Autor: Karl-Richard Silla
Toimetaja: Henry Härm
Kui Euroopa hiljutisi suhteid Ameerika Ühendriikidega saaks kirjeldada ühe sõnaga, oleks see „kaootiline“. Alates Trumpi teise ametiaja algusest on Atlandi-ülesed suhted langenud uude madalseisu, mida Euroopa Komisjoni endine president José Manuel Barroso nimetas halvimaks alates 1949. aastal NATO loomisest (Bao, 2026). Siiski ei ole see esimene kord, kui atlandiülesed suhted on pingelised, sest Euroopa ja Ameerika Ühendriigid on viimase 70 aasta jooksul välispoliitika küsimustes peaaegu pidevalt tülitsenud (AP, 1956). Seetõttu on eurooplastele äärmiselt oluline vaadata tagasi varasematele diplomaatilistele vaidlustele ja kasutada neid alusena tugevamate, püsivamate ja jätkusuutlikumate suhete loomiseks Ameerika Ühendriikidega.
Kuidas me siia jõudsime?
Ühiste läänelike väärtuste alusel loodud atlandiülene partnerlus on mõlema poole jaoks alati olnud tormiline. Üheks näiteks on 1956. aasta Suessi kriis, mil Eisenhoweri valitsus kutsus Prantsusmaad ja Suurbritanniat üles peatama kõik Egiptuse-vastased sissetungikavad (Office of the Historian, nd). Sissetung siiski toimus, mis sundis Ameerika Ühendriike avaldama nii Prantsusmaale kui ka Suurbritanniale survet relvarahu sõlmimiseks ja mis omakorda põhjustas suhete halvenemise ja viis 1957. aastal Suurbritannia peaministri Anthony Edeni tagasiastumiseni. Samamoodi, kui George W. Bush 2003. aastal alustas sissetungi Iraagis, oli näiteks Prantsusmaa vägagi Iraagi sõja vastu. Toonane Prantsusmaa president Jacques Chirac sõnas CNN-le Iraagi sõja eelõhtul: „Mõelge enne tegutsemist tõsiselt järele” (Chappel et al, 2019). Ajalugu näitab aga, et isegi erimeelsuste ajal suudavad liitlased kokku leppida ning edasi minna – kõige olulisem aspekt seisneb selles, kuidas jõutakse lahendusteni.
Ei ole üllatav, et Ameerika Ühendriigid ja Euroopa on rahvusvahelisel areenil taas tülis. Üllatav on aga mõlema poole terav retoorika, mis võib ohustada atlandiüleseid suhteid järgnevatel aastakümnetel. Trumpi retoorika nõrga NATO kohta on hea näide, kus Trump kasutab alliansi kaitsepoliitika tajutud nõrkust, et rünnata pikaajalisi liitlasi, nimetades Euroopat„lagunevat” juhtkonda nõrgaks ja ebaefektiivseks (Hagen, 2025). Lisaks on Trump korduvalt nimetanud NATOt „paberist tiigriks” ja öelnud, et ainus asi, mida Venemaa kardab, on Ameerika Ühendriigid (Stringer, 2026). Kuigi need rünnakud on ennekuulmatud ja mõnel juhul sageli põhjendamatud, ei õigusta see Euroopa politoloogide ja analüütikute poolt Ameerika Ühendriikide ründamiseks kasutatud sõnavõtte, mis suuremas perspektiivis ei aita kaasa suhete normaliseerumisele. Politoloog Dominique Moisi on öelnud, et „näib, nagu oleks Trumpi Ameerika Ukraina reetnud ja kavatseb nüüd Euroopat rünnata“ (Beardsley jt, 2026). Euroopa Poliitikakeskuse esindajad on väitnud, et Trumpi riiklik julgeolekustrateegia on „eksistentsiaalne oht Euroopale“, nimetades Trumpi Ameerikat „vaenlaseks“ (Zuleeg jt, 2025). Need vastastikused rünnakud ei aita kuidagi lahendada transatlantiliste suhete madalseisu. Pigem loovad need tingimused, kus vihkamine kahe poole vahel võib eskaleeruda ulatusteni, mida pole kaasaegses ajaloos varem nähtud, tekitades lõhesid, mille ületamiseks võib kuluda põlvkondi.
Millised on lahendused?
Selleks et Euroopa ja Ameerika suudaksid üheskoos järgmise sajandi ohud üle elada, peavad mõlemad pooled sõjakirve maha matma ja taastama omavahelised tugevad suhted. Tuleb tunnistada, et Ida-Euroopa riikide suureks pettumuseks ei ole sellised riigid nagu Hispaania kaitsekulutustesse piisavalt investeerinud, kusjuures Hispaania jõuab prognooside kohaselt 5% kaitsekulutuste miinimumini alles 2035. aastal (La Moncla, 2025). Samuti tuleb tunnistada, et Lääne-Euroopa on olnud kaitse- ja julgeolekuküsimustes nõrk alates Nõukogude Liidu lagunemisest. Silmapaistev näide sellest on Saksamaa, kes kulutas Maailmapanga andmete (World Bank, 2026) kohaselt Ukraina sõja puhkemisel kaitsekuludele vaid umbes 1,4% oma SKPst, lisaks sellele pärines 35% kogu Saksamaa naftatarnetest Venemaalt (Bundeswirtschaftsministerium, 2022). Siiski peaksid Ameerika Ühendriigid aitama Euroopal luua paremad tingimused taasrelvastumiseks, mis kaitseb nii Euroopat kui ka Ameerikat Venemaa ja Hiina pikaajaliste ohtude eest.
Tuleb ka märkida, et kuigi riiklik julgeolekustrateegia viitab vaenulikkusele Euroopa liberaalsete jõudude suhtes, väljendab Donald Trumpi juhitud Ameerika Ühendriigid selgelt huvi oma Euroopa liitlaste vastu, märkides, et „Euroopa jääb Ameerika Ühendriikide jaoks strateegiliselt ja kultuuriliselt oluliseks“ (NDS, 2025). See näitab veelgi, et Trumpi administratsioon, kuigi kriitiline, mõistab Euroopa rolli Ameerika Ühendriikide jaoks, isegi kui Trumpi isiklikud postitused sotsiaalmeediaplatvormil Truth Social võivad mõnel päeval väita vastupidist.
Nagu ajalugu on näidanud, on liitlaste vahel alati esinenud erineva ulatusega konflikte. Ajalugu õpetab meile aga ka seda, et oluline on lahendus, mitte konflikt ise. Seetõttu on atlandiüleste suhete edendamiseks vaja, et mõlemad pooled – nii Euroopa kui ka Ameerika – tunnistaksid oma puudusi, piiraksid tülisid ja vastastikuseid vaidlusi ning taastaksid head suhted. See ei pruugi olla kõige lihtsam ülesanne, kuid sellises kaootilises maailmas, kus täiuslikke lahendusi ei ole, on see parim valik.
Allikad:
Beardsley, E. (2026, January 7). Alarmed by Trump’s comments, European leaders say Greenland “belongs to its people.” NPR. https://www.npr.org/2026/01/07/nx-s1-5668319/alarmed-by-trumps-comments-european-leaders-say-greenland-belongs-to-its-people
Chappell, B. (2019, September 26). Jacques Chirac, French president who opposed U.S. Iraq war, is dead at 86. NPR. https://www.npr.org/2019/09/26/764561501/jacques-chirac-french-president-who-opposed-u-s-iraq-war-is-dead-at-86
CNBC. (2026). Europe-US relations at their lowest moment, European Commission President Barroso. https://www.cnbc.com/2026/01/26/europe-us-relations-at-their-lowest-moment-european-commission-president-barroso.html
Hagan, R. (2025, December 9). Trump criticises “decaying” European countries and “weak” leaders. https://www.bbc.com/news/articles/clydlwldkvko
Milestones in the history of U.S. Foreign Relations – Office of the Historian. (n.d.). https://history.state.gov/milestones/1953-1960/suez
Moncloa, L. (2025, June 22). Spain reaches agreement with NATO to allocate 2.1% of GDP to Defence. La Moncloa. https://www.lamoncloa.gob.es/lang/en/presidente/news/paginas/2025/20250622-spain-nato-agreement.aspx
Bundesministerium (2022). Second energy security progress report. .https://www.bundeswirtschaftsministerium.de/Redaktion/EN/Downloads/Energy/0501_zweiter-fortschrittsbericht_energiesicherheit_EN.pdf?__blob=publicationFile&v=1
Stringer, C. (2006, April 1). Trump interview: I am strongly considering pulling out of Nato. The Telegraph. Retrieved April 29, 2026, from https://www.telegraph.co.uk/world-news/2026/04/01/donald-trump-strongly-considering-pulling-us-out-of-nato/
The Associated Press. (2026, January 18). A timeline of how the US and Europe have been at odds | AP News. AP News. https://apnews.com/article/trump-greenland-us-europe-history-disputes-bbd9b17ae1d653bd1544d8706277b0c3
United States of America. (2025). National Security Strategy of the United States of America. https://www.whitehouse.gov/wp-content/uploads/2025/12/2025-National-Security-Strategy.pdf
World Bank Open Data. (n.d.). World Bank Open Data
https://data.worldbank.org/indicator/MS.MIL.XPND.GD.ZS?locations=DE
0 Comments