepidi, saadab see signaali mitte ainult Moskvale, vaid ka liitlastele: Euroopa reageerib mitte ühtselt, vaid killustunult. Selline unisus võib olla põhjus, miks Euroopa peab III maailmasõja lävepakul astuma vastu Venemaale, kes tunnetab ilmselget ükskõiksust. Kui ei julgeta isegi nimetada Venemaa nime välja, on Taani jaoks sõda juba kaotatud. Sealsed inimesed peaksid end lihtsalt öeldes kokku võtma ja tulema oma rahuunest välja ja aru saama, et tegu pole enam probleemiga, mis neid ei puuduta. 

Selline ettevaatlikkus võib lühiajaliselt tunduda pragmaatiline, kuid pikas plaanis on see ohtlik. Euroopa ajalugu on täis hetki, mil otsustamatus ja soov vältida konfrontatsiooni osutusid valeks. 1938. aasta Müncheni leping on kõige tuntum näide sellest, kuidas agressorile järeleandmine ei toonud rahu, vaid julgustas edasisteks sammudeks. Kui Taani ei suuda täna nimetada Venemaa drooniintsidenti rünnakuks, võivad tulevased ajaloolased tõdeda, et just sellised kõhkleva hoiaku hetked tähistasid kolmanda maailmasõja tegelikku algust – mitte päev, mil tankid piiri ületasid, vaid päev, mil Euroopa otsustas nimetada rünnakut „intsidendiks“.

Analüütikud on rõhutanud, et Venemaa eesmärk ei ole otsene sõjaline võit, vaid ühiskondade vastupanuvõime testimine ja liitlaste ühtsuse lõhkumine (Atlantic Council, 2025; GMFUS, 2025). Droonide väärtus ei seisne nende füüsilises hävitusjõus, vaid nende mõjus avalikule arvamusele ja poliitilisele arutelule. Kui üks liitlane reageerib otsustavalt ja teine leebelt, tekib Moskval juba soovitud efekt: liidu ühtsus näib nõrk ja haavatav.

Siin peitubki Euroopa suurim risk. Kui reageeritakse kõhklevalt, saavad odavad droonid muutuda kõige tõhusamaks relvaks, mida Kreml kasutada saab. Need ei ründa mitte taristut, vaid moraali ja solidaarsust. Euroopa tegelik proovikivi ei seisne mitte droonide tehnilises tõrjumises, vaid selles, kas liit suudab reageerida selgelt, ühiselt ja kõlavalt. Kui seda ei tehta, siis ei ole droonid enam pelgalt häirivad masinad taevas, vaid verstapostid teel eskalatsiooni poole, mida ajaloolased näevad hiljem maailmasõja algusena.

Toimetaja: Sarlotte Lõvi

Viited


0 Comments

Lisa kommentaar

Avatar placeholder

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga